Reisiblogid Travellerspoint-is

aprill 2010

Mängu nimi on jalgpall, mitte tai poks

overcast 32 °C

Täna käisime oma siinviibitud aja jooksul esimest korda jalgpalli vaatamas. Oleme seda ennegi teha tahtnud, kuid keegi ei oska meile öelda, millal matśid toimuvad, kus need toimuvad ning kas üldse toimuvad. Ühesõnaga nüüd lugesin kohalikust ingliskeelsest ajalehest välja, et seoses Bangkoki rahutustega on üks AFC (Asian Football Cup) mäng toodud üle Phuketile Surakuli staadionile. Vastamisi pidid minema üks Tai meeskond Thai Port FC ja Hong Kongi meeskond Tai Po FC.

Mäng algas kell pool seitse õhtul ning rahvast dribüünidel võiks võrrelda Eesti liigamängude publikuarvuga, ühesõnaga väga hõre. Mäng algas ja kulges nagu mäng ikka, kuid kuidagi ei saa märkimata jätta, et tegelikult ei jooksnud platsil kõige rohkem mitte mängijad ega ka kohtunikud, vaid kanderaamimehed ja teised meditsiinitöötajad. See oli kohati lausa halenaljakas, kui platsi ääres käis tohterdamine igas nurgas ning kui mängija sisse tagasi ennast küsis, siis juba järgmine vend oli muru peal pikale ja kanderaamimehed jälle jooksid.

Kusjuures kollaseid kaarte jagati vaid kaks tükki ning sedagi sellepärast, et kaks venda omavahel karvupidi veica kokku läksid. Pärast mängu olid just kanderaamimehed need, kes käisid publiku eest läbi ja kõik aplodeerisid :) Kui rääkida tasemest, siis Tai meeskond oli Hond Kongi omast kõvasti üle, kuid neil puudusid asjalikud ründajad. Kui keskväljamehed olid oma töö ilusasti ära teinud, siis üks ründaja suutis kolmel rünnakul järjest trahvikastis pallist lihtsalt mööda lüüa :) Muidu tase oli suht tugev ning mäng oli Tai meeste poolt suheliselt lahtine. Pall käis, passimist ei olnud ning kogu aeg otsiti ründajaid...kes jah siis ei suutnud selle pallida midagi peale hakata. Sellest hoolimata võttis kokkuvõttes Tai meeskond oma ning Hong Kongi poisse võideti 2:0.

Ahjaa, sisse minnes ostsime veidi kallima pileti (100 bahti ja laps tasuta), et saada 1. klassi toolidele, kuid mis tegelikult kujutas endast Kadrioru staadioni taolist varikatusega asja, kus põlesid laes võimsad prozektorid. Miks ma seda kõike mainin? Aga just selle pärast, et teadupärast tõmbab valgus pimedal ajal meeletult ligi kõikvõimalikke putukaid ja lendavaid satikaid, kes siis järjekindlalt meile pähe ja kraevahele kukkusid. Poolajal siis kobisimegi tribüüni teisele küljele, kus need prozektorid puudusid ning saime rahulikult matśi lõpuni vaadata.

Veel oli lahe see, et kohe kui me staadionile saabusime, siis kohalikud filmimehed võtsid kogu mängu linti, kuid kui meid nähti, siis keerati kaamerad kohe meie suunas ning asuti agaralt filmima. Tuleb tõele näkku vaadata, et ega jah ühtegi teist valgenahalist me seal ei kohanud :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 08:06 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Lillesaar, Kuningkruiser ja Hai Punkt

semi-overcast 32 °C

Kui juba on oma väikes sõrm sukeldumisele antud, siis läheb ka kogu ülejäänu. Nimelt pärast esimesi kogemusi sukeldumismaailmas enam muule ei mõtlegi. Eelmine nädal sai ära tehtud sukeldumise esmane kursus ehk OWD (Open Water Diver) ning nüüd mõtlesin ennast selles vallas edasi harida. Järgmiseks etapiks on AOWD (Advanced Open Water Diver). Selleks tuleb ära teha kohustuslikud süvaveesukeldumine ning allvee navigeerimine ning siis veel kolm erinevat seiklussukeldumist vabal valikul. Minu valikuteks osutusid seekord allvee fotograafia, kalade välimääramine ning vrakisukeldumine.

Hommikul vara sai mindud koos South Siam Diversite laevaga merele ning juba pooleteist tunni pärast, olime oma esimeses sukeldumiskohas. Selleks oli Koh Dork Mai ehk siis otsetõlkes "lillesaar". Tegemist on merest välja kõrguva "suure kiviga", mis suht sirgjooneliselt kuni põhjani (25m) välja läheb. Laskusime siis alla ning nähtavus oli suht kesine. Peale nurga tagant väljumist nähtavus paranes ning oli isegi kuni 15m. Terve veealune kaljusein oli elu täis, mis ongi selle koha omapära. Seal nägime kõiksugu kirevat mere floorat ja faunat ning peale mõnda aega jõudsime oma esimese sihtpunktini, milleks oli 5m sügav koobas. See oli mu esimene koopakogemus, mis tegelikult polnudki nii hull kui alguses endale ette kujutasin. Kuigi ega tegelikult ma väga ei fänna neid kohti, kus puudub valgus ning ruumiga pole kiita. Lisaks on koopasuu alati ümbrisetud Lionfishidest ning Scorpionfishidest, mis pole eriti meeldivad, kui nende vastu lähed :) Kuid siiski...koobas...tehtud! Kuna tegemist oli ka ühtlasi mu fotograafiasukeldumisega, siis jätkuvalt sai üritatud kadreerida ja fokusseerida kõikvõimalikke detaile, kalu, koralle jne. Mõtled küll, et mis see siis on, et teed klõpsu jne. Ok, kui isegi saaksid fotokal kõikvõimalikd settingud vee all ilusti paika, siis pead lisaks veel arvestama küllaltki tugeva hoovusega, mis sind edasi kannab, sellega, et ega kalad ei oota, kui sa ükskord oma pildi tehtud saad. Lisaks pead sa oma ujuvusega pidevalt kontrollima, et jääda neutraalseks vajumata allapoole põhja näiteks või siis üles tõusta. Seda ma sain aru, et eks kõik on õppimise tulemus ning ka vee all pead arvestama kõikide samade aspektidega, millega ka kuival maal pildistades, kuid lisaks tulevad mängu veel sukeldumise eripärad. Kift :) Kogu see saareke nõuaks veel mitmeid sukeldumisi, et saada täpsemalt aimu, kust midagi leida on võimalik, kus elutsevad ühed ning teised elukad. Samuti pidid seal elutsema merihobud, kuid kahjuks seekord jäi nägemata.

Järgnevalt sõitsime edasi umbes tunnikese, kuni jõudsime oma järgmisesse sihtpunkti - laevavrakini. Tegemist oli 1997 aastal uppunud reisipraamiga, mis vedas inimesi Phuketi ja Phi Phi vahel. Saatuslikul kombel või siis väga rumala inimliku eksimuse tulemusena õnnestus neil laev tüürida ainukese madaliku kohale terves avameres (Anemone Reef) ning sealt alates uppus laev järk järgult, kuni siis 800m eemal põhja kinni jäi. Õnneks keegi selles õnnetuses elu ei kaotanud ning lisaks sukeldujate rõõmuks, jäi laev ilusti püstisesse asendisse. Aja jooksul on nüüd muidugi osa vahelagesid sisse kukkunud, mistõttu laeva sisseminekut eriti enam ei soovitata. Ühesõnaga sukeldumine seal oli tõeliselt võimas ning ma võin seda vabalt lahterdada mu elu lahendamate sündmuste hulka. Laeva tekk oli umbes 18m peal ning põhi 32m peal, niiet avastamisrõõmu oli seal palju. Lisaks oli seal kirjeldamatul hulgal kalaparvesid, mis andis kogu sellele vrakile veel omamoodi võlu juurde. Seal õnnestus mul näha lähedalt päris suurt barrakuudade parve, mis kõikidel väiksematel kalakestel hirmu nahavahele ajas. Vrakk ise oli kaetud kõikvõimaliku mereeluga ning mida kõike seal ei näinud :) Kohati õnnetus ka meil vrakki siseneda ning suurematest kohadest läbi ujuda. See oli hea koolitus ning kogemus. Võimas, võluv, ekstreemne, uudne...huhh omadussõnad lõppesid otsa :)

Järgmiseks sukeldumiskohaks oli mõnisada meetrit eemal asuv Shark Point ehk maakeeli Hai Punkt. Tegemist on kolmest veealusest tipust koosneva sukeldumiskohaga, millest vaid üks ulatub veest välja. Meie ülesanne Hai Punktis oli loomulikult leida haikala üles :) Reeglina kösutavad seal all leopardhaid, kuid kahjuks ei meil ega ka kellelgi teisel meie paadi seltskonnast ei õnnestunud neid seekord näha. Siiski olin mina ja mu instruktor Danny ainukesed, kes leidsid ühe hai. Tegemist oli Nurse Sharkiga, kes parajast põõnas ühes kivipraos. See oli suht väike isend, veidi üle meetri pikk ning üritasime teda küll oma august välja meelitada, kuid vana magas rahulikult edasi. Danny näitas mulle ka ühte kivi riffi ääres, kus peal olid avaused, mis kubisesid baby moreenidest. See oli küll megalahe, kui 20-30 moreenipoega aukudest sisse ja välja lupsasid ning toitu jahtisid. Kogu Shark Pointi sukeldumisala on kui veealune Eedeni aeg. Nii palju värve, erinevaid kalaliike, meeletult suured korallid jnejnejne. Ühesõnaga olime all peaaegu oma õhu lõpuni ning lõpetasime oma päeva laevas logiraamatut täites ning teistega muljeid jagades.

Nüüd siis peaks olema mul tehtud Adventure Diver paberid, kuid jätan need välja võtmata, kuna järgmine nädal ootab mind ees veel süvasukeldumine ning navigeerimine, mille järel peaks saama Advanced Open Water Diveri sertifikaadi kätte. Lihtne eksole, ja kusjuures tegelikult see ongi. Tuleb ainult teada sukeldumise reegleid, osata enda eest vee all hoolitseda ning mis põhiline, igas situatsioonis jääda rahulikuks. Mingi päev mõtlesin, et mis see küll on, mis mind sukeldumise juures võlub...ning leidsin kaks põhilist asja: esiteks vee all on kõik võrdsed ning aupaklikud veealuse maailma ees, seal valitseb vaikus ning saad olla suht omaette oma mõtetega; teiseks meenutab veealusesse maailma põgenemine veidike Avatari filmi (kes on näinud muidugi), kus põgenetakse fantaasiamaailma, kus kõik on ilusam, rahulikum, mõistetavam ning ausam. Kes on proovinud, see teab millest ma räägin, kes ei ole, tehku ära :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:55 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Kuidas saada Tai juhiluba?

semi-overcast 33 °C

Juba mõni kuu tagasi soovitas üks mu prantslasest tuttav ära teha kohalikud Tai juhiload. Ta põhjendas seda eelkõige sellega, et siis sind aktsepteeritakse märksa rohkem igal pool, kuna see näitab, et sa oled justkui kohalik elanik. Kohalikud kasutavad seda ka nagu isikuttõendavaks dokumendiks ning ka mul ei tuleks enam oma passi kaasas kanda.

Hakkasin siis vaikselt dokumente komplekteerima ning uurima, mida kõike selleks vaja võiks minna. Siin siis alljärgnevalt nimekiri dokumentidest, mida minu käest nõuti autojuhiloa taotlemisel:

- pass ja passikoopia, näopildiga lehest, kehtivast viisalehest ning departure card lehest
- Eestis väljastatud juhiluba ning selle koopia
- rahvusvaheline juhiluba ning selle koopia kõikidest lehtedest
- tööluba ning koopia kõikidest lehtedest
- tõend Immigratsiooniametist, et sa elad püsivalt Taimaal
- meditsiinitõend kohalikust arstikabinetist, et oled terve

Nüüd siis lähemalt dokumentidest. Käisin näiteks arsti juures, kohaliku Dr. Thiti juures tõendit saamas. Seal pidin lihtsalt mõne meetri kauguselt ära arvama ette näidatud värve ning nende sees teise värviga olevaid numbreid. Kusjuures naljakas oli see, et ma käisin seal kaks korda (kuna tahtsin ka mootorattalube saada ning selle jaoks pidi eraldi originaaltõend olema) ning esimene kord ütlesin ühe värvi kohta "dark green" ja siis tema ütles et nonono...wrong...ma siis et onju dark green, kuid tema väitel pidi see hall olema. No ok, 100 bahti ja tõend käes. Järgmine kord juba teadsin ning nimetasin kohe, et tegemist on halli värviga ning üllatuseks hakkas ta jälle pead raputama...nonono :) Ma siis mõtlesin et siis misasja :) Tundub, et nad ise ka päris hästi aru ei saanud, mis värviga seal tegu oli, sinakas, rohekas, hallikas segu :)

Immigratsiooniametist tõendi saamiseks peab esitama oma elukoha rendilepingu ning omaniku poolt allkirjastatud maja "blue booki" (ehk siis maja passi) ning omaniku isikutunnistuse koopia allkirjastatuna. Samuti on vaja passi ning loomulikult esitada kõikidest dokumentidest koopiad. Lühiajalise dokumendi puhul piisab tavaliselt 100 bahtist, kuid kuna mulle väljastatud dokument kehtib 1 aasta, siis küsiti 300 bahti.

Nüüd siis olid dokumendid koos ning oli aeg rääkida oma naabrinaisega, kes tuleks mulle appi kohalikust umbkeelsest bürokraatiast läbi närima. Teisipäeval seadsimegi siis sammud hommikul kell 8.30ks Transpordiametisse ning oh üllatust. Seal vonkles saba uksest välja nagu vanal heal veneajal. Tuli välja, et kuna Sonkrani nädalal oli amet kinni olnud, siis nüüd kõik tahtsid korraga omale seal midagi teha. Otsustasime, et tuleme tagasi neljapäeval ning juba varem.

Neljapäeval olin ma punkt kell 7 hommikul Phuket Townis Transpordiameti ukse taga ning juba oli seal enne mind 4 inimest. Ok kannatasin kuni 8.30ni kui uksed avati ning selleks hetkeks oli sinna minu selja taha kogunenud sada inimest. Kohe kui uksed avati, sai siseneda inimtühja saali, kus loomulikult polnud ühtegi inglisekeelset silti. Ma olin nagu peata kana, kuna naabrinaine polnud veel jõudnud ning pidin ise midagi ära otsustama. Tundus, et ega keegi täpselt ei teadnud, millise leti taha järjekorda tekitama hakata, kuid mõne minuti jooksul oli moodustunud hoopis ühe suvalise laua taha pikk saba. Eino tore, mõtlesin kohe, et ole kui vara tahes kohal, jääd ikka viimaseks. Suutsin ennast siiski laua juurde vahele trügida ning mõne seletusega lubati mul sinna jääda.

Ok kui siis minu kord laua juures seista oli, siis tädi andis mulle mõista, et minu tehtud koopia rahvusvahelisest juhiloast pole päris see, et iga leht peab olema eraldi lehel ja saatis mind väljas asuvasse koopiapunkti. Ok, läksin siis sinna, kuid arvake ära, kas seal koopiamasin töötas :) Loomulikult mitte. Pidin siis sõitma suht ligidal asuvasse Immigratsiooniameti koopiapunkti ning vajalikud koopiad ära tegema. Tõin siis dokumendid tagasi ning selleks hetkeks oli ka juba naabrinaine mul saabunud. Meile anti mingid taikeelsed vormid allkirjastamiseks ning suunati edasi juba teisele korrusele. Seal toimus siis väike testimine, mis seisnes selles, et ette anti mingi vihik, kus olid erinevate värvide taustal numbrid ning sa pidid ühe värvi seest eraldama teist värvi numbri ning talle ette ütlema. Enne mind oli just üks farang, kes ei saanud ühestki värvist aru ning tal paluti kõrvale istuda. Muidugi hiljem nägin teda juba rõõmsalt järgmistes sabades seismas, mis tähendas, et ka värvipime sai testi läbitud :)

Edasi läksime tagasi alla ning pidime jälle veica aega selle pisikese laua ääres järjekorras seisma, et saada järgmine number. Nüüd tuli välja ka veel, et tööloa ühest lehest oli koopia tegemat jäänud ning kimasin jällegi Immigratsiooniametisse koopiat tegema. Kui siis järjekord lõpuks meieni jõudis, siis veidike paberimäärimist ning maksin 105 bahti (autojuhiloa teenustasu) ning anti järjekordne järjekorranumber. Nüüd siis läksin juba ei tea mitmesse kabinetti, kus siis mingi tädi tegi must pildi, pidin tasuma 120 bahti ning juba 5 minuti pärast ilutses mul näpu vahel tuttuus Tai autojuhiluba.

Tegelikult tahtsin teha ära ka mootorattaload, kuid siiski ilma eksamita A kategooriat teha ei saa. Vähemalt on nüüd mul kõik dokumendid selleks ette valmistatud, et kui ma mõni päev aega leian, siis peaksin ka need ära tegema. Kell 10.30 pidi kirjalik eksam olema (kusjuures farangidele inglise keeles) ning kell 13.00 sõidueksam, mille võid sooritada oma enda motikaga. Eks siis paistab, kas mul on viitsimist veel kord sinna sahmima minna :)

Esialgne juhiluba kehtib 1 aasta ning peale seda on võimalik ilma eksamiteta Transpordiametis see ringi vahetada 5 aastase loa vastu. Loomulikult tuleb siis taas hunnik pabereid määrida ning esitada, minu teada 500 bahti maksta ning ongi kõik. Lihtne eksole :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 21:44 Sildid Thailand Tagged automotive Kommentaarid (0)

Sukeldumislitsents OWD - tehtud

semi-overcast 31 °C

Kaua tehtud kaunikene nagu tavatseb seda vanasõna öelda. Juba ammuilma Phuketile saabudes keerles mul peas mõte teha ära sukeldumislitsents, kuna Phuket ja ümbruskaudne regioon on ideaalne veealuse maailma avastamiseks. Kuna Liisu lasteaia juhataja Danny on kõrgelt kvalifitseerunud ning kogemustega instruktor, siis sai juba sügisel teema üles tõstatatud, et kursustega algust teha. Saime enda valdusesse kõik vajalikud video ja raamatumaterjalid ning kõik oli justkui stardiks valmis. Kuid siis aeg läks ja läks ja läks...ühtäkki olime juba oma jorutamistega jõudnud aprilli algusesse käesoleval aastal :) Ühel koosviibimisel sai siis lõpuks Dannyle veksel välja käidud, et nii, nüüd on asjalood sellised, et teeme ära.

Sai siis läbi töötatud kogu teooriamaterjal, vaadatud hulganiselt õppevideosid ning püütud aru saada, kuidas sukeldumine käib. Ühel õhtupoolikul, kell oli minu teada 17 läbi, kui me oma teooritundidega algust tegime. Kogu teooria sai läbi võetud ning iga peatüki lõpus (kokku 5 peatükki) oli 15 küsimusest koosnev küsimustik, millele pidime vastused leidma. Juhul, kui mingit vastust ei teadnud või tekkis kahtlus, siis arutasime Dannyga selle punkti uuesti läbi, et me täpselt ikka asjadest aru saaksime. Peale teooria läbimist ootas meid ees 50 küsimusest koosnev eksam, mille me lõpetasime kell pool üks öösel, tulemusega 47/50. Need kolm küsimust mis nihu läksid, olid tegelikult osaliselt õiged, kuid antud eksamis pidid panema 100% täpse vastuse, mille oli ette andnud PADI. Ühesõnaga, miks ma räägin kogu aeg meie ja meie, nimelt tegime seda litsentsi koos Tarmoga :)

Järgmisel päeval ootas meid ees basseinitund, kus me saime esimest korda tunda sukeldumisvarustust, kuidas seda monteerida, demonteerida, puhastada, seljast ära võtta jne jne. Basseinis tegime kümneid ja kümneid erinevaid ülesandeid ja harjutusi, mis olid nõutud instruktori poolt. Mäletamistmööda lõpetasime oma basseinitunni kella 21 paiku õhtul pilkases pimedeses ning naersime omaette veel, et nüüd on siis ka öösukeldumine tehtud.

Andsime omale mõned päevad ooteaega ning seejärel ootas meid ees 2 rannasukeldumist. Miks just rannasukeldumine hea on? Seda eelkõige sellpärast, et väga paljud ülesanded on seotud veepinnal tegutsemisega, mille sa saad ära teha sukeldumiskohta ujudes. Lisaks ei tahtnud me raisata oma paadisukeldumise aega igast ülesannetega mässamiseks ning tahtsime siis vaid fun-divingut teha. Rannasukeldumine leidis aset Kata rannas, kus ujusime ca 300m kaugusele rannaribast ning läksime põhja. Nähtavus oli kohutav, nagu piimasupis oleks, Danny pakkus nähtavuseks 1-3m. Igatahes saime nende 2 sukeldumise jooksul ära teha kõik vajalikud õppetunnid - häda ülestulekud, sõbra õhu kasutamise, navigeerimise kui ka lihtlabased maskivahetused ja ujuvuse testimised. Eks näha saime ka üht koma teist seal all olles. Terve pesakonna astelraisid, moreene, nemo taoliseid kalasid, kõikvõimalikke väiksemaid riffikalakesi pluss ühte uudishimulikku Puffer kala, kes tavaliselt oma territooriumi kaitsmiseks sukeldujaid ninaga eemale nügima hakkab. Nagu väike koerake, iseenesest nunnu :) Igatahes sel korral jõudsime minna 10m sügavusele ning esimesteks sukeldumiskogemuseks oli seda küll ning nüüd ootas meid ees veel 2 meresukeldumist laevalt.

Selleks sõitsime paar päeva hiljem Phuket Pro Scuba sukeldumislaevaga Racha Yai saare juurde, kus ida kaldal sukeldumine aset leidis. Olime teadlikud, et mõlemal sukeldumisel on meil vaja teha vaid kaks kohustuslikku harjutust vee all ning kui need tehtud sai, siis algas lõbusukeldumine Danny eestvedamisel. Esimene sukeldumine leidis aset Bay nr. 2 juures, kus driftisime koos veealuse hoovusega edasi, ajasime käed laiali ning lasime ennast nagu rongil edasi kanda. Sel sukeldumisel käisime ära juba 20m sügavusel ning nägime juba päris värvikirevat elu ja loodust. Kuigi Racha Yai kohta öeldakse, et tegemist on suht algajatele mõeldud sukeldamiskohaga, kus on hea õppida, kuid pikapeale hakkab igav, siis esimeseks meresukeldumiseks oli see küll vahva. Nähtavus oli kuni 30m, mis muutis kogu veealuse üheks suureks mereakvaariumiks. Nägime ka siinset kõige ohtlikumat kala (Titan Triggerfish), kes pidi Tai vetes ainuke olema, kes võib rünnata sukeldujat oma pesa kaitstes. Rahulikult ringi ujudes, ei teinud need loomulikult meile midagi. Peale esimest sukeldumist, mis kestis 48 minutit oli aeg keha kinnitada ning lasta organismil taastuda järgmiseks sukeldumiseks.

Järgmine sukeldumine leidis aset Bay nr. 1 juures, kus kogu laeva seltskond otsustas üheskoos riffi vaatamise asemel hoopis ühte uut laevavrakki vaatama minna. Vat see oli alles minu, kui algaja jaoks põnev kogemus. Laev lebas 22m sügavusel ning sinna sai ka sisse ujuda. Õnneks olid kõik uksed ja lahtised asjad eemaldatud, mis tegi üldse võimalikuks sinna sisenemise. Seal oli jällegi hoopis teistsugune tunne, kui seda oli niisama koralle ja kalasid vaadates. Võimas! Seejärel läksime edasi mööda riffi ja vaatasime värvikirevat veealust maailma. Nägime erinevaid moreene, samuti Titan Trigerfishe, erinevaid krevette jne jne. Ühesõnaga kogu see maailm vee all on sedavõrd lummav, et kui õhk otsa ei saaks, siis jääks sinna tundideks :) Aga vat siis juhtus see, mida iga sukelduja kõige rohkem kardab: õhk sai otsa. Kuigi olime juba tõusukursil ja mõõdik näitas et 10-20 bar-i õhku on veel järgi, siis ühtäkki lõppes õhk tegelikkuses otsa. Kuid selleks puhuks olin ma ennast hästi ettevalmistanud treeningul ning teadsin hästi mida teha. Andsin oma instruktorile märku ning kasutasin üles tõustes ning ka 5m sügavusel ohutuspeatust tehes tema varuregulaatorit ning pinnale tõustes sai vest suuga puhudes täita. Kas ma sattusin paanikasse? Üldsegi mitte, vaid kogu see asi andis mulle julgust juurde ning sain piisavalt hea kogemuse, et mis tunne on tegelikkuses sügavas vees õhust tühjaks joosta ning kuidas reaalses ohusituatsioonis käituda. Tegelikkuses on veel mitmeid variante, mida teha õhu lõppemisel, kuid eks tuli kasutada kõige lihtsamat ning loogilisemat varianti.

Kogu päev jättis meile unustamatu mulje ning nüüd juba koduteel hakkasime järgmist sukeldumistrippi planeerima. Siin Phuketi ümbruses on ju veel nii palju avastada ning kõik sukeldumiskohad lähevad järjest paremaks. Eks ennast tuleb järjest rohkem ja rohkem treenida, saada kogemusi ning õppida. Veealune maailm lummas mind oma puhtuse, oma teistsuguse olekuga, mida me oleme harjunud nägema maapealses maailmas ning see päevane reis vee alla tekitas tunde nagu oleks ära olnud nädalasel reisil. Vot see oli alles puhkus ja elamus, mida meenutades planeerime juba järgmisi elamusi.

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:44 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Sõda

sunny 37 °C

Me oleme siin Taimaal olnud tunnistajaks juba mitmetele uue aasta saabumistele ning nüüd oli siis järg Tai uusaasta pidustuste käes. See ei olnud isegi pidustus, see oli sõda...veesõda.

Kujutate ette, kuidas kõik kohalikud ning turistid muutuvad ühtäkki väikesteks lasteks, kes kilgates veepüssid käes mööda teid ringi jooksevad ning üksteist pritsivad. Nii vanad kui noored, naised, mehed ning lapsed pidasid maha hommikust õhtuni vältava üleriigilise veesõja, et tähistada sellega madalhooaja saabumist. Songkran on levinud üle Taimaa alates põhja-Taist, kuhu see arvatavalt on tulnud Birmast. Senini pidid kõige vägevamad pidustusedki aset leidma põhja-Tai linnas Chiang Mais, kus neen vältavad kuni 6 päeva.

Vee viskamine teiste inimeste pihta oli algselt seotud religioossete tagamaadega, kuid nüüdseks on sellest kujunenud lihtsalt fun ajaviide. Phuketil kestavad Songkrani pidustused 13.-15. aprillini, kuid reaalne veesõda käis siiski vaid ainult esimesel päeval.

Ühesõnaga otsustasime koos kõikide kohalike eestlastega ka sellest möllust osa saada ning juba varakult olid kõik ennast vajalike relvadega varustanud. Algselt oli plaan kastiauto rentida ning sellega mööda saart ringi sõita ja möödujaid pritsida, kuid olude kokkulangemise tõttu olime sunnitud oma rollerite selga istuma ning nendega ringi sõitma. Me olime 15-kesi ja me alustasime oma saaretuuri Rawailt Patongi suunas. Ühesõnaga see, mis tänavatel toimus oli lihtsalt kirjeldamatu ning sõnades seda edasi anda on suht keeruline.

0P4130092.jpg6P4130089.jpg0P4130088.jpg

Iga 100m tagant oli üles seatud staabid, kus siis suurtest veetünnidest võeti ämbritega vett ning visati möödujate pihta. Rollerid peatati enamasti kinni, sõitjad valati veega üle ning näod määriti puudriga kokku ning sooviti head uut aastat. Lahe eksole...kuni selle hetkeni, kui said omale krae vahele jääkülma vett. Nimelt iga teine oli oma veetünni pannud suured jääkamakad, et kiljumise ja ehmatuse efekt suurem oleks. Niisiis kulges meie sõit Katale, kus tegime ka väikese võitluspeatuse. Parkisime rollerid ära ning asusime möödujaid ning teisi tänaval seisvaid inimesi armutult tulistama :) Jube lahe oli lasta möödujaid külma veega, kuna sellele järgnes ka mingisugune emotsioon. Sooja veega ei tehtud teist nägugi.

IMG_2684.jpgIMG_2659.jpgIMG_2635.jpg

Edasi sõitsime läbi Karoni Patongi, kus alles läks õigeks mölluks. Meie sihtkohaks oli Soi Bangla, kus käis meeletu andmine. Seal oli vist koos tuhandeid inimesi, külg külje kõrval ning kõik möllasid veega. Meeleolu oli kõikjal ülev, muusika mängis, temperatuur oli 37 kraadi, kõik olid lõbusad, keegi ei saanud vihaseks, kui talle jääkülm ämbritäis vett pähe visati jne. Veetsime Patongis omajagu aega ning lõpuks otsustasime tagasi kodu poole liikuma hakata.

Ostsime veel poest hulganiselt grillimaterjali ning tegime meie juures mõnusa grillipeo veel otsa.

Kõik said kindlasti sellest päevast võimsa emotsiooni ning nüüd on mida meenutada. Meile Janaga oli see juba teine Songkran, kuid võimsam kui esimene. Tegemist on siiski maailmas ühe unikaalse üritusega, mida soovitan kõikidel kunagi järgi proovida. Emotsioon on võimas.

Päikest!

Kirjutas phuketis 20:29 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (0)

Meie uus kodu

sunny 37 °C

Eelis pangalaenu ja kinnisvara mitteomamisel on see, et on vabadus iga kell oma elukohta muuta ilma suuremate probleemideta. Meie eelmisel elukohal ei olnud tegelikult mitte midagi viga ning meil oli väga kahju sealt lahkuda, kuid kuna olime seal ühes kohas peaaegu aastake juba olnud, siis oli tekkinud isu millegi uue järele, et saada veidike vaheldust.

Olime juba mõnda aega vaadanud erinevaid kinnisvarakuulutusi, käinud paljudes majades juba vaatamas, kuid midagi meie hinnaklassile ning tingimustele vastavat nagu ei leidunud. Ühel päeval käisime Liisu lasteaia juhataja Danny õe (sai muide 5 aastaseks) sünnipäeval ühes villas Kata mäe jalamil. Meile väga see villa meeldis ning väikese kadeduseussiga hinges tunnustasime Danny valikut (ta ise oli nimelt kolinud sinna sisse mõned kuud tagasi). Samas nägime, et seal on ka samasugune naabermaja ning sai küsitud, et ega see rendis pole. Danny sõnul elas seal aga üks austerlane ning maja on hõivatud. Ok, see selleks.

Läks siis nädalakene vist mööda, kui Danny mulle helistas ning ütles, et ta on kuulnud, et naaber otsustas tagasi Austriasse kolida ning maja hakkab vabanema. Juba mõne päeva pärast käisime seda maja siis ka oma silmaga vaatamas ning läbi mõningaste arutelude otsustasime selle lõpuks võtta. Kuna tegemist on siiski peaaegu 400m2 suuruse majaga ning mille hinnatase oli kõrgem meie praegusest elukohast, siis otsustasime sõber Tarmoga lõppkokkuvõttes leivad ühte kappi panna, et kulusid jagada ning üleüldse efektiivsemalt siin eksisteerida :) Nimelt ju me teeme niivõi teisiti kõike koos, mis andis ka meile suurepärase logistilise eelise.

28. märtsil hakkasime kolima. Uskumatu kui palju selle siin viibitud aja jooksul on kogunenud igast träni. Oleme küll oma ostmisi väga kriitiliselt piiranud, kuid siiski õnnetus meil ühest majast teise kolida 5 autokastitäit kraami. Esimene öö uues majas oli harjumatu, kuid kõik järgnevad ööd on olnud suurepärased. Nüüdseks oleme juba täiesti ära harjunud ning kõik tundub niivõrd loomulik.

Eks meile tuli nüüd organiseerida majja internet, tegeleda ise basseinipuhastusega, tegeleda veidi aednikutöödega, teha majas täiskoristus jnejnejne. Ühesõnaga tegeleda tuli paljude selliste asjadega, millega vanas majas tegelesid erinevad teenusepakkujad. Eks aeg näitab kui kaua me viitsime ja tahame ise näiteks basseini puhastada, kuid alguses on see põnev ja loomupärane.

IMG_1023.jpgIMG_1027.jpgIMG_1021.jpgIMG_1020.jpgIMG_1019.jpgIMG_1028.jpg

Ok nüüd siis veidike majast. Maja asub meil mäe jalamil ning tupiktee lõpus. Maja tagahoovist paistab otse kätte mäekülg, ühel pool on üks teine hetkel veel inimtühi uus villa ning teisel pool üks tühi krunt. Tänaval kasvavad suured palmid ning elu siin on üldse väga loodusekeskne. Siit muidugi igasugused looma ja linnuprobleemid :) Oleme juba aias rohelist ussi näinud, Tarmot hammustas tuppa sisse roomanud punane sajajalgne, aia kivimüüril elab meil 30cm pikkune jäme geko, aiapeal käib vahetevahel uudistamas mingisugune ahv (kahjuks ise pole veel näinud), kassid, koerad ja igasugused putukad :) Esimestel päevadel tellisime ka kohe kahjuritõrje, kes siis terve aia ja maja ära tossutas ning peale seda on putukapopulatsioon tasakaalustunud normi piiridesse :)
Tagasi maja juurede nüüd. Majas on 3 magamistuba, 2 ühes tiivas ja 1 teises tiivas, mis pakub siis kahele perele piisava privaatsuse. Allkorrusel on suur elutuba, söögituba koos euroopaliku köögiga, pesumasinaruum ning sansõlm. Samuti on olemas siin väike panipaik asjade hoiustamiseks. Elutoast pääseb otse suurele rõdule ning samuti avaneb üks elutoa sein välja aeda, kus on 9m pikkune sügav bassein ning õueala grillimiseks ning niisama lebotamiseks. Ülevalt meie magamistoast avaneb suurepärane vaada Big Buddhale ning sealt rõdult oleme nii mõnelgi õhtul näiteks äikesetorme ja välgunooli pildistamas käinud.

Eks paistab, kuidas meil siin majas minema hakkab, kuid senini on kõik rahul ning enamgi veel. Esimese kuu lõpus saame hinnata oma elektritarbimise ning muud kommunaalid kokku ning saame teada ka maja lõpliku rahalise maksumuse.

Kes külla tahab tulla, see on igati oodatud. Soolaleivapidu siinsetele kohalikele elanikele on juba seljataga ning uued soolaleivalised on meile alati teretulnud.

Päikest!

Kirjutas phuketis 21:20 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Viisad käes

sunny 36 °C

Kuu aega on läinud väga kiiresti ning endalegi märkamatult oli kätte jõudnud aeg seada sammud Phuketi Immigration Office poole, et saada või siis mitte saada kätte viisapikendused.

Peale pooletunnist ootamist ja närveldamist sain kätte meie passid, kus ilutses sees aastane viisapikendus kuni 11. märtsini 2011. Sellega rõõm veel ei piirdunud. Lisaks aastasele õnnestunud pikendamisele on meil nüüd võimalus viibida Taimaal kuni viisa kehtivuse lõpuni ning me ei pea käima enam tüütutel visa-runidel. See oli mulle eneselegi üllatus, kuid sellekohane info on nüüd isegi passis kirjas.

Siiski tuleb iga 90 päeva möödudes korra külastada immigratsiooniametit ning saada passi uus tempel, kuid seda juba ilma rahata.

Lisaks kui soovime riigist lahkuda, tuleb meil taodelda re-entry permit, mis tähendab luba riiki taas sisenemiseks. Selle eest nad muidugi küsivad raha, ühekordse sisenemise eest 1000 bahti ning aastase multiple re-entry eest 3800 bahti per pass. See pole siiski midagi ning on tunduvalt soodsam ja mugavam, kui käia kohustuslikel visa-runidel.

Niiet kokkuvõttes saime oma viisasid Taimaa siseselt pikendades odavamalt kui seda uuesti Inglismaalt taodeldes oleks saanud. Selleks tuli vaid leida väga hea raamatupidaja, kes enamus asju meie eest korda ajas. Kindlasti soovitan, kui kellelgi peaks kunagi abi vaja minema.

Päikest!

Kirjutas phuketis 01:32 Sildid Thailand Tagged tips_and_tricks Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 7. Kokku 7) Lehekülg [1]