Reisiblogid Travellerspoint-is

oktoober 2009

Christiani esimesed koolipäevad

sunny 35 °C

Selleks, et me oleme nii kaugele jõunud, peaks alustama augustikuust, kui me reaalselt läksime Kajokietsuksa kooli sisseastumisteste tegema. Test iseinesest läks ilusti ning peale pooletunnist ajuderagistamist oli vastus selge: test on läbitud edukalt. See sisaldas erinevaid grammatikaülesandeid, matemaatikat, üldist teamist ühiskonnast jne. Kuigi paljud asjad olid Christiani jaoks uued ja arusaamatud, siis kokkuvõttes läks kõik edukalt.

Peale testi tegemist paluti meil kokku panna kõikvõimalikud paberid ja ära täita ankeedid, mis olid sama pikad kui hiina müür. Kõikidest dokumentidest pidime veel tegema 3-4 koopiat ning osa dokumente isegi paluti tai keelde lasta tõlkida. Olime suht lootusrikkad ning õnnelikud, et lõpuks saime talle koha. Siis aga tabas meid väga ebameeldiv üllatus, kui see sama tädi helistas ja teadustas mulle, et kahjuks on asjalood nii, et kõik kohad on koolis täis ning peame panema teid ootelisti. See tuli meile kui välk selgest taevast ning kõik me plaanid olid nässus.

Egas midagi, hakkasime siis oma mõtteid teiste koolide suunas liigutama, kuid ega sealt midagi hea välja kokkuvõttes ei tulnud. Kõik järgnevad koolid olid siiski rahvusvahelised koolid, kus õppemaks oli sedavõrd üüratu, et meie seda välja poleks kannatud. Kõige odavam rahvusvaheline kool oli Rawai Progressive school, kus õppemaks kõikide tasudega kokku tuli ca 300000 bahti ehk siis 100000 krooni aastas. Kõik järgnevad koolid olid veelgi kallimad ning me olime üsna lootusetus seisus. Vahepeal sai oldud veel kooliga mailivahetuses, ning suhtlesime paljude õpetajatega, kus keegi ei mõistnud meie olukorda. Et siis mismoodi teile öeldi, et kohti ei ole. See on ennekuulmatu jne. Ühesõnaga ei tea kas mõjus meie pidev sudimine või siis tõesti mingi koht vabanes, helistati meile oktoobri keskel ning teatati rõõmusõnum, et Hans Christian on kooli nimekirja sisse arvatud. Kuna uus poolaasta algas seal koolis 26. oktoober, siis oli meil sobilikult üks nädal aega kõik bürokraatia korda ajada, rahad ära maksta ning koolitarbed ja vormid osta.

Õppemaks kujunes seal koolis 69400 bahti poolaasta ees, mis siis sisaldas õppemaksu, kindlustust, toitlustust, õppematerjale, sisseastumistasu ning veel mingeid nipet näpet asju. Järgnev poolaasta maksab ca 60000, mis siis kokku aastamaksuks teeb ümmarguselt 130000 bahti. See on üle kahe korra vähem kui kõige odavam rahvusvaheline erakool. Haridus on kõik meil inglisekeelne, enamus õpetajaid on kõrgelt kvalifitseeritud ning pärit kas Ameerikast, Inglismaalt või Austraaliast. Kogu õppetöö käib inglise keeles niiet ka seda kooli võib nimetada rahvusvaheliseks kooliks :)

Esimeseks murelapseks sai meil koolivorm. Nimelt seal koolis on kohustuslik 3 erinevat koolivormi. On tavaline vorm, mis koosneb lühikeste varrukatega triiksärgist, ruudulistest lühikestest pükstest, lipsust, valgetest sokkidest ning mustadest kingadest. Seda vormi tuleb siis kanda teisipäeval, neljapäeval ja reedel. Kolmapäeval on ülekooliline skaudi ja gaidi päev, kus siis on lastel seljas embleemidega triiksärk, kaelas skaudisall ning peas skaudimüts. Jalas peavad nad siis kandma musta värvi tenniseid. Esmaspäev on aga spordipäev, kus seljas peab olema roheline kooli logodega spordisärk ning jalas "adibas" tüüpi mustad läikivad dressipüksid. Jalanõudeks lumivalged krõpsudega tossud :) Väga praktiline eksole. Kõik vormid sai kohe osta koolis asuvast poest, kuid jalanõud pidime ise muretsema. Komistuskiviks saigi meil siis need mustad kingad, mis olid justkui Phuketi saarelt otsa saanud. Lõpuks siiski ühest kallimast kaubamajast need leidsime, kuid just meile vajalikke numbreid polnud :) Mis siis teha, nüüd poiss käibki koolis oma mustade tennistega. Õnneks pole kellelgi siiamaani pretentsioone olnud.

Ok ma olen siin nüüd pikalt taustast jahunud, kuid nüüd siis esimese koolipäeva juurde. Hommikul oli kõigil pabin sees, et ikkagi väga uus ja hirmutav keskkond lapse jaoks, et ei tea kuidas hakkama saab. Jõudsime kooli kella 7.45 ajal ning siis oli juba alla "aulasse" kogunenud kogu koolipere, kes kõik nagu sõdurpoisid ennast ritta olid seadnud. Seal siis toimus igahommikune kogunemine, kus võimeldakse, lauldakse, lausutakse mõned sõnad Buddha austuseks ning minnakse riburada oma õpetaja sabas klassidesse. Christian võeti seal kohe omaks ning tuli välja, et tema klassijuhatajaga olime juba varasemalt suhelnud ühe tuttava sünnipäeval. Tema nimi on muideks Kate :) Õhtul järgi minnes oli mul igati värin sees, et ei tea, kas nüüd on poisil shokk suur ning edasise koolimineku suhtes blokk ees. Kuid ma eksisin rängalt. Mulle jooksis vastu rõõmus naeratav poiss, kes kilkas, et oi kui mõnus tal siin on :) Rääkides õpetajaga, ei suutnud ka tema uskuda, et kui aktiivne ja arukas Christian oli olnud oma esimesel koolipäeval. Tal oli pidevalt käsi püsti olnud, oli klassi ees vastamas käinud, tahvli peale kirjutanud ning leidnud palju uusi sõpru. Kõik olid ta kohe omaks võtnud ning suhtlemisbarjääri ei olnud tekkinud esimestest hetkedest alates.

Nüüd järgnevatel päevadel on asi igati paremuse poolegi veel läinud, kuna järjest rohkem tunneb ta ennast seal keskkonnas kindlamini. Enam ei pea ma hommikul teda saatmagi minema. Hüpatakse rolleri pealt maha ja tehakse vaid tsau ning kihutatakse kooliruumidest sisse.

Ainus asi, mis seal talle eriti ei meeldi, on toit. Kuna tegemist ikkagi tai kooliga, siis kogu menüü on ka tai toitudest. Nii ongi siis kujunenud, et iga päev on senini olnud riis mingi asjaga ning seda "asja" ei julgeta proovidagi :) Eks ta on siis söönud riisi ning ostnud kooli puhvetist endale snäkke juurde. Kuna aga hommikul saab kodus kõht täis pugitud ning peale kella 16 pärastlõunal saab ka kodus korralik kõhutäis söödud, siis pole ka sellest lugu midagi. Koolis on lisaks igal korrusel väljas suured joogiveetünnid, kust siis iga laps saab oma kaasavõetud pudelit pidevalt joogiveega täitmas käia.

Homme ootab teda ees Halloweeni päev, kus neil on kohustus riietuda vastavatesse kostüümidesse. Esmaspäeval on jällegi Loi Kratongi päev, kus kõik peavad kandma Tai rahvusvärvides riideid ning valmistama laevukesi looduslikest materjalidest, et need siis pimeduse saabudes Karon Beachi läheduses asuva laguuni peale lahti lasta. Sellest festivalist aga juba järgnevates postitustes.

Eks aeg näitab, kuidas tal seal koolis edasi minema hakkab, kuid nüüd me enam ei muretse ning teame, et tema on poiss, kes saab igas situatsioonis hakkama. Julgem tunne kohe :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 17:57 Sildid Thailand Tagged educational Kommentaarid (2)

Liisu ekskursioon

sunny 32 °C

Mõned nädalad tagasi sai Liisu lasteaed siis lõplikult atesteeritud ning kätte kõik vajalikud litsentsid. Omaniku sõnul võtsid kõikvõimalikud bürokraatlikud toimingud tal aega üle poole aasta ning uskumatult suuri summasid. Enne seda oli alati juttu, et kui kõik dokumendid korras, siis on võimalik ka ametlikult lastega väljasõite korraldada.

Eelmise nädala lõpus otsustas lasteaia juhataja viia lapsed Nai Harni, kus keset laguuni asub väike saareke, millel väike mänguväljak. Hommikul kui Liisut lasteaeda viisin, keerati nagu kiuste taevakraanid valla ning minu silmis oli nende väike väljasõit igati kahtluse all. Siiski otsustati minna, kuna lastele oli lubadus antud. Kõigepealt nad olid veidi ringi sõitnud ning läbi autoakna saare lõunatippu avastanud ning tunni möödudes hakkas taas päike paistma.

IMG_3559.jpgIMG_3561.jpgIMG_3568.jpg

Kõigepealt viidi neid Promthep Cape vaateplatvormile, kus siis jalutati veidi ringi ning näidati ilusaid vaateid saare kõige lõunapoolsemast paigast. Väidetavalt olid need tibud olnud seal kõigile teistele külastajatele tohutuks vaatamisväärsuseks, kuna taide seas on palju blondi peaga väikeseid lapsi nagu karuotile mesi.

Seejärel siirduti edasi Nai Harni. Kõikidele lastele oli vajalik seepäev selga panna lasteaia logodega särk, et neid lihtsam oleks ära tunda. See särk on aga lumivalge, mis siis pärast suurt vihmasadu oli veidike kohatu.

Lastel seevastu oli aga seal Nai Harni mängupargis väga lõbus olnud. Mõelge vaid ise, kui liumägede all laiub mõnus suur poriloik, metsaalused on ligased ja märjad, siis see just ongi see, mis lastele rõõmu valmistab. Kusjuures Liisu oli olnud seal mänguväljakul kõige puhtam laps ja oli suutnud vaid läbimärjaks saada ning natuke oma helekollased püksid mustaks teha. Teised seevastu ujusid poriloikudes, püherdasid mudamülgastes ja tegid kõik võimalikke tükke, et vanematel võimalikult raske plekke välja saada oleks :)

IMG_3569.jpgIMG_3577.jpgIMG_3610.jpg

Igatahes lapsed jäid selle pisikese väljasõiduga väga rahule ning õige varsti lubati midagi analoogset uuesti korraldada. Emmele jäi siis veel rõõm Liisu riideid leotama ja puhastama hakata ning peale kümnekordset puhastamist ja loputamist on enamus sodi riietelt lõpuks välja saadud.

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:31 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (0)

Kalaretk

sunny 35 °C

Juba pikka aega oleme mõlgutanud mõtteid, et kui juba Phuketil elada, siis kuuluks sinna ka loogilise osana kalapüük. Ükspäev me siin käisime Jensi ja Andrega Rawai muuli pealt spinningut loopimas, kuid kahjuks ei näkanud seekord ei meil ega ka kõrval olevatel kohalikel kalameestel.

Hakanil, kes on meie naabrimees Rootsist, tekkis idee, et võiks lastele korralikumat kalapüüki näidata. Hommikul kell 9 ootas meid Rawai sadamas pikasabalise paadiga lõbus mees oma pojaga, kes oli valmis pannud nii suuremad kui ka väiksemad õnged ning külmakastid meie võimaliku saagi jaoks.

Esimsed tund aega möödusid suht lootusetus tundes, kuna sõit õigesse kohta lihtsalt võttis rohkem aega, kui me arvata oskasime. Kogu aeg olid vees 2 suurt spinningut, mis paadi taga vaikselt kaasa lohisesid. Ja siis näkkas meil ka esimest korda. Hakani poeg Niklas hakkas koos isaga seda suhteliselt suurt purikat välja sikutama. Kala osutas võimast vastupanu hüpates veest välja ning tirides õnge eri suundades. Saime ka teada, et kui nendes vetes kala konksu otsas üles-alla vees hüppab, siis on nähtavasti tegemist Dolphin Fishige ehk tõlgituna delfiinkalaga. Ei maksa segamini ajada delfiinidega ning kätt südamele pannes ei olnud meil mingit kavatsust Flippereid püüdma minna :) Ühesõnaga seal oli tõepoolest otsas umbes 6km raskune delfiinkala, kuid peaaegu paati sikutamise hetkel pääses kala konksu otsast põgenema.

9IMG_9062.jpg6IMG_9052.jpg5IMG_9068.jpg

Järgmist kala aga ei pidanus me kaua ootama ning me koos Christianiga sikutasime välja higimull otsa ees ühe võimsa tuunikala. Christian pakatas õnnest kui sai võtta kala kätte ja lasta endast koos kalaga pilti teha. Kõik hirmud nii paadisõidu kui ka võimalike ohtude ees olid kadunud.

Vahemärkusena tahan öelda, et meil õnnetus näha suhteliselt haruldasi vaalhaisid. Neid oli kaks, paadijuhi sõnul isa ja poeg, kes siis majesteetlikult liikudes ennast pinnal näitamas käisid.

Igatahes me sikutasime kordamööda välja 7 suurt tuunikala umbes kahetunnise perioodi vältel. Kuna kell hakkas liginema lõunale, siis otsustasime seekord edasisest püügist loobuda ning suundusime Coral Islandile, kus siis sõime lõunat. Otse restorani kõrval askeldasid mäeveerel ringi kaks umbes kahe meetri pikkust Comodo varaani, kellele restoranitöötajad toorest kana loopisid. Mõned nädalad tagasi sai soetatud ka snorgeldamisvarustused, mida käisime kristallselges vees ka katsetamas.

IMG_9087.jpgIMG_9106.jpg1IMG_9131.jpg

Õhtul tegime kogu eestlaste kommuunile ühe mõnusa grillipeo ning erinevaid meetodeid kasutades sai meie päevasaak ära grillitud.

Otsustasime, et sellisest kalapüügist võiks saada mõnus traditsioon, kuna ei oska ette kujutada mõnusamat ajaveetmisviisi päikeselisel päeval paadis külma õlut juues ja suuri kalapurikaid paati sikutades :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 20:41 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (2)

Emme ja issi Phuketil

sunny 34 °C

Vabandan juba ette ja taha, et ei ole saanud pikka aega ühtegi mõistlikku rida siia sisse toksida, kuid sel kõigel on ka oma põhjus olnud. Nimelt eelmine laupäev saabusid Phuketile minu emme ja issi ning sellest ajast peale oleme koos lõbusalt aega veetnud.

Esimesel päeva peale taasnägemiskallide ja esmamuljete vahetamise oli aeg natuke saarel ringi kolistada ning esmaseks ülesandeks sai rentida auto. Kuna isal oli tegelikult Braun rendifirmaga diil tehtud juba varasemalt, et auto ilusti lennujaamas ootas, siis vat tutkitki. Oli toimunud väikene möödarääkimine ning see tipnes siis sellega, et ka saabumise päevale järgneval päeval ei õnnetunud rendikutti enam kätte saada. Ühesõnaga siis teadsin Nai Harnis ühte rendifirmat, kellel tavaliselt üsna hea valik erinevaid sõidukeid ees. Eks see oli justkui saatuse nöök, et just sel päeval olid kõik suuremad autod välja renditud ning alles vaid sellised Toyota Corolla suurused sõiduautod. Kuna meid oli 4 täiskasvanut ja 2 last, siis otsustasime isaga, et tegelikult mahume ju ikka sinna väiksemasse autosse ka ära ning juba mõne mõttepausi pärast vurasime tuttuue Honda Cityga tagasi kodu poole.

Sel päeval külastasime esmalt Phuket Townis asuvat Butterfly Gardenit, mis osutus välisest räämakusest hoolimata mõnusaks oaasiks. Sissepääsu eest küsitakse seal täiskasvanu eest 300 bahti ja laste eest 150 bahti. Esmalt on seal erinevate kuplite alla topitud lugematul hulgal putukaid, ämblikke, tõuke, vastseid jnejne, seitnel ripuvad kuivatatud liblikad ja muud putukad ning võid lugeda nende kõikide kohta üht koma teist põnevat. Edasi kulgeb rada aga eedeni aeda, kus siis lendavad ringi vabalt tuhanded erivärvilised liblikad. Juba kassade juurest pisteti igaühele pihku väikene topsikene mingi möginaga ning alles siis saime aru et see oli liblikatoit, mis kujutas endast tegelikult purustatud banaane. Seal me siis seisime topsikesed käes ning ootasime millal need tiivulised imeputukad meie käest sööma lendavad. Ega eri pidanudki eriti kaua ootama kui esimesed maiasmokad oma "suu" banaaniseks tegid :) Ma polnud vist kunagi liblikaid nii lähedalt silmitsenud ning oli täitsa põnev vaadata, mismoodi ta pistab justkui mingi londimoodi asjanduse toidu sisse ja kukub lurinaga seda endale sisse imema. Seal oli lisaks liblikatele ka suur kalatiik, kus siis lapsed kalatoitu loopisid. Erinevates saalides sai ka näha mismoodi toimub liblika areng munadest liblikaks ning kuidas näiteks siidiussid toimetades üliõrna siidi toodavad. Ma vist ise alateadlikult olin ühe liblikaproua ära võrgutanud, kuna see istus vahelduva eduga mu õlal mingi poole tunni vältel. Igatahes jättis see mõnusalt positiivse mulje ning kindlasti soovitan kõigil seda külastada, kellele liblikad on vastuvõetavad.

Peale seda sõitsime üles Buddha mäele, kus me kõik taas munkade käest õnnistuse saime ning nii meie kui ka me vanemad said oma käe ümber lucky paela.

Õhtul hakkas aga isa oma autorendipabereid ajaviiteks lugema ning silm jäi pidama peenikesel tekstil, kus oli öeldud, et kui soovid Phuketi saarelt autoga lahkuda, siis on selleks vaja rendileandja kirjalikku luba. Siis aga plahvatas mu peas, et sel meie tuttuuel Hondal on ju alles punased numbrid küles. Nii palju kui ma seda mäletanud olin, siis punase numbriga auto ei tohi üldsegi Phuketilt lahkuda. See number antakse uue auto ostmisel, autode pikemaajalisemal parandamisel või mõnel muul üksikul juhul, kuni siis kas auto või dokumendid korda aetakse. Reeglina läheb selleks aega 3 kuud, enne kui valged numbrid peale saad. Võtsime siis rendifirmasse kõne ning seal lisati fakt, et punase numbriga on seadusega keelatud veel ka pimedal ajal liikumine. No vot siis :) Lendasime kohe rendifirmasse kohale, et mida me siis nüüd teeme, kuna hommikul pidime kohe tulistama saarelt välja Khao Sok rahvuspargi poole. Ega seal kehitati ka õlgu ning nenditi fakti, et selle autoga sõita ei saa sinna ning suured autod on kõik välja renditud. Pidime siis mõru pilli alla neelama ning oma tutika Honda vahetama paariaastavanuse Toyota Viose vastu, mis oli veica väsinud moega ning veidi isegi kabariitidelt kitsam. Aga teha polnud midagi, kuna kell oli juba 20 õhtul.

Hommikul pakkisime kodinad kokku ning alustasime oma sõitu Khao Soki poole, mis on tohutul suurel alal paiknev rahvuspark koos ülespaisutatud järvedega. Seal oli meie eesmärgiks võtta kerge dzunglimatk ning ära näha mõned võimsad kosed. Kokku on sinna Phuketilt 180km, kuid selles liikluses ja tundmatuses võttis see aega 3,5 tundi.

0IMG_8802.jpg6IMG_8813.jpg8IMG_8855.jpg

Enne kui päris sihtpunkti jõudsime, siis peatusime korra ühe tee ääres asuva kose juures, mis oli suht võimas, kuid siiski Jägala mõõtu välja ei andnud. Lõpuks Khao Soki kohale jõudnuna, oli meie esmaseks kohustuseks leida majutus. Sealne õhkkond on täiesti teistlaadne kui seda Phuketil olles olime täheldanud. Enamus rendimaju oli ehitatud jõe kaldale kõrgele puude otsa või siis kanajalgadele. Võtsime meiegi kaks 3 kohalist maja, mis asus kohe suure kärestikulise jõe kohal ja milleni viis ilus õhus rippuv laudistee. Viskasime endale kohe matkariided selga ning peale sissepääsumaksu tasumist (täiskasvanu 100 bahti ja laps 50 bahti) hakkasime kaarti abiks võttes esimese kose poole minema. Tee ja rada oli selline alla meetri lai, mis lookles läbi megapaksu vihmametsa.

Vahepeal olid väga suured tõusud üle mäe, kuhu oli rajatud pikad pikad trepid. Tee lookles nii üle jõe, mille pidime ületama tudisevat rippsilda kasutades. See kõik oli väga mõnus vaatepilt, vihma tibutas, mis lisas vihmametsale selle õige tunde. Lastele oli see matk muidugi kurnav ning eelkõige ka mu isale, kuna tema oli see, kes enamasti ka väsinud Liisut oma süles, seljas või kukil kandis. Kaardi järgi pidi esimene kosk asuma 4km kaugusel, kuid olles umbes selle tee läbi käinud, olime tagasi jõudnud kuidagi ringiga meie reisi algpunkti, kus siis saime teada, et ju siis me olime mingilt rajalt kõrvale kaldunud. Tegelikult olime isegi selle uudise üle väga õnnelikud, kuna me ei kujutanud ette kuidas me oleksime pimenevas õhtus turvaliselt tagasi jõudnud. Lisaks sellele oli läbitud tee lapsed korralikult ära väsitanud ning nentisime fakti, et kuigi me seda soovitud koske seekord ei näinud, olime saanud meeletult mõnusa elamuse läbitud dzunglirajast.

Õhtul käsime kohalikus kohas söömas ning sai võetud mõnus massaaz. Kogu piirkond tegelikult oli meeletult vaikne, ei tea kas see oli tingitud madalhooajast või siis millestki muust, kuid vahepeal tundus, et me oleks justkui Palle üksinda maailmas :)

Järgmise päeva varahommikul pakkisime taas oma kompsud kokku ning suundusime 60km kaugusel asuvatesse paisjärvede juurde. See kujutas tegelikult Lõuna-Tai suurimat tammi ning paisjärve, mille all asus hüdroelektrijaam. Sealsed fjordid ja mäed meenutasid Norras asuvaid fjorde. Olime kuulnud, et kusagil peaksid asuma ka vee peale rajatud majutusasutused, kuid saime ka aru, et nähtavasti on vaja selleks võtta pikasabaline paat ning lasta ennast kaugematesse kohtadesse viia, kus ka mingid koopad pidid asetsema. Kuna lastega seekord ei hakanud seda trippi ette võtma, siis sai otsustatud edasi liikuda Phang Nga Bay poole.

3IMG_8889.jpg7IMG_8936.jpg4IMG_8954.jpg

Phang Nga Bayle jõudes otsustasime käigu pealt, et peaks siiski ära käima James Bond Islandil, kuna see asus sealt väga ligidal. Rentisime pikasabalise paadi, makstes selle eest 1300 bahti. Kuna Phuketilt korraldatakse ka sinna reise, kuid märksa soolasema hinnaga, siis seal ligiduses viibides tundus see lausa "MUST" tegevusena. Paadiretk kulges läbi imeilusate mangroovimetsade. Isa sõnul olid need ilusamad ja "puhtamad" mida ta kunagi eales kusagil mujal näinud on. Terve Phang Nga laht on täis tipitud merest kõrguvatest väikesaartest, millelaadset ei kohta kusagil mujal maailmas. Ega see James Bondi saar on ka ju tegelikult merest kõrguv kivist post, kus on siis roheline metsatutt peal. Peale pooletunnist reisi nägime seda saart ja sisemas hakkasime lihtsalt naerma. Seda saart on kujutatud igal pool piltidel kui suurt ja võimast, siis seal tundus see nii pisikese köksina kõikide teiste saartega võrreldes, et kogu oodatud illussioon purunes kildudeks. Seal kõrval siis asetses selline suurem saar koos väikse rannaga, mis oli täis tipitud erinevaid turustiputkasid, kus siis suveniire osta sai. Mõned pildid tehtud, pöördusime tagasi.

9IMG_8987.jpg4IMG_9026.jpg6IMG_9033.jpg

Tagasiteel sõitsime läbi kogu Phuketi läänepoolse serva ning maandusime Katal After Sun restoranis päikseloojangu saatel õhtust sööma.

Järgnev päev möödus meil enamasti rannas peesitades ning saare lõunatippu avastades. Tegemist oli väga palava päevaga ning meil kõigil õnnestus oma pruunile nahale veel mitu tooni pruunim jume peale saada :)

Emme ja issi siis lendavad nüüd neljapäeva hommikul edasi Singaporesse ning me jääme siin oma igapäevaseid tegevusi edasi tegema. Lubatud sai, et esimesel võimalusel tuleme me ise Eestisse külla, kui vaid vanajumal odavaid lennupileteid meile sokutaks :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 06:04 Sildid Thailand Tagged family_travel Kommentaarid (1)

Arvutiprobleemid

sunny 30 °C

See on lausa uskumatu, kuidas siinne kliima mõjub tehnikale. Nimelt asi sai alguse vahetult enne meie Phuketile saabumist, kui Tarmo läppari emaplaat lõpetas funktsioneerimise. Peale ühe kohaliku itimehe käest läbikäimist, sai see aparaat uue emaplaadi ning töötab jälle. A see selleks.

Kuukene edasi, saabud Phuketile Liisa, kelle põhisissetulek tuleb internetitööst, mistõttu on arvuti talle elutähtis organ. Mõned päevad Phuketil viibides, otsustas ka tema emaplaat sama nalja teha ning arvuti oli kutupiilu. Siis sai viidud ta läppar Big C kaubanduskeskuse keldrikorrusele, kus on suured arvutiparandused. Seal siis tõdeti fakti, et koos emaplaadi ning akuga läheb vahetus maksma ca 15000 bahti, mis aga muutis kogu vahetusprotsessi mõtetuks. Mis siis ikka, tuli osta uus arvuti :)

Järgmisena oli kord Christiani läppari emaplaadil, mis enam töötada ei tahtnud. Viisime selle samuti Bic C arvutispetside juurde ning saime taaskord tõdeda fakti, et emaplaat on katki. Vahetus ei ole sellel aga nii kallis, kõigest 5200 bahti. Seni ei ole me veel tahtnud seda investeeringut teha, kuna arvuti ise on juba niivõrd vana, et ilma juhtmeta temast enam elulooma pole ning kõik op-süsteemid on suht klikiaegsed.

Juba pikemat aega olin ma ise tundnud, et mu enda läppar on suhteliselt kuumaks muutunud ning otsustasin isegi remonditee jalge alla võtta. Spetsialist kruvis kohe masina lahti ning nagu arvata oli, ventilaator enam ei töötanud. Ventikas oli olnud ka nende teiste emaplaatidele saatuslik, kuna kõigepealt lõpetas see töötamise, siis kõrvetas läbi protsessori ning seejärel emaplaani. Minu arvutil palju enam puudu ei olnud :) Mul läks kogu see vahetus maksma vaid 300 bahti ning õnnelikuna sain just täna oma pilli kätte.

Samuti siin mõni päeva tagasi läks me naabrimehel lauaarvuti pilt mustaks ning me kõik kahtlustasime samuti emaplaadi lõppu. Õnneks seekord piirdus see vaid mälu probleemidega ning ta pääses vaid 2000 bahti eest uue mälu muretsemisega.

Ühesõnaga tundub, et Eesti kliimasse toodetud arvutid ei ole mõeldud töötamaks sellise kuumuse ning niiskusega. Mõtleme just, et peaks ostma läpparitele alla lisajahutuse, kuna muidu varsti lähevad ka meie omade emaplaadid.

Keeruline siin selle tehnikaga ja kõige kurvem on see, et just tehnikast me paljuski kõik sõltume. Pole arvuteid, pole tööd. Lihtne eksole. Ehk ühesõnaga arvutid on vahend meie eksisteerimiseks Phuketil. Järgmiste emaplaatideni :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:41 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

3 kuud lasteaias

semi-overcast 31 °C

Täna sai meie Liisul kolm kuud lasteaias oldud. Isekeskis siin mõtleme, et kuhu see aeg küll on kadunud. Eestis olles aeg venis ja venis, kogu aeg pidid kella vaatama ja ootama midagi. Siin vastupidiselt aeg lendab käes ja nüüdseks ei olegi me aru saanud, kuidas märkamatult on saanud suvest sügis...ehk siin Taimaal madalhooajast peaaegu päikesepaisteline kõrghooaeg :)

Aga see selleks. Liis Marii on oma kolme lasteaiakuu jooksul omandanud selliseid oskusi, mida ükski Eesti lasteaed ei suudaks nii väikestele lastele selgeks teha. Kõik te olete vist juba kuulnud, kuidas ta inglise keelset tähestikulaulu laulab. Nüüdseks on tähestik juba nii selge, et ta ei pea enam järjest tähti ütlema, vaid oskab kõiki tähti eraldi nimetada, nii trüki- kui ka kirjatähti. Lisaks sellele on ta õppinud kirjutama kirjatähtedes, mis meie silmis on imekspandav. Hans Christian õppis kirjatähti alles esimese klassis.

Inglise keele oskus on arenenud nullist juba sellele tasemele, et hakkab oma vennast ette minema. Ta saab kasvatajatega vabalt juba suhelda, oskab erinevaid väljendeid ning isegi parandab mõnikord meid grammatiliselt, kui ta peaks mingit lihtsamat viga kuulma :)

Täna kui käisin Liisut lasteaeda viimas, siis lasteaia juhataja nentis fakti, et Liis Marii on kõige edukamalt arenenud laps kogu lasteaias, ta saab alati esimesena kõik ülesanded valmis ning enamasti on need ka kõik õigesti lahendatud.

Lisaks on lasteaias väga super kunstiklass ning iga päev pühendatakse mitmeid tunde erinevate kunstidega tegelemiseks. Küll nad lõikavad, maalivad, joonistavad, kleebivad või teevad midagi muud põnevat. Kuna Liisul on juba sünnist saati kaasa tulnud huvi kunstide vastu, siis seal saab ta igapäevaselt mõnusa kunstiannuse.

Kahjuks on nüüd lasteaia tasu tiba jälle tõusnud ning nüüd tuleb maksta juba 12000 bahti kuus. Samas kui mõelda pole see ei tea kui palju, kuid siin elades oleme sunnitud võrdsustama krooni bahtiga. Siis saab siin ökonoomsemalt hakkama, kuna kui kogu aeg raha Eesti krooni konverteerid mõtetes, siis vaatad iga asja peale, et oh kui odav. Kui aga oled võrdsustanud bahti krooniga, siis ka 5 bahtine hinnavahe on meie mõistes 5 kroonine hinnavahe :) Keeruline kuid samas väga lihtne. Sellega saab ennast väga hästi distsiplineerida, et vältida mõtetuid ning vahel liiga kalleid oste.

Christian on nüüd senini veel koolis ootelistis ning loodame väga siiski ta veel sel kuul kooli saada. Ta küll õpib usinasti iga päev oma kaasavõetud koolitükke, kuid eks ka temal oleks vaja sotsiaalset suhtluskeskkonda ning samuti inglise keele praktikat. Tal siin hetkel üks rootslasest sõber on, kellega nad läbisegi keelt pursivad, kuid koolis oled sunnitud suhtlema inglise keelt emakeelena kõnelevate inimestega. Igatahes loodame parimat :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 20:50 Sildid Thailand Tagged educational Kommentaarid (1)

Päevad täis sebimist

semi-overcast 33 °C

Mõnus on ju tegelikult mõelda, et siin Phuketil eluke veereb päevast päeva palmi all jalga võrkkiiges kõigutades ja oodates millal kookospähkel sülle kukub. Mõnus mõte tegelikult, kuid paraku tüütab ka selline igavene logelemine ja puhkamine lõpuks ära. Tegelikkus on siin hoopis teistmoodi ning mõnikord ei saa arugi, kuidas jälle nädal või kaks on mööda lennanud ilma, et oleks arugi saanud.

Eks siin on välja kujunenud oma rutiin, mis ennast meie igapäevaellu on sisse pookinud, kuid samas pakub iga järgnev päev jälle midagi huvitavat ja põnevat, mida ette planeerida on suhteliselt võimatu. Ei tea kas see on tingitud masust või lihtsalt Phuketi kasvavast populaarsusest, on viimasel ajal lausa lugematul hulgal tekkinud huvilisi, kes on avaldanud soovi Phuketile tulla või siis juba tulemas. Eks sellest saime ka idee luua www.phukest.com kodulehekülg, millest loodame et kõikidele Phuketi huvilistele ka miskit tolku on. Selle raames oleme muidugi endale paraja tööpõllu loonud, mis tähenab seda, et kui soovid olla oludega kursis ning teada mida tasuks ja mida mitte pakkuda Phuketi külastajale, siis meile tähendab see igapäevast sebimist. Seda muidugi positiivses mõttes, kuna selle hullu sebimise raames avastame ka ise pidevalt uut ja huvitavat, mida siis ka lehe vahendusel teistele eestlastele edasi proovime anda.

Kas siis tegemist on mõne uue kinnisvara objekti leidmisega, mõne uue lennupakkumisega või siis näiteks advokaadibüroo külastamisega, et saada teada kuidas juriidilisel korrektselt siin asju ajada või siis mida iganes. Siin ei teki kordagi seda olukorda, et me istume hommikul terrassil kohvi rüübates ja mõeldes, et mida me küll täna peale hakkame. Kõik kujuneb välja lausa iseenesest ning õnneks ka meie suurepärane eestlastest kommuun mõistab teineteist ideaalselt. Me moodustame sellise isetoimiva sünergia, mis pidevalt täiendab üksteist. Kui keegi meist leiab midagi põnevat, siis kuluvad ainult loetud päevad, kui kõik me oleme sellest huvitavast osa saanud ja ise samad paigad ära avastatud.

Me oleme mõelnud seda, et meie tegevus siin on kui puhkusevõtmes töötamine, mis ei ole kuskiltpidi sarnane Eesti mõistes töötamisega, kuid samas oleme kogu aeg lennus. Kui hakata mõtlema, et rolleriga on sõidetud 3 kuu jooksul juba 5000km, siis võib tõdeda, et üht koma teist oleme siin näinud. Samas täna just saunas meestega istudes arutlesime ühes reisifoorumis läbikõlanud lauset, kus inimene oli käinud Phuketil 4 päeva ning oli saare läbi sõitnud ning erilist muljet polnud see talle jätnud. Ma võin panna käe südamele, et mina pärast 5000km läbimist olen avastanud saart võimalik, et 20% ulatuses ning meeletult uusi paiku ja emotsioone on alles ootamas ees. Samas ka taasavastatud paigad pakuvad alati midagi uudset ja huvitavat ning võin julgelt väita, et Phuket on üks imepärasemaid ja emotsioone pakkuvamaid paiku maamunal, kus ma viibinud olen. Kahjuks sellest maagiast on võimalik paremat ülevaadet saada alles siin pikemalt viibides ning võimalik et nädalasel Patong Beachi turistil võib saarest väga ekslik mulje jääda.

Mõnus on lugeda, kuidas inimesed lihtsalt jagavad Phukest.com lehe kaudu oma heameelt ning innustavad meid edasi tegutsema. Siis valdab meid vähemalt tunne, et me oleme midagi kellelegi kasulikku loonud. Loodetavasti oleme süstinud vähemalt mõnedele inimestele julgust Phuketit külastada ning lähimas tulevikus ka meie kaasabil tükikest paradiisi nautima tulla.

Ma ei oska öelda, et mida toob homne päev, kuid seda ma võin kindlalt kinnitada, et raudselt midagi uut, põnevat ning erutavat, "töötegemise" võtmes :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 06:09 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 7. Kokku 7) Lehekülg [1]