Kuidas koeraga arstil käime

Märkamatult on ka meie kutsa Franky suht suureks kasvanud ning rutiinsed arstil käimised muutuvad üha tülikamateks. Kuna liikleme siin enamasti vaid rolleritega, siis peame ka Frankyga rollerisõitu harrastama. Kuna ta aga on juba nii suur, siis peab ta seisma mu jalge vahel püsti, käpad mulle sülle toetudes. Sõidu ajal on ta ühteaegu nii uudishimulik kui ka hirmunud, mis teeb tast väga naljaka olevuse

Kui Franky kutsikas alles oli, siis oli tal üks suht paha kutsikahaigus, mida me siis järjepanu ravisime ning pidime arste külastama väga tihti. Ei tea kas sellest või millestki muust, on tal arstikabineti vastu lausa allergia tekkinud. Seekord siis oma rutiinset marutaudivastast ja usside vastast vaktsiine saades suutis ta arsti ooteruumis kõik kohad täis sirtsutada ning kui aeg oli kabinetti sisse astuda, siis pole ma enne näinud kuidas koer suudab oma kepsud nii suure hooga värisema panna, et lausa laud hakkas vibreerima. Jana pidi teda ikka kõvasti kinni hoidma ja kallistama, et vähegi seda värinat taltsutada. Kuid eks hirmul on suured silmad nagu öeldakse, kuna protseduuride ajal ei teinud ta mitte piuksugi ning ka värin oli hetkega kadunud.

Vot selline väike vahepala

Päikest!