Elu paradiisis

Paljud on küsinud, et kuidas nii äkki juhtus et blogi nii järsku ära lõppes, et mis sai, mis hetkel teen ja mis mis mis Ühesõnaga elu on teinud omad korrektuurid ning hetkel viibin Eestis, kuid tegelen ka aktiivselt reisikorraldusega:

Täpsemalt minu tegvustest saate lugeda: Martin Koot: sinu isiklik reisikorraldaja ning kui keegi peaks huvi tundma minu poolt läbiviidavate sukeldumiskursuste kohta, siis leiad vastavat infot: Sukeldumiskursused ja sukeldumisreisid.

Samuti on võimalik minuga otse kõikide küsimuste tekiides ühendust võtta nende kahe lehe kaudu.

Seniks kõigile Päikest ja mõnusat varsti algavat kevadet südamesse

Martin

Broneeri hotell Phuketil

Kuna täna saime omale üle nädal aja taas neti tagasi, siis lisaks meeletult kuhjunud e-mailidele ning igasugu informatsioonile, oleks lõpuks aeg anda ka väikene ülevaade, mida me vahepeal siin siis kõik teinud oleme.

Oktoober algas sellise põneva üritusega nagu oli seda Vegetarian Festival, mis kujutas endast Hiina pidustusi. Seda tähistatakse nii lihatoitudest loobumise, enese keha augustamise ja muude ohvedamistega, rongkäikude ning paugutajate-ilutulestikuga. Ühesõnaga on see korra aastas aset leidev unikaalne üritus, mida võib leida vaid siit regioonist. See aasta otsustas Jana minna vahetult pidustuste alguse ajal fotokoolitusele, kus siis peale õpet mindi omandatud teadmisi proovile panema Phuket Townis asuvasse Hiina templisse. Ega mina täpselt ei oskagi kirjeldada seda elu ja melu, mis seal aset leidis, kuid see oli ideaalne võimalus oma kaamerat katsetada ning proovida erinevaid võtteid piltide tegemiseks. Teisel päeval jätkasid nad oma workshopi ning lõpuks said nad kokku kell 3 öösel ning tahtsid osaleda kogu selles öösel templis aset leidvas virr-varris ning järgnevas rongkäigus. Eks seal nad nägidki üsna võikaid vaatepilte, kus inimesed ennast transsi viisid ning lasid siis oma põsed suure orgiga läbi torgata ning sinna siis topiti sisse nii nugasid, laualampe, mõõku ning ka jalgrattaid Peale seda marssisid nad kõik läbi linna, loopides igasse ilmakaarde paugutajaid. Igatahes kestis see kõik kuni 16. oktoobrini, mis siis kulmineerus Phuket Townis aset leidva "suure sõjaga". Arvatavalt sel päeval keegi ei maganud, kõik liiklus oli suletud ning pauke oli kosta kilomeetrite kaugusele

Ma ise tegin vahepeal jälle edusamme sukeldumisvallas, saades esimese instruktori sertifikaadi, milleks oli EFRI ehk Esmaabi Instruktor. Nüüdsest on mul täis õigus õpetada kõiki soovijaid, kuidas inimesi elustada ning kuidas esmaabi anda nii täiskasvanutele, lastele kui ka imikutele. Lisaks sellele on mu Divemasteri õpingud jõudnud ka lõpusirgele ning juba varsti peaks ka selles osas joone alla tõmbama. Kui sukeldumisest edasi rääida, siis käisid meil kaks eesti tüdrukut külas, kes avaldasid ka soovi proovisukeldumisele minna. Sellest innustatuna avaldas ka Jana soovi ennast ületada ning see sukeldumine kaasa teha. Kuna ilmad ei olnud meid soosinud juba pikka aega, siis päev oli suht vihmane ning pilves, kuid vee all oli nagu ikka kõik rahulik ja ilus Tüdrukud ning Jana said suurepäraselt hakkama ning tegime neile mõned harjutused vee all ning sukeldusime lõpuks siis kahel korral. Kõikide emotsioon oli laes ning oh üllatust, tundub et sel reedel ootab Janat ees OWD kursus, kus ta teeb ära kursused saamaks avameresukeldumise litsentsi Eks paljudel ole omad hirmud, kuid tore on näha, kuidas su oma naine ennast ületab, hirmudest üle saab ning ennast kätte võtab ja edasi liigub . Niiet, kõik, kes on mõelnud selle peale, andke aga tuld ning me ootame teid siin, et näidata teile seda kõike põnevat, millega me siin vee all kokku puutume.

Lapsed on nautinud paljuski koolivaheaega ning nii Liisu kui Christian on pea iga päev kas ise külas või on siis meil endal maja lapsi täis Isegi juba ööbitakse sõprade pool, niiet neil on lõbu laialt. Vahepeal küll kimbutasid neid mõlemaid mingid imelikud viirused, kuid nüüdseks on kõik põdemised põetud ning tervis on ok.

Eilsest alates on ilmad ka muutunud ning päike laiatab juba teist päeva täiega. Kuulsime, et Filipiine tabas eile võimas taifuun, mis pidi ka kogu Tai idakallast mõjutama, kuid vastupidiselt sealsele olukorrale, on meil kõrghooaeg täiega saabumas.

Üks kasulik link neile, keda huvitavad, mis aeg Tais ja mujal võib hetkel olla: World Time Zone Map.

Päikest!

Oleme vaikselt siin nokitsenud oma uue projekti kallal, milleks on erinevaid seiklusretki pakkuv üritus Andaman Games. Kuna Christianil on parasjagu ka koolivaheaeg, siis mõtlesime, et miks mitte ka ise see mõnus tripp läbi teha Phi Phi saartele.

Reis algas varahommikul ning transfeer korjas meid maja juurest peale ning sõidutas Rassada sadamasse Phuket Townis. Sealt edasi kulges reis suure laevaga, kus pakuti saiakesi, kohvi ja muid snäkse. Ilm oli suht pilves ning isegi vihma tibas veidi. Tänu sellele oli ka meri mõnevõrra rahutu, mis mõnelgi Jaapani turistil südame pahaks ajas

Saabudes Phi Phile oli ilm juba paremaks keeranud ning isegi pilve tagant hakkas sinist taevast paistma. Sadamas oli meil kohe vastas Viking Village pikasabaline paat, mis meid mööda rannikut edasi viis, kuni randus meie majutusasutuse privaatranda. Viking Village näol on tegemist väga erilise majutusasutusega, kus iga detail on hoolikalt läbi mõeldud, igal detailil on oma lugu jutustada ning kogu atmosfäär, majakeste ja bungalote paigutus jättis sellise mõnusa hipiliku mulje, rääkimata ilusatest merevaadetest ning valge liivaga privaatrannast.

Kuna saabusime sinna veidi liiga vara ning eelnevad külastajad polnud tubadest veel välja tsekkinud, siis otsustasime veidi keha kinnitada ning tutvuda hotelli menüüga, mis igatahes oli võrratu. Meie poolt pakutavatele tripil osalejatele on kõik toidukorrad hinna sees, niiet keegi ei pea liigselt pead vaevama ega muretsema, et mida küll tellida ja valida.

Majakesed olid superlahedad. Arhitekt oli suutnud majad justkui loodusega kokku sulatada ning igast majast avanes ilus merevaade, toad olid avarad baldahiinvooditega ning kõikide muude mugavustega. Ainus asi mis puudus oli konditsioneer ning telekas, kuid see ongi selle koha võlu. Phi Phile ei tulda hotellis vedelema, vaid kogema midagi teistsugust ning seikluslikku. Konditsioneeri asendavad mõnusad ventilaatorid. Olles asjad tubadesse ära pannud ning veidike ennast värskendatud, algas meie esimene tripp Phi Phi Don-il ehk ringreis saarestiku suurimal saarel.

Matkasime läbi dzungli edasi Long Beachile, mis oli ilusa valge liivaga pikk rand, olles eemal tavalisest turistikärast. Matkates üle väikeste küngaste jõudsime lõpuks välja saare teisele küljele, kus kookospalmisalu taga paistis vastaskallas. Seal ei suutnud keegi kiusatusele vastu panna ning riided seljast visates tormasime vette. Peale kiiret värskendamist ootas meid rannas juba järgmine pikasabaline paat, mis viis meid järgmisesse lahte. Seal ootas meid ees ronimine mäetippu, et nautida suurepäraseid vaateid. Mäetippu ronimiseks on kaks võimalust, raskem ja lühem, ning kergem ja pikem. Kuna meie seltskonnal ei tekkinud küsimustki, et kumba teed kasutada, siis otsustati loomulikult raskema kuid huvitavama kasuks. Teekond oli raske, kuid isegi meie pisike Liisu ja vapper Christian said suurepäraselt ise hakkama, kordagi sülle küsimata

Vaade, mis sealt mäetipust avaneb, on ehtne postkaardi vaade, kus avanevad Phi Phi Doni kaks randa, koos elu-meluga ning kaugemal külgnevad saared. Kahjuks ei olnud sel hetkel päikest kusagilt võtta, mistõttu väga super pildid jäid tegemata, kuid kindlasti ei ole see viimane kord kui me seda kohta külastame

Allaminek oli juba suht lihtne, sest liikusime edasi küla poole mööda tavalist betoneeritud turistirada ning treppe. Alla jõudes tegime kohalikus pannkoogiputkas väikese tankimispeatuse ning pugisime mõnuga kõhud täis.

Matkasime siis mööda mereranda tagasi oma hotelli juurde ning enamus meist tormas toast läbi, võtsime kaasa snorgeldamisvarustuse, istusime kanuudesse ning läksime Long Beachi rannast 100m kaugusel asuvasse Shark Pointi haikalu taga ajama Sidusime kanuud ühe poi külge ning hüppasime vette. Kuna parasjagu hakkas päike just loojuma, siis ümberringi muutus ilm järjest pimedamast. Renel snorgates ja Christianil ning Jensil õnnestus paadist ka väikeseid haisid silmata, kuid nii mina kui ka mõned teised pidid kahjuks piirduma igasuguste teiste värviliste kalade ja korallidega

Tagasi jõudes tegime kiire dushi ning siirdusime hotelli ette tai toidu degusteerimisele. See kujutab endast valikut tai toitu, mida siis kõigil on võimalus degusteerida. Uskumatu, kuid sellest degusteerimisest said kõik kõhu täiesti punni ning maitseelamusega jäime väga rahule. Kuna kell hakkas 8 õhtul saama, siis jätkus meie päev ööelu tutvumisega. Matkasime külla ning võtsime mõned kokteiliämbrid ning snäkid ning siirdusime rannabaaridesse tuleshowd ootama. Aeg lendas kiirelt, kuna seltskond oli mega ning ka lapsed keerasid ennast rannaliivale tehtud asemele tuttu. Kella 22 paiku algas siis tuleshow, mis on vaatamist väärt, kuid loomulikult tuleb teada, kus vaadata, kuna osad kohad on väga lahjad. Kella 23 paiku siis hakkasime kõik tagasi liikuma, Liisu süles magades. Tegelikult kui me järgmine kord läheme, siis on meil võetud pikasabaline paat, mis kell 23.30 kõik soovijad tagasi hotelli viib, kuna läbi metsa ja rannaäärt minnes öösel pimedas, ei ole kõige targem mõte ning mõnigi võib teepeal ära eksida.

Järgimine hommik algas juba kell 7 ning pärast rikkalikku hommikusööki ootas meid rannas pikasabaline paat, mis edasi Phi Phi Leh poole viis. Teadupärast sai see saar tuntuks filmiga "The Beach", kui Leonardo Di Caprio leidis oma sõpradega maapealse paradiisiranna. Täpselt seepärast pidime ka meie nii vara sinnapoole sõitma, et jõuda ette kõikidest turistitulvadest, kes selle ranna kiiresti vallutavad. Jõudes kohale ei lähenenud me saarele mitte sealt, kust kõik teised seda teevad, vaid hoopis teisest küljest, kus paat randuda ei saanud. Hüppasime siis kõik vette ning ujusime kalda poole, kuhu oli pandud kaljude külge köied, mida mööda tõmmates ja kinni hoides me saime ennast kividest üles sikutada ning saarele minna. Matkasime läbi saare ning jõudsime lõpuks välja Maya Bayle, mis kõikidel suu lahti võttis. Me ei olnud eksinud ajavalikuga ning rannas ei olnud mitte ühtegi inimest. Tegemist oli tõesti ühe ilusama kohaga terves maailmas ning mida sõnadesse on suht keeruline panna. Loomulikult lendasime kohe vette ning lihtsalt nautisime kõike seda. Kuid ega see üksindus kaua ei kestnud. Umbes 15-20 jooksul täitus kogu laht kiirkaatritega. Jaapani turistid ning kõik teisted muutisid selle ranna tavaliseks turistirannaks, võttes selle maagia, mida me just olime kogenud. Seetõttu ongi meie reisi eesmärk jõuda sinna varem.

Matkasime siis läbi dzungli ja läbi vee tagasi oma paadi juurde ning sõitsime pikasabalisega Pileh Lagooni, mis oli imeilus laguun kaljude vahel. Sealne vesi oli väga sügav, mistõttu kõik kohe ära kasutasid võimalust paadist vette hüppeid teha. Liisu ja Christian said ka maigu suhu ning tegid selliseid hüppeid, et endalgi jäi suu lahti

Järgmiseks peatusime veidi laguunist väljaspool, kus tegime snorgeldamispeatuse ning uudistasime koos laste ja teistega veealust maailma. Tagasisõit kulges mööda ka Viking Cavest, kuhu küll sisse ei lasta, kuid kus elavad kohalikud, kes korjavad kaljude pealt linnupesi, et neid siis rikastele aasialastele müüa, kes nendest omakorda kallist suppi valmistavad.

Enne sadamasse jõudmist tegime veel peatuse ühe kaljunuki juures, kus siis Jana, Jens, Rene ja Daw oma julguse proovile panid ning 7-8m kõrgusest kaljuservast alla vette hüppasid. Uskumatu adrenaliinisööst pidi see olemas, niiet edaspidi otsustasime selle peatuse oma reisi kavasse planeerida ning kõik adrenaliininarkarid saavad oma isu seal rahuldatud

Phi Phi Donile tagasi saabudes läksime sööma ühte spetsiaalsesse kohta, mille omanikul on rääkida lugusid tsunaami eest pääsemisest. Seal saab vaadata erinevaid fotoalbumeid tsunami aegsest Phi Phist ning lugeda seintelt külastajate jäetud mõtteteri. Söök on muide ka võrratu

Eks meie reis hakkaski nüüd lõpule jõudma ning tagasisõit kulges taas laevaga ning enamasti kõik tukastasid. Kaks päeva oli möödunud väga kiirest, kuid see-eest väga tegusalt. Kogu reis oli jätnud kõikidele unustamatu mulje ning olime veendunud, et hakkame pakkuma turistidele ja kõikidele Phuketi külastajatele õiget asja ning suurepärast meelelahutust. Eelkõige oli ja on see seiklus, mida ei paku mitte ükski teine turismibüroo. Kui kedagi see reis peaks huvitama, siis andke sellest kindlasti ette teada, kuna siis saab reisiseltskonna kokku planeerida ning teile sobiva aja ära broneerida.

Järgmiste trippideni.

Päikest!

September Phuketil on möödunud kiirelt ning täis igasuguseid huvitavaid tegemisi. Kui Eestis algas september paljudel kooli minekuga, siis siin üleeile lõpetas Christian kooli kolm päeva väldanud eksamitega ning algas kuu aega kestev vaheaeg. Nagu ikka tema sõnul läksid tal eksamid väga hästi, vaid ühe tai keelse ainega oli veidi raskusi olnud, kuna ta nähatavasti puudus osadest tundidest haiguse tõttu. Eks siis 1. novembril saab tulemused teada

Mulle endale algas september huvitavalt, kuna otsustasin oma hobiga edasi minna uuele tasemele. Nimelt pöörasin oma sukeldumise õpingutes uue lehekülje ning alustasin Divemasteri õpinguid. Mõtlesin, et kuna ma ise seda sukeldumist nii väga naudin, siis mis saaks olla parem kui seda naudingut ka läbi õpetuste teistele jagada ning juhtida algajaid sukeldumise imelisse maailma. Divemasteri treening on olnud väga intensiivne ning tänu sellele olen pidanud ka pikki päevi nii basseinikursuseid, teooriatunde, iseseisvaid õppeid ning praktilisi avamere sessioone läbides hiliste õhtutundideni. Kuid õnneks see kaua ei kesta ning nüüdseks on läbitud juba 5 eksamit 8st, kõik basseini ning füüsilised eksamid ning edasi ootab vaid avamere reaalsed õppused, kus saab juba assisteerida reaalseid õpilasi Peale Divemasterit on siis plaanis ikkagi instruktori paberid ära teha ning siis olete kõik oodatud siia, et saaks teile Phuketi imelisi veealuseid vaatamisväärsuseid tutvustada.

Homme lähme tegeleme veidi heategevusega, kus on plaanis minna rahvusvahelise "Cleaning Day" raames teatud sukeldumissaitide merepõhja koristama. Saab üks lahe ja tänuväärne üritus olema, kuna läbi selle võime päästa nii mitmegi kilpkonna või teise mereeluka elu. Teadupärast armastavada kilpkonnad meduuse süüa ning pahatihti peavad nad kilekotte meduusideks, kuid seda süües kahjustab see neid fataalselt Kohati on ikka päris rõve vaadata, mis jama inimesed on merre loopinud. Kuid ega paljud ju ei mõtle, et iga üle parda visatud pudel või muu mittelagunev praht või kahjustada nii koralle kui ka teisi mereelukaid. Täna ning eile olime samuti päev otsa sukeldumas, kuid hoovused olid niivõrd tugevad, et vahepeal oli selline pesumasina tsentrifuugi tunne, kus hoovus sind kontrollimatult ringi tuuseldas Kuid nauding oli ikkagi suur, kuna iga situatsiooniga, iga ebamugavusega saad tugevamaks ja paremaks ning oskad erinevate situatsioonidega toime tulla. Meiega olid kaasas ka mõned Eestlastest sõbrad, kes OWD ja AOWD kursuseid tegid ning nad said ka suurepäraselt hakkama.

Christian alustas British International koolis igal laupäeval toimuvat jalgpallikoolis käimist, kus kogenud treenerid õpetavad neile kõikvõimalikke kombinatsioone ning peale seda saavad turniiri mängida. Jube lahe on vaadata kuidas poisil on sära silmades, kui ta palli kätte saab ning mängudele kihutab

Liisul läheb meil väga toredasti, päevad täis mängimist ja uusi põnevaid tegemisi. Igal vabal hetkel haarab ta pihku pliiatsid või mõned muud riistad, millega saab kunsti teha ning ainult meisterdab. Uskumatu, kuidas temas on arenenud välja iseseisev mõtlemine ning teistmoodi tegemine. Kui näiteks lasteaias kasvataja näitas lastele ette kuidas vetsupaberirullist ja mõnest paberitükist elevanti teha, siis Liisu oli ainuke, kes pani oma pea tööle ning meisterdas omamoodi elevandi, mis nägi isegi palju parem välja kui see mille õpetaja ette näitas Mitmeid päevi on ta veetnud oma lasteaiasõprade Grace ja Summeri juures, kuhu isegi ta korra ööseks tahtis jääda, kuid siiski ema ta mingi poole 11 ajal õhtul meile tagasi tõi, kuna Liisul oli voodis olles ikkagi igatsus peale tulnud

Meie sõbrad Ardi ja Birgit leidsid ühest söögikohast pisikese kahenädalase räsitud ning haavadega kutsupoja ning Jana ning Birgit otsustasid poja päästa ning arstile viia. Kuna ööseks arstile koera jätta ei saanud, siis Jana võttis ta ööseks meile ning sossutas ja poputas teda terve öö läbi, magas ta kõrval põrandal ning andis iga natukese aja tagant piima nagu ühele ehtsale inimbeebile. Hommikul siis nad viisid kõik koos kutsu varjupaika, ostsid kotitäie süüa ja piima ning jäid kõik lootma, et leidub keegi tubli inimene, kelle juures kutsikas omale uue kodu leiab. Tegelt olevat varjupaigas valitsenud üsna masendav meeleolu, kuna kutsikaid ja koeri oli seal lihtsalt liiga palju.

Ok seekord nüüd siis aitab kirjutamisest ning aeg on taas süveneda füüsika ja füsioloogia õpingutesse. Pühapäeval on kaks eksamit taas ees ootamas, niiet pöidlad pihku

Päikest!

Ma mäletan nagu oma kooliajast, et spordipäev oli see, mida juba pikalt ette oodati ning mis pakkus kõikidele õpliastele võimalust ennast tõestada, proovile panna ning teistega mõõtu võtta. Kuid mitte Tai koolis.

Ma siis alustan sellest, et umbes kuu aega tagasi Christian teavitas, et neil on koolis spordipäev tulekul. Selleks jagati klassi õpilased kolme tiimi - oranzid, punased ja sinised. Iga laps sai kooli poolt ka vastat värvi särgi, kuhu olid kõik spordipäeva logod ja tekstid peale trükitud. Alates sellest ajast pidid lapsed iga päev õppima mingeid laule, nii inglise kui ka tai keeles, mida nad kutsusid "cheeri" tunniks ehk siis ergutustunniks. Inglise keeles on veel tore ergutushüüdeid õppida, kuid seda teha tai keeles ning samas mingeid tantsusamme seades, käis Christianil küll üle mõistuse

Ok see selleks. Igatahes jõudis siis täna kätte see kauaoodatud päev ning spordipäev võis alata. Eile veel käisime talle uusi spordijalanõusid ostmas, kuna eelnevad suutsid saladuslikul kombel ära kaduda. Päeviku vahel ilutses pikk kiri päeva kohta ning programm, mis käskis kohal olla 7.15 hommikul, kui pidi toimuma avatseremoonia.

Õhtul siis kella 4 paiku Christianile järgi minnes sain aga suure üllatuse osaliseks, kui kuulsin, et ta ei olnud saanud terve päeva jooksul kaasa lüüa mitte üheski sporditegevuses ning on kogu päeva pidanud lihtsalt istuma. Peale temaga rääkimist sain siis teada tegeliku päevakava:

Hommikul koguneti, lapsed jagati nende samade värvide alusel gruppidesse ning peeti kõnesid, nad laulsid oma tai ja inglise keelseid õpitud laule, orkester mängis mingeid lugusid ning seejärel peale hommikusnäki põske pistmist hakkasid nö sportmängud peale. Reaalsuses tähendas see seda, et igast klassist valiti välja 4-5 õpilast, kes siis said kaasa lüüa ning ülejäänud pidid rahvasumma keskel seda kõike pealt vaatama. Valik pidi toimuma selle põhjal, kes ennast eelnevalt oli päevi varem registreerunud, kuid tundus, et ka see ei aidanud, kuna Christianit ikkagi sportima ei lubatud. Niisiis pidid need enamus õpilasi lihtsalt istuma ja vaatama, kuidas mõned üksikud väljavalitud terve päeva jooksul tegid kolme asja: köievedu, kotijooksu ja jooksid bambuspulk jalge vahel. Vahepeal pakuti ka lõunat ning pärast seda hakkasid teised klassid täpselt sama asja tegema, kuid samuti terve kool pidi seda kõike pealt vaatama.

Imelik oli olnud ka medalite ja karikate jagamine, et kuigi päevas oli vaid kolm ala, siis mõni laps oli kaela saanud 6-7 medalit ning karikaid jagati ka mitte mingit loogikat silmas pidades. Ühesõnaga terve päev mõtetut passimist oli väärt vaid seda, et tunnistusele märgitakse, et õpilane on osalenud kooli aktiviteedis ning läbi selle omandanud vajalikke oskusi Oskust teisi "cheerida"

Seal olles ja seda kuuldes tundsin, mismoodi tahaks kohe minna ja karjuda kellegi peale ja nõuda seletust, kuid viimasel hetkel sai mu nööbist kinni üks mu tuttav inglane, kes siin juba 9 aastat elanud ning tema sõnul oli temagi alguses vihane, kuid nüüdseks on ta juba harjunud selle mõttega, et korra aastas tuleb see mõtetus lastel läbida. Ta oli irooniliselt uhke, et tema laps osutus köieveos valituks 2 aastat tagasi irw kuubis ma ütlen.

On asju ja tegevusi, mida siin on ikka väga raske mõista ning aru saada. Minu loogika ütleb seda, et spordipäev on sportimiseks ning andmaks lastele võimalust ennast välja elada ning positiivseid emotsioone saada. Kas poleks siis saanud teha spordipäeva mitmel erineval päeval erinevatele klassidele ning pakkuda kõikidele võimalust midagi teha? Kas poleks olnud lahe korraldada kossu ja jalgpallivõistlusi? Teatejookse ja palliviskeid? Võimalusi oleks tohutult, kuid tundub, et sport kui selline omab taide seas hoopis teistsugust tähendust kui eurooplaste seas. Seetõttu Christian mängibki jalgpalli inglasest treenerite käe all.

Igatahes nüüd juba vaatan tagasi sellele huumoriga, kuid sel hetkel ajas ikka närvi küll, kui laps sulle kurbade silmadega otsa vaatab ja räägib, kui mõtetu päev oli olnud.

Päikest!

Endalegi märkamatult olen siia kirjutamise juba täiesti ära unustanud, kuna päevad lihtsalt lendavad ning ei saa arugi, et pea kuu aega on juba möödas viimasest sissekandest. Kindlasti paljusid huvitab, kuidas meil siin eluke veereb ning millega me vahepeal tegelenud oleme. Eks ma siis veidike valgusta

Augusti algusest liitusime me Janaga Phuket Townis asuva fitnesskeskusega Club Asia Fitness ning nüüd oleme 6 päeva nädalas igal hommikul trenni vihtunud teha ning sellest on saanud justkui päeva lahutamatu osa. Royal Phuket City hotellis asuv fitnesskeskus on igas mõttes samal tasemel kui Tallinnas Arigato või Arctic Sport ning ka treeningprogrammid on maailmatasemel LesMillsi programme järgivad.

Ühel päeval teatas meile Liisu, et nüüd on aeg abirattad alt võtta ning 10 minutit harjutamist viis ta nii kaugele, et ta ühe käega lehvitades meile adjöö ütles ning mööda tänavat ilma abikateta ringi kimas. Lähemalt sellest koos videoga kirjutas Jana ka Liisu blogis. Kui väga tahta, siis saab kõigega hakkama, mille ehedaks näiteks me pisitütar on.

Me mõlemad Liisuga oleme terve augustikuu tublisti hambaarste külastanud ning saanud nii esteetilist kui ka hädavajalikke ravisid. Hambaravi tase Phuketil on ääretult kõrge ning eriti laste hambaravi on supermugavaks tehtud. Kõik lastestiilis dkoreeritud, täis mänguasju, lastepäraseid detaile ning laps saab toolis istudes lcd telekast multikaid vaadata. Liisu on olnud eriti tubli, sai peale ühe krooni, tehti juureravi ning üks hammas on välja tõmmatud. Üke tõmbamine ootab veel ees ning parandatud on pisemaid augukesi. Uskumatu, kuidas väikesel lapsel nii palju kannatada tuleb, kuid eks kommid on teinud oma töö

Augustis olid ja siiani ka on külas üks vahva Eesti perekond, kellega on saadud ka veidike saarel ringi sõidetud ning käisime ära Sirey saarel templis, mustlaskülas ning ahvimäel. Ilmad on kahjuks olnud augustis päris õnnetud, kuna pea iga päev on ikka aeg ajalt sadu alla visanund ning täielikke rannapäevi on suht vähe olnud. Võrreldes aastataguse olukorraga, kui vihm oli haruldane nähtus, on hetkel juba ausalt öeldes vihmast villand Seevastu nii eile kui ka täna on täielik rannailm niiet äkki läheb paremuse poole.

Ükspäev käis meie kutsa Franky operatsioonil ning tublid arstitädid eemaldasid talt sigimisorganid ning nüüd ta on siis nii õnnetult torbik peas ning toibub vaikselt operatsioonist. Eks selle lõikuse kohta oleme kuulnud igasuguseid ning ka vastakaid arvamusi, kes pooldab, kes laidab, kuid igatahes oli see meie otsus ning tulemus pidi tavaliselt olema enamus juhtudel positiivne ning suudame oma koera veidi paremini kontrollida ja ohjes hoida. Samuti lasime talle ära panna mikrokiibi, mis aitab teda vajadusel paremini identifitseerida.

Iga pühapäevaseks traditsiooniks on meil saanud saunas käimine koos Ardi, Birgiti ning Britteliga, mis on meeletult mõnus lõõgastus auru- ja soomesauna ning mõnusa mullivanni ning basseiniga.

Mul endal on hetkel käsil taas ühed sukeldumiskursused, nimelt esmaabi kursus ning päästesukelduja kursus. Teooria on õnnelikult läbi ning ka eksamid sooritatud. See nädalalõpp on siis ees ootamas esmaabi praktika ning järgmine nädal 4 laevasukeldumist ning erinevate päästesituatsioonide läbimängimist. Tõotab tulla päris põnev õppus ning kindlasti omandan meeletult väärtuslikku informatsiooni, kuidas hädaolukordades teisi aidata.

Nagu varasemalt olen kirjutanud, käin ma kaks korda nädalas Tai keele kursustel, mis nüüdseks hakkab vaikselt lõpusirgele jõudma ning käsil on juba kirjutamine ning lugemine (hieroglüüfides ). Eks edasi on vaja ainult praktikat, praktikat ning praktikat. Eks seda ole muidugi nüüdki päris palju, kuna nii naabrid, meie landlord kui ka mõned teised tai tuttavad ei räägi sõnagi inglise keelt, siis olude sunnil tuleb tai keeles hakkama saada. Täitsa põnev on juba, kui saad aru mida nad räägivad. Ükskord 7/11 olles oli kassatüdrukutel väga piinlik kui nad lõpuks aru said, et ma mõistan mida nad omavahel sädistades minust rääkisid

Kahjuks on hetkel meie mõlemad tibud haiged ning palavikus. Ei tea kust nad selle paha pisiku omale külge said. Mõlemal on siin palavik ning köha ja nohu. Eks see on see vihmane ilm ning rollerisõidud, kuid tegelikult peame olema õnnelikud, et sellised haigused tabavad meid siin võibolla vaid korra aasta jooksul.

Hetkel nagu midagi muud tarka pähe ei tule. Päevad on täis trenni, tööd ning asjaajamisi, kuid see kõik on väga lahe ning edasiviiv, kuna niisama passimist meie ei tunne.

Päikest.

Nüüd siis oleme oma kalli Janaga jõudnud sellesse punkti, kus oleme olnud abielus täpselt kümme aastat. See on olnud uskumatult põnev ja ilus aeg, mis on täis olnud värvikirevaid sündmusi ning unustamatuid hetki. Selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi. Meil on kaks last, kellest üks saab järgmine aasta juba kümne aastaseks, me elame Taimaal ning teame juba kuidas hieroglüüfe kirjutatakse. Uskumatu!!!!

Igatahes neljas august algas minu jaoks suht rutiinselt, kui seadsin sammud jälle trenni poole ning tund aega väsitavat BodyPumpi ootas ees. Peale rassimist kangidega ning aurusaunatamist ootas mind parklas ees Jana, kes mul siis nööbist kinni võttis ning Sapah Hini viis. See on ilus rannapromenaad Phuket Townis. Seal laotas ta laiali linad ning korraldas mulle väga romantilise pikniku koos maasikate, vahukoore, erinevate snäkkide ning loomulikult veiniga. See oli väga lahe üllatus ning igati meeldiv algus meie päevale.

Seejärel seadsime koos sammud Island Herbal Spasse, kus lasime ennast aromaatsetel aurudel hellitada aurusaunas ning lõpuks lebasime koos vilunud massööride käe all massaazilaual. Kõik oli täiuslik.

Edasi oli päev jõudnud nii kaugele, et varsti tõime ära lapsed ning viisime nad meie sõprade Ardi ning Birgiti juurde Nai Harni ning ise kimasime Patongi sööma. Söögikohaks oli valitud meil Baan Yin Dee restoran Patongi mäenõlval, kus avanes ilus vaade kogu Patongi lahele. Kuna polnud seal varem söönud, siis olime veidike ebalevad toidu kvaliteedi osas, kuid lõpptulemus oli suurepärane. Kõik valitud road olid suurepärased ning viisid keele alla. Samuti oli teenindus ekstraklass ning kokteilid isuäratavad.

Kui väljas oli päike juba loojunud, siirdusime edasi Phuket Simon Cabaret vaatama, mis jättis meile väga hea mulje. Kuna siin Phuketil ei ole palju kohti, kus mingeid kultuurielamusi saada, siis polnud meil palju valikut kuhu minna. Olles varem lugenud Simon Cabaret kohta erinevaid arvustusi, polnud need just kõige positiivsemad, kuid lõpuks tuli välja, et kava oli just uuendatud ning kogu etendus oli väga värvikirev ning kohati isegi naljakas. Kostüümid olid võrratud, lavakujundus annab silmad ette paljudelegi teatritele ning kõigest sellest tulenevalt oli kogu saal ka puupüsti täis. Juba mitmeid päevi ette oli pileteid raske saada niiet kõikidel huvilistel tuleks aegsasti piletid ära broneerida. Piletihind oli kõige muu turismindusega võrreldes Phuketil väga soodne (meie maksime 500 bahti pileti eest, kuid sõltuvalt ostukohast ning sisalduvatest lisaväärtustest võib see olla kuni 1000 bahti). Loomulikult ei saa etenduse kvaliteeti võrrelda Broadway tasemega, kuna esinejad maigutasid enamasti suud ning nende näitlejameisterlikkus ei küündinud väga kõrgele tasemele. Siiski oli see igati sobilik Phuketile ning midagi eriti palju teistsugust olekski mõtetu soovida. Omas elemendis võrratu kultuurielamus

Meie kümnes pulma-aastapäev oli väga armas, teguderohke ning me saime koos mõnusalt aega veeta, mis tegelikult ju ongi peamine. Kuigi me ju oleme iga päev koos ja teeme kõike koos, siis oli see mõnus vahepala, mis meid argipäeva rutiinist eemale tõmbas ning palju emotsioone pakkus.

Kui keegi pole veel näinud, siis siit võite vaadata meie 10ndaks aastapäevaks valmistatud väikest videot. VIDEOT VAADAKE SIIT.

Päikest!

Taisse tulles tekitas tai toit vastakaid tundeid. Katsetasime erinevates kohtades mitmesuguseid kohalikke hõrgutisi, saades tunda häid maitseid, viletsaid maitseid kuid ka väga vingeid maitseelamusi. Samuti tekitasid osad toidud täielikku vastikust, kuid alles hiljem oleme aru saanud, et mitte toit ise ei tekitanud seda tunnet, vaid toidus sisalduvad teatud maitseained ja -taimed. Näiteks on tai toitudes väga populaarne maitsetaim koriander, mis minu tutvusringkonnas küll vist 95% inimestest ihukarvad püsti ajab. Vist ainult Elmar oli see, kes ütles, et see tema üks lemmikuid maitseaineid on

Igatahes seni ajani oleme Tai toite proovinud enamasti väljas söömas käies, kas siis restoranides, kohalikes söögikohtades või siis tänavalt rollerite pealt ostes. Kui vahepeal oli meil periood, kus käisime vaid väljas söömas (tundus soodsam), siis nüüd oleme panustanud eelkõige kodutoidule (mis tegelikult on siiski soodsam). Kuid kaua sa seda makaroni hakklihaga, hakklihakastet ning teisi eestimaiseid toite jaksad süüa. Ideed saavad otsa ning toit tundub kõik selline "jälle see sama maitse" Hakkasime siis uurima Tai toite ning hakkasime ennast kurssi viima erinevate Tai toitude ning retseptidega. Oma suureks üllatuseks avastasime, et enamus kasutatavatest maitseainetest on meile juba ajapikku kappidesse siginenud ning tegelikult ei ole seal midagi keerulist ning kontimurdvat, nagu see alguses paista võis.

Nüüd oleme ära katsetanud juba 3 erinevat Tai toitu ning maitse on olnud oivaline. Oleme retsepte veidi oma maitse järgi kohandanud, kuna tuleb ju teha toit selliseks, millega kõik rahul on ning jätta välja koostisosad, mis kellelegi ei maitse. Nagu mainisin, proovisime ära 3 toitu, milleks on olnud: Tom Yum Goong supp, Gaprao Neu-uh ning Pad Prew Wan Gai. Täpsemalt on nendest kirjutatud meie Phukesti uuel Facebooki fännilehel: www.facebook.com/phukest. Kui veel pole Facebookis Like nuppu vajutanud, siis tee seda nüüd

Üritame nüüd võimalikult tihti katsetada erinevaid uusi Tai toite ning nendest Facebooki lehel kõikidele infot jagada. Proovige ka kindlasti neid järgi ning ärge muretsege kui mõnda spetsiifilist koostisosa ei leia. Asendage see mõne muu käepärase ainega ning usun, et tulemus selle all ei kannata. Tai toidud on oivalised ning siin leidub kõike igale maitsele. Siin pole ainult sitikad ja satikad, mida süüakse. Tegemist on ühe rikkalikuma ning meelieritavama köögiga terves maailmas. Ja mis peamine...see kõik on nii lihtne

Päikest!

Niisiis oleme nüüd ennast enam vähem sisse seadnud oma uude pessa Villa Suan Luangis. Võttis aega mis ta võttis, kuid pärast kuuajast mõtlemist ning kõige ümbritseva organiseerimist, oleme siis jälle uues kohas, õnnelikematena kui eales varem

Milline siis meie uus koduke on? Võrreldes eelmise villaga võiks nagu mainida, et läksime lihtsalt elutuppa elama. Ei tegelikult pole see ka nii pisike. Kuid kas teate...me naudime seda väiksust täiega, kuna kõik on käe jala juures ning kui tekib tahtmine minna wc-sse, kööki, lastetuppa või näiteks õue, siis piisab ainult mõnes sammust, mitte sadade meetrite läbimisest. Eelmises majas pidi iga operatsiooni tarbeks minema kas teisele korrusele, teise villa otsa, välja kaugele värava juurde jne, mis iseenesest pole ju paha ning liikumine teeb ainult head, kuid milleks

Meil on siis tegelikult 3 toaga paarismajaboks, kus on 2 magamistuba, 1 elutuba, eraldi köögiosa ning 2 wc-d. Lisaks on see maja ehitatud kahele krundile, et kui naabritel on ümber maja käimiseks meetrine murulapp, siis meil on justkui üks maja vahelt puudu ning selle asemel suur murulapp.

Kuidas siis me leidsime selle koha? Tegelt nagu kõik siin elus, on tegu juhustega. Christiani klassivend kutsus ta oma juurde mängima mingi õhtu ning me hakkasime tema isaga lihtsalt rääkima elust ja olust ning jutu käigus selgus, et ta elab suht kooli ligiduses ühes villade kompleksis, mis ka meile korra tuttav tundus, kuna sai sealt läbi sõidetud ning ühte mitte nii atraktiivset maja ka vaatamas käidud. Ühesõnaga ta lubas oma naisega rääkida, kes pidi siis omakorda oma tuttavatega rääkima. Tailased teevad justkui telefoni mängu, et kui keegi mingi kõlaka kusagilt lahti laseb, siis teavad sellest kõik ning olukord lahendatakse suht kiiresti. Niisiis juba järgmine päev läksime seda maja vaatama ning tuli välja, et see kuulub tema naise heale sõbrannale. Ta suutis isegi meile hinna oma 20% odavamaks kaubelda ning pärast mõningast mõtlemist oligi kaup koos. Omanik ise on selline hästi mõnus ja tore naisterahvas, kes on ühe suure mööbliketi omanik, resortipidaja ning ta muretses meile majja kõik vajaliku mööbli, ostis uue LCD teleka, köögitehnika, istutas aeda 6 suurt 5m kõrgust puud ning lubas kogu muruplatsi uuesti üle teha ning meile korraliku muru istutada. Ühesõnaga selle pisikese raha eest, mida me rendiks tegelikult maksame, teeb ja tegi ta juba üüratult palju.

Eelnevalt sai käidud vaatamas ikka väga palju sama hinnaklassi maju, kuid nende põhiviga oli see, et kas puudus mööbel või siis puudus aed või siis nägi välja niivõrd jube, et mingit kodutunnet küll ei tekkinud.

Nüüd on meil kõik ümbritsev ka käe jala juures. Kool asub 2 minuti sõidu kaugusel, samuti on Phuket Towni ja suurematesse kaubanduskeskustesse vaid kiviga visata. Patongi on vaid 15 minutit, kuid paremad rannad jäävad veidike kaugemale. Kuid samas elukohta valides mõtlesime, et tegelikult külastame me randa niivõrd harva, et see ei ole määrav asukoha osas. Samuti ei pidanud me enam oluliseks basseini, kuna esiteks see lisas hinnale väga olulise osa ning samuti kasutasime seda tegelikult suht harva. Nüüd on meil siin territooriumil olemas nii suur kommunaalbassein, aeroobika- ja joogasaal, kossuplats, mitmeid kauplusi jne. Lisaks lubasime lastele nüüd rattad osta, kuna siin on meeletult mõnus ala, kus ratastega ringi sõita Liisu juba praegu iga õhtu teeb oma tõukerattaga pikemaid tiire

Üleeile käisime me Frankyga esmakordselt jalutamas. Miks just esmakordselt, kuna mujal on lihtsalt neid hulkuvaid koeri nii palju, et need lihtsalt oleks Franky nahka pistnud ning ka meie ei tundnud ennast hästi, kui kümme hulkuvat koera su ümber lõrisevad. Franky oli väga õnnelik ning ei suutnud neid kõiki puid ja põõsaid ära märgistada. Eks veidike läks tal teiste koertega ütlemiseks ka, kuid eks see ole ju koerte puhul täitsa normaalne Nüüd saabki traditsiooniks, et peale igapäevast õhtusööki, lähme kõik koos jalutama

Päikest!

Juulikuu on meie jaoks jälle väike muutuste aeg, kuna hakkame järjekordselt oma elukohta vahetama. Võite ju küsida, et miks siis jälle, kuid eks siin võib välja tuua mitmeid ja mitmeid põhjuseid, kuid jah, nüüd on meil ees taas kolimine. Üheks peamiseks põhjuseks kolimiseks on kindlasti asjaolu, et praegune villa on meie pere jaoks ikka megasuur ning mingi hetk avastasime, et kuigi majas on umbes 350m2, oleme reeglilna kõik koos ainult elutoa ühes nurgas ning kogu ülejäänud maja eriti ei kasuta Kui siis ainult magamiseks või söögitegemiseks jne.

Kuigi alguses, kui maja sai võetud, siis nähtavasti lasime ennast pimestada selle suurusest, avarusest ning privaatsustundest mida see pakkus, kuid pole ju mõtet maksta suure villa eest, kui tegelikult enamust pinda ei kasuta. Lisaks on ju suurem villa seotud ka suuremate kulutustega. Näiteks ainuüksi basseini pump võtab elektrit 1500 bahti kuus, sõltumata kas basseini kasutad või mitte. Ja nii edasi. Eks iga väike asi mõjutab kuu hinda.

Nüüd siis leidsime omale pisikese paarismaja boksi Christiani kooli ligidal, peaaegu Phuket Townis. Tegemist on suure kinnise territooriumiga villade alaga, kus on enamus maju ühesugused, asfalteeritud teed, omad poed ning suur basseini-joogakeskus. Samuti on seal olemas park ning laste mänguplats. Kui algselt tunduse Phuket Town selline segane kant, siis nüüdseks oleme aru saanud, et see on just mõnus ja huvitav, täielik vastand Kata, Karoni ja Patongi turistimelule. Samas on meil nüüd kõrval olemas nii kool, kaubanduskeskused ning Patongigi on läbi Kathu sõites palju lühem maa. Eks rannad jäävad nüüd tiba kaugemaks, kuid reaalsus on see, et rannas käime heal juhul praegu korra kuus, mistõttu ei ole see vahemaa mingiks probleemiks. Igatahes enamus asju on juba kolitud ning järgmise nädala jooksul seame ennast täielikult sisse. Eks siis juba räägin täpsemalt

Sel nädalal oli Christianil vaheeksamid, kus kahe päeva vältel hommikust õhtuni kestsid testid, kus siis esimesel päeval toimus testimine Inglise keelsetes ainetes ning teisel päeval Tai keelsetes ainetes. Küsisin veel pärast tai keelsete eksamite lõppu, et kas oli midagi millest sa aru ei saanud, siis ta vastas, et sai küll kõigest aru, isegi tai keelest. Super Eks siis tulemused näitavad, kuidas tal läks, kuid nagu eelnevad eksamid on näidanud, on tal kuldne pea ning tulemused eeskujulikud

Laupäeval tegime siin Ardile, Birgitile ning nende pesamuna Brittelile sushi õhtu, kus 3 tundi keerutasime nii makisid, nigirisid kui sashimisid kokku. Kokku tegime vist 120 sushit ning kõik pugisid ennast ikka mõnuga täis ning umbes kolmandik jäi veel üle järgmiseks päevaks. Kusjuures sushi on siin suht soodne. Kui ostad poest, siis peab ühe sushitüki eest välja käima 10 bahti, kuid ise tehes on omahind umbes 5 bahti, mis on ju päris soodne

Pühapäeval avanes mul taas võimalus sukelduma minna. Seekord ei olnud eesmärgiks mingisuguste kursuste läbimine, vaid puhas fun. Läksime naabrimehega koos ning külastasime Anemone Reefi, Shark Pointi ja Koh Doc Maid. Kuigi ilm oli haruldaselt ilus, meri madalhooaja kohta väga rahulik, kuid vee all oli väga vilets nähtavus ning väga suured hoovused. Eriti just Anemone Reefil, kus hoovused tulid korraga mitmest suunast ning viskasid ja lennutasid meid ikka korralikult. Katsetasime just mu uut välklampi, kuid suht keeruline oli saada häid fotosid, kui sa ei suuda korralikult oma ujuvust tagada ning rahulikult kalakesi fookusesse saada. Nägin ära Shark Pointis oma esimesed Cuttle Fishid ja veel 3tk korraga Väga lahe.

Laupäeva hommikul juhtus Liisul väike õnnetus, et lõhkus elutoas mingi vee pudeli ära ja saatsin siis Christiani harja ja kühvli järele, kui ta järsku hüüdis, et ma ruttu tuleks. Nimelt oli kühvli sisse ennast mõnusalt kerra tõmmanud üks väike madu. See ussipoiss oli alles pisike pojake, võibolla oma 30cm pikk, kuid täiesti ussi moodi uss Ei suutnud eriti ära tuvastada, mis ussiga tegemist oli, kuid lihtsalt hirmutav oli fakt, et neid vendasid ka toas kohata võib. Eks ta oli sisse pugenud ukse alt, kus on oma sentimeetri kõrgune pragu. Kuna ta oli suht tilluke, siis järelikult läks see tal siis õnneks. Päev otsa hoidsime teda kupli all, kuid õhtul otsustasime ta siiski vabadusse lasta, kuna kellelgi ei tekkinud tahtmist teda maha lööma hakata. Päris ussipesa meil siin Loodetavasti ei tule ussi ema teda otsima.

Järgmine nädal kulgeb meil kolimise tähe all ning üritame ennast korralikult uude kohta sisse seada. Eks ma üritan siis uues kohas ennast korralikumalt kätte võtta ning ka siia blogisse veidi tihedamalt kandeid teha. Hetkel on kogu aeg mingi tegevus käsil, mis lihtsalt mind ajahätta jätab. Loodetavasti andestate

Päikest!

Üle pika aja taas olen siis jõudnud siia blogisse. Uskumatu, kuidas vahepeal on aeg lennanud. Nagu pealkirigi ütleb, siis käesolev postitus tuleb teemal "Kuidas me Janaga joogas käisime". Vahepeal oli siin üks Eesti tüdruk üle poole aasta oma lapsega, kes läks Eestisse tagasi. Enne äralendu pistis ta Janale pihku ühe jooga klubikaardi ning ütles, et tal veel seal 7 korra krediiti alles.

Alguses ei äratanud see mingeid tundeid, kuna minu arvates oli see jooga üks igav mediteerimine ning ka Jana sõnul kui ta Eestis korra joogatunnis oli käinud, pidi ta seansi ajal mitu korda magama jääma. Kuid siiski ükspäev otsustasime, et ah mis seal ikka, läheme proovime ära, kuna pealegi tasuta ju ikka

Tegemist oli sellise väga modernse ning alles vähem kui aasta vana rajatisega. Lähemalt sellest klubist saate lugeda nende kodulehelt: Abbysan Yoga. Suur vastuvõtusaal, ilus sisekujundus, hubased riietus- ja pesuruumid ning loomulikult kõikidele euronõuetele vastavad joogaruumid. Igati meeldiv vahepala.

Terve klass oli tüdrukuid täis ning mina olin see ainuke tõrvatilk meepotis, kuid mind see ei häirinud Ahjaa, treener oli ka mees...Indiast. Ma olin igati häälestunud selleks, et nüüd tuleb üks tunnike mõnusalt lesida erinevates poosides, silmad kinni ning mediteerida. Kuid oh ei...ja läks lahti. Ühesõnaga oli tegemist suht aeroobse treeninguga, kus eriti silma kinni panemiseks ega veel vähem mediteerimiseks aega ei jäänud Trenni...eee..see tähendab jooga lõppedes oli nahk korralikult märg ning lihastes selline tunne, nagu poleks aastaid trenni teinud (reaalsus on see, et viimased 4 aastat on regulaarselt trenni tehtud).

Kõige mõnnam üllatus ootas meid hommikul ennast voodist välja ajades, kui lihased olid öö jooksul mõnuga ennast krussi tõmmanud ning valutasid igast ilmakaarest Sai siis kohe jõusaali joostud ja midagi peale pingutatud, kuid njah ega see eelmise õhtu "jooga" oli omad jäljed jätnud

Tegelikult on joogal palju erinevaid vorme ning meie käisime algajate tunnis. Edasijõudnute tundides pidid nad pea peal seisma, spagaate viskama ning ennast ebaloomulikesse asenditesse painutama...eks paistab, kas ka meie sinnamaani kunagi jõuame. Järgmine tund on meil juba teisipäeval, niiet eks siis pastab mis saab.

Päikest!

Kusjuures saime alles isegi mõni päev tagasi aru, et Jaanipäev on kohe tulemas. Polnud kellelgi seda tunnet, nagu Eestis olles oleme kogenud. Eestis on see reeglina üks aasta verstapost, mida kõik läbi pika ja külma talve pikisilmi ootavad. Kuna aga Phuketil on aasta läbi kestev suvi, siis tuli meile see suht ootamatult.

Jaanipäeva ajal räägitakse iga kord ilmast ning Eestis sajab reeglina alati vihma. Ka meil oli terve päeva jooksul selline heitlik ilm kohatiste sadudega, kuid õnneks õhtu kätte jõudes kadusid ka pilved taevast ning ilm oli suht ilus. Kuna me mingeid suuri plaane teinud ei olnud, siis mõtlesime lihtsalt endale külla kutsuda mõned inimesed ning oma koduhoovis väike lõke püsti panna. Teatavasti pole siin eriti kombeks lõkkeid teha, kui just mõnes kohas vahetevahel keegi oma prügi põletama kipub, kuid see on ka kõik. Meil on aias selline suurest tünnist tehtud grill, mille sisse me otsustasime oma lõkke püsti panna.

Me läksime laste ning Ardiga (meie uued sõbrad Nai Harnist - Ardi, Birgit ja pesamuna Brittel) puid otsima. Siin teadupärast pole võimalik minna poodi kaminapuid ostma, kuna kellelgi ei ole siin kaminaid Ühesõnaga sõitsime veica ringi, kui leidsime mingi risuhunniku metsa äärest ning ajasime autokasti puid täis. Kuid eks see puu oli üsna niiske, kuna viimasel ajal on suht palju sadanud, niiet põlema saamisega oli suht keerulised lood. Lõpuks panime suure ventilaatori lõkke kõrvale huugama, et pidevalt tulele õhku peale anda. Igaks juhuks siin mainin ka ära, et kui keegi teinekord tuleb meile külla või on niisama Phuketit väisamas, siis võtke kaasa palun neid tahkeid süütetablette, kuna varud on täitsa otsakorral ning mingit samalaadset head asja siin ei müüda.

Õhtu möödus toredalt. Meiega liitusid veel naabrid Danny, Nina, Jack, Anny, Lucy ja väike Jessica ning hiljem tuli läbi ka Liisa. Lapsed möllasid basseinis ning täiskasvanud ajasid niisama juttu. Igatahes oli tegemist väga meeldiva Jaanipäevaga ning oli kokkuvõttes igatahes mõnusam kui eelmine aasta Jana just tuletas meelde, et olime siis just Phuketile saabunud ning mugisime oma korteri rõdul istudes moosisaia ja soovisime üksteisele ilusat Jaanipäeva Kuid ka see oli tore

Ilusat suve algust teile kõigile sinna Eestisse.

Päikest!

Niih nagu pealkiri juba ütleb, siis aeg on lennanud lausa märkamatult mööda ning seoses sellega on täis saanud meie esimene aasta siin Phuketi paradiisis. Mäletan veel, et Eestis tundus aasta meeletu pika ajana ning aeg justkui seisis. Eks vist reeglina oli see tingitud ühtlasestest ja stabiilsetest mõnusatest läbi aasta vältavatest sügisilmadest Igatahes on siin see aasta möödunud nagu sipsti ning tundub lausa uskumatuna, et nii kaua on aega möödas meie siiatulekust.

Möödunud aasta on pakkunud meie perele meeletul hulgal erinevaid emotsioone, palju positiivseid ning ka mõned negatiivsed. Kuid eks selline see elu juba on, et ükskõik kus kohas sa ka ei ela, eks ikka tuleb ette ka negatiivsemaid aspekte, kuid sellega tuleb lihtsalt harjuda.

Mida me siis teinud oleme sel aastal? Eks algus läks kindlasti sisseelamise peale, elukoha leidmise peale ning kohanemiseks uue ning teistsuguse eluga. Harjuma pidime kindlasti ka kuumusega, kuid kuna saabusime siia madalhooajal, siis läks integreerumine väga ladusalt. Üheks peamiseks teemaks aasta vältel oli kindlasti lastele kooli/lasteaia leidmine, mis läks lasteaia puhul suhteliselt ladusalt, kuid kooliga teadupärast pidime rohkem vaeva nägema. Kes veel ei tea, siis Liisu käib meil Inglise lasteaias Cravens International Preschool & Nursery ja Christian Inglisekeele kallakuga Tai koolis Kajonkietsuksa School. Ingliskeelne keskkond igapäevaselt on aidanud lapsi juba nii palju, et mõlemad suhtlevad suht vabalt juba inglise keeles ning ka tai keeles teavad paljusid väljendeid ning tunnevad tähestikku. Läbi kooli ja lasteaia oleme saanud endale ka palju tuttavaid ja sõpru üle maailma, mis kindlasti nii meile kui ka lastele tulevikus igati kasulik on.

Igapäevaselt elame siin suht traditsioonilist pereelu, kus hommikul peale laste lasteaeda ja kooli viimist käime trennis, teeme tööd, käime rannas või avastame uusi paiku. Nädalavahetused kuluvad reeglina pere keskis aja veetmisele, Christiani trennidele ning vahest ka minu sukeldumistele Oleme ennast siin juba piisavalt sisse seadnud, et enam ei tunne ennast kui turist, mitte ka kui kohalik, kuid pigem midagi vahepealset. Olen siin juba pea 4 kuud tai keelt õppinud, mis on loonud ka mulle põhja alla, et mitte hätta jääda paljudes kohtades, kus inglise keelt ei osata.

Aprilli alguses leidsime omale ilusa uue elukoha ning nüüd oleme ennast ka siia mõnusalt sisse seadnud. Kes oleks osanud arvata, et igahommikused basseinisuplused lausa hädavajalikuks osutuvad ning ei suuda ette kujutadagi elu ilma selle privileegita. Eks paljud asjad ja tegevused, mis siin tunduvad iseenesest mõistetavad on meid piisavalt ära hellitanud, et ei teagi kas suudaks ilma nendeta mujal enam hakkamagi saada

Aasta jooksul on meil palju külalisi käinud Eestist, mille üle meil on ääretult hea meel. Samuti meie ema ja isa käisid siin meid vaatamas. Enne meie siiatulekut lubasid enamus, et tulevad külla, kuid eks paha majanduskriis on kõigil eluolu veidike raskemaks teinud ning ka seetõttu ei saa ka meie sel suvel Eestit külastada. Igati arusaadav ning ärge arvake, et me sellepärast pahased teie peale oleme Lennupileti hindadele lisas kindlasti veel ka vürtsi Islandi tuhapilveke, mis ei anna hetkel lootustki, et kusagilt mõni hea ja soodne pakkumine tulla võiks.

Nüüd on siis käes jälle madalhooaeg ning enamus eestlasi on kõik, kas kusagile edasi liikunud või tagasi Eestisse pöördunud. Eks uus laine tuleb varsti peale, kuid eks arvatavasti kuni novembrini on siin suht rahulik.

Möödunud aasta oli teguderohke, emotsionaalne ning põnev. Huvitav, mis küll järgnev aasta tuua võib, kuid seda ma ütlen, et teades meid tuleb järgnev aasta kindlasti veelgi põnevam

Päikest!

Pole kahjuks juba päris pikalt blogi kirjutada saanud, kuna igasugu asju on vahepeal toimunud ja juhtunud. Nüüd aga üritan ennast jälle ilusasti kokku võtta ja teid meie tegemiste ja toimetamistega kursis hoida.

Vahepeal sai ka meie Janakene aasta vanemaks. See aasta jäi suurem pidu pidamata, kuna kahjuks saime kurva uudise mu vanaema surma kohta. Puhka rahus kallis Mamma Igatahes on see meie igapäevaelu tõsiselt mõjutanud ning suuremat sorti pidutsemiseks polnud kellelgi tuju ega see poleks ka kohane olnud. Siiski möödus Jana sünnipäev sünnipäevaliselt, kuna otsustasime siis oma pere keskis teha kartulisalatit ja täidetud mune. Õhtul tuli ka veel Liisa korra külla, kuid muidu tähistasime Jana sünnipäeva oma pere ringis.

Päevad läksid aina edasi ning otsustasime, et peame vähemalt Liisu sünnipäeva korralikumalt tähistama. Printisime siis ilusad värvilised kutsed ning Liisu jagas need lasteaias kõikidele laiali. Kui enne sai räägitud, et ta päris väikeseid lapsi ei kutsu, siis pärast tuli välja, et ta oli kutsed kõikidele lasteaiakaaslastele ja kasvatajatele jaganud. Ühesõnaga, eks me enam vähem teadsime, et ega kõik niikuinii ei saa tulla ning eriti selle pärast ei muretsenud.

Sünnipäevahommik oli Liisule tore, kui me kõik ta tordi ja lauluga üles äratasime. Ta oli omale juba ammu tõukeratast igatsenud, mille ta siis ka nüüd sai ning ega loomulikult ei suuda siinkohal seda rõõmu ära kirjeldada, mida see talle valmistas. Kuna Liisu oli oma sünnipäevale kõik lapsed ja kasvatajad kutsunud, siis pidasime targemaks lasteaias mitte nii väga sünnipäeva tähistada ning nad piirdusid vaid küpsiste ning õhupallidega.

Hommikust saati valas nii kõvasti vihma, et mõtlesime juba, et tore tore, välipeol on kriips peal. Kuid nagu need Tai vihmad ikka, lõppevad need enamasti suht kiiresti. Peo ajaks oli kõik ära kuivanud ning päikegi väljas. Nagu tellitud.

Seekord siis otsustasime grillimisest loobuda, kuna ei tahtnud jälle pool õhtut grilli taga veeta lihasid keerutades. Osad asjad valmistasime ahjus, osad tegi Jana ise. Kuna teadsime, et meile saabuvad väga erinevad inimesed erinevatest maailmanurkadest, siis pidasime targemaks pakkuda neile lisaks traditsioonilist ning suht neutraalset Tai toitu, mille tellisime siis oma tuttava mereanni restoranist. Kõik toidud olid suurepärased ning kõike jätkus piisavalt. Eks on ju alati suht keeruline valmistada süüa kolmekümnele inimesele, kellel kõik on omad harjumused ja maitsed. Suht raske on pakkuda näiteks meie armastatud kartulisalatit mõnele Koreast pärit inimesele...muidugi pole proovinud

Lapsi saabus tõestit palju ning enamus koos oma vanematega. Liisu jäi oma sünnipäevaga väga rahule, kõik kingitused mis toodi, olid suurepärast ning ta oli nende üle väga õnnelik. Paljud käisid ka basseinis hullamas, mängisid veesõda ja teisi mänge. Pimeduse saabudes lülitasin sisse laseri, mis muutis elutoa diskoteegiks ning disko võis alata. Tordid oli Liisu ise omale valinud ning kuna rahvast palju, siis tuli isegi kaks tükki osta.

Umbes kella 21 paiku olid enamus lapsed lahkunud ning Liisu ja Atsu läksid rahulolevatena magama. Mõned kasvatajad ja teised vanemad inimesed jäid veel kauemaks juttu ajama ning nii see pidu selleks korraks lõppes. Sellised multikultuursed sünnipäevad on ses suhtes väga toredad, et sa saad tuttavaks ning lähemalt suhelda paljude huvitavate inimestega üle maailma ning näha kuidas nemad mõtlevad. Samuti lood omale palju kasulikke kontakte, mis kes teab millal kunagi vaja võib minna.

Nüüd on siis selleks aastaks sünnipäevadega ühelpool, kui mitte ära unustada Franky aastast sünnipäeva 27. oktoobril. Eks sünnipäevad on alati toredad ja emotsiooniderohked, kuid eks nad ole ka suht kurnavad ning pärast sellist sünnipäevamaratoni nagu juuni kuus meil on, võtab ikka võhmale küll

Päikest!

Nüüdseks on siis lõpuks meile jõudnud siia tõeline madalhooaeg ning mussoonvihmad on saabunud. Märkamatult on kätte jõudnud juunikuu ning tavaliselt statistikat aluseks võttes üheks vihmasemaks kuuks peetud mai on märkamatult mööda lennanud suht kenade ilmadega. Siiski mai lõpus hakkasid suuremad vihmahood ennast näitama ning meri muutus üsna rahutuks. Kuid nüüd on asi täitsa põrguks pööranud.

Nädalavahetusel sai jälle sukeldumas käidud ning juba hommikul laeva peale minne kallas täie hooga. Laevas nägin ma haruldast pilti, kus pea 50% kogu pardalolnud inimestest rippus pea allapoole laeva äärtes ning tühjendas oma soolestikku Hullumaja, kuid lained olid tõesti vägevad ning kuigi meie alus olu suht suur ja stabiilne, käitus see lainetes kui pisike puulootsik. Vee all polnud muidugi midagi aru saada ning kõik oli endistviisi ilus. Selle sukeldumisega sai siis maha saadud oma viimase kahe spetsialiteediga ning nüüd on taskus nii süvasukelduja kui ka vrakisukelduja sertifikaadid. Tagasiteel võtsid kõik laevalised, kaasa arvatud mina, mitu merehaigusevastast tabletti sisse ning sõit möödus veidike paremas meeleolus. Ilmastik oli pöördunud muidugi veelgi hullemaks ning sellist vaatepilti olen näinud vaid filmides. Igal pool valitses meeletu tumedus, vihma sadas...sorry "kallas" lausa horisontaalselt, lained olid kohati 3-4m kõrgused ning laine käis kogu aeg üle parda. Kogu laevarahvas oli pigistatud siseruumidesse, kuid siiski pidid osad väljas istuma ning seda möllu taluma. Kusjuures jube jahedaks tõmbas ka, termomeeter näitas 27 kraadi, kuid kogu selle vihma ja möllu käes võttis lausa värisema.

Hea on see, et enam ei pea muretsema basseini täitmise eest. Varasemalt kuumade ilmadega auras päevas bassust ära umbes 50l vett, siis nüüd suurte vihmadega on bassein alati triiki vett täis ning ajab isegi üle. Ka bassu temperatuur on muutunud talutavaks ning pärast hommikusi trenne on ülimalt värskendav ennast veidigi jahutavasse vette visata.

Vihmakeep on saanud taaskord meie igapäevaseks kaaslaseks, kuna liigume ringi ju rolleritega. Kusjuures see hoiab meid peaaegu täiesti kuivana ning pakub ka varju tugevate tuulte eest. Reeglina on kõige jubedab asi siin märjana siseneda 7/11 kauplusesse, kus nad tavatsevad hoida oma konditsioneere miinuses ning märjana seal sees viibida pole just kõige meeldivam.

Kui alguses tundusid need vihmad uudsed ja veidikenegi ebameeldivad, siis nüüd oleme jälle sellega nii harjunud ning pole veel ühtegi asja tegemata jäänud selle tõttu, et oioi küll on jube et vihma sajab

Päikest!