Hai? Hai :)

Ma usun, et ma olen kõik oma sukeldumisjuttudega ära tüütanud, kuid ma ei saa kohe muidu. Ma pean ikka oma kogemusi jagama nende vähestega, kes siiski sukeldumise maagiat minuga jagavad. Kuid milleks minna niisama sukelduma? Seda ma ei suutnud ning järgides rahvusvahelist PADI süsteemi, ootas mind ees karjääriredelil uue taseme püüdlemine. Nüüdseks pean ära tegema viis spetsialiteeti, mis seisnevad teatud sukeldumisviiside oskuste lihvimises.

Oma spetsialiteetideks valisin ma seekord siis: 1. Süvasukeldumine, 2. Navigatsioon, 3. Fotograafia, 4. Nitroxi kasutamine ning 5. Vrakisukeldumine. Saladuskatte all olin ma juba varem 2 nädala jooksul läbi lugenud ning selgeks teinud 7 erineva spetsialiteedi õpperaamatud ning ära sooritanud teooriatestid. Nitroxi kasutamisele pidi veel eelnema 25 küsimusest koosnev eksam, mille siin ka ühel õhtul ära sooritasin...ja edukalt nagu ikka

Esimene sukeldumine leidis aset 15. mail Kata Beachil, kus küll nähtavus oli vaid hägused 5m, kuid see ei olnudki tähtis, kuna meie eesmärk oli sooritada navigeerimisülesandeid ning sogane vesi tundus selleks veel eriti ideaalne olevat. Oled vaid sina ja kompass ning peas olevad teadmised. Kõik sujus suurepäraselt ning linnuke läks kirja . Samas sooritasin sukeldumise Nitroxiballooniga, mistõttu klassifitseerus see ka Nitroxi spetsialiteedi eest. Mõnele siinkohal seletuseks, et Nitrox on lihtsalt õhusegu, kus on hapniku % lihtsalt suurem, kui tavaõhus. See annab lihtsalt võimaluse viibida sügavamas osas kauem.

Täna, 16. mail oli kavas põhisukeldumine, sihtkohaks Koh Doc Mai, Kingcruiser ning Shark Point. Nendest kohtadest olen ma juba eelnevalt kirjutanud, kuid nüüd tundusid need ideaalsed kohad, et sooritada seal oma oskusülesanded. Esimene sukeldumine viis meid Koh Doc Mai seina juurde, kus siis laskusime 31m peale põhja. Seal pidin sooritama navigeerimise sügavas olekus ning selle raames püstitasin oma sügavusrekordi 35,3m. Edasi liikusime mööda seina nagu ikka ja näitasime meiega kaasas olevatele ameeriklastele seina võlusid. Kohe oli näha, et veetemperatuur on väga kuum, kuna väga suur hulk koralle oli ära pleekinud ning läbi selle valgeks muutunud.

Teiseks sukeldumiseks oli Kingcruiseri vrakk, kus minu ülesandeks oli pliiatsi ja valge tabloo abil kogu vraki kaardistamine. Pikkus, laius, sügavus, põnevad kohad, sissepääsud, kompassi järgi kraadid jne Ühesõnaga päris toredad pildid tulid kokkuvõttes ning instruktor jäi väga rahule.

Kolmas sukeldumine leidis aset Shark Pointis, kust eelmine kord lahkusime Leopardhaid nägemata. Kuid seekord läks meil õnneks. Olime umbes pool aega ringi seigelnud seal, kui seal ta oli. Üks kahemeetrine isend, kes koos veidi jahedama hoovusega kaasa ujus. See oli võimas vaatepilt, kuidas ilus suur kala majesteetlikult hoovusele vastu üritab ujuda. Veetsime seal aega umbes 10 minutit, kuna hai vaid keerutas ümber meie ning lasi ennast kõikvõimalikest kohtadest pildistada. Uhh... selle kohta võib öelda...tehtud Ahjaa, ka sel sukeldumisel oli mul ülesanne, nimelt fotografeerimine. Ning eks neid pilte sai omajagu tehtud, white balancit reguleeritud vee all ning proovitud erinevaid pildistamisvõtteid. Päris keeruline tegelikult, kui üritad säilitada oma neutraalset ujuvust, olla hoovuses stabiilne ning saada head nurka kaladest, kes sugugi paigas ei taha püsida. Kuid eks kogemus on see, mis meistriks teeb.

Kuna osad spetsialiteedi osad sai sooritatud juba mu AOWD litsentsi tegemise ajal, siis peale tänast on mul nüüd taskus Fotograafia Litsents kui ka Nitroxi kasutamise litsents. Järgmine kord on järg nii vraki, süva kui ka navigeerimise järgnevate osade käes. Kuid sellest juba järgmine nädal, kuna siis saab jälle pea vee alla pista...jeee

Päikest!