Selle autori poolt: phuketis

Lausa märkamatult on meil Phuketil järjekordsed kolm kuud täis saanud ning tuli otsustada, millisesse riiki siis seekord põikama peaks. Kuna käes on jõulukuu, siis ka kõik lennufirmad on oma hinnad üles kergitanud ning ühtegi soodsat võimalust lennukiga lähiriiki minemiseks ei olnud.

Olles lugenud ja uurinud erinevaid võimalusi, otsustasime seekord kõige lihtlabasema ning odavama visa runi kasuks Myanmari ehk endise nimega Birmasse. Alguses tekitas see mõte küll külmajudinaid, kuid nähes kuidas kõik tuttavad riburada sama teed läbinud on, otsustasime ka meie sama tee jalge alla võtta.

Selleks tuli paar nädalat varem broneerida koht mikrobussis, mis väljub peaaegu igal päeval (tuli välja, et mitte pühapäeval). Eelmise päeva õhtul helistati sealt büroost ning kinnitati hommikune minek. Läksime siis õhtul ilusti kenasti kõik varakult magama ning juba kell 5 helises äratuskell. Pidime sõitma Chalong Police Stationi juurde ning juba ootaski buss meid seal ees. Tuli välja, et peale meie nelja pidi sel päeval reisi kaasa tegema veel 3 tegelast ning riburada korjasime ka nemad peale. Buss ise oli väga mugav ning meie nelja käsutuses oli kaks tagumist istmerida. Keskelt laest jooksis alla LCD ekraan, kus pandi peale film, et sõit libedamalt kulgeks. Kogu 5 ja poole tunnise sõidu jooksul tehti 2 „pissipeatust“ ning anti hommikusöögiks ka veel üks saiake ning pudel vett.

Märkamatult olime jõudnud juba Ranongi, mis on lähim punkt Tai idaküljel pääsemaks Myanmari. Ranong iseenesest jättis sellise väga räpaka mulje, kuid eks seda saab seletada ka Myanmari piirilinna staatusega. Esmalt juhatati meid Tai Immigratsiooni, kus saime passidesse riigist väljumise templid. Seejärel pidime tegema passidest koopiad (5 bahti tükk), pidime loovutama passid mingile tüübile ning edasi juhatati meid juba paadi peale. Paat ise oli selline suuremat sorti pikasabalise tüüpi paat, kus siiski oli juht koos ilmatusuure bussirooli taolise juhtrauaga. Sõit ise kestis 30 minutit ning peale laevast väljumist pidime minema 100m kaugusel asuvasse Myanmari piiripunkti. Ümberringi keerlesid ringi kõikvõimalikud kaupmehed, kes kõikidele saabujatele aktiivselt kõikvõimalikku odavat nänni pakkusid (Myanmaris on eriti odavad alkohol, tubakas ning viagra taolised tabletid, kuid nende Tai riiki toomine lubatust suuremast kogusest on kuritegu). Myanamari Immigratsioon oli räämas pisike hoone, kus siis see inimene kelle kätte passid läksid need ükshaaval ametnikele ette söötis. Põmm põmm virutati sinna templid sisse ning juba 30 minutit hiljem istusime taas vana tuttava paadi peale, mis meid tagasi Tai poole sõidutas. Enne randumist pidime tegema pisikese peatuse, kus laeva hüppas mundris tollitöötaja, kes kõik kotid läbi otsis, et avastada ebaseaduslikult Myanmarist ostetud kaupa. Kuna meist keegi seal „shoppamas“ ei käinud, siis lasti meid rõõmsalt minna.

Edasine protseduur nägi ette uuesti Tai Immigratsiooni külastamist, kus saime passidesse oma järjekordsed templid, mis lubavad meil riigis viibida järgnevad kolm kuud. Järjekorras seistes andis meie bussijuht meile võimaluse valida lõunasöögi menüü vahel, mis siis koosned Euroopa, Hiina, Jaapani, Tai ning veel mingisuguse riigi toitudest. Meie Christianiga jäime truuks seekord Euroopa juurde, kuid Liisu ning Jana otsustasid võtta vastavalt Jaapani ja Tai menüü. Söögikohaks oli mõni kilomeeter sadamast eemal asuv suht suur hotell, kus me küll ühtegi külastajat ei näinud, kuid toit oli laual ning meie oma Euroopa menüüga väga rahul (klubivõileivad, tomatisupp, puuviljasalat ning kohvi). Liisu sai hunniku sushit, mingi jaapanipärase kala ning veel üht koma teist, mis talle loomulikult ei maitsenud. Ka Jana saadud Tai toit oli maitsestatud meie vihavaenlase koriandriga ning ka sealt eriti palju peale puuviljade nokkida polnud.

Järgnevad 5 ja pool tundi kulgesid rahulikult bussis loksudes, mis oli kaunikestki tüütu. Kuna teeolud ei ole sealkandis kõige paremad, siis loksutab see päris kõvasti. Liisul läks sinna minnes ka veid süda pahaks, kuid üldjoontes pidasid lapsed reisi väga hästi vastu.

Kui nüüd küsida, et kas järgmine kord kordaks sama tripp, siis jah. Tegemist on siiski kõige lihtsama ja odavama viisiga visa runi tegemiseks, kus sa küll loksud enamus päeva bussis, kuid ise eriti mõtlema ja tõmblema ei pea.

Järgmiste visa runideni

Päikest!

Kuna Tai kuulub mereriikide hulka, siis ka Phuketil on kohustuslikud merereisid saanud pea iganädalasteks ajaviite viisideks. Kuna Christianil oli esmaspäev koolist vaba seoses kuninga sünnipäevaga, siis otsustasime koos rootslastest sõpradega minna kusagile merele, kas siis kala püüdma või niisama ilusat ilma nautima. Kaalusime erinevaid võimalusi ning maksumusi ning lõpuks otsustasime hoopis jetiga kimada Coral Islandile või mõnele muule lähisaarele. Hommikul päike lõõmas ning esimesena viis Hakan ära oma naise ja lapse. Tagasi tulles ootas meid üllatus, kuna tuli välja, et see päev polnud võimalik suurte lainete tõttu ei Coralile ega ka Bon Islandile pääseda, mistõttu olid nad suuna võtnud Cape Panwa poolsaarel asuvale rannale.

Rand ise ei olnud ei tea mis ilus, kuid selle korvas võimas jet, millega siis kordamööda sõitmas käisime. Ka Christian istus mul kaksiratsi süles ja nautis igat kiirendust ja kurvi, mis me seal tegime

Kusjuures sealsamas oli ka üks mõnus tai söögikoht otse rannal, mis madalhooajal oli täiesti mahajäetud. Nüüd aga kees seal elu täies hoos ning seal sain ka üle pika aja süüa head Fried Rice with Chicken, kuhu oli sisse susatud kõiksuguseid huvitavaid ja uudseid komponente.

Jetisõidu vahepeal sai ka õnged vette visatud ning enamasti lapsed kerisid kordamööda spinninguid ning üritasid kala kätte saada. Kahjuks või õnneks lõppes see seekord taas saagi puudumisega, kuid ega see ei olnudki peamine.

Tagasiteel õnnestus meil jeti pealt üks pagas vette kukutada ning ümber keerates ning järgi minnes sai ka 2 korda järjest vette sulpsatud. Kolmekesi jetil ning lainetega, oli see kurvis kerge tulema. Õnneks olid loomulikult meil kõikidel päästevestid seljas ning sellel kuumal päeval oli see pigem lõbus vahejuhtum kui ebameeldiv kogemus.

Järgmise päeva hommikuks oli meil Hakaniga plaanis minna ühte laeva üle vaatama, mida võiks ka tulevikus erinevate ürituste tarbeks kasutada. Laev aga pidid see päev tegema lõbusõidu Racha Islandile ning otsustasime päeva kaasa teha. Laev ise oli suht suur (23 meetrine ning 3 teki ning 4 konditsioneeritud kajutiga). Sadamast väljudes visati sisse traalimiseks õnged ning serveeriti ka hommikusöök, milleks oli salaami baquette koos kohvi ja karastusjookidega. Sõit kulges rahulikult, päike paistis, muusika tiksus ning kõik tundsid ennast väga mõnusalt. Peale 2 tunnist tiksumist jõudsime Racha Yai saarele, kus laev korraks ankrusse jäi, et kõik soovijad saaksid snorgeldama minna. Seal küll eriti midagi põnevat vaadata ei olnud ning kõikide tungival soovil hakati edasi liikuma Racha Noi poole, mis asus 45 minutilise sõidu kaugusel. Racha Yai sobib eelkõige sukeldumise õppijatele, kus on ilus läbipaistev vesi ning kivide ääres suht korralik korallriff. Samuti on seal olemas ka ilus liivarand ning ka majutusvõimalus 5 tärni hotelli kui ka askeetlike bungalote näol.

Racha Noile jõudes jäime ankrusse ühte looduskaunisse kohta ning serveeriti lõunasöök, milleks seekord oli hiiglaslik viini snitsel koos euroopaliku kartulisalati ning tomatisalatiga. Eks see kõik oli sellepärast nii, et enamus pardalviibijaid olid sakslased, kellele selline toit on eriliselt mokkamööda.

Peale lõunasööki liikusime hetkeks edasi järgmise saarenuki taha, kus sai tehtud järjekordne sukeldumine. Seekord olid sel kohal väga suured lained, mis tegi snorgeldamise eriti põnevaks. Veealune maailm oli juba hulka põnevam ning näha sai kõikvõimalikke vee-elukaid.

Hakkasime vaikselt tagasi pöörduma ning viimane peatus tehti siis uuesti Racha Yai saare teisel küljel, kus saime taas snorgeldama mindud. Sealne veealune pilt võtaks igaühe hingetuks, kuna seal avanes justkui teislaadi maailm. Oleks justkui läbi suurendusklaasi vaadanud mereakvaariumisse kus kõik Nemost tuttavad värvilised sõbrad su silmade eest läbi ujuvad, põhjas askeldavad moreenid ning suured kalaparved liiguvad mööda veealuseid maastikke. Võimas!

Kuna vahepeal oli õnge otsa hakanud ka tuunikala, siis see tehti fileeks ning wasabi ning sojakastmega sai see toorelt sushi pähe kinni pistetud. Kusjuures super maitse, mida edaspidi peaks kindlasti veel proovima. Laevas serveeriti veel puuvilju ning jooke ning vaikselt tiksusime päikeseloojangu saatel tagasi kodusadamasse Chalongi. Tagasi olime kell 19 paiku õhtul ning kogu paadirahvas oli väga rahul kogu päeva, korralduse ning üleüldise tripiga.

Päikest!

Oleme juba aastaid igatsenud omale koera võtta, kuid tänu minu loomaallergiale on sellele mõttele alati stopp peale pandud. Kuna meil naabritel on juba pikka aega üks Beagle tõugu koer ning mulle pole see kuidagi mõjunud, siis sai mõte uut hagu juurde.

Just selle mõtte ajal sünnitas meie tuttava restoraniomaniku koer ühe pesakonna, kus oli nii pruune kui ka valgeid mustakirjulisi kutsikaid. Oleme juba mitu nädalat neid imepisikesi karvapalle piilumas käinud, kuid pole suutnud ära otsustada, millist võtta ja kas üldse võtta jnejne. Eks teiseks kahtlemise põhjuseks oli kindlasti ka see, et mis me koeraga peale hakkame, kui peaksime tagasi minema, kuid ka see kahtlustus hajus, kui kutsikate omanik ütles, et sellisel juhul on ta hea meelega nõus koera endale tagasi võtma.

Täna siis käisimegi tema juures ning kuna me tahtsime saada tumedamat koera, siis saime valida kolme erineva pruuni koerakutsika vahel. Ühel, kes meile väga meeldis, ei olnud kõhu all kõiki vajalikke vidinaid, mistõttu tuli siiski tegelikkuses valida kahe pruuni isase kutsika vahel. Pärast pikki vaidlusi ja arutelusid, otsustasime valida sellise kirju näoga kutsika, kelles nägime ka suurest peast isikupärast koera

Mässisime siis kutsu teki sisse ning Christiani süles sõitsime rolleritega kodu poole. Roller on selline maagiline asi, kus kõik väiksed lapsed tuttu armastavad jääda. Nii ka kutsikas.

Tee pealt ostsime veel talle kaelarihma ning toitu mida ta koju jõudes vitsutas kohe suure isuga. Avastasime, et ta kehal jooksevad ringi mingid kirbud ning panime kutsu kohe pessu ning tegelesime tema puhastamisega.

Igatahes on meil nüüd uus pereliige, kes meid alati koju jõudes rõõmsalt vastu võtab ning kellega kõiki muresid ja rõõme jagada saab. Loodetavasti oleme talle head vanemad ning kasvatame temast tubli ja heasüdamliku kutsa

Päikest!

Oleme siin juba pikka aega suhelnud lähedasemalt ühe Rootsi perega, kellel on Christiani vanune poiss nimega Nicklas. Laupäeval toimus nende vastostetud häärberis lahe sünnipäevapidu. Kokku oli sinna tulnud umbes 15 last ning nende vanemad. On põnev osaleda teisest rahvusest inimese sünnipäeval, kus saad teada nende kommetest, tavadest ning harjumustest.

Sünnipäev algas sellega, et kõik lapsed suurest vaimustusest basseini hüppasid. Tegemist on väga kifti planeeringuga majaga, kus kogu 1600 ruutmeetrisele pinnale on ära mahutatud kogu maja ning majakompleksi keskel laiub võimas bassein. Peaaegu igast maja osast ja toast on võimalik sõna otseses mõttes basseini jalutada. Seal puuduvad igasugused mõtetud muruplatsid ning kohad aias, mida tegelikult me keegi ei kasuta. Ära oli kasutatud kogu õuepind, mis jättis kogu majast mega suure mulje, kuna tänu kliimale hoiad kõik uksed ja klaasseinad lahti ning on tunne, nagu kogu 1600 ruutmeetrit oleks kõik üks suur tuba.

Ühesõnaga lõbutsesid lapsed basseinis nii nagu jaksasid ning vett lahmas igasse ilmakaarde. Küll joosti, mängiti veepüssidega sõda kuni selleni välja, et täideti kõik õhupallid veega ning loobiti veepomme Seejärel oli aeg söömise käes. Kui Eesti traditsioon näeb ette, et laud on sünnipäevadel lookas heast ja paremast ning perenaine on kokkamisest täiesti kurnatud, siis sellel sünnipäeval oli valmistatud vaid hiiglama palju suuri pannkooke, mida lapsed siis mõnuga koos maasikamoosiga alla vitsutasid. Sünnipäevalaps sai ise alles 8 aastaseks, kuid juba tundis ta huvi kõikvõimalike pidude vastu ning ka tema tuba oli dekoreeritud erinevate diskopallide, vilkurite ning muu nänniga ja plaadimasin mängis kõikvõimalikke tuntud Rootsi ja välismaised tümpsulugusi. Oli näha, et lastel oli tegevust kogu aja ning keegi ei virisenud, vingunud ega rippunud vanemate küljes.

Sünnipäeva lõppedes on rootslastel mõnus traditsioon, kus kõik lahkujad saavad "kala püüda". See kujutab endast seda, et ukse ette tõmmatakse kardin, kus sünnipäevalaps läheb ühele poole ning teisel poole läheb külaline ning hoiab käes õngeritva nööriga, kuhu otsa on pandud näiteks pesulõks. Seejärel hakkab ta üle kardina kalastama ning sünnipäevalaps paneb sinna ridva otsa mingi üllatuse. Seekord oli selleks ilusti ära pakitud kotike, mis sisaldas erinevaid komme, krõpse ning muid maiustusi. Vürtsi lisati sellega, et vahetevahel pisteti konksu otsa näiteks kummikindad, isa aluspüksid jne Nalja kui palju.

Õhtupoole kui lapsed olid lahkunud, siis oli meil peremehega plaanis tega väike grilliõhtu. Grill ise asus ilusa tiigi kaldal, kus ujusid ringi kõikvõimalikud kalad. Grillisime kana, erinevaid juurvilju ning lastele hamburgereid ning friikaid. Loomulikult ei puudunud ka traditsiooniline viskishot, mis kujutas endast jääst tehtud pitsidesse valatud shoti, mis peale joomist tuli basseini pilduda Õhtu kulges mõnusasti ning otsustasime lapsed viia Katale, kus toimus juba kolmandat päeva pilkupüüdev tuleshow ja -võistlus, kus erinevad artistid vehkisid nii põlevate vasarate, pulkade kui muu atribuutikaga, kõndisid köie peal ning tegid tuleneelamist. Võitja pidi saama 10000 bahti, mis siis ka see õhtu välja selgitati. Liisu muidugi oli kogu päeva virr varrist nii väsinud, et ta lihtsalt Jana kätel rannas tudima jäi. Kahjuks jäi show meil siis lõpuni vaatamata, kuid pärast kuulsime, et meie lemmik Michael Jacksonit imiteeriv maskiga artist oli võistluse kinni pannud.

Phuketil toimub alati midagi, kuid need põnevad üritused ja kohad on vaja lihtsalt üles leida. Reklaam kui selline on suhteliselt väikene või siis on lihtsalt viga meis, kes sellest kirevas plakatimeres ei suuda seda õiget infot üles leida või ei saa lihtsalt keelest aru. Oleme nii mitmeid põnevaid üritusi maha maganud, kuid ega siis igale poole ka jõudma pea. Hetkel valitseb Phuketil meeletu kuumus ning päike lõõmab armutult. Ka veetemperatuur on läinud kõvasti üle 30 kraadi ning enam ei saa ka seal kuumusele leevendust. Aga...see on tegelikult väääägagi mõnus

Päikest!

Olime juba ammu mõelnud, et kõrghooajal tuleks ära käia Phi Phi saartel, mis küll meil nähtud Janaga, kuid laste jaoks oleks see midagi uut ja põnevat. Kuna seni ajani olid lained päris suured olnud, siis lükkasime seda pidevalt edasi.

Kuna hetkel oli veel Phuketil puhkamas ka teisi eestlasi, siis tekkis mõte, et miks mitte rentida koos mõni privaatlaev ning teha selline eestlaste ühine reis paradiisisaartele. Mõttekaaslasi tekkis järjest juurde ning ühel hetkel oli soovi avaldanud juba pea 30 eestlast. Loomulikult on sellise rahvahulga kokkuajamine suht keeruline ülesanne, leida kõigile sobiv aeg ning meelepärane maksumus. Lõpuks leidsime ühe mõnusa laeva, millel pikkust 25m ning 3 tekki. Tegemist oli sukeldujate laevaga, mille saime välja sebida ühe me tuttava kaudu. Laeval olid sees nahkdiivanid, vaipkattega põrandad, 2 tualetti, söögiala ning laeva vööris võis lihtsalt päikest nautida.

Hommikul kell 8 kogunesime Chalongi sadamas ning sõit võis alata. Hommikusöögiks pakuti kõikidele pardalolijatele tuunikala võileibu ning teed ja kohvi. Siiski oli ilm selline kahtlane, päike küll piilus pilve tagant, kuid kõikjal valitses selline sudu, mis ühest küljest oli tore, kuid samas oleks eelistanud päikesepaistelist ilma. Sõit ise kestis pea 3 tundi ning lained olid päris võimsad. Meie grupijuht Danny andis kõikidele soovijatele sisse merehaiguse vastu tabletid, kuid siiski paljudel lastel ning ka osadel täiskasvanutel tuli kallale merehaigus, mis nende jaoks oli suht ebameeldiv.

Kolme tunni pärast jõudsime Maya Bayle, mis asub Phi Phi saarte väiksema saare Phi Phi Lay küljel, mis on tuntuks saanud filmi The Beach võttepaigana. Kuna juba eelmisest aastast mäletasime, et kuna tegemist on ühe populaarsema turismikohaga antud regioonis, siis rahvast oli seal palju ning paat oli paadis kinni. Otsustasime mitte hakata seal maale minema ning tegime seal vaid mõned pildiklõpsud. Edasi sõitsime suurema saare juurde Phi Phi Donile, kus randusime rannikust 100m kaugusel ning meid korjas peale pikasabaline paat. Nii meie Christianiga kui ka teised julgemad hüppasid kohe suurelt paadilt vette ning snorgeldasime ise kalda poole. Kuigi rannaäärne ala ei pakkunud eriti snorgeldamismõnu, siis veidi eemal laius päris kena korallidest palistatud järsak, kus võis näha väga eriskummalisi vee elukaid ning koralle.

Dannyl oli plaanis teha ka paar sukeldumist ning tal oli vaja korraldada üks eksam vee all ühele kohalikult sukeldujale. Nemad siis kadusid tunniks vee alla.

Tegemist oli Monkey Beachiga, kus rannas jooksid ringi vabalt suured ja väiksemad ahvipärdikud. Üks meie grupist poiss läks ühele ahvile veidi liiga lähedale ning üritas käe pealt ahvile süüa anda, kuid nagu metsaelanikud on, oli ka see paraku ettearvamatu ning ründas poissi. Õnneks piirdus asi vaid väikse kriimustusega, kuid siiski olid nad sunnitud minema ennast vatsineerima marutaudi vastu, kuna nagu vanasõnagi ütleb: parem karta, kui kahetseda.

Edasi viis pikasabaline paat meid laeva tagasi, kus meid juba ootas imemaitsev lõunasöök. Kõhud täis, kulges sõit saare sadamasse, kus siis anti meile tunnike ringivaatamiseks. Saare see osa oli isegi eelmise aastaga võrreldes tundmatuseni muutunud ning juurde oli tekkinud hulgaliselt erinevaid poekesi, müügikohti ning teisi kaubapakkujaid. Kõik see virr varr võttis saarelt selle oodatud võlu ning tegelikult pole seal saarel väga palju midagi peale hakata. Kuna saar ise on keskosast vaid 100m lai, siis ühest kaldast teise jalutamine võttis aega vaid hetke.

Kell oli märkamatult juba pool viis õhtul saanud ning pidime pöörduma tagasi laeva, mis meid kodu poole loksutama hakkas. Lained olid vaibunud ning kellelgi väga paha ka enam ei hakanud. Jõudsime tagasi poole üheksa paiku õhtul ning igal pool valitses suur pimedus.

Tegelikult päev oli tore ning lisaks Phi Phi saartele oli see lihtsalt üks vahva päev merel. Edaspidi peavad lihtsalt kõik inimesed, kel väiksemadki merehaiguse ilmingud kunagi olnud on, selle vajaliku tableti juba kasvõi profülaktika mõttes enne sisse võtma. Järgmine kord peaks me sõitma juba mõnele teisele saarele, kuid siis juba kusagile lähemale, kuna avastamist erinevatel paradiisisaartel jagub siin küllaga.

Päikest!

Igas riigis, olgu see siis Eestis või Taimaal, on ikka keegi, kes otsustab midagi ära keelata. Eestis palju boleemikat tekitanud alkoholi müügi piirang on ka siia jõudnud, kuid mõningate nüanssidega.

Nii Phuketil kui ka kogu Taimaal üldse on keelatud müüa vähestes kogustes alkoholi teatud kellaaegadel. Alkoholi müük on lubatud kella 11.00 hommikul kuni 14.00 ning kella 17.00 kuni südaööni.

Suuremad kaupluseketid nagu 7/11 ja Family Mart järgivad antud seadust väga punktuaalselt, kuid siiski võib leida väikseid nurgataguseid kohti, kus saab ka keeluaegadel vähestes kogustes alkoholi osta.

Mõned kauplused kasutavad sellist meetodit, et poes kauba eest makstes arvutatakse alkoholi maksumus taskukalkulkaatoriga kokku ning lüüakse kassast läbi alles lubatud kellaaegadel. Reeglina on see kõik sõltuv sellest, kui head suhted kaupluseomanikul on kohalike politsejõududega. Kauplustes ei ole mõtet hakata nuruma ja vaidlema teemal, et kas siiski kuidagi oleks võimalik alkoholi ostmine keeluaegadel, kuna töötajad on saanud väga selged juhtnöörid ning üldjuhul kõik peavad sellest kinni.

Just siia Phuketile tulles ning oma esimest poetretti tehes, saime kassa juures üllatuse osaliseks, kui meie venipakk kõrvale tõsteti. Kuna olime lisaks veinile toidukorvi ladunud ka mõned õlud, siis soovitas müüja meil mõned pudelid veel krabada. Siis tuligi välja, et keeluseadus on küll, et ei tohi osta alkoholi, kuid see puudutab ostu vähestes kogustes. Alates 10 liitrist ei ole mingit piirangut, niiet võib shopata palju süda lustib. Võimas

Võimalik, et selline seadus hoiab tõesti eemale juhutarbijad ning keskendub pigem pikaajalistele elanikele, kes siis varuvad suurema koguse.

Eks igasugune piirang on millekski kasulik, kuid elu on näidanud, et mida rohkem sa piirad, seda enam probleemid just süvenevad.

Päikest!

Eelnevates postitustes olen ma kirjutanud, kuida Christiani jalgpallitreeningud kulgevad ning millised on võimalused Phuketil treenimiseks. Olen juba pikalt mõelnud, et kuidas sellises kohas nagu Phuket ei ole loogilist jalgpalli treenimise süsteemi, nagu seda on igalpool Euroopas ning teistes arenenud regioonides. Ometi on jalgpall siin üks populaarsemaid spordialasid, mida harrastatakse igal nurgatagusel väljakul. Kuid sellepärast ongi see imelik, et kõik teevad seda lihtsalt fun-i pärast ning sellist akadeemilist ja süstemaatilist treenimist kohtab suht vähe. Eriti veel laste suhtes.

Olles nüüd käinud igal nädalavahetusel treenimas oma kooli juures koos poistega, kes temale enam nii väga pinget ei paku, otsustasin uurida lisavõimalusi. Christiani praeguse treeneri abiga sai mõeldud, et miks mitte lasta tal proovida Futsali. Eeee...et mis asi see selline siis on küsite kohe, eksole Futsal on tegelikult üks spetsiifiline jalgpalli vorm, mida reeglina mängitakse siseruumides, kuid kus ei saa kasutada piirdeid, pall on raskem ning ei põrka nii hästi kui tavaline jalgpall ning mängitakse 4+1 väljakumängijaga. Asi oli lihtsalt selles, et Futsali treeningutel osalejad on Christianist märgatavalt suuremad. Kõige noorem mängija oli 10 aastane, kuid kõik teised valdavalt 12-14 aastased "mehemürakad". Mõnele mehele vaatasin ka mina alt üles ning imestasin, et kuidas tänapäeva noored nii varakult juba sellist pikkust on visanud.

Esimene treening leidis siis aset eile tema kooli juures kõvakattega väljakul. Alustuseks pidid nad jooksma kõik ca 1,5km ning tegema erinevaid harjutusi, kõhulihaseid (55 kordust) ning teisi soojendusharjutusi, mida olin harjunud nägema meeste treeningutel ka Eestis. Futsali eripära seisneb veel selles, et sa pead olema tehniliselt väga pädev, kuna väljak on väike, söödud peavad olema täpsed ja tugevad ning mäng on kordades kiirem kui tavaline jalgpall. Arvasin küll alguses, et Christianil võib tekkida kompleks tulles uude tiimi ning mängida endast kordades suuremate poistega, kuid võta näpust. Järjekordselt pidin ma tunnistama fakti kui tubli poeg meil on. Esimestest hetkedest alates oli ta aktiivne pool, triblas, võttis suurtelt palli ära ning lõi ka 2 väravat Poisid võtsid ta väga hästi vastu, kuigi osad ei osanud inglise keelt rääkida. Seal trennis ongi nii, et ka treener pursib vaevu inglise keelt ning kõik käsklused ning õpetused on tai keeles.

Trenni sagedus on muidugi muljetavaldav, kuna trenn toimub 5 päeva nädalas ning 2 korda päevas. Hommikul 7-8ni ning õhtul 16-17.30ni. Otsustasime muidugu hommikustest trennidest loobuda, kuna 8 aastasele poisile on juba 5 päeva nädalas suur koormus ning ei tahaks, et ta hakkaks trenni kui kohustust võtma vaid teeks seda mõnu ja naudinguga. Hea on see, et antud tiim käib pidevalt võistlustel ning sõpruskohtumistel teiste klubidega, mis lisab kogu treeningule ka teatud värvingu ning teeb kogu tsükli veidi vaheldusrikkamaks. Eks siis paistab, kuidas asi meeldib ning kas uus Ronaldo on sündimas

Päikest!

Eile oli meil harukordne võimalus viibida ühel Taimaa ilusaimal festivalil Loy Krathongil. Ingliskeelne nimetus oleks sellel Floating Festival. Ürituse idee on selles, et kõik inimesed valmistavad omale sellise pisikese laevukese, mis siis festivali ajal täiskuu paistel vette lastakse ning järgnevaks aastaks omale ja lähedastele edu ja õnne soovitakse.

Laevuke koosneb ümmargusest palmipuu rõngast, mis palistatakse erinevat moodi banaanipuu lehega. Rõnga keskele asetatakse erinevaid lilleõisi ning kõige keskele kolm viirukit ning küünal. Seejärel peab paadi omanik lisama sinna oma juuksekarvad, küünetüki ning 1 bahtise mündi. Seejärel asetatakse laevuke vette, süüdatakse viirukid ja küünal ning mõttes soovitakse parimaid soove

Meie käisime Loy Krathongi vaatamas Nai Harnis asuvas laguunis, kus siis tehissaare keskele oli püsti pandud minilinnak, kus siis kõikvõimalikud kaubitsejad pakkusid head ja paremat. Samuti olid seal reas erinevad tivoliatraktsioonid ja lastele batuudid.

Ilmavana oli muidugi otsustanud meile käru keerata ning peale kuuma ja kuiva päeva tekkisin kella 17 paiku õhtul taevasse pilved ning just Nai Harni saabumise hetkel hakkas ka sadama. Õnneks see ei kestnud kuigi kaua, kuid vahelduva eduga tibas veidi edasi. Tegemist oli juba teise järjestikuse aastaga, kus just sellel kõige ilusamal päeval on taevas õhtu saabudes pilvine ning täielik nauding vaatemängust jääb kesiseks. Rahvas hakkas oma laevukesi järjest vette laskma ning ka meie otsustasime omad järgi saata. Süütasime viirukid ja küünlad ning lasime paadid vette ning soovisime kõikidele oma lähedastele ning eriti perekonnale head järgnevat ja õnnelikku aastat. Liisu ning Christian olid oma Krathongid ehk laevukesed vastavalt lasteaias ja koolis ise oma kätega valmistanud, mis tegi nende omad veelgi erilisemaks. Kahjuks väikese vihmasabina ning kerge tuule tõttu ei põlenud kellegi küünlad laevukeste peal kuigi kaua, kuid osad vapramad küünlad tegid siiski laguuni ilusaks tuledemereks.

Sealsamas kõrval lasti üles taevasse "love balloonse", mis on silindrikujulised õhupallid, kuhu alla asetatakse küünal ning mis sooja õhu tõttu kõrgele taevasse lendavad. Kohalike sõnul pidi see tähendama head õnne, kui õhupall otse ilusti üles läheb, kuid kui see tuule ja muude mõjutuste korral kusagile alla kukub või ära vajub, siis see pidi jällegi halba õnne tähendama.

Kokkuvõttes oli see tore õhtu, kuna lapsed said ennast batuutidel higiseks hüpatud, kõhud kõik head ja paremat täis pugitud ning me kõik saime seda kord aastas toimuvat ilusat festivali täiel rinnal nautida.

Nai Harnist kodupoole sõites oli mõnus vaadata kuidas igast saarenurgast lasti õhku loveballoone ning taevas oli täitunud sätendavate tulukestega. Ilus, pole midagi öelda

Päikest!

Selleks, et me oleme nii kaugele jõunud, peaks alustama augustikuust, kui me reaalselt läksime Kajokietsuksa kooli sisseastumisteste tegema. Test iseinesest läks ilusti ning peale pooletunnist ajuderagistamist oli vastus selge: test on läbitud edukalt. See sisaldas erinevaid grammatikaülesandeid, matemaatikat, üldist teamist ühiskonnast jne. Kuigi paljud asjad olid Christiani jaoks uued ja arusaamatud, siis kokkuvõttes läks kõik edukalt.

Peale testi tegemist paluti meil kokku panna kõikvõimalikud paberid ja ära täita ankeedid, mis olid sama pikad kui hiina müür. Kõikidest dokumentidest pidime veel tegema 3-4 koopiat ning osa dokumente isegi paluti tai keelde lasta tõlkida. Olime suht lootusrikkad ning õnnelikud, et lõpuks saime talle koha. Siis aga tabas meid väga ebameeldiv üllatus, kui see sama tädi helistas ja teadustas mulle, et kahjuks on asjalood nii, et kõik kohad on koolis täis ning peame panema teid ootelisti. See tuli meile kui välk selgest taevast ning kõik me plaanid olid nässus.

Egas midagi, hakkasime siis oma mõtteid teiste koolide suunas liigutama, kuid ega sealt midagi hea välja kokkuvõttes ei tulnud. Kõik järgnevad koolid olid siiski rahvusvahelised koolid, kus õppemaks oli sedavõrd üüratu, et meie seda välja poleks kannatud. Kõige odavam rahvusvaheline kool oli Rawai Progressive school, kus õppemaks kõikide tasudega kokku tuli ca 300000 bahti ehk siis 100000 krooni aastas. Kõik järgnevad koolid olid veelgi kallimad ning me olime üsna lootusetus seisus. Vahepeal sai oldud veel kooliga mailivahetuses, ning suhtlesime paljude õpetajatega, kus keegi ei mõistnud meie olukorda. Et siis mismoodi teile öeldi, et kohti ei ole. See on ennekuulmatu jne. Ühesõnaga ei tea kas mõjus meie pidev sudimine või siis tõesti mingi koht vabanes, helistati meile oktoobri keskel ning teatati rõõmusõnum, et Hans Christian on kooli nimekirja sisse arvatud. Kuna uus poolaasta algas seal koolis 26. oktoober, siis oli meil sobilikult üks nädal aega kõik bürokraatia korda ajada, rahad ära maksta ning koolitarbed ja vormid osta.

Õppemaks kujunes seal koolis 69400 bahti poolaasta ees, mis siis sisaldas õppemaksu, kindlustust, toitlustust, õppematerjale, sisseastumistasu ning veel mingeid nipet näpet asju. Järgnev poolaasta maksab ca 60000, mis siis kokku aastamaksuks teeb ümmarguselt 130000 bahti. See on üle kahe korra vähem kui kõige odavam rahvusvaheline erakool. Haridus on kõik meil inglisekeelne, enamus õpetajaid on kõrgelt kvalifitseeritud ning pärit kas Ameerikast, Inglismaalt või Austraaliast. Kogu õppetöö käib inglise keeles niiet ka seda kooli võib nimetada rahvusvaheliseks kooliks

Esimeseks murelapseks sai meil koolivorm. Nimelt seal koolis on kohustuslik 3 erinevat koolivormi. On tavaline vorm, mis koosneb lühikeste varrukatega triiksärgist, ruudulistest lühikestest pükstest, lipsust, valgetest sokkidest ning mustadest kingadest. Seda vormi tuleb siis kanda teisipäeval, neljapäeval ja reedel. Kolmapäeval on ülekooliline skaudi ja gaidi päev, kus siis on lastel seljas embleemidega triiksärk, kaelas skaudisall ning peas skaudimüts. Jalas peavad nad siis kandma musta värvi tenniseid. Esmaspäev on aga spordipäev, kus seljas peab olema roheline kooli logodega spordisärk ning jalas "adibas" tüüpi mustad läikivad dressipüksid. Jalanõudeks lumivalged krõpsudega tossud Väga praktiline eksole. Kõik vormid sai kohe osta koolis asuvast poest, kuid jalanõud pidime ise muretsema. Komistuskiviks saigi meil siis need mustad kingad, mis olid justkui Phuketi saarelt otsa saanud. Lõpuks siiski ühest kallimast kaubamajast need leidsime, kuid just meile vajalikke numbreid polnud Mis siis teha, nüüd poiss käibki koolis oma mustade tennistega. Õnneks pole kellelgi siiamaani pretentsioone olnud.

Ok ma olen siin nüüd pikalt taustast jahunud, kuid nüüd siis esimese koolipäeva juurde. Hommikul oli kõigil pabin sees, et ikkagi väga uus ja hirmutav keskkond lapse jaoks, et ei tea kuidas hakkama saab. Jõudsime kooli kella 7.45 ajal ning siis oli juba alla "aulasse" kogunenud kogu koolipere, kes kõik nagu sõdurpoisid ennast ritta olid seadnud. Seal siis toimus igahommikune kogunemine, kus võimeldakse, lauldakse, lausutakse mõned sõnad Buddha austuseks ning minnakse riburada oma õpetaja sabas klassidesse. Christian võeti seal kohe omaks ning tuli välja, et tema klassijuhatajaga olime juba varasemalt suhelnud ühe tuttava sünnipäeval. Tema nimi on muideks Kate Õhtul järgi minnes oli mul igati värin sees, et ei tea, kas nüüd on poisil shokk suur ning edasise koolimineku suhtes blokk ees. Kuid ma eksisin rängalt. Mulle jooksis vastu rõõmus naeratav poiss, kes kilkas, et oi kui mõnus tal siin on Rääkides õpetajaga, ei suutnud ka tema uskuda, et kui aktiivne ja arukas Christian oli olnud oma esimesel koolipäeval. Tal oli pidevalt käsi püsti olnud, oli klassi ees vastamas käinud, tahvli peale kirjutanud ning leidnud palju uusi sõpru. Kõik olid ta kohe omaks võtnud ning suhtlemisbarjääri ei olnud tekkinud esimestest hetkedest alates.

Nüüd järgnevatel päevadel on asi igati paremuse poolegi veel läinud, kuna järjest rohkem tunneb ta ennast seal keskkonnas kindlamini. Enam ei pea ma hommikul teda saatmagi minema. Hüpatakse rolleri pealt maha ja tehakse vaid tsau ning kihutatakse kooliruumidest sisse.

Ainus asi, mis seal talle eriti ei meeldi, on toit. Kuna tegemist ikkagi tai kooliga, siis kogu menüü on ka tai toitudest. Nii ongi siis kujunenud, et iga päev on senini olnud riis mingi asjaga ning seda "asja" ei julgeta proovidagi Eks ta on siis söönud riisi ning ostnud kooli puhvetist endale snäkke juurde. Kuna aga hommikul saab kodus kõht täis pugitud ning peale kella 16 pärastlõunal saab ka kodus korralik kõhutäis söödud, siis pole ka sellest lugu midagi. Koolis on lisaks igal korrusel väljas suured joogiveetünnid, kust siis iga laps saab oma kaasavõetud pudelit pidevalt joogiveega täitmas käia.

Homme ootab teda ees Halloweeni päev, kus neil on kohustus riietuda vastavatesse kostüümidesse. Esmaspäeval on jällegi Loi Kratongi päev, kus kõik peavad kandma Tai rahvusvärvides riideid ning valmistama laevukesi looduslikest materjalidest, et need siis pimeduse saabudes Karon Beachi läheduses asuva laguuni peale lahti lasta. Sellest festivalist aga juba järgnevates postitustes.

Eks aeg näitab, kuidas tal seal koolis edasi minema hakkab, kuid nüüd me enam ei muretse ning teame, et tema on poiss, kes saab igas situatsioonis hakkama. Julgem tunne kohe

Päikest!

Mõned nädalad tagasi sai Liisu lasteaed siis lõplikult atesteeritud ning kätte kõik vajalikud litsentsid. Omaniku sõnul võtsid kõikvõimalikud bürokraatlikud toimingud tal aega üle poole aasta ning uskumatult suuri summasid. Enne seda oli alati juttu, et kui kõik dokumendid korras, siis on võimalik ka ametlikult lastega väljasõite korraldada.

Eelmise nädala lõpus otsustas lasteaia juhataja viia lapsed Nai Harni, kus keset laguuni asub väike saareke, millel väike mänguväljak. Hommikul kui Liisut lasteaeda viisin, keerati nagu kiuste taevakraanid valla ning minu silmis oli nende väike väljasõit igati kahtluse all. Siiski otsustati minna, kuna lastele oli lubadus antud. Kõigepealt nad olid veidi ringi sõitnud ning läbi autoakna saare lõunatippu avastanud ning tunni möödudes hakkas taas päike paistma.



Kõigepealt viidi neid Promthep Cape vaateplatvormile, kus siis jalutati veidi ringi ning näidati ilusaid vaateid saare kõige lõunapoolsemast paigast. Väidetavalt olid need tibud olnud seal kõigile teistele külastajatele tohutuks vaatamisväärsuseks, kuna taide seas on palju blondi peaga väikeseid lapsi nagu karuotile mesi.

Seejärel siirduti edasi Nai Harni. Kõikidele lastele oli vajalik seepäev selga panna lasteaia logodega särk, et neid lihtsam oleks ära tunda. See särk on aga lumivalge, mis siis pärast suurt vihmasadu oli veidike kohatu.

Lastel seevastu oli aga seal Nai Harni mängupargis väga lõbus olnud. Mõelge vaid ise, kui liumägede all laiub mõnus suur poriloik, metsaalused on ligased ja märjad, siis see just ongi see, mis lastele rõõmu valmistab. Kusjuures Liisu oli olnud seal mänguväljakul kõige puhtam laps ja oli suutnud vaid läbimärjaks saada ning natuke oma helekollased püksid mustaks teha. Teised seevastu ujusid poriloikudes, püherdasid mudamülgastes ja tegid kõik võimalikke tükke, et vanematel võimalikult raske plekke välja saada oleks



Igatahes lapsed jäid selle pisikese väljasõiduga väga rahule ning õige varsti lubati midagi analoogset uuesti korraldada. Emmele jäi siis veel rõõm Liisu riideid leotama ja puhastama hakata ning peale kümnekordset puhastamist ja loputamist on enamus sodi riietelt lõpuks välja saadud.

Päikest!

Juba pikka aega oleme mõlgutanud mõtteid, et kui juba Phuketil elada, siis kuuluks sinna ka loogilise osana kalapüük. Ükspäev me siin käisime Jensi ja Andrega Rawai muuli pealt spinningut loopimas, kuid kahjuks ei näkanud seekord ei meil ega ka kõrval olevatel kohalikel kalameestel.

Hakanil, kes on meie naabrimees Rootsist, tekkis idee, et võiks lastele korralikumat kalapüüki näidata. Hommikul kell 9 ootas meid Rawai sadamas pikasabalise paadiga lõbus mees oma pojaga, kes oli valmis pannud nii suuremad kui ka väiksemad õnged ning külmakastid meie võimaliku saagi jaoks.

Esimsed tund aega möödusid suht lootusetus tundes, kuna sõit õigesse kohta lihtsalt võttis rohkem aega, kui me arvata oskasime. Kogu aeg olid vees 2 suurt spinningut, mis paadi taga vaikselt kaasa lohisesid. Ja siis näkkas meil ka esimest korda. Hakani poeg Niklas hakkas koos isaga seda suhteliselt suurt purikat välja sikutama. Kala osutas võimast vastupanu hüpates veest välja ning tirides õnge eri suundades. Saime ka teada, et kui nendes vetes kala konksu otsas üles-alla vees hüppab, siis on nähtavasti tegemist Dolphin Fishige ehk tõlgituna delfiinkalaga. Ei maksa segamini ajada delfiinidega ning kätt südamele pannes ei olnud meil mingit kavatsust Flippereid püüdma minna Ühesõnaga seal oli tõepoolest otsas umbes 6km raskune delfiinkala, kuid peaaegu paati sikutamise hetkel pääses kala konksu otsast põgenema.

Järgmist kala aga ei pidanus me kaua ootama ning me koos Christianiga sikutasime välja higimull otsa ees ühe võimsa tuunikala. Christian pakatas õnnest kui sai võtta kala kätte ja lasta endast koos kalaga pilti teha. Kõik hirmud nii paadisõidu kui ka võimalike ohtude ees olid kadunud.

Vahemärkusena tahan öelda, et meil õnnetus näha suhteliselt haruldasi vaalhaisid. Neid oli kaks, paadijuhi sõnul isa ja poeg, kes siis majesteetlikult liikudes ennast pinnal näitamas käisid.

Igatahes me sikutasime kordamööda välja 7 suurt tuunikala umbes kahetunnise perioodi vältel. Kuna kell hakkas liginema lõunale, siis otsustasime seekord edasisest püügist loobuda ning suundusime Coral Islandile, kus siis sõime lõunat. Otse restorani kõrval askeldasid mäeveerel ringi kaks umbes kahe meetri pikkust Comodo varaani, kellele restoranitöötajad toorest kana loopisid. Mõned nädalad tagasi sai soetatud ka snorgeldamisvarustused, mida käisime kristallselges vees ka katsetamas.

Õhtul tegime kogu eestlaste kommuunile ühe mõnusa grillipeo ning erinevaid meetodeid kasutades sai meie päevasaak ära grillitud.

Otsustasime, et sellisest kalapüügist võiks saada mõnus traditsioon, kuna ei oska ette kujutada mõnusamat ajaveetmisviisi päikeselisel päeval paadis külma õlut juues ja suuri kalapurikaid paati sikutades

Päikest!

Vabandan juba ette ja taha, et ei ole saanud pikka aega ühtegi mõistlikku rida siia sisse toksida, kuid sel kõigel on ka oma põhjus olnud. Nimelt eelmine laupäev saabusid Phuketile minu emme ja issi ning sellest ajast peale oleme koos lõbusalt aega veetnud.

Esimesel päeva peale taasnägemiskallide ja esmamuljete vahetamise oli aeg natuke saarel ringi kolistada ning esmaseks ülesandeks sai rentida auto. Kuna isal oli tegelikult Braun rendifirmaga diil tehtud juba varasemalt, et auto ilusti lennujaamas ootas, siis vat tutkitki. Oli toimunud väikene möödarääkimine ning see tipnes siis sellega, et ka saabumise päevale järgneval päeval ei õnnetunud rendikutti enam kätte saada. Ühesõnaga siis teadsin Nai Harnis ühte rendifirmat, kellel tavaliselt üsna hea valik erinevaid sõidukeid ees. Eks see oli justkui saatuse nöök, et just sel päeval olid kõik suuremad autod välja renditud ning alles vaid sellised Toyota Corolla suurused sõiduautod. Kuna meid oli 4 täiskasvanut ja 2 last, siis otsustasime isaga, et tegelikult mahume ju ikka sinna väiksemasse autosse ka ära ning juba mõne mõttepausi pärast vurasime tuttuue Honda Cityga tagasi kodu poole.

Sel päeval külastasime esmalt Phuket Townis asuvat Butterfly Gardenit, mis osutus välisest räämakusest hoolimata mõnusaks oaasiks. Sissepääsu eest küsitakse seal täiskasvanu eest 300 bahti ja laste eest 150 bahti. Esmalt on seal erinevate kuplite alla topitud lugematul hulgal putukaid, ämblikke, tõuke, vastseid jnejne, seitnel ripuvad kuivatatud liblikad ja muud putukad ning võid lugeda nende kõikide kohta üht koma teist põnevat. Edasi kulgeb rada aga eedeni aeda, kus siis lendavad ringi vabalt tuhanded erivärvilised liblikad. Juba kassade juurest pisteti igaühele pihku väikene topsikene mingi möginaga ning alles siis saime aru et see oli liblikatoit, mis kujutas endast tegelikult purustatud banaane. Seal me siis seisime topsikesed käes ning ootasime millal need tiivulised imeputukad meie käest sööma lendavad. Ega eri pidanudki eriti kaua ootama kui esimesed maiasmokad oma "suu" banaaniseks tegid Ma polnud vist kunagi liblikaid nii lähedalt silmitsenud ning oli täitsa põnev vaadata, mismoodi ta pistab justkui mingi londimoodi asjanduse toidu sisse ja kukub lurinaga seda endale sisse imema. Seal oli lisaks liblikatele ka suur kalatiik, kus siis lapsed kalatoitu loopisid. Erinevates saalides sai ka näha mismoodi toimub liblika areng munadest liblikaks ning kuidas näiteks siidiussid toimetades üliõrna siidi toodavad. Ma vist ise alateadlikult olin ühe liblikaproua ära võrgutanud, kuna see istus vahelduva eduga mu õlal mingi poole tunni vältel. Igatahes jättis see mõnusalt positiivse mulje ning kindlasti soovitan kõigil seda külastada, kellele liblikad on vastuvõetavad.

Peale seda sõitsime üles Buddha mäele, kus me kõik taas munkade käest õnnistuse saime ning nii meie kui ka me vanemad said oma käe ümber lucky paela.

Õhtul hakkas aga isa oma autorendipabereid ajaviiteks lugema ning silm jäi pidama peenikesel tekstil, kus oli öeldud, et kui soovid Phuketi saarelt autoga lahkuda, siis on selleks vaja rendileandja kirjalikku luba. Siis aga plahvatas mu peas, et sel meie tuttuuel Hondal on ju alles punased numbrid küles. Nii palju kui ma seda mäletanud olin, siis punase numbriga auto ei tohi üldsegi Phuketilt lahkuda. See number antakse uue auto ostmisel, autode pikemaajalisemal parandamisel või mõnel muul üksikul juhul, kuni siis kas auto või dokumendid korda aetakse. Reeglina läheb selleks aega 3 kuud, enne kui valged numbrid peale saad. Võtsime siis rendifirmasse kõne ning seal lisati fakt, et punase numbriga on seadusega keelatud veel ka pimedal ajal liikumine. No vot siis Lendasime kohe rendifirmasse kohale, et mida me siis nüüd teeme, kuna hommikul pidime kohe tulistama saarelt välja Khao Sok rahvuspargi poole. Ega seal kehitati ka õlgu ning nenditi fakti, et selle autoga sõita ei saa sinna ning suured autod on kõik välja renditud. Pidime siis mõru pilli alla neelama ning oma tutika Honda vahetama paariaastavanuse Toyota Viose vastu, mis oli veica väsinud moega ning veidi isegi kabariitidelt kitsam. Aga teha polnud midagi, kuna kell oli juba 20 õhtul.

Hommikul pakkisime kodinad kokku ning alustasime oma sõitu Khao Soki poole, mis on tohutul suurel alal paiknev rahvuspark koos ülespaisutatud järvedega. Seal oli meie eesmärgiks võtta kerge dzunglimatk ning ära näha mõned võimsad kosed. Kokku on sinna Phuketilt 180km, kuid selles liikluses ja tundmatuses võttis see aega 3,5 tundi.

Enne kui päris sihtpunkti jõudsime, siis peatusime korra ühe tee ääres asuva kose juures, mis oli suht võimas, kuid siiski Jägala mõõtu välja ei andnud. Lõpuks Khao Soki kohale jõudnuna, oli meie esmaseks kohustuseks leida majutus. Sealne õhkkond on täiesti teistlaadne kui seda Phuketil olles olime täheldanud. Enamus rendimaju oli ehitatud jõe kaldale kõrgele puude otsa või siis kanajalgadele. Võtsime meiegi kaks 3 kohalist maja, mis asus kohe suure kärestikulise jõe kohal ja milleni viis ilus õhus rippuv laudistee. Viskasime endale kohe matkariided selga ning peale sissepääsumaksu tasumist (täiskasvanu 100 bahti ja laps 50 bahti) hakkasime kaarti abiks võttes esimese kose poole minema. Tee ja rada oli selline alla meetri lai, mis lookles läbi megapaksu vihmametsa.

Vahepeal olid väga suured tõusud üle mäe, kuhu oli rajatud pikad pikad trepid. Tee lookles nii üle jõe, mille pidime ületama tudisevat rippsilda kasutades. See kõik oli väga mõnus vaatepilt, vihma tibutas, mis lisas vihmametsale selle õige tunde. Lastele oli see matk muidugi kurnav ning eelkõige ka mu isale, kuna tema oli see, kes enamasti ka väsinud Liisut oma süles, seljas või kukil kandis. Kaardi järgi pidi esimene kosk asuma 4km kaugusel, kuid olles umbes selle tee läbi käinud, olime tagasi jõudnud kuidagi ringiga meie reisi algpunkti, kus siis saime teada, et ju siis me olime mingilt rajalt kõrvale kaldunud. Tegelikult olime isegi selle uudise üle väga õnnelikud, kuna me ei kujutanud ette kuidas me oleksime pimenevas õhtus turvaliselt tagasi jõudnud. Lisaks sellele oli läbitud tee lapsed korralikult ära väsitanud ning nentisime fakti, et kuigi me seda soovitud koske seekord ei näinud, olime saanud meeletult mõnusa elamuse läbitud dzunglirajast.

Õhtul käsime kohalikus kohas söömas ning sai võetud mõnus massaaz. Kogu piirkond tegelikult oli meeletult vaikne, ei tea kas see oli tingitud madalhooajast või siis millestki muust, kuid vahepeal tundus, et me oleks justkui Palle üksinda maailmas

Järgmise päeva varahommikul pakkisime taas oma kompsud kokku ning suundusime 60km kaugusel asuvatesse paisjärvede juurde. See kujutas tegelikult Lõuna-Tai suurimat tammi ning paisjärve, mille all asus hüdroelektrijaam. Sealsed fjordid ja mäed meenutasid Norras asuvaid fjorde. Olime kuulnud, et kusagil peaksid asuma ka vee peale rajatud majutusasutused, kuid saime ka aru, et nähtavasti on vaja selleks võtta pikasabaline paat ning lasta ennast kaugematesse kohtadesse viia, kus ka mingid koopad pidid asetsema. Kuna lastega seekord ei hakanud seda trippi ette võtma, siis sai otsustatud edasi liikuda Phang Nga Bay poole.

Phang Nga Bayle jõudes otsustasime käigu pealt, et peaks siiski ära käima James Bond Islandil, kuna see asus sealt väga ligidal. Rentisime pikasabalise paadi, makstes selle eest 1300 bahti. Kuna Phuketilt korraldatakse ka sinna reise, kuid märksa soolasema hinnaga, siis seal ligiduses viibides tundus see lausa "MUST" tegevusena. Paadiretk kulges läbi imeilusate mangroovimetsade. Isa sõnul olid need ilusamad ja "puhtamad" mida ta kunagi eales kusagil mujal näinud on. Terve Phang Nga laht on täis tipitud merest kõrguvatest väikesaartest, millelaadset ei kohta kusagil mujal maailmas. Ega see James Bondi saar on ka ju tegelikult merest kõrguv kivist post, kus on siis roheline metsatutt peal. Peale pooletunnist reisi nägime seda saart ja sisemas hakkasime lihtsalt naerma. Seda saart on kujutatud igal pool piltidel kui suurt ja võimast, siis seal tundus see nii pisikese köksina kõikide teiste saartega võrreldes, et kogu oodatud illussioon purunes kildudeks. Seal kõrval siis asetses selline suurem saar koos väikse rannaga, mis oli täis tipitud erinevaid turustiputkasid, kus siis suveniire osta sai. Mõned pildid tehtud, pöördusime tagasi.

Tagasiteel sõitsime läbi kogu Phuketi läänepoolse serva ning maandusime Katal After Sun restoranis päikseloojangu saatel õhtust sööma.

Järgnev päev möödus meil enamasti rannas peesitades ning saare lõunatippu avastades. Tegemist oli väga palava päevaga ning meil kõigil õnnestus oma pruunile nahale veel mitu tooni pruunim jume peale saada

Emme ja issi siis lendavad nüüd neljapäeva hommikul edasi Singaporesse ning me jääme siin oma igapäevaseid tegevusi edasi tegema. Lubatud sai, et esimesel võimalusel tuleme me ise Eestisse külla, kui vaid vanajumal odavaid lennupileteid meile sokutaks

Päikest!

See on lausa uskumatu, kuidas siinne kliima mõjub tehnikale. Nimelt asi sai alguse vahetult enne meie Phuketile saabumist, kui Tarmo läppari emaplaat lõpetas funktsioneerimise. Peale ühe kohaliku itimehe käest läbikäimist, sai see aparaat uue emaplaadi ning töötab jälle. A see selleks.

Kuukene edasi, saabud Phuketile Liisa, kelle põhisissetulek tuleb internetitööst, mistõttu on arvuti talle elutähtis organ. Mõned päevad Phuketil viibides, otsustas ka tema emaplaat sama nalja teha ning arvuti oli kutupiilu. Siis sai viidud ta läppar Big C kaubanduskeskuse keldrikorrusele, kus on suured arvutiparandused. Seal siis tõdeti fakti, et koos emaplaadi ning akuga läheb vahetus maksma ca 15000 bahti, mis aga muutis kogu vahetusprotsessi mõtetuks. Mis siis ikka, tuli osta uus arvuti

Järgmisena oli kord Christiani läppari emaplaadil, mis enam töötada ei tahtnud. Viisime selle samuti Bic C arvutispetside juurde ning saime taaskord tõdeda fakti, et emaplaat on katki. Vahetus ei ole sellel aga nii kallis, kõigest 5200 bahti. Seni ei ole me veel tahtnud seda investeeringut teha, kuna arvuti ise on juba niivõrd vana, et ilma juhtmeta temast enam elulooma pole ning kõik op-süsteemid on suht klikiaegsed.

Juba pikemat aega olin ma ise tundnud, et mu enda läppar on suhteliselt kuumaks muutunud ning otsustasin isegi remonditee jalge alla võtta. Spetsialist kruvis kohe masina lahti ning nagu arvata oli, ventilaator enam ei töötanud. Ventikas oli olnud ka nende teiste emaplaatidele saatuslik, kuna kõigepealt lõpetas see töötamise, siis kõrvetas läbi protsessori ning seejärel emaplaani. Minu arvutil palju enam puudu ei olnud Mul läks kogu see vahetus maksma vaid 300 bahti ning õnnelikuna sain just täna oma pilli kätte.

Samuti siin mõni päeva tagasi läks me naabrimehel lauaarvuti pilt mustaks ning me kõik kahtlustasime samuti emaplaadi lõppu. Õnneks seekord piirdus see vaid mälu probleemidega ning ta pääses vaid 2000 bahti eest uue mälu muretsemisega.

Ühesõnaga tundub, et Eesti kliimasse toodetud arvutid ei ole mõeldud töötamaks sellise kuumuse ning niiskusega. Mõtleme just, et peaks ostma läpparitele alla lisajahutuse, kuna muidu varsti lähevad ka meie omade emaplaadid.

Keeruline siin selle tehnikaga ja kõige kurvem on see, et just tehnikast me paljuski kõik sõltume. Pole arvuteid, pole tööd. Lihtne eksole. Ehk ühesõnaga arvutid on vahend meie eksisteerimiseks Phuketil. Järgmiste emaplaatideni

Päikest!

Täna sai meie Liisul kolm kuud lasteaias oldud. Isekeskis siin mõtleme, et kuhu see aeg küll on kadunud. Eestis olles aeg venis ja venis, kogu aeg pidid kella vaatama ja ootama midagi. Siin vastupidiselt aeg lendab käes ja nüüdseks ei olegi me aru saanud, kuidas märkamatult on saanud suvest sügis...ehk siin Taimaal madalhooajast peaaegu päikesepaisteline kõrghooaeg

Aga see selleks. Liis Marii on oma kolme lasteaiakuu jooksul omandanud selliseid oskusi, mida ükski Eesti lasteaed ei suudaks nii väikestele lastele selgeks teha. Kõik te olete vist juba kuulnud, kuidas ta inglise keelset tähestikulaulu laulab. Nüüdseks on tähestik juba nii selge, et ta ei pea enam järjest tähti ütlema, vaid oskab kõiki tähti eraldi nimetada, nii trüki- kui ka kirjatähti. Lisaks sellele on ta õppinud kirjutama kirjatähtedes, mis meie silmis on imekspandav. Hans Christian õppis kirjatähti alles esimese klassis.

Inglise keele oskus on arenenud nullist juba sellele tasemele, et hakkab oma vennast ette minema. Ta saab kasvatajatega vabalt juba suhelda, oskab erinevaid väljendeid ning isegi parandab mõnikord meid grammatiliselt, kui ta peaks mingit lihtsamat viga kuulma

Täna kui käisin Liisut lasteaeda viimas, siis lasteaia juhataja nentis fakti, et Liis Marii on kõige edukamalt arenenud laps kogu lasteaias, ta saab alati esimesena kõik ülesanded valmis ning enamasti on need ka kõik õigesti lahendatud.

Lisaks on lasteaias väga super kunstiklass ning iga päev pühendatakse mitmeid tunde erinevate kunstidega tegelemiseks. Küll nad lõikavad, maalivad, joonistavad, kleebivad või teevad midagi muud põnevat. Kuna Liisul on juba sünnist saati kaasa tulnud huvi kunstide vastu, siis seal saab ta igapäevaselt mõnusa kunstiannuse.

Kahjuks on nüüd lasteaia tasu tiba jälle tõusnud ning nüüd tuleb maksta juba 12000 bahti kuus. Samas kui mõelda pole see ei tea kui palju, kuid siin elades oleme sunnitud võrdsustama krooni bahtiga. Siis saab siin ökonoomsemalt hakkama, kuna kui kogu aeg raha Eesti krooni konverteerid mõtetes, siis vaatad iga asja peale, et oh kui odav. Kui aga oled võrdsustanud bahti krooniga, siis ka 5 bahtine hinnavahe on meie mõistes 5 kroonine hinnavahe Keeruline kuid samas väga lihtne. Sellega saab ennast väga hästi distsiplineerida, et vältida mõtetuid ning vahel liiga kalleid oste.

Christian on nüüd senini veel koolis ootelistis ning loodame väga siiski ta veel sel kuul kooli saada. Ta küll õpib usinasti iga päev oma kaasavõetud koolitükke, kuid eks ka temal oleks vaja sotsiaalset suhtluskeskkonda ning samuti inglise keele praktikat. Tal siin hetkel üks rootslasest sõber on, kellega nad läbisegi keelt pursivad, kuid koolis oled sunnitud suhtlema inglise keelt emakeelena kõnelevate inimestega. Igatahes loodame parimat

Päikest!

Mõnus on ju tegelikult mõelda, et siin Phuketil eluke veereb päevast päeva palmi all jalga võrkkiiges kõigutades ja oodates millal kookospähkel sülle kukub. Mõnus mõte tegelikult, kuid paraku tüütab ka selline igavene logelemine ja puhkamine lõpuks ära. Tegelikkus on siin hoopis teistmoodi ning mõnikord ei saa arugi, kuidas jälle nädal või kaks on mööda lennanud ilma, et oleks arugi saanud.

Eks siin on välja kujunenud oma rutiin, mis ennast meie igapäevaellu on sisse pookinud, kuid samas pakub iga järgnev päev jälle midagi huvitavat ja põnevat, mida ette planeerida on suhteliselt võimatu. Ei tea kas see on tingitud masust või lihtsalt Phuketi kasvavast populaarsusest, on viimasel ajal lausa lugematul hulgal tekkinud huvilisi, kes on avaldanud soovi Phuketile tulla või siis juba tulemas. Eks sellest saime ka idee luua www.phukest.com kodulehekülg, millest loodame et kõikidele Phuketi huvilistele ka miskit tolku on. Selle raames oleme muidugi endale paraja tööpõllu loonud, mis tähenab seda, et kui soovid olla oludega kursis ning teada mida tasuks ja mida mitte pakkuda Phuketi külastajale, siis meile tähendab see igapäevast sebimist. Seda muidugi positiivses mõttes, kuna selle hullu sebimise raames avastame ka ise pidevalt uut ja huvitavat, mida siis ka lehe vahendusel teistele eestlastele edasi proovime anda.

Kas siis tegemist on mõne uue kinnisvara objekti leidmisega, mõne uue lennupakkumisega või siis näiteks advokaadibüroo külastamisega, et saada teada kuidas juriidilisel korrektselt siin asju ajada või siis mida iganes. Siin ei teki kordagi seda olukorda, et me istume hommikul terrassil kohvi rüübates ja mõeldes, et mida me küll täna peale hakkame. Kõik kujuneb välja lausa iseenesest ning õnneks ka meie suurepärane eestlastest kommuun mõistab teineteist ideaalselt. Me moodustame sellise isetoimiva sünergia, mis pidevalt täiendab üksteist. Kui keegi meist leiab midagi põnevat, siis kuluvad ainult loetud päevad, kui kõik me oleme sellest huvitavast osa saanud ja ise samad paigad ära avastatud.

Me oleme mõelnud seda, et meie tegevus siin on kui puhkusevõtmes töötamine, mis ei ole kuskiltpidi sarnane Eesti mõistes töötamisega, kuid samas oleme kogu aeg lennus. Kui hakata mõtlema, et rolleriga on sõidetud 3 kuu jooksul juba 5000km, siis võib tõdeda, et üht koma teist oleme siin näinud. Samas täna just saunas meestega istudes arutlesime ühes reisifoorumis läbikõlanud lauset, kus inimene oli käinud Phuketil 4 päeva ning oli saare läbi sõitnud ning erilist muljet polnud see talle jätnud. Ma võin panna käe südamele, et mina pärast 5000km läbimist olen avastanud saart võimalik, et 20% ulatuses ning meeletult uusi paiku ja emotsioone on alles ootamas ees. Samas ka taasavastatud paigad pakuvad alati midagi uudset ja huvitavat ning võin julgelt väita, et Phuket on üks imepärasemaid ja emotsioone pakkuvamaid paiku maamunal, kus ma viibinud olen. Kahjuks sellest maagiast on võimalik paremat ülevaadet saada alles siin pikemalt viibides ning võimalik et nädalasel Patong Beachi turistil võib saarest väga ekslik mulje jääda.

Mõnus on lugeda, kuidas inimesed lihtsalt jagavad Phukest.com lehe kaudu oma heameelt ning innustavad meid edasi tegutsema. Siis valdab meid vähemalt tunne, et me oleme midagi kellelegi kasulikku loonud. Loodetavasti oleme süstinud vähemalt mõnedele inimestele julgust Phuketit külastada ning lähimas tulevikus ka meie kaasabil tükikest paradiisi nautima tulla.

Ma ei oska öelda, et mida toob homne päev, kuid seda ma võin kindlalt kinnitada, et raudselt midagi uut, põnevat ning erutavat, "töötegemise" võtmes

Päikest!