Spordipäev koolis ehk mõtetus kuubis

Ma mäletan nagu oma kooliajast, et spordipäev oli see, mida juba pikalt ette oodati ning mis pakkus kõikidele õpliastele võimalust ennast tõestada, proovile panna ning teistega mõõtu võtta. Kuid mitte Tai koolis.

Ma siis alustan sellest, et umbes kuu aega tagasi Christian teavitas, et neil on koolis spordipäev tulekul. Selleks jagati klassi õpilased kolme tiimi - oranzid, punased ja sinised. Iga laps sai kooli poolt ka vastat värvi särgi, kuhu olid kõik spordipäeva logod ja tekstid peale trükitud. Alates sellest ajast pidid lapsed iga päev õppima mingeid laule, nii inglise kui ka tai keeles, mida nad kutsusid "cheeri" tunniks ehk siis ergutustunniks. Inglise keeles on veel tore ergutushüüdeid õppida, kuid seda teha tai keeles ning samas mingeid tantsusamme seades, käis Christianil küll üle mõistuse

Ok see selleks. Igatahes jõudis siis täna kätte see kauaoodatud päev ning spordipäev võis alata. Eile veel käisime talle uusi spordijalanõusid ostmas, kuna eelnevad suutsid saladuslikul kombel ära kaduda. Päeviku vahel ilutses pikk kiri päeva kohta ning programm, mis käskis kohal olla 7.15 hommikul, kui pidi toimuma avatseremoonia.

Õhtul siis kella 4 paiku Christianile järgi minnes sain aga suure üllatuse osaliseks, kui kuulsin, et ta ei olnud saanud terve päeva jooksul kaasa lüüa mitte üheski sporditegevuses ning on kogu päeva pidanud lihtsalt istuma. Peale temaga rääkimist sain siis teada tegeliku päevakava:

Hommikul koguneti, lapsed jagati nende samade värvide alusel gruppidesse ning peeti kõnesid, nad laulsid oma tai ja inglise keelseid õpitud laule, orkester mängis mingeid lugusid ning seejärel peale hommikusnäki põske pistmist hakkasid nö sportmängud peale. Reaalsuses tähendas see seda, et igast klassist valiti välja 4-5 õpilast, kes siis said kaasa lüüa ning ülejäänud pidid rahvasumma keskel seda kõike pealt vaatama. Valik pidi toimuma selle põhjal, kes ennast eelnevalt oli päevi varem registreerunud, kuid tundus, et ka see ei aidanud, kuna Christianit ikkagi sportima ei lubatud. Niisiis pidid need enamus õpilasi lihtsalt istuma ja vaatama, kuidas mõned üksikud väljavalitud terve päeva jooksul tegid kolme asja: köievedu, kotijooksu ja jooksid bambuspulk jalge vahel. Vahepeal pakuti ka lõunat ning pärast seda hakkasid teised klassid täpselt sama asja tegema, kuid samuti terve kool pidi seda kõike pealt vaatama.

Imelik oli olnud ka medalite ja karikate jagamine, et kuigi päevas oli vaid kolm ala, siis mõni laps oli kaela saanud 6-7 medalit ning karikaid jagati ka mitte mingit loogikat silmas pidades. Ühesõnaga terve päev mõtetut passimist oli väärt vaid seda, et tunnistusele märgitakse, et õpilane on osalenud kooli aktiviteedis ning läbi selle omandanud vajalikke oskusi Oskust teisi "cheerida"

Seal olles ja seda kuuldes tundsin, mismoodi tahaks kohe minna ja karjuda kellegi peale ja nõuda seletust, kuid viimasel hetkel sai mu nööbist kinni üks mu tuttav inglane, kes siin juba 9 aastat elanud ning tema sõnul oli temagi alguses vihane, kuid nüüdseks on ta juba harjunud selle mõttega, et korra aastas tuleb see mõtetus lastel läbida. Ta oli irooniliselt uhke, et tema laps osutus köieveos valituks 2 aastat tagasi irw kuubis ma ütlen.

On asju ja tegevusi, mida siin on ikka väga raske mõista ning aru saada. Minu loogika ütleb seda, et spordipäev on sportimiseks ning andmaks lastele võimalust ennast välja elada ning positiivseid emotsioone saada. Kas poleks siis saanud teha spordipäeva mitmel erineval päeval erinevatele klassidele ning pakkuda kõikidele võimalust midagi teha? Kas poleks olnud lahe korraldada kossu ja jalgpallivõistlusi? Teatejookse ja palliviskeid? Võimalusi oleks tohutult, kuid tundub, et sport kui selline omab taide seas hoopis teistsugust tähendust kui eurooplaste seas. Seetõttu Christian mängibki jalgpalli inglasest treenerite käe all.

Igatahes nüüd juba vaatan tagasi sellele huumoriga, kuid sel hetkel ajas ikka närvi küll, kui laps sulle kurbade silmadega otsa vaatab ja räägib, kui mõtetu päev oli olnud.

Päikest!