Reisiblogid Travellerspoint-is

Visa Run Myanmari

sunny 35 °C

Lausa märkamatult on meil Phuketil järjekordsed kolm kuud täis saanud ning tuli otsustada, millisesse riiki siis seekord põikama peaks. Kuna käes on jõulukuu, siis ka kõik lennufirmad on oma hinnad üles kergitanud ning ühtegi soodsat võimalust lennukiga lähiriiki minemiseks ei olnud.

Olles lugenud ja uurinud erinevaid võimalusi, otsustasime seekord kõige lihtlabasema ning odavama visa runi kasuks Myanmari ehk endise nimega Birmasse. Alguses tekitas see mõte küll külmajudinaid, kuid nähes kuidas kõik tuttavad riburada sama teed läbinud on, otsustasime ka meie sama tee jalge alla võtta.

Selleks tuli paar nädalat varem broneerida koht mikrobussis, mis väljub peaaegu igal päeval (tuli välja, et mitte pühapäeval). Eelmise päeva õhtul helistati sealt büroost ning kinnitati hommikune minek. Läksime siis õhtul ilusti kenasti kõik varakult magama ning juba kell 5 helises äratuskell. Pidime sõitma Chalong Police Stationi juurde ning juba ootaski buss meid seal ees. Tuli välja, et peale meie nelja pidi sel päeval reisi kaasa tegema veel 3 tegelast ning riburada korjasime ka nemad peale. Buss ise oli väga mugav ning meie nelja käsutuses oli kaks tagumist istmerida. Keskelt laest jooksis alla LCD ekraan, kus pandi peale film, et sõit libedamalt kulgeks. Kogu 5 ja poole tunnise sõidu jooksul tehti 2 „pissipeatust“ ning anti hommikusöögiks ka veel üks saiake ning pudel vett.

Märkamatult olime jõudnud juba Ranongi, mis on lähim punkt Tai idaküljel pääsemaks Myanmari. Ranong iseenesest jättis sellise väga räpaka mulje, kuid eks seda saab seletada ka Myanmari piirilinna staatusega. Esmalt juhatati meid Tai Immigratsiooni, kus saime passidesse riigist väljumise templid. Seejärel pidime tegema passidest koopiad (5 bahti tükk), pidime loovutama passid mingile tüübile ning edasi juhatati meid juba paadi peale. Paat ise oli selline suuremat sorti pikasabalise tüüpi paat, kus siiski oli juht koos ilmatusuure bussirooli taolise juhtrauaga. Sõit ise kestis 30 minutit ning peale laevast väljumist pidime minema 100m kaugusel asuvasse Myanmari piiripunkti. Ümberringi keerlesid ringi kõikvõimalikud kaupmehed, kes kõikidele saabujatele aktiivselt kõikvõimalikku odavat nänni pakkusid (Myanmaris on eriti odavad alkohol, tubakas ning viagra taolised tabletid, kuid nende Tai riiki toomine lubatust suuremast kogusest on kuritegu). Myanamari Immigratsioon oli räämas pisike hoone, kus siis see inimene kelle kätte passid läksid need ükshaaval ametnikele ette söötis. Põmm põmm virutati sinna templid sisse ning juba 30 minutit hiljem istusime taas vana tuttava paadi peale, mis meid tagasi Tai poole sõidutas. Enne randumist pidime tegema pisikese peatuse, kus laeva hüppas mundris tollitöötaja, kes kõik kotid läbi otsis, et avastada ebaseaduslikult Myanmarist ostetud kaupa. Kuna meist keegi seal „shoppamas“ ei käinud, siis lasti meid rõõmsalt minna.

Edasine protseduur nägi ette uuesti Tai Immigratsiooni külastamist, kus saime passidesse oma järjekordsed templid, mis lubavad meil riigis viibida järgnevad kolm kuud. Järjekorras seistes andis meie bussijuht meile võimaluse valida lõunasöögi menüü vahel, mis siis koosned Euroopa, Hiina, Jaapani, Tai ning veel mingisuguse riigi toitudest. Meie Christianiga jäime truuks seekord Euroopa juurde, kuid Liisu ning Jana otsustasid võtta vastavalt Jaapani ja Tai menüü. Söögikohaks oli mõni kilomeeter sadamast eemal asuv suht suur hotell, kus me küll ühtegi külastajat ei näinud, kuid toit oli laual ning meie oma Euroopa menüüga väga rahul (klubivõileivad, tomatisupp, puuviljasalat ning kohvi). Liisu sai hunniku sushit, mingi jaapanipärase kala ning veel üht koma teist, mis talle loomulikult ei maitsenud. Ka Jana saadud Tai toit oli maitsestatud meie vihavaenlase koriandriga ning ka sealt eriti palju peale puuviljade nokkida polnud.

Järgnevad 5 ja pool tundi kulgesid rahulikult bussis loksudes, mis oli kaunikestki tüütu. Kuna teeolud ei ole sealkandis kõige paremad, siis loksutab see päris kõvasti. Liisul läks sinna minnes ka veid süda pahaks, kuid üldjoontes pidasid lapsed reisi väga hästi vastu.

Kui nüüd küsida, et kas järgmine kord kordaks sama tripp, siis jah. Tegemist on siiski kõige lihtsama ja odavama viisiga visa runi tegemiseks, kus sa küll loksud enamus päeva bussis, kuid ise eriti mõtlema ja tõmblema ei pea.

Järgmiste visa runideni

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:26 Sildid Thailand Tagged living_abroad

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Ole esimene, kes kommenteerib seda sissekannet.

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Login