Reisiblogid Travellerspoint-is

detsember 2009

Jõulud Phuketil

sunny 36 °C

Kuidas siis meie peres jõulusid see aasta peeti. Nüüd võib juba tagantjärgi meenutada, et need olid küll ühed omapärasemad jõulud, mis meil kunagi olnud on.

Otsustasime koos oma kommuuniga siin, et võiks teha sellise ühise mõnusa eestlaste söömaaja, kus peaks olema esindatud kõik traditsioonilised eestipärased jõulutoidud. Mõeldud tehtud ning ühel õhtul veiniklaasi taga jagasime üksteisele ülesanded, kes mida ja kui palju vaaritama hakkab. Järgmisel päeval käisime kõik koos rõõmsalt hulgikaubas vajalikke toiduaineid ostmas ning ettevalmistused said alata. Meie pere ülesandeks jäi hapukurkide tegemine, verivorstide küpsetamine ning kogu seltskonnale kartulite koorimine/keetmine. Hapukurke oleme ennegi teinud. Meil nimelt kasvab potis Eestist toodud mädarõikajuur, kust iga kord siis jälle tükikese napsame. Mustsõstralehti olime ka kuivatatud kujul Eestist saanud ning kõik muud saime kohapealt. Samuti ei õnnestu Phuketilt leida verivorsti, mistõttu olid tuttavad meile need Eestist kaasa toonud.

Õhtu saabudes hakkasime palmide alla laudu kokku sättima ning katsime need kõik ilusa punase kangaga. Katsime lauad ning pimeduse saabudes süütasime igal pool küünlad. Arvutist mängis mahe jõulumuusika, muideks Eesti keelne, ning õhkkond oli väga intiimne ning jõulupärane. Niisiis mida me siis sinna lauale kokku saime. Lisaks meie toodud verivorstidele oli meil keedetud sinna hapukapsas, ei puudunud meil korralik ahjuliha, ühed olid valmistanud suure laari pasteeti, keedetud oli kilode viisi täiesti ehedat sülti, laua alt tuli ühel välja purgike pohlamoosi ning kogu asja tipuks oli meil esindatud ka suur toorjuustu mustikakook :) Juba seda kirjutades hakkavad jälle süljenäärmed tööle.

Korra isegi tuli mõni piisk vihma ja kõik mõtlesidki, et oh tore küll, nüüd siis kõrghooajal, kui muidu pole tilkagi vihma tulnud, siis nüüd rikub sellega jõuluõhtu ära, kuid õnneks oli see vaid 2 minutit ning edasine õhtu kulges ilusa tähistaeva all.

Toitu oli niivõrd palju varutud, et keegi enne jonni ei jätnud, kui oli oma kõhu kõike head ja paremat nii palju täis tuupinud, et laua äärest enam liikudagi ei jõudnud. Siiski hakkasime kaugelt kuulma päkapikkude samme ning lapsed ja emmed saatsime kiiresti majade ette parkimisplatsile hanede-luikede mängu mängima. Samal ajal toimetasid päkapikud kõik kingid ilusasti kuuskede alla ning õige varsti oli kilkamist ja avastamisrõõmu oi kui palju. Kingid kätte saadud ja uued mänguasjad järgi proovitud, hakkasime kõik koos mängima igast vahvaid seltskonnamänge, et vähegi täissöödud kõhule leevendust pakkuda. Osad vaprad pidasid vastu mängides varaste hommikutundideni ning siis saabus ka meie külakesse öörahu.

Hommik algas mõnusa päikesepaistega ning puudus igasugune arusaam, et eile oli olnud mingi jõulupidu. Väljas oli taas 35 kraadi sooja ning seadsime sammud ranna poole. Täna teisel jõulupühal olime taas rannas ning lasime päikesel ennast mõnusalt praadida. Millal siis veel saad nautida sedavõrd kuuma ilma jõulude ajal. Alati on ju olnud külm ja kõle.

Päikest ja rahulikku jõuluaega ning peatset saabuvat teguderohket uut ja veelgi positiivsemat uut aastat.

Kirjutas phuketis 01:57 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (3)

Jõuluettevalmistused

sunny 34 °C

Kuigi võiks ju arvata, et elades pidevalt lagipähe paistva päikese all ning nautides 35 kraadiseid temperatuuripügalaid, on jõuluaeg siin kuidagi kauge ning põhjamaine. Tegelikult on ju kõik siin samamoodi kui talvises Euroopas, võibolla vaid väikeste teistsuguste aspektidega.

Kui Eestis läheb tavaliselt jõulumöll kaubanduskeskustes lahti juba novembrikuus, siis siin ilmusid esimesed dekoreeritud jõulukuused poodidesse detsembri alguses ning kogu jõulunänni osakaal kaubanduskeskustes on enamasti vaid marginaalne. Kui poodi sisenedes korraks silmad kinni pigistad, siis jääbki teadmata, et kusagil üldse midagi jõuludega seonduvat olla võiks. Siiski suuremates ja rohkem turiste ootavates kaubanduskeskustes nagu Central Festival ning Jungceilon Patongis mängib veel kõlaritest jõulumuusikat, igal pool töötavad usinad kingipakkijad ning poed on dekoreeritud jõuluteemaliselt.

Kingipakkimistega on siin humoorikas seik, kus A3-st suuremast kinkepaberit annab ikka tikutulega taga otsida. Ja ka kõik ametlikud pakkimisletid pakivad su kingi mitmest väikesest paberist kokku, lõikavad, kleebivad, rebivad :) Ainult Centrali tasuta pakkimislett oli suutnud omale kusagilt sebida suured paberirullid, niiet lõpuks kingid ka ilusad välja nägid.

Oleme siin mõtteid mõlgutanud, et mida jõuluõhtul teha. Vahepeal on jutud käinud ühise pika laua ümber, vahel aga, et võiks kõik koos kusagile jõuluõhtusööki sööma minna. Nüüdseks vist oleme taas oma pika laua juurde pidama jäänud ning menüüsse hakkavad vist kuuluma nii sült, verivorstid, ahjuliha kui ka hapukapsad. Vahva eksole :)

Lastele korraldatakse ikka jõulepeod nii lasteaias kui ka koolis. Christianil hakkab traali-vaali koolis pihtja uba varastel hommikutundidel ning koolipäev saab läbi kella 12 ajal ning Liisul seevastu algavad pidustused 13.30 ning kulmineeruvad näkside söömise ning jõuluvanaga.

Esimest aastat me Janaga tunneme, et jõulud ei söö meie närve. Kui iga aasta on detsember olnud väga närviline aeg koos oma kingiotsimiste ning muude muredega, siis siin on kõik easy-going, kus keegi ei rabele, tõmble ega mõtle ennast hulluks erinevate kinkidega. Ka kohalikud on ülimalt rahulikud veel 2 päeva enne jõululaupäeva, kus vaid mõni üksik laseb oma kinke pakkida või mõni rahulikult mänguasjaletis põnnidele tooteid valib. Ülimõnus, kuna jõulud ju peaks olema selline rahulik ning hingeline aeg.

Lume ja külmatunde puudumise vastu aitab kui pista pea korraks sügavkülmikusse või siis tuleb läbi astuda Patongil asuvast Ice Barist :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 00:18 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (2)

Visa Run Myanmari

sunny 35 °C

Lausa märkamatult on meil Phuketil järjekordsed kolm kuud täis saanud ning tuli otsustada, millisesse riiki siis seekord põikama peaks. Kuna käes on jõulukuu, siis ka kõik lennufirmad on oma hinnad üles kergitanud ning ühtegi soodsat võimalust lennukiga lähiriiki minemiseks ei olnud.

Olles lugenud ja uurinud erinevaid võimalusi, otsustasime seekord kõige lihtlabasema ning odavama visa runi kasuks Myanmari ehk endise nimega Birmasse. Alguses tekitas see mõte küll külmajudinaid, kuid nähes kuidas kõik tuttavad riburada sama teed läbinud on, otsustasime ka meie sama tee jalge alla võtta.

Selleks tuli paar nädalat varem broneerida koht mikrobussis, mis väljub peaaegu igal päeval (tuli välja, et mitte pühapäeval). Eelmise päeva õhtul helistati sealt büroost ning kinnitati hommikune minek. Läksime siis õhtul ilusti kenasti kõik varakult magama ning juba kell 5 helises äratuskell. Pidime sõitma Chalong Police Stationi juurde ning juba ootaski buss meid seal ees. Tuli välja, et peale meie nelja pidi sel päeval reisi kaasa tegema veel 3 tegelast ning riburada korjasime ka nemad peale. Buss ise oli väga mugav ning meie nelja käsutuses oli kaks tagumist istmerida. Keskelt laest jooksis alla LCD ekraan, kus pandi peale film, et sõit libedamalt kulgeks. Kogu 5 ja poole tunnise sõidu jooksul tehti 2 „pissipeatust“ ning anti hommikusöögiks ka veel üks saiake ning pudel vett.

Märkamatult olime jõudnud juba Ranongi, mis on lähim punkt Tai idaküljel pääsemaks Myanmari. Ranong iseenesest jättis sellise väga räpaka mulje, kuid eks seda saab seletada ka Myanmari piirilinna staatusega. Esmalt juhatati meid Tai Immigratsiooni, kus saime passidesse riigist väljumise templid. Seejärel pidime tegema passidest koopiad (5 bahti tükk), pidime loovutama passid mingile tüübile ning edasi juhatati meid juba paadi peale. Paat ise oli selline suuremat sorti pikasabalise tüüpi paat, kus siiski oli juht koos ilmatusuure bussirooli taolise juhtrauaga. Sõit ise kestis 30 minutit ning peale laevast väljumist pidime minema 100m kaugusel asuvasse Myanmari piiripunkti. Ümberringi keerlesid ringi kõikvõimalikud kaupmehed, kes kõikidele saabujatele aktiivselt kõikvõimalikku odavat nänni pakkusid (Myanmaris on eriti odavad alkohol, tubakas ning viagra taolised tabletid, kuid nende Tai riiki toomine lubatust suuremast kogusest on kuritegu). Myanamari Immigratsioon oli räämas pisike hoone, kus siis see inimene kelle kätte passid läksid need ükshaaval ametnikele ette söötis. Põmm põmm virutati sinna templid sisse ning juba 30 minutit hiljem istusime taas vana tuttava paadi peale, mis meid tagasi Tai poole sõidutas. Enne randumist pidime tegema pisikese peatuse, kus laeva hüppas mundris tollitöötaja, kes kõik kotid läbi otsis, et avastada ebaseaduslikult Myanmarist ostetud kaupa. Kuna meist keegi seal „shoppamas“ ei käinud, siis lasti meid rõõmsalt minna.

Edasine protseduur nägi ette uuesti Tai Immigratsiooni külastamist, kus saime passidesse oma järjekordsed templid, mis lubavad meil riigis viibida järgnevad kolm kuud. Järjekorras seistes andis meie bussijuht meile võimaluse valida lõunasöögi menüü vahel, mis siis koosned Euroopa, Hiina, Jaapani, Tai ning veel mingisuguse riigi toitudest. Meie Christianiga jäime truuks seekord Euroopa juurde, kuid Liisu ning Jana otsustasid võtta vastavalt Jaapani ja Tai menüü. Söögikohaks oli mõni kilomeeter sadamast eemal asuv suht suur hotell, kus me küll ühtegi külastajat ei näinud, kuid toit oli laual ning meie oma Euroopa menüüga väga rahul (klubivõileivad, tomatisupp, puuviljasalat ning kohvi). Liisu sai hunniku sushit, mingi jaapanipärase kala ning veel üht koma teist, mis talle loomulikult ei maitsenud. Ka Jana saadud Tai toit oli maitsestatud meie vihavaenlase koriandriga ning ka sealt eriti palju peale puuviljade nokkida polnud.

Järgnevad 5 ja pool tundi kulgesid rahulikult bussis loksudes, mis oli kaunikestki tüütu. Kuna teeolud ei ole sealkandis kõige paremad, siis loksutab see päris kõvasti. Liisul läks sinna minnes ka veid süda pahaks, kuid üldjoontes pidasid lapsed reisi väga hästi vastu.

Kui nüüd küsida, et kas järgmine kord kordaks sama tripp, siis jah. Tegemist on siiski kõige lihtsama ja odavama viisiga visa runi tegemiseks, kus sa küll loksud enamus päeva bussis, kuid ise eriti mõtlema ja tõmblema ei pea.

Järgmiste visa runideni

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:26 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Lahedad merereisid

sunny 36 °C

Kuna Tai kuulub mereriikide hulka, siis ka Phuketil on kohustuslikud merereisid saanud pea iganädalasteks ajaviite viisideks. Kuna Christianil oli esmaspäev koolist vaba seoses kuninga sünnipäevaga, siis otsustasime koos rootslastest sõpradega minna kusagile merele, kas siis kala püüdma või niisama ilusat ilma nautima. Kaalusime erinevaid võimalusi ning maksumusi ning lõpuks otsustasime hoopis jetiga kimada Coral Islandile või mõnele muule lähisaarele. Hommikul päike lõõmas ning esimesena viis Hakan ära oma naise ja lapse. Tagasi tulles ootas meid üllatus, kuna tuli välja, et see päev polnud võimalik suurte lainete tõttu ei Coralile ega ka Bon Islandile pääseda, mistõttu olid nad suuna võtnud Cape Panwa poolsaarel asuvale rannale.

Rand ise ei olnud ei tea mis ilus, kuid selle korvas võimas jet, millega siis kordamööda sõitmas käisime. Ka Christian istus mul kaksiratsi süles ja nautis igat kiirendust ja kurvi, mis me seal tegime :)

Kusjuures sealsamas oli ka üks mõnus tai söögikoht otse rannal, mis madalhooajal oli täiesti mahajäetud. Nüüd aga kees seal elu täies hoos ning seal sain ka üle pika aja süüa head Fried Rice with Chicken, kuhu oli sisse susatud kõiksuguseid huvitavaid ja uudseid komponente.

Jetisõidu vahepeal sai ka õnged vette visatud ning enamasti lapsed kerisid kordamööda spinninguid ning üritasid kala kätte saada. Kahjuks või õnneks lõppes see seekord taas saagi puudumisega, kuid ega see ei olnudki peamine.

Tagasiteel õnnestus meil jeti pealt üks pagas vette kukutada ning ümber keerates ning järgi minnes sai ka 2 korda järjest vette sulpsatud. Kolmekesi jetil ning lainetega, oli see kurvis kerge tulema. Õnneks olid loomulikult meil kõikidel päästevestid seljas ning sellel kuumal päeval oli see pigem lõbus vahejuhtum kui ebameeldiv kogemus.

Järgmise päeva hommikuks oli meil Hakaniga plaanis minna ühte laeva üle vaatama, mida võiks ka tulevikus erinevate ürituste tarbeks kasutada. Laev aga pidid see päev tegema lõbusõidu Racha Islandile ning otsustasime päeva kaasa teha. Laev ise oli suht suur (23 meetrine ning 3 teki ning 4 konditsioneeritud kajutiga). Sadamast väljudes visati sisse traalimiseks õnged ning serveeriti ka hommikusöök, milleks oli salaami baquette koos kohvi ja karastusjookidega. Sõit kulges rahulikult, päike paistis, muusika tiksus ning kõik tundsid ennast väga mõnusalt. Peale 2 tunnist tiksumist jõudsime Racha Yai saarele, kus laev korraks ankrusse jäi, et kõik soovijad saaksid snorgeldama minna. Seal küll eriti midagi põnevat vaadata ei olnud ning kõikide tungival soovil hakati edasi liikuma Racha Noi poole, mis asus 45 minutilise sõidu kaugusel. Racha Yai sobib eelkõige sukeldumise õppijatele, kus on ilus läbipaistev vesi ning kivide ääres suht korralik korallriff. Samuti on seal olemas ka ilus liivarand ning ka majutusvõimalus 5 tärni hotelli kui ka askeetlike bungalote näol.

Racha Noile jõudes jäime ankrusse ühte looduskaunisse kohta ning serveeriti lõunasöök, milleks seekord oli hiiglaslik viini snitsel koos euroopaliku kartulisalati ning tomatisalatiga. Eks see kõik oli sellepärast nii, et enamus pardalviibijaid olid sakslased, kellele selline toit on eriliselt mokkamööda.

Peale lõunasööki liikusime hetkeks edasi järgmise saarenuki taha, kus sai tehtud järjekordne sukeldumine. Seekord olid sel kohal väga suured lained, mis tegi snorgeldamise eriti põnevaks. Veealune maailm oli juba hulka põnevam ning näha sai kõikvõimalikke vee-elukaid.

Hakkasime vaikselt tagasi pöörduma ning viimane peatus tehti siis uuesti Racha Yai saare teisel küljel, kus saime taas snorgeldama mindud. Sealne veealune pilt võtaks igaühe hingetuks, kuna seal avanes justkui teislaadi maailm. Oleks justkui läbi suurendusklaasi vaadanud mereakvaariumisse kus kõik Nemost tuttavad värvilised sõbrad su silmade eest läbi ujuvad, põhjas askeldavad moreenid ning suured kalaparved liiguvad mööda veealuseid maastikke. Võimas!

Kuna vahepeal oli õnge otsa hakanud ka tuunikala, siis see tehti fileeks ning wasabi ning sojakastmega sai see toorelt sushi pähe kinni pistetud. Kusjuures super maitse, mida edaspidi peaks kindlasti veel proovima. Laevas serveeriti veel puuvilju ning jooke ning vaikselt tiksusime päikeseloojangu saatel tagasi kodusadamasse Chalongi. Tagasi olime kell 19 paiku õhtul ning kogu paadirahvas oli väga rahul kogu päeva, korralduse ning üleüldise tripiga.

Päikest!

Kirjutas phuketis 07:43 Sildid Thailand Tagged cruises Kommentaarid (0)

Perelisa

sunny 34 °C

Oleme juba aastaid igatsenud omale koera võtta, kuid tänu minu loomaallergiale on sellele mõttele alati stopp peale pandud. Kuna meil naabritel on juba pikka aega üks Beagle tõugu koer ning mulle pole see kuidagi mõjunud, siis sai mõte uut hagu juurde.

Just selle mõtte ajal sünnitas meie tuttava restoraniomaniku koer ühe pesakonna, kus oli nii pruune kui ka valgeid mustakirjulisi kutsikaid. Oleme juba mitu nädalat neid imepisikesi karvapalle piilumas käinud, kuid pole suutnud ära otsustada, millist võtta ja kas üldse võtta jnejne. Eks teiseks kahtlemise põhjuseks oli kindlasti ka see, et mis me koeraga peale hakkame, kui peaksime tagasi minema, kuid ka see kahtlustus hajus, kui kutsikate omanik ütles, et sellisel juhul on ta hea meelega nõus koera endale tagasi võtma.

Täna siis käisimegi tema juures ning kuna me tahtsime saada tumedamat koera, siis saime valida kolme erineva pruuni koerakutsika vahel. Ühel, kes meile väga meeldis, ei olnud kõhu all kõiki vajalikke vidinaid, mistõttu tuli siiski tegelikkuses valida kahe pruuni isase kutsika vahel. Pärast pikki vaidlusi ja arutelusid, otsustasime valida sellise kirju näoga kutsika, kelles nägime ka suurest peast isikupärast koera :)

Mässisime siis kutsu teki sisse ning Christiani süles sõitsime rolleritega kodu poole. Roller on selline maagiline asi, kus kõik väiksed lapsed tuttu armastavad jääda. Nii ka kutsikas.

Tee pealt ostsime veel talle kaelarihma ning toitu mida ta koju jõudes vitsutas kohe suure isuga. Avastasime, et ta kehal jooksevad ringi mingid kirbud ning panime kutsu kohe pessu ning tegelesime tema puhastamisega.

Igatahes on meil nüüd uus pereliige, kes meid alati koju jõudes rõõmsalt vastu võtab ning kellega kõiki muresid ja rõõme jagada saab. Loodetavasti oleme talle head vanemad ning kasvatame temast tubli ja heasüdamliku kutsa :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:23 Sildid Thailand Tagged animal Kommentaarid (1)

(Sissekanded 1 - 5. Kokku 5) Lehekülg [1]