Elu paradiisis

Endalegi märkamatult olen siia kirjutamise juba täiesti ära unustanud, kuna päevad lihtsalt lendavad ning ei saa arugi, et pea kuu aega on juba möödas viimasest sissekandest. Kindlasti paljusid huvitab, kuidas meil siin eluke veereb ning millega me vahepeal tegelenud oleme. Eks ma siis veidike valgusta

Augusti algusest liitusime me Janaga Phuket Townis asuva fitnesskeskusega Club Asia Fitness ning nüüd oleme 6 päeva nädalas igal hommikul trenni vihtunud teha ning sellest on saanud justkui päeva lahutamatu osa. Royal Phuket City hotellis asuv fitnesskeskus on igas mõttes samal tasemel kui Tallinnas Arigato või Arctic Sport ning ka treeningprogrammid on maailmatasemel LesMillsi programme järgivad.

Ühel päeval teatas meile Liisu, et nüüd on aeg abirattad alt võtta ning 10 minutit harjutamist viis ta nii kaugele, et ta ühe käega lehvitades meile adjöö ütles ning mööda tänavat ilma abikateta ringi kimas. Lähemalt sellest koos videoga kirjutas Jana ka Liisu blogis. Kui väga tahta, siis saab kõigega hakkama, mille ehedaks näiteks me pisitütar on.

Me mõlemad Liisuga oleme terve augustikuu tublisti hambaarste külastanud ning saanud nii esteetilist kui ka hädavajalikke ravisid. Hambaravi tase Phuketil on ääretult kõrge ning eriti laste hambaravi on supermugavaks tehtud. Kõik lastestiilis dkoreeritud, täis mänguasju, lastepäraseid detaile ning laps saab toolis istudes lcd telekast multikaid vaadata. Liisu on olnud eriti tubli, sai peale ühe krooni, tehti juureravi ning üks hammas on välja tõmmatud. Üke tõmbamine ootab veel ees ning parandatud on pisemaid augukesi. Uskumatu, kuidas väikesel lapsel nii palju kannatada tuleb, kuid eks kommid on teinud oma töö

Augustis olid ja siiani ka on külas üks vahva Eesti perekond, kellega on saadud ka veidike saarel ringi sõidetud ning käisime ära Sirey saarel templis, mustlaskülas ning ahvimäel. Ilmad on kahjuks olnud augustis päris õnnetud, kuna pea iga päev on ikka aeg ajalt sadu alla visanund ning täielikke rannapäevi on suht vähe olnud. Võrreldes aastataguse olukorraga, kui vihm oli haruldane nähtus, on hetkel juba ausalt öeldes vihmast villand Seevastu nii eile kui ka täna on täielik rannailm niiet äkki läheb paremuse poole.

Ükspäev käis meie kutsa Franky operatsioonil ning tublid arstitädid eemaldasid talt sigimisorganid ning nüüd ta on siis nii õnnetult torbik peas ning toibub vaikselt operatsioonist. Eks selle lõikuse kohta oleme kuulnud igasuguseid ning ka vastakaid arvamusi, kes pooldab, kes laidab, kuid igatahes oli see meie otsus ning tulemus pidi tavaliselt olema enamus juhtudel positiivne ning suudame oma koera veidi paremini kontrollida ja ohjes hoida. Samuti lasime talle ära panna mikrokiibi, mis aitab teda vajadusel paremini identifitseerida.

Iga pühapäevaseks traditsiooniks on meil saanud saunas käimine koos Ardi, Birgiti ning Britteliga, mis on meeletult mõnus lõõgastus auru- ja soomesauna ning mõnusa mullivanni ning basseiniga.

Mul endal on hetkel käsil taas ühed sukeldumiskursused, nimelt esmaabi kursus ning päästesukelduja kursus. Teooria on õnnelikult läbi ning ka eksamid sooritatud. See nädalalõpp on siis ees ootamas esmaabi praktika ning järgmine nädal 4 laevasukeldumist ning erinevate päästesituatsioonide läbimängimist. Tõotab tulla päris põnev õppus ning kindlasti omandan meeletult väärtuslikku informatsiooni, kuidas hädaolukordades teisi aidata.

Nagu varasemalt olen kirjutanud, käin ma kaks korda nädalas Tai keele kursustel, mis nüüdseks hakkab vaikselt lõpusirgele jõudma ning käsil on juba kirjutamine ning lugemine (hieroglüüfides ). Eks edasi on vaja ainult praktikat, praktikat ning praktikat. Eks seda ole muidugi nüüdki päris palju, kuna nii naabrid, meie landlord kui ka mõned teised tai tuttavad ei räägi sõnagi inglise keelt, siis olude sunnil tuleb tai keeles hakkama saada. Täitsa põnev on juba, kui saad aru mida nad räägivad. Ükskord 7/11 olles oli kassatüdrukutel väga piinlik kui nad lõpuks aru said, et ma mõistan mida nad omavahel sädistades minust rääkisid

Kahjuks on hetkel meie mõlemad tibud haiged ning palavikus. Ei tea kust nad selle paha pisiku omale külge said. Mõlemal on siin palavik ning köha ja nohu. Eks see on see vihmane ilm ning rollerisõidud, kuid tegelikult peame olema õnnelikud, et sellised haigused tabavad meid siin võibolla vaid korra aasta jooksul.

Hetkel nagu midagi muud tarka pähe ei tule. Päevad on täis trenni, tööd ning asjaajamisi, kuid see kõik on väga lahe ning edasiviiv, kuna niisama passimist meie ei tunne.

Päikest.

Nüüd siis oleme oma kalli Janaga jõudnud sellesse punkti, kus oleme olnud abielus täpselt kümme aastat. See on olnud uskumatult põnev ja ilus aeg, mis on täis olnud värvikirevaid sündmusi ning unustamatuid hetki. Selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi. Meil on kaks last, kellest üks saab järgmine aasta juba kümne aastaseks, me elame Taimaal ning teame juba kuidas hieroglüüfe kirjutatakse. Uskumatu!!!!

Igatahes neljas august algas minu jaoks suht rutiinselt, kui seadsin sammud jälle trenni poole ning tund aega väsitavat BodyPumpi ootas ees. Peale rassimist kangidega ning aurusaunatamist ootas mind parklas ees Jana, kes mul siis nööbist kinni võttis ning Sapah Hini viis. See on ilus rannapromenaad Phuket Townis. Seal laotas ta laiali linad ning korraldas mulle väga romantilise pikniku koos maasikate, vahukoore, erinevate snäkkide ning loomulikult veiniga. See oli väga lahe üllatus ning igati meeldiv algus meie päevale.

Seejärel seadsime koos sammud Island Herbal Spasse, kus lasime ennast aromaatsetel aurudel hellitada aurusaunas ning lõpuks lebasime koos vilunud massööride käe all massaazilaual. Kõik oli täiuslik.

Edasi oli päev jõudnud nii kaugele, et varsti tõime ära lapsed ning viisime nad meie sõprade Ardi ning Birgiti juurde Nai Harni ning ise kimasime Patongi sööma. Söögikohaks oli valitud meil Baan Yin Dee restoran Patongi mäenõlval, kus avanes ilus vaade kogu Patongi lahele. Kuna polnud seal varem söönud, siis olime veidike ebalevad toidu kvaliteedi osas, kuid lõpptulemus oli suurepärane. Kõik valitud road olid suurepärased ning viisid keele alla. Samuti oli teenindus ekstraklass ning kokteilid isuäratavad.

Kui väljas oli päike juba loojunud, siirdusime edasi Phuket Simon Cabaret vaatama, mis jättis meile väga hea mulje. Kuna siin Phuketil ei ole palju kohti, kus mingeid kultuurielamusi saada, siis polnud meil palju valikut kuhu minna. Olles varem lugenud Simon Cabaret kohta erinevaid arvustusi, polnud need just kõige positiivsemad, kuid lõpuks tuli välja, et kava oli just uuendatud ning kogu etendus oli väga värvikirev ning kohati isegi naljakas. Kostüümid olid võrratud, lavakujundus annab silmad ette paljudelegi teatritele ning kõigest sellest tulenevalt oli kogu saal ka puupüsti täis. Juba mitmeid päevi ette oli pileteid raske saada niiet kõikidel huvilistel tuleks aegsasti piletid ära broneerida. Piletihind oli kõige muu turismindusega võrreldes Phuketil väga soodne (meie maksime 500 bahti pileti eest, kuid sõltuvalt ostukohast ning sisalduvatest lisaväärtustest võib see olla kuni 1000 bahti). Loomulikult ei saa etenduse kvaliteeti võrrelda Broadway tasemega, kuna esinejad maigutasid enamasti suud ning nende näitlejameisterlikkus ei küündinud väga kõrgele tasemele. Siiski oli see igati sobilik Phuketile ning midagi eriti palju teistsugust olekski mõtetu soovida. Omas elemendis võrratu kultuurielamus

Meie kümnes pulma-aastapäev oli väga armas, teguderohke ning me saime koos mõnusalt aega veeta, mis tegelikult ju ongi peamine. Kuigi me ju oleme iga päev koos ja teeme kõike koos, siis oli see mõnus vahepala, mis meid argipäeva rutiinist eemale tõmbas ning palju emotsioone pakkus.

Kui keegi pole veel näinud, siis siit võite vaadata meie 10ndaks aastapäevaks valmistatud väikest videot. VIDEOT VAADAKE SIIT.

Päikest!

Taisse tulles tekitas tai toit vastakaid tundeid. Katsetasime erinevates kohtades mitmesuguseid kohalikke hõrgutisi, saades tunda häid maitseid, viletsaid maitseid kuid ka väga vingeid maitseelamusi. Samuti tekitasid osad toidud täielikku vastikust, kuid alles hiljem oleme aru saanud, et mitte toit ise ei tekitanud seda tunnet, vaid toidus sisalduvad teatud maitseained ja -taimed. Näiteks on tai toitudes väga populaarne maitsetaim koriander, mis minu tutvusringkonnas küll vist 95% inimestest ihukarvad püsti ajab. Vist ainult Elmar oli see, kes ütles, et see tema üks lemmikuid maitseaineid on

Igatahes seni ajani oleme Tai toite proovinud enamasti väljas söömas käies, kas siis restoranides, kohalikes söögikohtades või siis tänavalt rollerite pealt ostes. Kui vahepeal oli meil periood, kus käisime vaid väljas söömas (tundus soodsam), siis nüüd oleme panustanud eelkõige kodutoidule (mis tegelikult on siiski soodsam). Kuid kaua sa seda makaroni hakklihaga, hakklihakastet ning teisi eestimaiseid toite jaksad süüa. Ideed saavad otsa ning toit tundub kõik selline "jälle see sama maitse" Hakkasime siis uurima Tai toite ning hakkasime ennast kurssi viima erinevate Tai toitude ning retseptidega. Oma suureks üllatuseks avastasime, et enamus kasutatavatest maitseainetest on meile juba ajapikku kappidesse siginenud ning tegelikult ei ole seal midagi keerulist ning kontimurdvat, nagu see alguses paista võis.

Nüüd oleme ära katsetanud juba 3 erinevat Tai toitu ning maitse on olnud oivaline. Oleme retsepte veidi oma maitse järgi kohandanud, kuna tuleb ju teha toit selliseks, millega kõik rahul on ning jätta välja koostisosad, mis kellelegi ei maitse. Nagu mainisin, proovisime ära 3 toitu, milleks on olnud: Tom Yum Goong supp, Gaprao Neu-uh ning Pad Prew Wan Gai. Täpsemalt on nendest kirjutatud meie Phukesti uuel Facebooki fännilehel: www.facebook.com/phukest. Kui veel pole Facebookis Like nuppu vajutanud, siis tee seda nüüd

Üritame nüüd võimalikult tihti katsetada erinevaid uusi Tai toite ning nendest Facebooki lehel kõikidele infot jagada. Proovige ka kindlasti neid järgi ning ärge muretsege kui mõnda spetsiifilist koostisosa ei leia. Asendage see mõne muu käepärase ainega ning usun, et tulemus selle all ei kannata. Tai toidud on oivalised ning siin leidub kõike igale maitsele. Siin pole ainult sitikad ja satikad, mida süüakse. Tegemist on ühe rikkalikuma ning meelieritavama köögiga terves maailmas. Ja mis peamine...see kõik on nii lihtne

Päikest!

Niisiis oleme nüüd ennast enam vähem sisse seadnud oma uude pessa Villa Suan Luangis. Võttis aega mis ta võttis, kuid pärast kuuajast mõtlemist ning kõige ümbritseva organiseerimist, oleme siis jälle uues kohas, õnnelikematena kui eales varem

Milline siis meie uus koduke on? Võrreldes eelmise villaga võiks nagu mainida, et läksime lihtsalt elutuppa elama. Ei tegelikult pole see ka nii pisike. Kuid kas teate...me naudime seda väiksust täiega, kuna kõik on käe jala juures ning kui tekib tahtmine minna wc-sse, kööki, lastetuppa või näiteks õue, siis piisab ainult mõnes sammust, mitte sadade meetrite läbimisest. Eelmises majas pidi iga operatsiooni tarbeks minema kas teisele korrusele, teise villa otsa, välja kaugele värava juurde jne, mis iseenesest pole ju paha ning liikumine teeb ainult head, kuid milleks

Meil on siis tegelikult 3 toaga paarismajaboks, kus on 2 magamistuba, 1 elutuba, eraldi köögiosa ning 2 wc-d. Lisaks on see maja ehitatud kahele krundile, et kui naabritel on ümber maja käimiseks meetrine murulapp, siis meil on justkui üks maja vahelt puudu ning selle asemel suur murulapp.

Kuidas siis me leidsime selle koha? Tegelt nagu kõik siin elus, on tegu juhustega. Christiani klassivend kutsus ta oma juurde mängima mingi õhtu ning me hakkasime tema isaga lihtsalt rääkima elust ja olust ning jutu käigus selgus, et ta elab suht kooli ligiduses ühes villade kompleksis, mis ka meile korra tuttav tundus, kuna sai sealt läbi sõidetud ning ühte mitte nii atraktiivset maja ka vaatamas käidud. Ühesõnaga ta lubas oma naisega rääkida, kes pidi siis omakorda oma tuttavatega rääkima. Tailased teevad justkui telefoni mängu, et kui keegi mingi kõlaka kusagilt lahti laseb, siis teavad sellest kõik ning olukord lahendatakse suht kiiresti. Niisiis juba järgmine päev läksime seda maja vaatama ning tuli välja, et see kuulub tema naise heale sõbrannale. Ta suutis isegi meile hinna oma 20% odavamaks kaubelda ning pärast mõningast mõtlemist oligi kaup koos. Omanik ise on selline hästi mõnus ja tore naisterahvas, kes on ühe suure mööbliketi omanik, resortipidaja ning ta muretses meile majja kõik vajaliku mööbli, ostis uue LCD teleka, köögitehnika, istutas aeda 6 suurt 5m kõrgust puud ning lubas kogu muruplatsi uuesti üle teha ning meile korraliku muru istutada. Ühesõnaga selle pisikese raha eest, mida me rendiks tegelikult maksame, teeb ja tegi ta juba üüratult palju.

Eelnevalt sai käidud vaatamas ikka väga palju sama hinnaklassi maju, kuid nende põhiviga oli see, et kas puudus mööbel või siis puudus aed või siis nägi välja niivõrd jube, et mingit kodutunnet küll ei tekkinud.

Nüüd on meil kõik ümbritsev ka käe jala juures. Kool asub 2 minuti sõidu kaugusel, samuti on Phuket Towni ja suurematesse kaubanduskeskustesse vaid kiviga visata. Patongi on vaid 15 minutit, kuid paremad rannad jäävad veidike kaugemale. Kuid samas elukohta valides mõtlesime, et tegelikult külastame me randa niivõrd harva, et see ei ole määrav asukoha osas. Samuti ei pidanud me enam oluliseks basseini, kuna esiteks see lisas hinnale väga olulise osa ning samuti kasutasime seda tegelikult suht harva. Nüüd on meil siin territooriumil olemas nii suur kommunaalbassein, aeroobika- ja joogasaal, kossuplats, mitmeid kauplusi jne. Lisaks lubasime lastele nüüd rattad osta, kuna siin on meeletult mõnus ala, kus ratastega ringi sõita Liisu juba praegu iga õhtu teeb oma tõukerattaga pikemaid tiire

Üleeile käisime me Frankyga esmakordselt jalutamas. Miks just esmakordselt, kuna mujal on lihtsalt neid hulkuvaid koeri nii palju, et need lihtsalt oleks Franky nahka pistnud ning ka meie ei tundnud ennast hästi, kui kümme hulkuvat koera su ümber lõrisevad. Franky oli väga õnnelik ning ei suutnud neid kõiki puid ja põõsaid ära märgistada. Eks veidike läks tal teiste koertega ütlemiseks ka, kuid eks see ole ju koerte puhul täitsa normaalne Nüüd saabki traditsiooniks, et peale igapäevast õhtusööki, lähme kõik koos jalutama

Päikest!

Juulikuu on meie jaoks jälle väike muutuste aeg, kuna hakkame järjekordselt oma elukohta vahetama. Võite ju küsida, et miks siis jälle, kuid eks siin võib välja tuua mitmeid ja mitmeid põhjuseid, kuid jah, nüüd on meil ees taas kolimine. Üheks peamiseks põhjuseks kolimiseks on kindlasti asjaolu, et praegune villa on meie pere jaoks ikka megasuur ning mingi hetk avastasime, et kuigi majas on umbes 350m2, oleme reeglilna kõik koos ainult elutoa ühes nurgas ning kogu ülejäänud maja eriti ei kasuta Kui siis ainult magamiseks või söögitegemiseks jne.

Kuigi alguses, kui maja sai võetud, siis nähtavasti lasime ennast pimestada selle suurusest, avarusest ning privaatsustundest mida see pakkus, kuid pole ju mõtet maksta suure villa eest, kui tegelikult enamust pinda ei kasuta. Lisaks on ju suurem villa seotud ka suuremate kulutustega. Näiteks ainuüksi basseini pump võtab elektrit 1500 bahti kuus, sõltumata kas basseini kasutad või mitte. Ja nii edasi. Eks iga väike asi mõjutab kuu hinda.

Nüüd siis leidsime omale pisikese paarismaja boksi Christiani kooli ligidal, peaaegu Phuket Townis. Tegemist on suure kinnise territooriumiga villade alaga, kus on enamus maju ühesugused, asfalteeritud teed, omad poed ning suur basseini-joogakeskus. Samuti on seal olemas park ning laste mänguplats. Kui algselt tunduse Phuket Town selline segane kant, siis nüüdseks oleme aru saanud, et see on just mõnus ja huvitav, täielik vastand Kata, Karoni ja Patongi turistimelule. Samas on meil nüüd kõrval olemas nii kool, kaubanduskeskused ning Patongigi on läbi Kathu sõites palju lühem maa. Eks rannad jäävad nüüd tiba kaugemaks, kuid reaalsus on see, et rannas käime heal juhul praegu korra kuus, mistõttu ei ole see vahemaa mingiks probleemiks. Igatahes enamus asju on juba kolitud ning järgmise nädala jooksul seame ennast täielikult sisse. Eks siis juba räägin täpsemalt

Sel nädalal oli Christianil vaheeksamid, kus kahe päeva vältel hommikust õhtuni kestsid testid, kus siis esimesel päeval toimus testimine Inglise keelsetes ainetes ning teisel päeval Tai keelsetes ainetes. Küsisin veel pärast tai keelsete eksamite lõppu, et kas oli midagi millest sa aru ei saanud, siis ta vastas, et sai küll kõigest aru, isegi tai keelest. Super Eks siis tulemused näitavad, kuidas tal läks, kuid nagu eelnevad eksamid on näidanud, on tal kuldne pea ning tulemused eeskujulikud

Laupäeval tegime siin Ardile, Birgitile ning nende pesamuna Brittelile sushi õhtu, kus 3 tundi keerutasime nii makisid, nigirisid kui sashimisid kokku. Kokku tegime vist 120 sushit ning kõik pugisid ennast ikka mõnuga täis ning umbes kolmandik jäi veel üle järgmiseks päevaks. Kusjuures sushi on siin suht soodne. Kui ostad poest, siis peab ühe sushitüki eest välja käima 10 bahti, kuid ise tehes on omahind umbes 5 bahti, mis on ju päris soodne

Pühapäeval avanes mul taas võimalus sukelduma minna. Seekord ei olnud eesmärgiks mingisuguste kursuste läbimine, vaid puhas fun. Läksime naabrimehega koos ning külastasime Anemone Reefi, Shark Pointi ja Koh Doc Maid. Kuigi ilm oli haruldaselt ilus, meri madalhooaja kohta väga rahulik, kuid vee all oli väga vilets nähtavus ning väga suured hoovused. Eriti just Anemone Reefil, kus hoovused tulid korraga mitmest suunast ning viskasid ja lennutasid meid ikka korralikult. Katsetasime just mu uut välklampi, kuid suht keeruline oli saada häid fotosid, kui sa ei suuda korralikult oma ujuvust tagada ning rahulikult kalakesi fookusesse saada. Nägin ära Shark Pointis oma esimesed Cuttle Fishid ja veel 3tk korraga Väga lahe.

Laupäeva hommikul juhtus Liisul väike õnnetus, et lõhkus elutoas mingi vee pudeli ära ja saatsin siis Christiani harja ja kühvli järele, kui ta järsku hüüdis, et ma ruttu tuleks. Nimelt oli kühvli sisse ennast mõnusalt kerra tõmmanud üks väike madu. See ussipoiss oli alles pisike pojake, võibolla oma 30cm pikk, kuid täiesti ussi moodi uss Ei suutnud eriti ära tuvastada, mis ussiga tegemist oli, kuid lihtsalt hirmutav oli fakt, et neid vendasid ka toas kohata võib. Eks ta oli sisse pugenud ukse alt, kus on oma sentimeetri kõrgune pragu. Kuna ta oli suht tilluke, siis järelikult läks see tal siis õnneks. Päev otsa hoidsime teda kupli all, kuid õhtul otsustasime ta siiski vabadusse lasta, kuna kellelgi ei tekkinud tahtmist teda maha lööma hakata. Päris ussipesa meil siin Loodetavasti ei tule ussi ema teda otsima.

Järgmine nädal kulgeb meil kolimise tähe all ning üritame ennast korralikult uude kohta sisse seada. Eks ma üritan siis uues kohas ennast korralikumalt kätte võtta ning ka siia blogisse veidi tihedamalt kandeid teha. Hetkel on kogu aeg mingi tegevus käsil, mis lihtsalt mind ajahätta jätab. Loodetavasti andestate

Päikest!

Üle pika aja taas olen siis jõudnud siia blogisse. Uskumatu, kuidas vahepeal on aeg lennanud. Nagu pealkirigi ütleb, siis käesolev postitus tuleb teemal "Kuidas me Janaga joogas käisime". Vahepeal oli siin üks Eesti tüdruk üle poole aasta oma lapsega, kes läks Eestisse tagasi. Enne äralendu pistis ta Janale pihku ühe jooga klubikaardi ning ütles, et tal veel seal 7 korra krediiti alles.

Alguses ei äratanud see mingeid tundeid, kuna minu arvates oli see jooga üks igav mediteerimine ning ka Jana sõnul kui ta Eestis korra joogatunnis oli käinud, pidi ta seansi ajal mitu korda magama jääma. Kuid siiski ükspäev otsustasime, et ah mis seal ikka, läheme proovime ära, kuna pealegi tasuta ju ikka

Tegemist oli sellise väga modernse ning alles vähem kui aasta vana rajatisega. Lähemalt sellest klubist saate lugeda nende kodulehelt: Abbysan Yoga. Suur vastuvõtusaal, ilus sisekujundus, hubased riietus- ja pesuruumid ning loomulikult kõikidele euronõuetele vastavad joogaruumid. Igati meeldiv vahepala.

Terve klass oli tüdrukuid täis ning mina olin see ainuke tõrvatilk meepotis, kuid mind see ei häirinud Ahjaa, treener oli ka mees...Indiast. Ma olin igati häälestunud selleks, et nüüd tuleb üks tunnike mõnusalt lesida erinevates poosides, silmad kinni ning mediteerida. Kuid oh ei...ja läks lahti. Ühesõnaga oli tegemist suht aeroobse treeninguga, kus eriti silma kinni panemiseks ega veel vähem mediteerimiseks aega ei jäänud Trenni...eee..see tähendab jooga lõppedes oli nahk korralikult märg ning lihastes selline tunne, nagu poleks aastaid trenni teinud (reaalsus on see, et viimased 4 aastat on regulaarselt trenni tehtud).

Kõige mõnnam üllatus ootas meid hommikul ennast voodist välja ajades, kui lihased olid öö jooksul mõnuga ennast krussi tõmmanud ning valutasid igast ilmakaarest Sai siis kohe jõusaali joostud ja midagi peale pingutatud, kuid njah ega see eelmise õhtu "jooga" oli omad jäljed jätnud

Tegelikult on joogal palju erinevaid vorme ning meie käisime algajate tunnis. Edasijõudnute tundides pidid nad pea peal seisma, spagaate viskama ning ennast ebaloomulikesse asenditesse painutama...eks paistab, kas ka meie sinnamaani kunagi jõuame. Järgmine tund on meil juba teisipäeval, niiet eks siis pastab mis saab.

Päikest!

Kusjuures saime alles isegi mõni päev tagasi aru, et Jaanipäev on kohe tulemas. Polnud kellelgi seda tunnet, nagu Eestis olles oleme kogenud. Eestis on see reeglina üks aasta verstapost, mida kõik läbi pika ja külma talve pikisilmi ootavad. Kuna aga Phuketil on aasta läbi kestev suvi, siis tuli meile see suht ootamatult.

Jaanipäeva ajal räägitakse iga kord ilmast ning Eestis sajab reeglina alati vihma. Ka meil oli terve päeva jooksul selline heitlik ilm kohatiste sadudega, kuid õnneks õhtu kätte jõudes kadusid ka pilved taevast ning ilm oli suht ilus. Kuna me mingeid suuri plaane teinud ei olnud, siis mõtlesime lihtsalt endale külla kutsuda mõned inimesed ning oma koduhoovis väike lõke püsti panna. Teatavasti pole siin eriti kombeks lõkkeid teha, kui just mõnes kohas vahetevahel keegi oma prügi põletama kipub, kuid see on ka kõik. Meil on aias selline suurest tünnist tehtud grill, mille sisse me otsustasime oma lõkke püsti panna.

Me läksime laste ning Ardiga (meie uued sõbrad Nai Harnist - Ardi, Birgit ja pesamuna Brittel) puid otsima. Siin teadupärast pole võimalik minna poodi kaminapuid ostma, kuna kellelgi ei ole siin kaminaid Ühesõnaga sõitsime veica ringi, kui leidsime mingi risuhunniku metsa äärest ning ajasime autokasti puid täis. Kuid eks see puu oli üsna niiske, kuna viimasel ajal on suht palju sadanud, niiet põlema saamisega oli suht keerulised lood. Lõpuks panime suure ventilaatori lõkke kõrvale huugama, et pidevalt tulele õhku peale anda. Igaks juhuks siin mainin ka ära, et kui keegi teinekord tuleb meile külla või on niisama Phuketit väisamas, siis võtke kaasa palun neid tahkeid süütetablette, kuna varud on täitsa otsakorral ning mingit samalaadset head asja siin ei müüda.

Õhtu möödus toredalt. Meiega liitusid veel naabrid Danny, Nina, Jack, Anny, Lucy ja väike Jessica ning hiljem tuli läbi ka Liisa. Lapsed möllasid basseinis ning täiskasvanud ajasid niisama juttu. Igatahes oli tegemist väga meeldiva Jaanipäevaga ning oli kokkuvõttes igatahes mõnusam kui eelmine aasta Jana just tuletas meelde, et olime siis just Phuketile saabunud ning mugisime oma korteri rõdul istudes moosisaia ja soovisime üksteisele ilusat Jaanipäeva Kuid ka see oli tore

Ilusat suve algust teile kõigile sinna Eestisse.

Päikest!

Niih nagu pealkiri juba ütleb, siis aeg on lennanud lausa märkamatult mööda ning seoses sellega on täis saanud meie esimene aasta siin Phuketi paradiisis. Mäletan veel, et Eestis tundus aasta meeletu pika ajana ning aeg justkui seisis. Eks vist reeglina oli see tingitud ühtlasestest ja stabiilsetest mõnusatest läbi aasta vältavatest sügisilmadest Igatahes on siin see aasta möödunud nagu sipsti ning tundub lausa uskumatuna, et nii kaua on aega möödas meie siiatulekust.

Möödunud aasta on pakkunud meie perele meeletul hulgal erinevaid emotsioone, palju positiivseid ning ka mõned negatiivsed. Kuid eks selline see elu juba on, et ükskõik kus kohas sa ka ei ela, eks ikka tuleb ette ka negatiivsemaid aspekte, kuid sellega tuleb lihtsalt harjuda.

Mida me siis teinud oleme sel aastal? Eks algus läks kindlasti sisseelamise peale, elukoha leidmise peale ning kohanemiseks uue ning teistsuguse eluga. Harjuma pidime kindlasti ka kuumusega, kuid kuna saabusime siia madalhooajal, siis läks integreerumine väga ladusalt. Üheks peamiseks teemaks aasta vältel oli kindlasti lastele kooli/lasteaia leidmine, mis läks lasteaia puhul suhteliselt ladusalt, kuid kooliga teadupärast pidime rohkem vaeva nägema. Kes veel ei tea, siis Liisu käib meil Inglise lasteaias Cravens International Preschool & Nursery ja Christian Inglisekeele kallakuga Tai koolis Kajonkietsuksa School. Ingliskeelne keskkond igapäevaselt on aidanud lapsi juba nii palju, et mõlemad suhtlevad suht vabalt juba inglise keeles ning ka tai keeles teavad paljusid väljendeid ning tunnevad tähestikku. Läbi kooli ja lasteaia oleme saanud endale ka palju tuttavaid ja sõpru üle maailma, mis kindlasti nii meile kui ka lastele tulevikus igati kasulik on.

Igapäevaselt elame siin suht traditsioonilist pereelu, kus hommikul peale laste lasteaeda ja kooli viimist käime trennis, teeme tööd, käime rannas või avastame uusi paiku. Nädalavahetused kuluvad reeglina pere keskis aja veetmisele, Christiani trennidele ning vahest ka minu sukeldumistele Oleme ennast siin juba piisavalt sisse seadnud, et enam ei tunne ennast kui turist, mitte ka kui kohalik, kuid pigem midagi vahepealset. Olen siin juba pea 4 kuud tai keelt õppinud, mis on loonud ka mulle põhja alla, et mitte hätta jääda paljudes kohtades, kus inglise keelt ei osata.

Aprilli alguses leidsime omale ilusa uue elukoha ning nüüd oleme ennast ka siia mõnusalt sisse seadnud. Kes oleks osanud arvata, et igahommikused basseinisuplused lausa hädavajalikuks osutuvad ning ei suuda ette kujutadagi elu ilma selle privileegita. Eks paljud asjad ja tegevused, mis siin tunduvad iseenesest mõistetavad on meid piisavalt ära hellitanud, et ei teagi kas suudaks ilma nendeta mujal enam hakkamagi saada

Aasta jooksul on meil palju külalisi käinud Eestist, mille üle meil on ääretult hea meel. Samuti meie ema ja isa käisid siin meid vaatamas. Enne meie siiatulekut lubasid enamus, et tulevad külla, kuid eks paha majanduskriis on kõigil eluolu veidike raskemaks teinud ning ka seetõttu ei saa ka meie sel suvel Eestit külastada. Igati arusaadav ning ärge arvake, et me sellepärast pahased teie peale oleme Lennupileti hindadele lisas kindlasti veel ka vürtsi Islandi tuhapilveke, mis ei anna hetkel lootustki, et kusagilt mõni hea ja soodne pakkumine tulla võiks.

Nüüd on siis käes jälle madalhooaeg ning enamus eestlasi on kõik, kas kusagile edasi liikunud või tagasi Eestisse pöördunud. Eks uus laine tuleb varsti peale, kuid eks arvatavasti kuni novembrini on siin suht rahulik.

Möödunud aasta oli teguderohke, emotsionaalne ning põnev. Huvitav, mis küll järgnev aasta tuua võib, kuid seda ma ütlen, et teades meid tuleb järgnev aasta kindlasti veelgi põnevam

Päikest!

Pole kahjuks juba päris pikalt blogi kirjutada saanud, kuna igasugu asju on vahepeal toimunud ja juhtunud. Nüüd aga üritan ennast jälle ilusasti kokku võtta ja teid meie tegemiste ja toimetamistega kursis hoida.

Vahepeal sai ka meie Janakene aasta vanemaks. See aasta jäi suurem pidu pidamata, kuna kahjuks saime kurva uudise mu vanaema surma kohta. Puhka rahus kallis Mamma Igatahes on see meie igapäevaelu tõsiselt mõjutanud ning suuremat sorti pidutsemiseks polnud kellelgi tuju ega see poleks ka kohane olnud. Siiski möödus Jana sünnipäev sünnipäevaliselt, kuna otsustasime siis oma pere keskis teha kartulisalatit ja täidetud mune. Õhtul tuli ka veel Liisa korra külla, kuid muidu tähistasime Jana sünnipäeva oma pere ringis.

Päevad läksid aina edasi ning otsustasime, et peame vähemalt Liisu sünnipäeva korralikumalt tähistama. Printisime siis ilusad värvilised kutsed ning Liisu jagas need lasteaias kõikidele laiali. Kui enne sai räägitud, et ta päris väikeseid lapsi ei kutsu, siis pärast tuli välja, et ta oli kutsed kõikidele lasteaiakaaslastele ja kasvatajatele jaganud. Ühesõnaga, eks me enam vähem teadsime, et ega kõik niikuinii ei saa tulla ning eriti selle pärast ei muretsenud.

Sünnipäevahommik oli Liisule tore, kui me kõik ta tordi ja lauluga üles äratasime. Ta oli omale juba ammu tõukeratast igatsenud, mille ta siis ka nüüd sai ning ega loomulikult ei suuda siinkohal seda rõõmu ära kirjeldada, mida see talle valmistas. Kuna Liisu oli oma sünnipäevale kõik lapsed ja kasvatajad kutsunud, siis pidasime targemaks lasteaias mitte nii väga sünnipäeva tähistada ning nad piirdusid vaid küpsiste ning õhupallidega.

Hommikust saati valas nii kõvasti vihma, et mõtlesime juba, et tore tore, välipeol on kriips peal. Kuid nagu need Tai vihmad ikka, lõppevad need enamasti suht kiiresti. Peo ajaks oli kõik ära kuivanud ning päikegi väljas. Nagu tellitud.

Seekord siis otsustasime grillimisest loobuda, kuna ei tahtnud jälle pool õhtut grilli taga veeta lihasid keerutades. Osad asjad valmistasime ahjus, osad tegi Jana ise. Kuna teadsime, et meile saabuvad väga erinevad inimesed erinevatest maailmanurkadest, siis pidasime targemaks pakkuda neile lisaks traditsioonilist ning suht neutraalset Tai toitu, mille tellisime siis oma tuttava mereanni restoranist. Kõik toidud olid suurepärased ning kõike jätkus piisavalt. Eks on ju alati suht keeruline valmistada süüa kolmekümnele inimesele, kellel kõik on omad harjumused ja maitsed. Suht raske on pakkuda näiteks meie armastatud kartulisalatit mõnele Koreast pärit inimesele...muidugi pole proovinud

Lapsi saabus tõestit palju ning enamus koos oma vanematega. Liisu jäi oma sünnipäevaga väga rahule, kõik kingitused mis toodi, olid suurepärast ning ta oli nende üle väga õnnelik. Paljud käisid ka basseinis hullamas, mängisid veesõda ja teisi mänge. Pimeduse saabudes lülitasin sisse laseri, mis muutis elutoa diskoteegiks ning disko võis alata. Tordid oli Liisu ise omale valinud ning kuna rahvast palju, siis tuli isegi kaks tükki osta.

Umbes kella 21 paiku olid enamus lapsed lahkunud ning Liisu ja Atsu läksid rahulolevatena magama. Mõned kasvatajad ja teised vanemad inimesed jäid veel kauemaks juttu ajama ning nii see pidu selleks korraks lõppes. Sellised multikultuursed sünnipäevad on ses suhtes väga toredad, et sa saad tuttavaks ning lähemalt suhelda paljude huvitavate inimestega üle maailma ning näha kuidas nemad mõtlevad. Samuti lood omale palju kasulikke kontakte, mis kes teab millal kunagi vaja võib minna.

Nüüd on siis selleks aastaks sünnipäevadega ühelpool, kui mitte ära unustada Franky aastast sünnipäeva 27. oktoobril. Eks sünnipäevad on alati toredad ja emotsiooniderohked, kuid eks nad ole ka suht kurnavad ning pärast sellist sünnipäevamaratoni nagu juuni kuus meil on, võtab ikka võhmale küll

Päikest!

Nüüdseks on siis lõpuks meile jõudnud siia tõeline madalhooaeg ning mussoonvihmad on saabunud. Märkamatult on kätte jõudnud juunikuu ning tavaliselt statistikat aluseks võttes üheks vihmasemaks kuuks peetud mai on märkamatult mööda lennanud suht kenade ilmadega. Siiski mai lõpus hakkasid suuremad vihmahood ennast näitama ning meri muutus üsna rahutuks. Kuid nüüd on asi täitsa põrguks pööranud.

Nädalavahetusel sai jälle sukeldumas käidud ning juba hommikul laeva peale minne kallas täie hooga. Laevas nägin ma haruldast pilti, kus pea 50% kogu pardalolnud inimestest rippus pea allapoole laeva äärtes ning tühjendas oma soolestikku Hullumaja, kuid lained olid tõesti vägevad ning kuigi meie alus olu suht suur ja stabiilne, käitus see lainetes kui pisike puulootsik. Vee all polnud muidugi midagi aru saada ning kõik oli endistviisi ilus. Selle sukeldumisega sai siis maha saadud oma viimase kahe spetsialiteediga ning nüüd on taskus nii süvasukelduja kui ka vrakisukelduja sertifikaadid. Tagasiteel võtsid kõik laevalised, kaasa arvatud mina, mitu merehaigusevastast tabletti sisse ning sõit möödus veidike paremas meeleolus. Ilmastik oli pöördunud muidugi veelgi hullemaks ning sellist vaatepilti olen näinud vaid filmides. Igal pool valitses meeletu tumedus, vihma sadas...sorry "kallas" lausa horisontaalselt, lained olid kohati 3-4m kõrgused ning laine käis kogu aeg üle parda. Kogu laevarahvas oli pigistatud siseruumidesse, kuid siiski pidid osad väljas istuma ning seda möllu taluma. Kusjuures jube jahedaks tõmbas ka, termomeeter näitas 27 kraadi, kuid kogu selle vihma ja möllu käes võttis lausa värisema.

Hea on see, et enam ei pea muretsema basseini täitmise eest. Varasemalt kuumade ilmadega auras päevas bassust ära umbes 50l vett, siis nüüd suurte vihmadega on bassein alati triiki vett täis ning ajab isegi üle. Ka bassu temperatuur on muutunud talutavaks ning pärast hommikusi trenne on ülimalt värskendav ennast veidigi jahutavasse vette visata.

Vihmakeep on saanud taaskord meie igapäevaseks kaaslaseks, kuna liigume ringi ju rolleritega. Kusjuures see hoiab meid peaaegu täiesti kuivana ning pakub ka varju tugevate tuulte eest. Reeglina on kõige jubedab asi siin märjana siseneda 7/11 kauplusesse, kus nad tavatsevad hoida oma konditsioneere miinuses ning märjana seal sees viibida pole just kõige meeldivam.

Kui alguses tundusid need vihmad uudsed ja veidikenegi ebameeldivad, siis nüüd oleme jälle sellega nii harjunud ning pole veel ühtegi asja tegemata jäänud selle tõttu, et oioi küll on jube et vihma sajab

Päikest!

Märkamatult on ka meie kutsa Franky suht suureks kasvanud ning rutiinsed arstil käimised muutuvad üha tülikamateks. Kuna liikleme siin enamasti vaid rolleritega, siis peame ka Frankyga rollerisõitu harrastama. Kuna ta aga on juba nii suur, siis peab ta seisma mu jalge vahel püsti, käpad mulle sülle toetudes. Sõidu ajal on ta ühteaegu nii uudishimulik kui ka hirmunud, mis teeb tast väga naljaka olevuse

Kui Franky kutsikas alles oli, siis oli tal üks suht paha kutsikahaigus, mida me siis järjepanu ravisime ning pidime arste külastama väga tihti. Ei tea kas sellest või millestki muust, on tal arstikabineti vastu lausa allergia tekkinud. Seekord siis oma rutiinset marutaudivastast ja usside vastast vaktsiine saades suutis ta arsti ooteruumis kõik kohad täis sirtsutada ning kui aeg oli kabinetti sisse astuda, siis pole ma enne näinud kuidas koer suudab oma kepsud nii suure hooga värisema panna, et lausa laud hakkas vibreerima. Jana pidi teda ikka kõvasti kinni hoidma ja kallistama, et vähegi seda värinat taltsutada. Kuid eks hirmul on suured silmad nagu öeldakse, kuna protseduuride ajal ei teinud ta mitte piuksugi ning ka värin oli hetkega kadunud.

Vot selline väike vahepala

Päikest!

Meie elus oli kätte jõudnud järjekordne suveaeg, kus sünnipäevade tähistamine peale hakkas. Esimeseks sünnipäevalapseks oli meie poja Hans Christian. Seekord juba üheksas sünnipäev. Mingi päev just mõtlesin, et appike, kas mul on tõesti juba 9 aastane laps? Nagu vana inimene heietan juba, et küll see aeg lendab kiiresti

Igatahes pidasime pidu meie majas ning Christian kutsus külla nii oma koolikaaslasi, kui teisi sõpru. Esmaseks ülesandeks meil jäi mõtlemine, et mida küll süüa pakkuda, kuna arvasime, et ega need Tai lapsed eriti kartulisalatist vist lugu ei pea Lõpuks otsustasime siiski jääda vana hea grillimise juurde ning tuttava mereannirestoranist sai tellitud ka Tai lastele väga maitsvat juurviljade ja kanaga riisi. Tundus, et kokkuvõttes panime toiduga täkkesse, kuna kõik lapsed sõid isuga ning käisid kogu aeg juurdegi võtmas. Pidu ise oli suht vesine, kuna kõikidel oli luba basseinis möllata ning võite ise ette kujutada, kuidas kogu hoov ning maja lainetas kui kogu see lastearmaada oli üle käinud. Õnneks siin kliimas kuivab kõik suht kiiresti ning keegi ei lasknud ennast sellest häirida.

Kuna pidasime pidu esmaspäevasel päeval ehk 31. mail, siis lõppes laste jaoks pidu kella 21 ajal, kuna hommikul vara pidid kõik jälle ju kooli sammud seadma. Christian jäi oma sünnipäevaga väga rahule ning ka kõik teised lapsed said mõnusa positiivse laengu ning lubasid tihedalt külas käima hakata. Huvitav oli kokkuvõttes vaadata, et kuidas taide lapsed käituvad sünnipäeva raames, mis kombed neil on ning mida on erinevat. Kusjuures ega väga palju ei olegi. Võib olla ehk see, et neil puudub komme lilli kinkida, nad on pererahvaga hästi viisakad ning ei hakka jonnima ja jalgu trampima, kui emme või issi neile järele tuleb.

Hommikuks oli meil ka veel koristus tellitud, kuid loomulikult ajasid koristajad päeva sassi ning saabusid alles ülejärgmisel päeval Thai Time nagu kõik tavatsevad öelda.

Järgmiseks on meil siis ees 10. juunil Jana sünnipäev ning 17. juunil Liisu sünnipäev. Igatahes igav siin ei hakka ning iga nädal saame ühe korraliku peo maha pidada

Palju õnne teile kallikesed!

Päikest!

Nagu pealkirjast juba lugeda võib, siis jah ega ilma enam ei saa. Tegelikult läbin ma oma valitud spetsialiteedikursuseid lihtsalt mitme nädala vältel, kuna iga spetsialiteet nõuab teatud arvu sukeldumisi ning tuleb ära teha teatud ülesanded.

Seekord siis jälle sõltuvalt laevade graafikust ning sobilikest kohtades osutus valituks ikka vana hea tuttav marsruut: Koh Doc Mai, KingCruiser ja Shark Point. Ega vist väga millegagi enam need ei üllata mõtlevad paljud, kuid valesti mõtlevad Ühesõnaga pärast Koh Doc Mail tehtud kohustuslikke ülesanded 35m sügavusel oli meie eesmärgiks leida üles paljuräägitud merihobud, kes ühes seinapraos elama pidid. Mu instruktor polnud ka neid seal oma silmaga näinud, kuigi ta on seal samas kohas sukeldunud juba üle saja korra. Igatahes algaja õnn ning me leidsime üles isegi kaks merihobust. See oli Tigertail Seahorse, mis oli umbes 12cm pikkune ning ilusat kollast värvi. Igatahes tundus sellel merihobu perel mingi tüli olevat, kuna ühe neist leidsime veica eemal ühest teisest praost välja piilumas. Ilusad olid nad küll.

KingCruiseril oli mu ülesandeks reeli kinnitamine ja sellega edasi liikumine (see on märkenöör, mida vrakisukeldujad ja koopasukeldujad kasutavad oma teekonna märgistamiseks, et pärast tagasi oskaks tulla. Igatahes oli mässamist palju, kuid midagi väga keerulist ka ei olnud. Lihtsalt on vaja kogemusi. Sain näiteks selle kogemuse osaliseks, kuidas vee all kogu asjandus sõlme läks. Õnneks sain lahti ning tagasitee oli hõlpsam

Shark Pointis oli mu eesmärk üles leida Moreeni Linnaks kutsutav kivilahmakas, kus väikesed baby moreenid elutsevad. Kohe kui sügavale laskusime, komistasime ühe ilusa kilpkonna otsa. See vaatepilt oli väga lahe, kuna see oli mu elu esimene vabas looduses nähtud kilpkonn. Tegemist oli küll pojaga, kelle läbimõõt oli umbes pool meetrit, kuid vahva oli ikka.

Kokkuvõttes selle päevaga lõppes mul navigatsiooni spetsiaalkursus ning sertifikaat käes Eks näis, mida toovad järgenevad põnevad seiklused vee all. Kes veel ei ole sukeldumist proovinud ja kellel kusagil mõni võimalus on avanemas, proovige! Või siis ärge proovige ning lugege siit blogist kui mõnus see kõik on

Päikest!

Varsti saab juba pea aasta täis siin Phuketil ning mida aeg edasi, seda suuremaks kasvavad ka meie lapsed. Samuti õpivad nad iga päev ning omandavad järjest uusi teadmisi, mida nad ka siis õhinaga meiega jagavad. Hakkasin täiesti juhuslikult Liisuga mingi päev tai keeles rääkima ning minu üllatuseks teadis ta sellisid sõnu ja sõnaühendeid, mida ma ei oleks ealeski osanud arvata. Näiteks küsisin ta käest erinevate värvide nimetusi, loomade ja lindude nimetus, kehaosasid jne. Tegelikult on neil lasteaias ju ikkagi ingliskeelne õpe, kuid siiski paljud taidest abikasvatajad räägivad nenega mitmes keeles.....et kui on juttu banaanist, siis öeldakse, et see on Banana (inglise keeles) ning Gluay (tai keeles). Ehk siis nad üritavad õpetada lapsi ka kohalikust keelest aru saama, mis on igati positiivne. Täna näiteks nad pidid lasteaeda kaasa võtma igaüks mingeid puuvilju, et siis õppida puuvilja salati valmistamist

Christianist on saanud ja kasvanud üks väga arukas ja tubli poiss ning mitte ainult meie Janaga ei jaga seda arvamust, vaid ka tema õpetajad. Näiteks avastasin ma ükspäev Christiani tunnistust sirvides õpetaja iseloomustuse, mis eelnevalt oli kahe silma vahele jäänud. Nimelt selline oli siis Christiani klassijuhataja kokkuvõte eelnevast õppeaastast:

"Christian is an extremely bright student. He consistently participates in class with interesting and novel ideas, setting a good example for the other students. In addition to this positive attribute, he finishes all of his work in class diligently and usually with great care and pride. It has been a great pleasure for me to know Christian, and if he manages to maintain his discipline and attitude, I have confidence that he will continue to excel individually and educationally."

Ühesõnaga mul tuli küll uhkus rindu, et Christian väljaspool kodu sellise hea mulje teistele jätab Super! Nüüdsest hakkas Christian käima ka veel peale tunde lisa inglise keele tundides. Kusjuures täiesti omal soovil ning meiepoolset sundi osutamata. Rääkisin ka klassijuhatajaga läbi, kuidas ja mida ma tahaksin, et talle juurde õpetataks ning millele rohkem rõhku pöörata. Igaljuhul oli klassijuhataja väga tänulik sellise tagasiside eest ning juba kuulsin Christiani käest, et selles suunas, mida sai räägitud, nad ka juba liiguvad. Samuti saavad nad selle tunni jooksul lahendada ära oma kodused tööd, et siis koju tulles ei peaks enam energiat õppimise peale raiskama. Päev venib seetõttu muidugi väga pikaks, kuna järgi ma lähen talle alles 16.50 ning koju jõuame umbes poole kuue paiku. Täistööpäev, peaks mainima Lisaks on Christianil tekkinud meeletu huvi igasuguste kalade vastu, eriti haikalade vastu ning kõik vabad hetked mööduvad internetis informatsiooni hankides või siis minegid raamatuid/ajakirju sirvides. Ju ma pean ta ikka mingi hetk veealla ka kaasa võtma, kuid kahjuks peab ta veidi ootama oma vanuse tõttu.

Jutu kokkvõtteks võib öelda, et lapsed tunnevad ennast suurepäraselt ning naudivad igat päeva. Võiks ju arvata, et siinne keskkond on kuidagi halvasti neile mõjunud, kuna oleme pärit siiski külmast ja euroopalikust keskkonnast, kuid lausa vastupidi. Neil on seda energiat nüüd topelt rohkem ning nad arenevad palju kiiremini. Samuti on see kogemuste pagas, mida nad saavad, hindamatu väärtusega ning mis annab neile tuntava eelise edaspidises elus.

Varsti hakkab meil pihta üks suuremat sorti sünnipäevatrall, kui Christian 31. mail 9 aastaseks saab ja Liisu 17. juunil 5 aastaseks saab. Sinna vahele mahub veel ka Jana sünnipäev, niiet läheb sünnipäevatamiseks

Päikest!

Ma usun, et ma olen kõik oma sukeldumisjuttudega ära tüütanud, kuid ma ei saa kohe muidu. Ma pean ikka oma kogemusi jagama nende vähestega, kes siiski sukeldumise maagiat minuga jagavad. Kuid milleks minna niisama sukelduma? Seda ma ei suutnud ning järgides rahvusvahelist PADI süsteemi, ootas mind ees karjääriredelil uue taseme püüdlemine. Nüüdseks pean ära tegema viis spetsialiteeti, mis seisnevad teatud sukeldumisviiside oskuste lihvimises.

Oma spetsialiteetideks valisin ma seekord siis: 1. Süvasukeldumine, 2. Navigatsioon, 3. Fotograafia, 4. Nitroxi kasutamine ning 5. Vrakisukeldumine. Saladuskatte all olin ma juba varem 2 nädala jooksul läbi lugenud ning selgeks teinud 7 erineva spetsialiteedi õpperaamatud ning ära sooritanud teooriatestid. Nitroxi kasutamisele pidi veel eelnema 25 küsimusest koosnev eksam, mille siin ka ühel õhtul ära sooritasin...ja edukalt nagu ikka

Esimene sukeldumine leidis aset 15. mail Kata Beachil, kus küll nähtavus oli vaid hägused 5m, kuid see ei olnudki tähtis, kuna meie eesmärk oli sooritada navigeerimisülesandeid ning sogane vesi tundus selleks veel eriti ideaalne olevat. Oled vaid sina ja kompass ning peas olevad teadmised. Kõik sujus suurepäraselt ning linnuke läks kirja . Samas sooritasin sukeldumise Nitroxiballooniga, mistõttu klassifitseerus see ka Nitroxi spetsialiteedi eest. Mõnele siinkohal seletuseks, et Nitrox on lihtsalt õhusegu, kus on hapniku % lihtsalt suurem, kui tavaõhus. See annab lihtsalt võimaluse viibida sügavamas osas kauem.

Täna, 16. mail oli kavas põhisukeldumine, sihtkohaks Koh Doc Mai, Kingcruiser ning Shark Point. Nendest kohtadest olen ma juba eelnevalt kirjutanud, kuid nüüd tundusid need ideaalsed kohad, et sooritada seal oma oskusülesanded. Esimene sukeldumine viis meid Koh Doc Mai seina juurde, kus siis laskusime 31m peale põhja. Seal pidin sooritama navigeerimise sügavas olekus ning selle raames püstitasin oma sügavusrekordi 35,3m. Edasi liikusime mööda seina nagu ikka ja näitasime meiega kaasas olevatele ameeriklastele seina võlusid. Kohe oli näha, et veetemperatuur on väga kuum, kuna väga suur hulk koralle oli ära pleekinud ning läbi selle valgeks muutunud.

Teiseks sukeldumiseks oli Kingcruiseri vrakk, kus minu ülesandeks oli pliiatsi ja valge tabloo abil kogu vraki kaardistamine. Pikkus, laius, sügavus, põnevad kohad, sissepääsud, kompassi järgi kraadid jne Ühesõnaga päris toredad pildid tulid kokkuvõttes ning instruktor jäi väga rahule.

Kolmas sukeldumine leidis aset Shark Pointis, kust eelmine kord lahkusime Leopardhaid nägemata. Kuid seekord läks meil õnneks. Olime umbes pool aega ringi seigelnud seal, kui seal ta oli. Üks kahemeetrine isend, kes koos veidi jahedama hoovusega kaasa ujus. See oli võimas vaatepilt, kuidas ilus suur kala majesteetlikult hoovusele vastu üritab ujuda. Veetsime seal aega umbes 10 minutit, kuna hai vaid keerutas ümber meie ning lasi ennast kõikvõimalikest kohtadest pildistada. Uhh... selle kohta võib öelda...tehtud Ahjaa, ka sel sukeldumisel oli mul ülesanne, nimelt fotografeerimine. Ning eks neid pilte sai omajagu tehtud, white balancit reguleeritud vee all ning proovitud erinevaid pildistamisvõtteid. Päris keeruline tegelikult, kui üritad säilitada oma neutraalset ujuvust, olla hoovuses stabiilne ning saada head nurka kaladest, kes sugugi paigas ei taha püsida. Kuid eks kogemus on see, mis meistriks teeb.

Kuna osad spetsialiteedi osad sai sooritatud juba mu AOWD litsentsi tegemise ajal, siis peale tänast on mul nüüd taskus Fotograafia Litsents kui ka Nitroxi kasutamise litsents. Järgmine kord on järg nii vraki, süva kui ka navigeerimise järgnevate osade käes. Kuid sellest juba järgmine nädal, kuna siis saab jälle pea vee alla pista...jeee

Päikest!