Reisiblogid Travellerspoint-is

Emme ja issi Phuketil

sunny 34 °C

Vabandan juba ette ja taha, et ei ole saanud pikka aega ühtegi mõistlikku rida siia sisse toksida, kuid sel kõigel on ka oma põhjus olnud. Nimelt eelmine laupäev saabusid Phuketile minu emme ja issi ning sellest ajast peale oleme koos lõbusalt aega veetnud.

Esimesel päeva peale taasnägemiskallide ja esmamuljete vahetamise oli aeg natuke saarel ringi kolistada ning esmaseks ülesandeks sai rentida auto. Kuna isal oli tegelikult Braun rendifirmaga diil tehtud juba varasemalt, et auto ilusti lennujaamas ootas, siis vat tutkitki. Oli toimunud väikene möödarääkimine ning see tipnes siis sellega, et ka saabumise päevale järgneval päeval ei õnnetunud rendikutti enam kätte saada. Ühesõnaga siis teadsin Nai Harnis ühte rendifirmat, kellel tavaliselt üsna hea valik erinevaid sõidukeid ees. Eks see oli justkui saatuse nöök, et just sel päeval olid kõik suuremad autod välja renditud ning alles vaid sellised Toyota Corolla suurused sõiduautod. Kuna meid oli 4 täiskasvanut ja 2 last, siis otsustasime isaga, et tegelikult mahume ju ikka sinna väiksemasse autosse ka ära ning juba mõne mõttepausi pärast vurasime tuttuue Honda Cityga tagasi kodu poole.

Sel päeval külastasime esmalt Phuket Townis asuvat Butterfly Gardenit, mis osutus välisest räämakusest hoolimata mõnusaks oaasiks. Sissepääsu eest küsitakse seal täiskasvanu eest 300 bahti ja laste eest 150 bahti. Esmalt on seal erinevate kuplite alla topitud lugematul hulgal putukaid, ämblikke, tõuke, vastseid jnejne, seitnel ripuvad kuivatatud liblikad ja muud putukad ning võid lugeda nende kõikide kohta üht koma teist põnevat. Edasi kulgeb rada aga eedeni aeda, kus siis lendavad ringi vabalt tuhanded erivärvilised liblikad. Juba kassade juurest pisteti igaühele pihku väikene topsikene mingi möginaga ning alles siis saime aru et see oli liblikatoit, mis kujutas endast tegelikult purustatud banaane. Seal me siis seisime topsikesed käes ning ootasime millal need tiivulised imeputukad meie käest sööma lendavad. Ega eri pidanudki eriti kaua ootama kui esimesed maiasmokad oma "suu" banaaniseks tegid :) Ma polnud vist kunagi liblikaid nii lähedalt silmitsenud ning oli täitsa põnev vaadata, mismoodi ta pistab justkui mingi londimoodi asjanduse toidu sisse ja kukub lurinaga seda endale sisse imema. Seal oli lisaks liblikatele ka suur kalatiik, kus siis lapsed kalatoitu loopisid. Erinevates saalides sai ka näha mismoodi toimub liblika areng munadest liblikaks ning kuidas näiteks siidiussid toimetades üliõrna siidi toodavad. Ma vist ise alateadlikult olin ühe liblikaproua ära võrgutanud, kuna see istus vahelduva eduga mu õlal mingi poole tunni vältel. Igatahes jättis see mõnusalt positiivse mulje ning kindlasti soovitan kõigil seda külastada, kellele liblikad on vastuvõetavad.

Peale seda sõitsime üles Buddha mäele, kus me kõik taas munkade käest õnnistuse saime ning nii meie kui ka me vanemad said oma käe ümber lucky paela.

Õhtul hakkas aga isa oma autorendipabereid ajaviiteks lugema ning silm jäi pidama peenikesel tekstil, kus oli öeldud, et kui soovid Phuketi saarelt autoga lahkuda, siis on selleks vaja rendileandja kirjalikku luba. Siis aga plahvatas mu peas, et sel meie tuttuuel Hondal on ju alles punased numbrid küles. Nii palju kui ma seda mäletanud olin, siis punase numbriga auto ei tohi üldsegi Phuketilt lahkuda. See number antakse uue auto ostmisel, autode pikemaajalisemal parandamisel või mõnel muul üksikul juhul, kuni siis kas auto või dokumendid korda aetakse. Reeglina läheb selleks aega 3 kuud, enne kui valged numbrid peale saad. Võtsime siis rendifirmasse kõne ning seal lisati fakt, et punase numbriga on seadusega keelatud veel ka pimedal ajal liikumine. No vot siis :) Lendasime kohe rendifirmasse kohale, et mida me siis nüüd teeme, kuna hommikul pidime kohe tulistama saarelt välja Khao Sok rahvuspargi poole. Ega seal kehitati ka õlgu ning nenditi fakti, et selle autoga sõita ei saa sinna ning suured autod on kõik välja renditud. Pidime siis mõru pilli alla neelama ning oma tutika Honda vahetama paariaastavanuse Toyota Viose vastu, mis oli veica väsinud moega ning veidi isegi kabariitidelt kitsam. Aga teha polnud midagi, kuna kell oli juba 20 õhtul.

Hommikul pakkisime kodinad kokku ning alustasime oma sõitu Khao Soki poole, mis on tohutul suurel alal paiknev rahvuspark koos ülespaisutatud järvedega. Seal oli meie eesmärgiks võtta kerge dzunglimatk ning ära näha mõned võimsad kosed. Kokku on sinna Phuketilt 180km, kuid selles liikluses ja tundmatuses võttis see aega 3,5 tundi.

0IMG_8802.jpg6IMG_8813.jpg8IMG_8855.jpg

Enne kui päris sihtpunkti jõudsime, siis peatusime korra ühe tee ääres asuva kose juures, mis oli suht võimas, kuid siiski Jägala mõõtu välja ei andnud. Lõpuks Khao Soki kohale jõudnuna, oli meie esmaseks kohustuseks leida majutus. Sealne õhkkond on täiesti teistlaadne kui seda Phuketil olles olime täheldanud. Enamus rendimaju oli ehitatud jõe kaldale kõrgele puude otsa või siis kanajalgadele. Võtsime meiegi kaks 3 kohalist maja, mis asus kohe suure kärestikulise jõe kohal ja milleni viis ilus õhus rippuv laudistee. Viskasime endale kohe matkariided selga ning peale sissepääsumaksu tasumist (täiskasvanu 100 bahti ja laps 50 bahti) hakkasime kaarti abiks võttes esimese kose poole minema. Tee ja rada oli selline alla meetri lai, mis lookles läbi megapaksu vihmametsa.

Vahepeal olid väga suured tõusud üle mäe, kuhu oli rajatud pikad pikad trepid. Tee lookles nii üle jõe, mille pidime ületama tudisevat rippsilda kasutades. See kõik oli väga mõnus vaatepilt, vihma tibutas, mis lisas vihmametsale selle õige tunde. Lastele oli see matk muidugi kurnav ning eelkõige ka mu isale, kuna tema oli see, kes enamasti ka väsinud Liisut oma süles, seljas või kukil kandis. Kaardi järgi pidi esimene kosk asuma 4km kaugusel, kuid olles umbes selle tee läbi käinud, olime tagasi jõudnud kuidagi ringiga meie reisi algpunkti, kus siis saime teada, et ju siis me olime mingilt rajalt kõrvale kaldunud. Tegelikult olime isegi selle uudise üle väga õnnelikud, kuna me ei kujutanud ette kuidas me oleksime pimenevas õhtus turvaliselt tagasi jõudnud. Lisaks sellele oli läbitud tee lapsed korralikult ära väsitanud ning nentisime fakti, et kuigi me seda soovitud koske seekord ei näinud, olime saanud meeletult mõnusa elamuse läbitud dzunglirajast.

Õhtul käsime kohalikus kohas söömas ning sai võetud mõnus massaaz. Kogu piirkond tegelikult oli meeletult vaikne, ei tea kas see oli tingitud madalhooajast või siis millestki muust, kuid vahepeal tundus, et me oleks justkui Palle üksinda maailmas :)

Järgmise päeva varahommikul pakkisime taas oma kompsud kokku ning suundusime 60km kaugusel asuvatesse paisjärvede juurde. See kujutas tegelikult Lõuna-Tai suurimat tammi ning paisjärve, mille all asus hüdroelektrijaam. Sealsed fjordid ja mäed meenutasid Norras asuvaid fjorde. Olime kuulnud, et kusagil peaksid asuma ka vee peale rajatud majutusasutused, kuid saime ka aru, et nähtavasti on vaja selleks võtta pikasabaline paat ning lasta ennast kaugematesse kohtadesse viia, kus ka mingid koopad pidid asetsema. Kuna lastega seekord ei hakanud seda trippi ette võtma, siis sai otsustatud edasi liikuda Phang Nga Bay poole.

3IMG_8889.jpg7IMG_8936.jpg4IMG_8954.jpg

Phang Nga Bayle jõudes otsustasime käigu pealt, et peaks siiski ära käima James Bond Islandil, kuna see asus sealt väga ligidal. Rentisime pikasabalise paadi, makstes selle eest 1300 bahti. Kuna Phuketilt korraldatakse ka sinna reise, kuid märksa soolasema hinnaga, siis seal ligiduses viibides tundus see lausa "MUST" tegevusena. Paadiretk kulges läbi imeilusate mangroovimetsade. Isa sõnul olid need ilusamad ja "puhtamad" mida ta kunagi eales kusagil mujal näinud on. Terve Phang Nga laht on täis tipitud merest kõrguvatest väikesaartest, millelaadset ei kohta kusagil mujal maailmas. Ega see James Bondi saar on ka ju tegelikult merest kõrguv kivist post, kus on siis roheline metsatutt peal. Peale pooletunnist reisi nägime seda saart ja sisemas hakkasime lihtsalt naerma. Seda saart on kujutatud igal pool piltidel kui suurt ja võimast, siis seal tundus see nii pisikese köksina kõikide teiste saartega võrreldes, et kogu oodatud illussioon purunes kildudeks. Seal kõrval siis asetses selline suurem saar koos väikse rannaga, mis oli täis tipitud erinevaid turustiputkasid, kus siis suveniire osta sai. Mõned pildid tehtud, pöördusime tagasi.

9IMG_8987.jpg4IMG_9026.jpg6IMG_9033.jpg

Tagasiteel sõitsime läbi kogu Phuketi läänepoolse serva ning maandusime Katal After Sun restoranis päikseloojangu saatel õhtust sööma.

Järgnev päev möödus meil enamasti rannas peesitades ning saare lõunatippu avastades. Tegemist oli väga palava päevaga ning meil kõigil õnnestus oma pruunile nahale veel mitu tooni pruunim jume peale saada :)

Emme ja issi siis lendavad nüüd neljapäeva hommikul edasi Singaporesse ning me jääme siin oma igapäevaseid tegevusi edasi tegema. Lubatud sai, et esimesel võimalusel tuleme me ise Eestisse külla, kui vaid vanajumal odavaid lennupileteid meile sokutaks :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 06:04 Sildid Thailand Tagged family_travel

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Kommentaarid

Autorendi koha peal tuli meelde lause "That is Thailand!!!", mida siin vahetevahel ikka kuuleb. Ajapikku lepib ja harjub sellega, et tegu on kohati segasumma suvilaga.

autor PankuPanku

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Login