Reisiblogid Travellerspoint-is

mai 2010

Järjekordne päev vee all

overcast 30 °C

Nagu pealkirjast juba lugeda võib, siis jah ega ilma enam ei saa. Tegelikult läbin ma oma valitud spetsialiteedikursuseid lihtsalt mitme nädala vältel, kuna iga spetsialiteet nõuab teatud arvu sukeldumisi ning tuleb ära teha teatud ülesanded.

Seekord siis jälle sõltuvalt laevade graafikust ning sobilikest kohtades osutus valituks ikka vana hea tuttav marsruut: Koh Doc Mai, KingCruiser ja Shark Point. Ega vist väga millegagi enam need ei üllata mõtlevad paljud, kuid valesti mõtlevad :) Ühesõnaga pärast Koh Doc Mail tehtud kohustuslikke ülesanded 35m sügavusel oli meie eesmärgiks leida üles paljuräägitud merihobud, kes ühes seinapraos elama pidid. Mu instruktor polnud ka neid seal oma silmaga näinud, kuigi ta on seal samas kohas sukeldunud juba üle saja korra. Igatahes algaja õnn ning me leidsime üles isegi kaks merihobust. See oli Tigertail Seahorse, mis oli umbes 12cm pikkune ning ilusat kollast värvi. Igatahes tundus sellel merihobu perel mingi tüli olevat, kuna ühe neist leidsime veica eemal ühest teisest praost välja piilumas. Ilusad olid nad küll.

KingCruiseril oli mu ülesandeks reeli kinnitamine ja sellega edasi liikumine (see on märkenöör, mida vrakisukeldujad ja koopasukeldujad kasutavad oma teekonna märgistamiseks, et pärast tagasi oskaks tulla. Igatahes oli mässamist palju, kuid midagi väga keerulist ka ei olnud. Lihtsalt on vaja kogemusi. Sain näiteks selle kogemuse osaliseks, kuidas vee all kogu asjandus sõlme läks. Õnneks sain lahti ning tagasitee oli hõlpsam :)

Shark Pointis oli mu eesmärk üles leida Moreeni Linnaks kutsutav kivilahmakas, kus väikesed baby moreenid elutsevad. Kohe kui sügavale laskusime, komistasime ühe ilusa kilpkonna otsa. See vaatepilt oli väga lahe, kuna see oli mu elu esimene vabas looduses nähtud kilpkonn. Tegemist oli küll pojaga, kelle läbimõõt oli umbes pool meetrit, kuid vahva oli ikka.

Kokkuvõttes selle päevaga lõppes mul navigatsiooni spetsiaalkursus ning sertifikaat käes :) Eks näis, mida toovad järgenevad põnevad seiklused vee all. Kes veel ei ole sukeldumist proovinud ja kellel kusagil mõni võimalus on avanemas, proovige! Või siis ärge proovige ning lugege siit blogist kui mõnus see kõik on :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:04 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Kuidas meie pesamunadel läheb?

sunny 35 °C

large_lapsed_mv.jpg

Varsti saab juba pea aasta täis siin Phuketil ning mida aeg edasi, seda suuremaks kasvavad ka meie lapsed. Samuti õpivad nad iga päev ning omandavad järjest uusi teadmisi, mida nad ka siis õhinaga meiega jagavad. Hakkasin täiesti juhuslikult Liisuga mingi päev tai keeles rääkima ning minu üllatuseks teadis ta sellisid sõnu ja sõnaühendeid, mida ma ei oleks ealeski osanud arvata. Näiteks küsisin ta käest erinevate värvide nimetusi, loomade ja lindude nimetus, kehaosasid jne. Tegelikult on neil lasteaias ju ikkagi ingliskeelne õpe, kuid siiski paljud taidest abikasvatajad räägivad nenega mitmes keeles.....et kui on juttu banaanist, siis öeldakse, et see on Banana (inglise keeles) ning Gluay (tai keeles). Ehk siis nad üritavad õpetada lapsi ka kohalikust keelest aru saama, mis on igati positiivne. Täna näiteks nad pidid lasteaeda kaasa võtma igaüks mingeid puuvilju, et siis õppida puuvilja salati valmistamist :)

Christianist on saanud ja kasvanud üks väga arukas ja tubli poiss ning mitte ainult meie Janaga ei jaga seda arvamust, vaid ka tema õpetajad. Näiteks avastasin ma ükspäev Christiani tunnistust sirvides õpetaja iseloomustuse, mis eelnevalt oli kahe silma vahele jäänud. Nimelt selline oli siis Christiani klassijuhataja kokkuvõte eelnevast õppeaastast:

"Christian is an extremely bright student. He consistently participates in class with interesting and novel ideas, setting a good example for the other students. In addition to this positive attribute, he finishes all of his work in class diligently and usually with great care and pride. It has been a great pleasure for me to know Christian, and if he manages to maintain his discipline and attitude, I have confidence that he will continue to excel individually and educationally."

Ühesõnaga mul tuli küll uhkus rindu, et Christian väljaspool kodu sellise hea mulje teistele jätab :) Super! Nüüdsest hakkas Christian käima ka veel peale tunde lisa inglise keele tundides. Kusjuures täiesti omal soovil ning meiepoolset sundi osutamata. Rääkisin ka klassijuhatajaga läbi, kuidas ja mida ma tahaksin, et talle juurde õpetataks ning millele rohkem rõhku pöörata. Igaljuhul oli klassijuhataja väga tänulik sellise tagasiside eest ning juba kuulsin Christiani käest, et selles suunas, mida sai räägitud, nad ka juba liiguvad. Samuti saavad nad selle tunni jooksul lahendada ära oma kodused tööd, et siis koju tulles ei peaks enam energiat õppimise peale raiskama. Päev venib seetõttu muidugi väga pikaks, kuna järgi ma lähen talle alles 16.50 ning koju jõuame umbes poole kuue paiku. Täistööpäev, peaks mainima :) Lisaks on Christianil tekkinud meeletu huvi igasuguste kalade vastu, eriti haikalade vastu ning kõik vabad hetked mööduvad internetis informatsiooni hankides või siis minegid raamatuid/ajakirju sirvides. Ju ma pean ta ikka mingi hetk veealla ka kaasa võtma, kuid kahjuks peab ta veidi ootama oma vanuse tõttu.

Jutu kokkvõtteks võib öelda, et lapsed tunnevad ennast suurepäraselt ning naudivad igat päeva. Võiks ju arvata, et siinne keskkond on kuidagi halvasti neile mõjunud, kuna oleme pärit siiski külmast ja euroopalikust keskkonnast, kuid lausa vastupidi. Neil on seda energiat nüüd topelt rohkem ning nad arenevad palju kiiremini. Samuti on see kogemuste pagas, mida nad saavad, hindamatu väärtusega ning mis annab neile tuntava eelise edaspidises elus.

Varsti hakkab meil pihta üks suuremat sorti sünnipäevatrall, kui Christian 31. mail 9 aastaseks saab ja Liisu 17. juunil 5 aastaseks saab. Sinna vahele mahub veel ka Jana sünnipäev, niiet läheb sünnipäevatamiseks :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 23:30 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (2)

Hai? Hai :)

semi-overcast 32 °C

Ma usun, et ma olen kõik oma sukeldumisjuttudega ära tüütanud, kuid ma ei saa kohe muidu. Ma pean ikka oma kogemusi jagama nende vähestega, kes siiski sukeldumise maagiat minuga jagavad. Kuid milleks minna niisama sukelduma? Seda ma ei suutnud ning järgides rahvusvahelist PADI süsteemi, ootas mind ees karjääriredelil uue taseme püüdlemine. Nüüdseks pean ära tegema viis spetsialiteeti, mis seisnevad teatud sukeldumisviiside oskuste lihvimises.

Oma spetsialiteetideks valisin ma seekord siis: 1. Süvasukeldumine, 2. Navigatsioon, 3. Fotograafia, 4. Nitroxi kasutamine ning 5. Vrakisukeldumine. Saladuskatte all olin ma juba varem 2 nädala jooksul läbi lugenud ning selgeks teinud 7 erineva spetsialiteedi õpperaamatud ning ära sooritanud teooriatestid. Nitroxi kasutamisele pidi veel eelnema 25 küsimusest koosnev eksam, mille siin ka ühel õhtul ära sooritasin...ja edukalt nagu ikka :)

Esimene sukeldumine leidis aset 15. mail Kata Beachil, kus küll nähtavus oli vaid hägused 5m, kuid see ei olnudki tähtis, kuna meie eesmärk oli sooritada navigeerimisülesandeid ning sogane vesi tundus selleks veel eriti ideaalne olevat. Oled vaid sina ja kompass ning peas olevad teadmised. Kõik sujus suurepäraselt ning linnuke läks kirja :). Samas sooritasin sukeldumise Nitroxiballooniga, mistõttu klassifitseerus see ka Nitroxi spetsialiteedi eest. Mõnele siinkohal seletuseks, et Nitrox on lihtsalt õhusegu, kus on hapniku % lihtsalt suurem, kui tavaõhus. See annab lihtsalt võimaluse viibida sügavamas osas kauem.

Täna, 16. mail oli kavas põhisukeldumine, sihtkohaks Koh Doc Mai, Kingcruiser ning Shark Point. Nendest kohtadest olen ma juba eelnevalt kirjutanud, kuid nüüd tundusid need ideaalsed kohad, et sooritada seal oma oskusülesanded. Esimene sukeldumine viis meid Koh Doc Mai seina juurde, kus siis laskusime 31m peale põhja. Seal pidin sooritama navigeerimise sügavas olekus ning selle raames püstitasin oma sügavusrekordi 35,3m. Edasi liikusime mööda seina nagu ikka ja näitasime meiega kaasas olevatele ameeriklastele seina võlusid. Kohe oli näha, et veetemperatuur on väga kuum, kuna väga suur hulk koralle oli ära pleekinud ning läbi selle valgeks muutunud.

Teiseks sukeldumiseks oli Kingcruiseri vrakk, kus minu ülesandeks oli pliiatsi ja valge tabloo abil kogu vraki kaardistamine. Pikkus, laius, sügavus, põnevad kohad, sissepääsud, kompassi järgi kraadid jne :) Ühesõnaga päris toredad pildid tulid kokkuvõttes ning instruktor jäi väga rahule.

Kolmas sukeldumine leidis aset Shark Pointis, kust eelmine kord lahkusime Leopardhaid nägemata. Kuid seekord läks meil õnneks. Olime umbes pool aega ringi seigelnud seal, kui seal ta oli. Üks kahemeetrine isend, kes koos veidi jahedama hoovusega kaasa ujus. See oli võimas vaatepilt, kuidas ilus suur kala majesteetlikult hoovusele vastu üritab ujuda. Veetsime seal aega umbes 10 minutit, kuna hai vaid keerutas ümber meie ning lasi ennast kõikvõimalikest kohtadest pildistada. Uhh... selle kohta võib öelda...tehtud :) Ahjaa, ka sel sukeldumisel oli mul ülesanne, nimelt fotografeerimine. Ning eks neid pilte sai omajagu tehtud, white balancit reguleeritud vee all ning proovitud erinevaid pildistamisvõtteid. Päris keeruline tegelikult, kui üritad säilitada oma neutraalset ujuvust, olla hoovuses stabiilne ning saada head nurka kaladest, kes sugugi paigas ei taha püsida. Kuid eks kogemus on see, mis meistriks teeb.

Kuna osad spetsialiteedi osad sai sooritatud juba mu AOWD litsentsi tegemise ajal, siis peale tänast on mul nüüd taskus Fotograafia Litsents kui ka Nitroxi kasutamise litsents. Järgmine kord on järg nii vraki, süva kui ka navigeerimise järgnevate osade käes. Kuid sellest juba järgmine nädal, kuna siis saab jälle pea vee alla pista...jeee :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:46 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

semi-overcast 36 °C

Nii kummaline kui see ka ei ole, siis meie peres on mai alguses käes need toredad momendid, kui poja Christian jälle kooliteed alustab. Kaks kuud "suvepuhkust" on läbi ning taas tuleb oma haridusteed jätkata. Tais on erinevatel koolidel erinevad koolitsüklid, kuna mõned siin järgivad Tai koolide õppetava kui ka on rahvusvahelisi koole, kes järgivad nii Ameerika, kui Lääne-Euroopa õppetavasid. Nimelt on Tai koolidel kokku kaks poolaastakut, mis kestavad 10. maist kuni 27. septembrini ning 27. oktoobrist kuni 10. märtsini. Mõni nädal tagasi, kui käisin koolis taaskordset õppemaksu tasumas, siis saime teada ka Christiani eksamitulemused. Loomulikult olid need tal suurepärased ning kui välja jätta kunstieksami tulemus (86% 100st), siis kõik teised ained, kaasa arvatud Tai keel ja kultuur, olid kas maksimum või maksimumilähedased tulemused. Super! See aga tähenda, et ta on rõõmsalt siis järgmisesse klassi üle viidud ning nüüdseks ilutseb tema klassi ees silt P2.

10. mai varahommikul oli loomulikult palju tegemist, et kell 6.45 üles saada, kuid peale pikka nügimist, sai ta ka maast lahti kangutatud. Kui eelmine õppeaasta käis ta P1 Red-is (ehk igal paralleelklassil on oma värv), siis seekord saime hommikul teada, et nüüdseks on ta P2 Green-is. Mõtlesime, et mis seal siis ikka kummalist on, ju siis klass vahetas värvi lihtsalt :) Kui tegelikult oli olukord hoopis selline, et Christian oli ainukesena oma klassist üle viidud paralleelklassi. Ma juba mõtlesin protesteerima minna, et kuidas laps nagu oma klassikaaslaste juurest ära võeti ja ilma ütlemata teise klassi pandi, kuid peale Christianiga konsulteerimist loobusin sellest plaanist. Tuli välja, et oma vanas klassis ta ei suhelnud eriti kellegagi, kuna tema arvates olid seal väga "tited" koos, siis uus klass rõõmustas teda väga. Et nüüd on seal tore klassijuhataja, vanad tuttavad sõbrad, toredad tüdrukud ;) ja kõik on palju mõnusam. Rääkisin ka õpetajaga pikalt juttu ning tundus täitsa tore olevat. Nimeks Amber.

Peale teist koolipäeva tuli esimene väike tagasilöök, kui Christian tahtis, et ma tema taist klassijuhatajaga räägiksin. Teadupärast on igal klassil lisaks tavapärasele klassijuhatajale veel ka taist õpetaja, kes paralleelselt õpetab Tai tunde ning assisteerib igas asjas. Ühesõnaga probleemiks oli see, et kooli poolt jagati kõikidele lastele mingit piimatoodet ja siis kõik lapsed pidid selle tai õpetaja silme all ära jooma. Christian teadupärast piimatooteid ei tarbi ning lisaks need Tai piimatooted pole ka suuremad asjad, siis tuli sellest tüli. Õpetaja olla nii vihaseks läinud, et mismõttes sa ei joo seda ja pla pla. Läksin siis hommikul asja klaarima ning loodetavasti sai see Tai õpetaja nüüd aru, et sunniviisiliselt meie lapsele mingit asja sisse ei käsi võtta. Kuulsin, et mingi aeg oli neid sunnitud sööma mingit musta värvi ollust, millest Christian aru ei saanud, mis see on, kuid ei tundunud suurem asi olevat. Need Tai õpetajad järgivad nähtavasti tai koolide standardit ning seetõttu on nad paljude meile imelikena tunduvate asjade pärast karmid. Näiteks on pidevalt ühel tai õpetajal teemaks laste juuste pikkus. Ükskord, kui Christian oli just eelmine päev juuksurist tulnud, siis päeval oli ta riielda saanud, et homme sa kooli ei tule, kui juuksed lõigatud. Eeeee...et siis misasja :) Kuulsin, et sama manitsust on tunda saanud ka teised poisid ning rääkisin sellest oma tuttava õpetajaga, kes seal samas koolis töötas. Tema käis koos Christianiga rääkimas selle Tai õpetajaga ning oi ega temal mingit probleemi ei olnudki...see nähtavasti oli üks teine poiss kellele ta seda öelnud oli...Yeah :) Ühesõnaga nüüdseks on sellega vaikus. Tai koolides on nimelt nõue, et poisid peavad olema praktiliselt kiilakad ning tüdrukud lõikama kõik oma juuksed kuklani. Kuid vabandage väga, meie poiss käib siiski erakoolis, kus on suht kõrge õppemaks, niiet siin selliseid ekstreemseid võtteid rakendama ei peaks. Kuid eks mõned siiski üritavad :)

Nüüd on esimene nädal peaaegu mööda saanud ning kõik on kulgenud ootuspäraselt. Christian on oma uue klassiga väga hästi kohanenud ning õpetajapoolne tagasiside on ka suurepärane. Igatahes head uue kooliaasta algust meile :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 06:59 Sildid Thailand Tagged educational Kommentaarid (1)

Meie ja ussid

sunny 33 °C

See on kõikidele teada, et troopilises kliimas on meie igapäevasteks kaaslasteks erineva suuruse ning iseloomuga ussikesed, kes siis meid kas ehmatavad, erutavad või lihtsalt silmailu pakuvad. Kuid ausalt öeldes ei kujutanud me ette, et me usse ikka nii palju näha saame ning nõnda erinevaid.

Alles see oli, kui meie eelmises elukohas Chalongis ühe maja elanikud päise päeva ajal mööda muru vonklemas nägid ühte punakaskollase kaelaga ussivolaskit. Nüüdseks on see uss tänu Jensi osavusele oma lõpu leidnud ning elanikke enam ei tülita. Järgmine kokkupuude ussiga oli samuti meie eelmise elukoha trepi juures, kui Jana nägi trepi all ühte pirakat kobra konna alla kugistamas. See võttis küll kõhedaks ning tegi meid veelgi ettevaatlikumaks, kuna nagu kõikidele teada, ei ole kobra mürk teps mitte tervislik inimesele. Peale seda käisime ostmas ühte spetsiaalset pulbrit, mida tuleb siis igale poole ussi võimalikele teekondadele maha puistata. Selle eesmärk on see, et kui uss pulbrist üle libiseb, siis tal pidi hakkama nahk nii kõvasti sügelema, et ta pidi igatpidi hakkama väljapääsu otsima sellest piirkonnast ning ära minema. Samuti andsime kohalikule remondimehele ülesande ehitada ussilõks, mille ta ka valmis tegi. Omaette me küll kihistasime naeru selle lõksu peale, kuid parem ikka kui mitte midagi. Nimelt klopsis ta kokku selle igasugustest aias leiduvatest vahenditest ning pani elusa konna siis sinna sisse ussi ootama. Lõksuks soetasin ma ise võimsa täiesti tavalise rotilõksu ning jäime lootma parimat. Kahjuks me kolisime enne ära, kui lõksu toimivust oleks tunnistanud.

Nüüd siis meie uues kodus viibides oli meie esimene ussikogemus kohe esimesel päeval, kui ma nägin aias muru peal vonklemas ühte rohelist tegelast, kes siis kibekiiresti kusagile palmi sisse ära peitis. Mõned nädalad hiljem nägime ühte ussi naabri hoovist välja vonklemas. Ükspäev, kui ma siis kusagilt asjatoimetuselt koju jõudsin ja hakkasin oma maja trepist üles astuma, siis pidin küll kreepsu saama. Täpselt minu kõrval trepi peal oli suunaga välisukse poole (mis muideks oli lahti) üks halli värvi madu. Ma muidugi kohe reaktsioonist hüppasin trepist alla ning hakkasin karjuma nii Tarmot kui Janat, et pangu koer kinni, kuna kartsin pigem seda, et Franky lollike saab hammustada. Suutsime seda ussi siis kuidagi lokaliseerida maja ees ning samal ajal leiutades, kuidas ja millega teda maha lüüa. Tõime siis ühe mopialuse, mille Tarmo talle trepi käsipuu peal seistes peale surus. Sel hetkel me saime teada, mis ussiga tegu oli. See ei olnud mitte niisama vihmauss, vaid King Cobra. Ta ajas vihast ennast üles ja virutas hambad mopivarde kinni. Tarmo üleval tudises ning vaid sai öelda, et on ikka kurimuse tugev see uss. Ma siis ise haarasin mingi teise mopi (küll meil on palju moppe eksole :) ) ning hakkasin teda uimaseks materdama. Pihtas põhjas nagu öeldaks, uss uimane ja mopivars sajaks killuks. Seejärel meie vapper Jana tõi köögist ühe suure kokanoa ja virutas nii kuidas jaksas. Lõpuks hingasime kergendunult, kuna olime ussist jagu saanud. Üritasime seda veel kohalikele pakkuda, kuid polnud õigeid inimesi kellele pakkuda. Kohalikult teadupärast pistavad värske kobra omale viski sisse ning see pidi õite magusalt mekkima :)

Viimane ussikogemus oli Janal just täna, kui ta nägi meie aia ääres taas ühte rohelist tegelast rõõmsalt ringi vonklemas. Seekord õnneks oli tegemist kuldse puu-ussiga (Golden Tree Snake), kelle mürk inimesele ohtu ei pidanud valmistama.

Ühesõnaga Tais on usse :) Nagu ma kusagilt lugesin, et Tais püütud kõige suurem püüton oli 12,5m pikk ning kaalus 220kg. Sellise vennaga küll džunglis kokku ei tahaks põrgata. Tegelikult kardavad ussid meid palju rohkem, kui meie neid. Lihtsalt me võime neile kogemata otsa astuda või nende rahu kusagil häirida, mistõttu pole neil muud väljapääsu, kui lihtsalt kasutada oma ainsat kaitserefleksi - hammustamist. Õnneks statistika ussihammustuste kohta Tais näitab, et need ei ole üldsegi sagedased ning hammustada saavad eelkõige need, kes töötavad džunglites ning kohtades, kus ussidel pesitseda ja elutseda meeldib.

Päikest!

Kirjutas phuketis 06:33 Sildid Thailand Tagged animal Kommentaarid (1)

Sukeldumislitsents AOWD - tehtud!

sunny 32 °C

Täna siis koitis see päev, mil sai tasku pistetud oma teine sukeldumislitsents AOWD ehk siis Advanced Open Water Diver. Põhimõtteliselt on see esmase litsentsi OWD edasiarendus ning oskuste lihvimine seikluse võtmes. Mul tuli sooritada kaks kohustulikku oskust, milleks üks oli süvasukeldumine, üks veealune navigeerimine ning kolm vabalt valitud oskust, millest valisin eelnevates postitustes juba mainitud allvee fotograafia, vrakisukeldus ning fish ID.

Tänaseks oli jäänud kaks kohustulikku sukeldust, milleks olid süvasukeldus ning alvee navigatsioon. Hommikul kell 8 paiku sõitsime koos Dive Asia laevaga Phi Phi poole. Esimeseks sukelduskohaks oli tee peale jääv juba tuttav Koh Dork Mai. Kohe kui vette sai hüpatud, siis hoiatati, et targem on kohe alla minna, kuna kõikjal kubises meduusidest. Laskusime siis kohe põhja ning võtsime suuna saarest veidi kaugemale ning jäime pidama 32,5m peal. Seal vaatlesime, kuidas sügavas vees on värvid muutunud (värvikaardi pealt) ning mis on juhtunud rõhu mõjul kaasavõetud õhku täis plastpudeliga. No oli nagu tühjaks pigistatud hambapastatuub küll :) Seejärel hakkasime jälle mööda saare seina ringi tegema. Seekord kujunes see meil küll metsikuks slaalomiks, kuna meduuse oli tõeliselt palju. Võib isegi öelda, et tihedus oli üks meduus iga 2 meetri kohta igas võimalikus suunas. Eks see kõrvetadasaamine oli vaid aja küsimus ning mingi hetk tundsingi põlveõndlas, kuidas laksakas ära käis :) 5m peal oma "safety stopi" tehes olime ümbritsetud igast kaarest tulevatest meduusides, üks suurem kui teine. Õnneks rohkem pihta ei saanud ning sukeldumine oli õnnelikult tehtud. Hetkel on jah meduusihooaeg, kuna veetemperatuur on väga kõrge, siis neile meeldib teatud hoovustega liikuda ning lihtsalt tuleb olukorraga leppida.

Järgmine sukeldumine leidis aset 1,5 tunni pärast juba Phi Phi saarestikus asuva "kaksikõe" Koh Bida Nai (sisemise õla saar) ja Noh Bida Nok juures (välimise õla saar). Tegemist on kahe merest välja kõrguva kivimoodustisega, mille ümber on siis ilusad korallrifid. Esimene peatus oli Koh Bida Nok juures, kus tegin ära kohustuslikud navigeerimisoskused. Pidin ujuma mööda põhja kompassi ning veealuseid looduslikke märke jälgides 25m ühes suunas ning siis tulema sama rada tagasi. Seejärel pidin ujuma nelikurka 4x25m ning jõudma tagasi samasse punkti kust alustasin. Piece of cake. Seejärel oli järgnev lihtsalt fundive ning see oli tõeliselt fun, kuna seal avanev vaatepilt oli tõeliselt lummav. Meeletult ilus veealune maailm, värvilised korallid, suurel hulgal erinevaid mereelukaid ning tunne oli samalaadne kui Shark Pointi eedeniaias viibides.

Kolmas ning viimane sukeldumine leidis siis aset kõrval asuva Koh Bida Nai juures. Hüppasime Dannyga kohe esimestena sisse, kuna tahtsime kiiresti enne teisi jõuda ühte kohta, kus pidi merihobuseid näha olema. Peale 2 minutilist sukeldumist keerasime otsa ringi ning loobusime plaanist, kuna vastuhoovus oli liiga tugev. Tulime tagasi saare teisele poole ning hoovus oli sealgi päris tugev. Pidime ikka väga tugevalt võitlema, et soovitud kursil püsida. Alguses polnud nagu midagi erilist näha, kuid siis, kui ujusime läbi kahe kivikamaka, mis moodustasid justkui suure värava Eedeni aeda, oli hoovuski veidi vaiksemaks jäänud ning saime rahulikult haisid otsida. Kahjuks pidime lõpuks tõdema, et kuna sel aastaajal on vesi arvatavalt liiga kuum, siis kõik haid on kuskile sügavamale peitu pugenud ning pettunutena pidime teistele veeelukatele keskenduma :) Tegelikult oli vahva ikka ning veelgi vahvam oli see, et olime saarele peaaegu ringi peale teinud ning kuna õhku jätkus, siis otsustasime siiski selle merihobuse koha üles leida. Ühesõnaga see oli ikka tõeline pingutamine, et võidelda tugeva hoovusega ning põletasime õhku ja energiat ikka mehiselt. Midagi sellist polnud ma varem kogenud. Igatahes jõudsime siis selle väidetava kohani välja, üliväsinud, kuid see polnudki tähtis :) Merihobust me kahjuks küll seekord ei näinud, kuid olin õnnelik selle kogemuse üle, kuidas veidi ekstreemsemates oludes sukeldumine välja näeb. Basseini ja rahulikus vees saavad kõik hakkama, kuid sukeldumisel tuleb arvestada muutuvate oludega nii nähtavuse kui ka hoovuste osas. Samuti võib veetemperatuur äkki muutuda 10 kraadi külmemaks, mis tekitab jälle omamoodi elamuse. Igatahes olen järjekordse sertifikaadi omanik ning minu elamustepagas täienes järjekordsete superportsude võrra :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 07:20 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 6. Kokku 6) Lehekülg [1]