Me koduke on tilluke, kuid ta on armas....:)))

Niisiis oleme nüüd ennast enam vähem sisse seadnud oma uude pessa Villa Suan Luangis. Võttis aega mis ta võttis, kuid pärast kuuajast mõtlemist ning kõige ümbritseva organiseerimist, oleme siis jälle uues kohas, õnnelikematena kui eales varem

Milline siis meie uus koduke on? Võrreldes eelmise villaga võiks nagu mainida, et läksime lihtsalt elutuppa elama. Ei tegelikult pole see ka nii pisike. Kuid kas teate...me naudime seda väiksust täiega, kuna kõik on käe jala juures ning kui tekib tahtmine minna wc-sse, kööki, lastetuppa või näiteks õue, siis piisab ainult mõnes sammust, mitte sadade meetrite läbimisest. Eelmises majas pidi iga operatsiooni tarbeks minema kas teisele korrusele, teise villa otsa, välja kaugele värava juurde jne, mis iseenesest pole ju paha ning liikumine teeb ainult head, kuid milleks

Meil on siis tegelikult 3 toaga paarismajaboks, kus on 2 magamistuba, 1 elutuba, eraldi köögiosa ning 2 wc-d. Lisaks on see maja ehitatud kahele krundile, et kui naabritel on ümber maja käimiseks meetrine murulapp, siis meil on justkui üks maja vahelt puudu ning selle asemel suur murulapp.

Kuidas siis me leidsime selle koha? Tegelt nagu kõik siin elus, on tegu juhustega. Christiani klassivend kutsus ta oma juurde mängima mingi õhtu ning me hakkasime tema isaga lihtsalt rääkima elust ja olust ning jutu käigus selgus, et ta elab suht kooli ligiduses ühes villade kompleksis, mis ka meile korra tuttav tundus, kuna sai sealt läbi sõidetud ning ühte mitte nii atraktiivset maja ka vaatamas käidud. Ühesõnaga ta lubas oma naisega rääkida, kes pidi siis omakorda oma tuttavatega rääkima. Tailased teevad justkui telefoni mängu, et kui keegi mingi kõlaka kusagilt lahti laseb, siis teavad sellest kõik ning olukord lahendatakse suht kiiresti. Niisiis juba järgmine päev läksime seda maja vaatama ning tuli välja, et see kuulub tema naise heale sõbrannale. Ta suutis isegi meile hinna oma 20% odavamaks kaubelda ning pärast mõningast mõtlemist oligi kaup koos. Omanik ise on selline hästi mõnus ja tore naisterahvas, kes on ühe suure mööbliketi omanik, resortipidaja ning ta muretses meile majja kõik vajaliku mööbli, ostis uue LCD teleka, köögitehnika, istutas aeda 6 suurt 5m kõrgust puud ning lubas kogu muruplatsi uuesti üle teha ning meile korraliku muru istutada. Ühesõnaga selle pisikese raha eest, mida me rendiks tegelikult maksame, teeb ja tegi ta juba üüratult palju.

Eelnevalt sai käidud vaatamas ikka väga palju sama hinnaklassi maju, kuid nende põhiviga oli see, et kas puudus mööbel või siis puudus aed või siis nägi välja niivõrd jube, et mingit kodutunnet küll ei tekkinud.

Nüüd on meil kõik ümbritsev ka käe jala juures. Kool asub 2 minuti sõidu kaugusel, samuti on Phuket Towni ja suurematesse kaubanduskeskustesse vaid kiviga visata. Patongi on vaid 15 minutit, kuid paremad rannad jäävad veidike kaugemale. Kuid samas elukohta valides mõtlesime, et tegelikult külastame me randa niivõrd harva, et see ei ole määrav asukoha osas. Samuti ei pidanud me enam oluliseks basseini, kuna esiteks see lisas hinnale väga olulise osa ning samuti kasutasime seda tegelikult suht harva. Nüüd on meil siin territooriumil olemas nii suur kommunaalbassein, aeroobika- ja joogasaal, kossuplats, mitmeid kauplusi jne. Lisaks lubasime lastele nüüd rattad osta, kuna siin on meeletult mõnus ala, kus ratastega ringi sõita Liisu juba praegu iga õhtu teeb oma tõukerattaga pikemaid tiire

Üleeile käisime me Frankyga esmakordselt jalutamas. Miks just esmakordselt, kuna mujal on lihtsalt neid hulkuvaid koeri nii palju, et need lihtsalt oleks Franky nahka pistnud ning ka meie ei tundnud ennast hästi, kui kümme hulkuvat koera su ümber lõrisevad. Franky oli väga õnnelik ning ei suutnud neid kõiki puid ja põõsaid ära märgistada. Eks veidike läks tal teiste koertega ütlemiseks ka, kuid eks see ole ju koerte puhul täitsa normaalne Nüüd saabki traditsiooniks, et peale igapäevast õhtusööki, lähme kõik koos jalutama

Päikest!