Reisiblogid Travellerspoint-is

märts 2010

Vend ja sõbrad külas

semi-overcast 37 °C

Viimane nädal aega on möödunud meeletul kiirusel, kuna eelmisel pühapäeval saabusid saarele meile külla mu vend oma naise ning sõber oma naisega. Nad olid just saabunud imeliselt puhkuselt Bali saarelt ning teinud mõned linnatuurid Singapuris. Phuketil plaanisid nad veeta aega täpselt nädal aega ning me omaltpoolt plaanisime ka ise oma toimetamistes väikse pausi teha ning nendega puhkuseveetmisega ühineda.

Kohe esimesel õhtul rentisime kastiga auto, kuna otsustasime kõik koos liigelda. Rollerimõte käis ka peast läbi, kuid kuna Meelisel jäid juhiload koju ning ega ka sõidukogemus oli vähene (eriti sellises liikluses), siis tundus automõte kõikidele hea ja vastuvõetav. Autoks oli meil 2 uksega Mitsubishi Triton, kus ka sees taga sai 3 inimest ilusasti istuda. Enamuses kujunes see siiski nii, et kastikoht oli rohkem hinnas, kui autos sees.

Esimesel õhtul tutvustasime neile oma lemmiksöögikohta Anchor Inni, kus nad said oma esimese toiduelamuse. Nädala vältel käisime seal korduvalt söömas ning pettuda ei tulnud kellelgi.

Esmaspäeva hommikust otsustasime teha väikese saaretuuri ning läbi käia mõned vaatamisväärsused. Alustasime Phuketi Townis olevast ahvimäest, kus me söötsime sadadele looduses elavatele ahvipärdikutele pähkleid. Edasi liikusime Sirey Islandile, kus käisime mäe otsas asuvas Buddha templis vaadet ja kuldset lamavat Buddha kuju vaatamas, kui ka rannaäärses meremustlaste külas. Sealt osteti ka mõned meened kodustele. Tagasiteel sai tehtud ka väike peatus Phuketi kalasadamas ning edasi sõitsime juba Chalongis asuvasse Big Buddha templisse. Seal tehti läbi "lucky" käepaela rituaal ning üritati kätega suurt kongi helisema panna. Peale seda sõitsime edasi Prompthep Cape ehk saare lõunatippu järgmisi lummavaid vaateid nautima ning edasi juba Nai Harni randa ujuma. Sealne ujumine jäi küll üürikeseks, kuna kohe ranna ääres ujusid ringi mõned Jelly Fischid ehk meduusid, mis kõikidel ujumise isu ära võtsid :)

Teisipäeva hommikul käisime meestega Kathu Cable Skis wakeboardiga sõitu proovimas. Nii Alari (mu venna) kui ka Meelise ees võtan mütsi maha, kuna juba pärast mõningast proovimist õnnestus neil mitu ringi järjest kukkumata läbida. Peale seda olid nad muidugi füüsiliselt niivõrd kurnatud, nagu oleks maraton läbi jooksnud. Seejärel võtsime tüdrukud peale ning sõitsime väikesele shopingule Premium Outleti. Hiljem käisime veel suures Tescos shoppamas, söömas jnejnejne...ühesõnaga oli see selline teguderohke päev, kus põhirõhk oli poodlemisel :)

Kolmapäeva hommikul oli meie naaber Jens organiseerinud meile väljasõidu Coral Islandile. Pidime proovima esmakordselt harpuunidega kalastamist. Läksime oma vana tuttava pikasabalise paadiga Bon Islandi külje peale kui Jens äkki teatas, et tal on varuks meile ka mõningased mängud. Nimelt nüüd mehed panevad omale maskid pähe ning hüppavad vette. Nemad sõitsid paadiga veidike eemale ning märguande peale pidime neile järgi ujuma. Ülesanne oli, et naised paadist peavad meile ilma sõnadeta seletama, mida me otsima peame ning kust. Ühesõnaga kogu sisu oli selles, et pidime vee alt üles leidma korallide külge seotud pudelid, mille sisse oli peidetud mängu järgmine vihje. Pudelid leitud, sõitsime edasi Coral Islandile. Seal peatusime Banana Beachil, mis on veidike vaiksem ning eraldatum kui suurem Long Beach. Seal sai veidi supeldud, päevitatud ning alustatud järgmise mänguga. Nimelt nüüd oli naiste kord üles leida rannaliivale peidetud asi. Pärast pikka otsimist ning mõtlemist, leidis igaüks liiva alla maetud võtme, mis pidi omakorda tähendama mängu järgmises etapis midagi erilist.

Nüüd oli aeg meestel kalale minna. Sõitsime pikasabalisega saare teisele poole ning jäime keset vett ankrusse. Jens tegi väikese ülevaate, kuidas harpuuniga käituda, kuidas vinnastada ning mida peab teadma ja jälgima vee all. Koolitus saadud, oli aeg jahile minna. Alguses tundus see väga lihtne....lähed snorgeldama ning otsid suuri kalasid ning aina põmmutad. Tegelikkuses on vee all kõik suurem ja ilusam kui tegelikkuses. Kui vee all paistab kala pool meetrit pikk, siis tegelikkuses võib ta olla vaid 20cm pikk. Niisiis sai tulistatud ja vinnastatud niiet higimull oli otsa ees, kuid mida ei saanud, see oli kala :) Ühele sain pihta, kuid kahjuks pääses see kala minema.

Paadimees ja tema poeg, samuti ka Jens olid saanud kätte mõned kalad ning see andis lootust, et kogu see asi päris võimatu ka ei ole. Otsustasime sõita veidi edasi, et leida paremat kohta. Nüüd oli juba mul eesmärk omaette, saada kätte maksku mis maksab vähemalt üks kala. Ja ennäe imet, pärast pooletunnist luuramist ja pärast viiekümnendat lasku õnnetus mul kätte saada üks papagoikala, mis loomulikult vee all tundus suur, kuid väljavõttes vaid 20cm pikkune. Kuid asi seegi, vähemalt nüüd oli käsi valge. Edasi sõitsime tagasi tüdrukute juurde ning tegime mõnusa pikniku :)

Edasi sõitsime pikasabalise paadiga Bon Islandile, kus Jens korraldas meile viimase mängu. Pidime lahe peal olevad korallide külge kinnitatud õhupallid ära tooma. Õhupallid olid aga kinnitatud korallide külge nööriga, mis oli lukus tabalukuga. Kuna aga Alar oli enne ära kaotanud oma leitud võtme, siis nüüd ma mõtlesin, et ju siis seda lukumängu enam ei rakendata ning kiskusin raksti kogu pulli koralli küljest lahti. Pärast tuli siiski välja, et oleks pidanud kaldale tagasi ujuma võtme järgi :) Järgmine kord lubas ta õhupallid kinnitada jämeda köiega, mida niisama lahti ei saa :)

Väsinuna kuid õnnelikult tagasi jõudes käisime läbi poest ning ostsime kõik vajaliku oma kalasaagi grillimiseks. Õhtul valmistasid tüdrukud kala kõrvale igast salateid ja kastmeid ning nauding oma püütud saagist oli võrratu.

Järgmise päeva varahommikul kella 5 paiku oli äratus ning kõik peale meie läksid Similani saartele. Meie omakorda kasutasime päeva ära kolimiseks, kuna juba mõned ajad tagasi leidsime omale unistuste villa ning lõpuks saime oma kolimised teoks teha. Meie majast annan ülevaate juba mõnes järgmises postituses, kui oleme ennast sinna sisse seadnud.

Reedel oli meil kavas saare lääneranniku tuur, kus sai külastatud nii Kata Noi, Kata, Karoni, Patongi, Kamala, Surini ning Bang Tao randu. Rahvale möödus teine pool päevast Kata Noi rannas ujumise ning mõnusa ühise õhtusöögiga kaljuserval asuvas miljonivaatega resoranis. Õhtuks rentisime bussi ning läksime kõik koos Patongi ööelu nautima, kust ei puudunud nii ping-pong showd kui ka gay-baarid :)

Laupäeval otsustasime veidi veel oma viimased jäägid majast ära kolida ning päeva teises pooles läksime Nai Harnis asuvasse kohalikku sauna, nii aurusauna aure kui ka mõnusat massaazi nautima. Päeva lõpetas päikeseloojangu vaatamine ja pildistamine Promthep Cape juures asuval mäeküljel.

Varsti hakkame siin oma samme lennujaama poole seadma ning tuleb vend ja sõbrad ära saata. Nuuks. Meil oli väga lõbus, kuid kindlasti kohtume juba varsti ning selle ootuses....

...päikest :)

Kirjutas phuketis 20:15 Sildid Thailand Tagged family_travel Kommentaarid (0)

Vahvad politseionud

sunny 35 °C

Olen juba pikka aega mõelnud, et peaks mõne sõnaga kirjutama kohalikest mundrikandjatest ehk vahvatest politseionudest. Politsei Phuketil on nagu politsei ikka, peab korda, kirjutab korrarikkujatele trahve ning teeb kõike mida politseinikud tegema peavad....kuid teistmoodi :)

Politseinikud näevad siin kusjuures väga vinged välja, neil on peaaegu liibuv kostüüm seljas ning loomulikult täielik politseivarustus. Lisan siin ka ühe pildi kohalikult politseinikust, kust on hästi näha, kuidas nad välja näevad.

DSCN1162.jpg

Politsei toimetab siin aga kummalise graafiku alusel. Nad teevad teatud ajahetkedel kõik ühte ja sama tegevust, kusjuures kõik on enamvähem ettearvatav. Hommikuse ning õhtuse tipptunni ajal nad reguleerivad liiklust ning siis juhilube ega muid asju ei kontrollita. Lõuna paiku on teatud kohtades reidid (reeglina on kõik kohad teada ning ega nad eriti oma asukohta muuta ei viitsi) ning siis kontrollitakse eelkõige rollerijuhtide kiivrikandmist (juhil peab alati kiiver peas olema) kui ka juhiluba. See pole oluline siis, et kas ületad kiirust või sõidad täis peaga. Juhul kui pole juhiluba kaasas või pole kiivrit peas, tuleb tasuda trahv 300 bahti, mida tuleb siis jala lähimasse politseijaoskonda maksma kõmpida. Mõnikord on sealsamas kohal ka kohe mototaksod, kes sind siis 3 korda kallima hinna eest varmalt politseijaoskonda on nõus toimetama. Maksad trahvi ära ning saad päevase immuunsuse ning sama asja eest sel päeval enam trahvi teha ei tohi.

Reeglina toimuvad sellised reidid tihedamalt just kuu lõpus, kui on vaja nähtavasti mingeid kvoote täita või palgafondi raha saada. Kuu alguses reeglina selliseid reide ei näe.

Vahetevahel teevad politseinikud aga igasugu kummalisi asju...näiteks ühte mu tuttavat peeti autoga kinni ning küsiti ainult kahte asja...kust ta tuleb ja kuhu läheb. Seejärel sooviti head teed. Kui mu tuttav siis küsis, et mis värk on, vastati ainult, et neil on sellist infot vaja statistika jaoks :)

Ükskord kui Jana sõitis Liisuga Chalingi ringile, siis politseinik viipas neile, või neile vähemalt tundus nii. Kui nad peaaegu seisma jäid, siis politseinik võttis lihtsalt Liisu põsest kinni ja tegi tutipluti :) :) :) ja soovis head teed. Uskumatu.

Mõned kuud tagasi sai siin autoga Bangkoki sõidetud ning juba sinna minnes peeti meid kiirteel kinni. Politsei vaatas dokumente ning ütles, et me sõitsime valel pool teed. Me siis, et mismõttes valelpool, kuid tema ei jätnud jonni ja raius oma. Me olime kuulnud varem, et selliseid asju juhtub ning otsustasime kiiruse huvides asja bahtides lahendada. Peale 500 bahti ulatamist läks politseiniku nägu naerule ning ta soovis meile mitu korda Good Luck for You, my friends. Hiljem kuulsime oma Bangkoki tuttava käest, et max summa mida politseinikule anda tuleb on 100 bahti, mistõttu ta ütles jah et see oli üks väga "lucky policeman" :) Tagasiteel peeti meid jälle kinni, seekord siis ettekäändega, et me ületasime kiirust. Kui küsisime, et kui palju ja tegelt me ju ei ületanud, siis tema ütles, et talle tundus nii ja kõik :) Seekord siis tegi 100 bahti jälle oma töö ning sõit võis jätkuda. Kui keegi nüüd mõtleb, et me maksime nagu altkäemaksu politseile, siis siin seda nii võtta ei saa. Tuli välja, et see ongi nö kiirteemaks, mida politseinikud koguvad, mõeldes välja kõikvõimalikke ettekäändeid. Vastu pole mõtet vaielda ning mingeid ametlikke pabereid nõudma hakata, kuna see võib võtta mitmeid päevi aega ning lisaks keelebarjäärile võib asi kordades kallimaks minna.

Tegelikult on politseinikud siin toredad ning kõik neid aktsepteerivad. Kui politsei sind peatab, siis ei teki sellist hirmunud olekut nagu seda tekkis Eestis. Siin politsei on sõbralik, viskab nalja ning reeglina palju haiget ei tee :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:19 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Viisad pikendatud...peaaegu :)

sunny 36 °C

Ühesõnaga meie siinviibimse esimene aastakene hakkab vaikselt lähemale jõudma ning juba varakult pidime mõtlema hakkama, kuidas siin ametlikult ka pikemalt saaks viibida. Kuna olime saanud eelmise aasta mai kuus aastase Non-O mitme sisenemisega viisa, siis tuli mõelda edaspidiste viisavariantide peale.

Kaalutud sai nii uuesti Hulli saatkonnast taotlemist kui ka äriviisa tegemist. Hulli puhul mängiks rolli jälle ajafaktor (kuni 3 nädalat ootamist ja närveerimist) ning äriviisa puhul kaasneksid sellega liiga suured kulud nii soetusele kui ka igakuised väljaminekud. Hakkasin uurima siis Non-O viisa pikendamist Tai riigis sees olles ning pika otsingu tulemusena, leidsime vajalikud ning sobivad lahendused.

Viisa pikendamiseks on vaja uskumatul määral paberit määrida ning kogu protsessiga kaasnev dokumentatsioon oli muljetäratav. Non-O viisa pikendamiseks siseriigiliselt oli meil vaja alljägnevaid dokumente:

- passikoopiad (igat 2 eksemplari)
- sünnitunnistuste koopiad (2 eksemplari)
- abielutunnituse koopia (2 eksemplari)
- 2 fotot igast viisataotlejast
- tööluba
- firma dokumendid
- Tai staffi sotsiaalmakse kviitungid
- minu kui taotleja ja tööloaomaniku sotsiaalmakse kviitungid
- minu kui töötaja maksukviitungid
- pildid ettevõtte hoonest nii seest kui ka väljast
- ettevõtte direktori isikutunnistuse koopia (tailasest direktor)
- avaldus viisade pikendamiseks (iga taotleja kohta üks eksemplar)
- ettevõtte kinnitus minu töökoha säilimise üle

jne.

Kindlasti jäi midagi kahe silma vahele siin loetelus, kuid põhipunktid said kirja. Lisaks sellele oli loomulikult vaja üsna korralik kogus sularaha, kuid kokkuvõttes tuli selline asjaajamine soodsam, kui uue viisa taotlemine neljale inimesele Hulli saatkonnast.

Kuna 11. märts pidi olema meie järjekordse visa-runi tähtpäev, siis närveerides ja küüsi närides sai oma passe tagasi oodatud, et kas saab uue viisa või mitte. Lõpuks siiski 12. kuupäeva õhtuks saime oma passid kätte, kus oli sisse löödud tempel, et dokumendid on võetud menetlusse ning aastase viisatempli saamiseks paluti tagasi Immigratsiooniametisse pöörduda 10. aprillil. Ühesõnaga üle kassi oleme saanud, kuid jäänud on ületada veel vaid kassi saba.

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:58 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Sünnipäev

sunny 37 °C

Vahepeal tuli tõdeda fakti, et olen jälle aasta vanemaks saamas. Seekordselt oli tiksumas ette 32. eluaasta. Kuna eelmine aasta sai enam vähem sünnipäev ära unustatud, siis see aasta siin paradiisis olles pidin seda veidikene tähistama.

Hommikul otsustasime Christiani ja Maidoga, et peaks hommikut sportlikult alustama ning sõitsime Kathul asuvasse Cable Ski parki, kus mõned tunnid wakeboardiga sõitsime. Christian oli ka nii julge, et proovis esimest korda põlvelauda ning sellega ringi kaarutas.

Kuna meie maja kõrval asub mõnus bassein, siis otsustasime korraldada ühe Pool Party ehk basseinipeo, kus külalistel ei tuleks muretseda, mida selga panna :) Nagu iga sünnipäeva lahutamatuks osaks on söök ja jook ning 99% juhtudest ka kartulisalat, siis ei saanud me ka sellest siin soojas kliimas olles loobuda. Jana vaaritas koos Liisiga (meil olid nimelt Eestist vanad naabrid külas just) hunniku salatit, keerutas kokku suure hulga lihapalle, küpsetasid erinevaid suupisteid ning tegid igasugu muid ettevalmistusi. Tänud nendele selle eest :)

Sai juureldud meie aia kaunistuste üle ning pärast mõningast mõtlemist, otsustasin investeerida laseritesse, mis siis kõikidele palmidele ilusa valgusmängu tekitasid.

Pidu iseenesest oli mõnus, vesi oli soe ning vihma ei sadanud :) Vahepeal saabusid uued külalised ning olid kingituseks kaasa võtnud Ekke, kes siis rahvast oma eestimaiste kitarrilugude ja lauludega lõbustas.

Viimased vaprad sõdurid pidasid vastu kuni poole ööni, käisime veel mõnede poistega Katal ringi tuuseldamas ning peale seda vaatasime koos Kristiina suusasõitu.

Igatahes tänud kõikidele, kes kohal olid, kes meeles pidasid, kes kaasa aitasid :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:51 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (3)

(Sissekanded 1 - 4. Kokku 4) Lehekülg [1]