Selle autori poolt: phuketis

Mõned ajad tagasi hakkasime Phukesti kodulehele üles panema Phuketil elavate eestlaste lugusid, kus siis igaüks kirjeldab seda, mida ta tunneb, arvab või mõtleb. Esimesed postitused on juba üleval ning järjest tuleb ka neid lugusid juurde.

Kuna kahjuks kõik Phuketi elanikud ei ole oma olemuselt sulesepad, siis paljud lood võivad jääda nende endi peadesse, kuid üritame järjepideva kihutustööga saada need mõtted ja arvamused ka saidile ülesse.

Tegemist ei ole mitte blogi teise versiooniga, vaid lihtsalt uitmõtete või arvamustega Phuketi eluolu kohta. Hetkel oleme Tarmo ja Triinuga kolmekesi üritanud oma mõtteid ja arvamusi kirja panna, kuid juba uutel eestlastel on valmis uued ja uued emotsioonid, mida nad tahaksid kõikide teiste eestlastega jagama hakata.

Tegelikult on nii, et emotsionaalseid hetki siin Phuketi saarel on kogu aeg, kuid kahjuks jäävad need pahatihti ka kajastamata. Loodame, et suudame need hetked ka kõikide selle blogi kui ka Phukesti veebilehe lugejateni tuua ning anda edasi neid tundeid, mis meil tekivad siin elades.

Selline lühike postitus siis, kuid loodetavasti annab see indu juurde ka kõikidele passivsetele Phuketi eestlastest elanikele, kes pole veel oma tundeid trükimustaga ilustanud.

Siinkohal tahaks isegi üles kutsuda kõiki Phuketit väisanud lühiajalisi külastajaid kirja panema oma mõtteid ja arvamusi, mis neil tekkisid siin paradiisisaarel viibides. Seda oleks kindlasti huvitav ka teistel lugeda, kellel mõlgub mõtetes Phuketi külastus.

Päikest!

Laupäeva hommikul ärgates terendas taas taevas ere päike ning ega me siis sellise ilusa päevaga toas konuta. Tüdrukud seevastu otsustasid sukelduda kaubandusmaailma ning soovisid minna Phuket Towni teatud spetspoode otsima. Meie otsusasime veidi Phuket Townis edasi seigelda ning ühtäkki sattusime pisikesele Sirey saarele, mis on Phuket Towniga sillaga ühendatud.

Kui Phuket Town on selline linnalik ja räpane, siis Sirey Island oli seevastu nagu pisike paradiis. Meie esimene peatuskoht oli saare tagaosas olev meremustlaste küla, kus seniajani elavad seal mustlased, kelle elustiil ja maailmavaade on säilinud kaunis ehedana. Seal olid pisikesed "kanajalgadel" majakesed, kus siis mustlased ringi askeldasid ning oma igapäeva tegemisi tegid. See oli justkui teistmoodi tegelikkus ning killuke uudsust siin Phuketil. Enamasti tegelesid nad kalapüügiga, kuna kõikjal olid suured kalavõrgud ning tundus, et kogu tegevus käib nende ümber.

Külakene läbi käidud, liikusime edasi kohalikku templisse, mis asus kõrgel mäe tipul. Mäejalamilt leidsime veel munkade poolt hallatava kilpkonnakasvatuse, kus siis ka mõned sägad ja muud kalakesed ringi ujusid. Seekordselt oli tegemist suhteliselt pisikese templiga, kuid mille seest leidsime päris piraka lamava buddha kuju. Analoogset võib leida ka Bangkokist, mida loetakse maailma suurimaks lamavaks buddhaks, kuid ka see Sirey saare templi oma oli suhteliselt muljetavaldav. Templi rõdult avanes kaunis vaade nii Phuket Townile kui ka ümbritsevatele saartele. Läbi kauge kuma oli näha isegi Phi Phi saared.

Kuna templist oli kogu saar nagu peopesa peal näha, siis enam vähem ka teadsime kuhu järgnevalt sõita. Käisime ronimas ühe teise mäe tippu, kus asetses mingist imelikust raudkivist suur kaljulahmakas. Ja jällegi sai klõpsatud nii mõnigi postkaarti vääriv pilt, mida tegelikult pakkus ka iseenesest kogu saar ning seal asetsevad paigad.

Edasi sõitsime tervele saarele tiiru peale, kuna saare enda suurus oli ca 20km2. Mõnus oli ilusates valge liivaga randades jälgida lahkuvaid kiirkaatreid ning sebimisi ning imelikul kombel oli meri peaaegu et peegelsile.

Ära sai käidud ka veel saare silla juures asuvas kalatraalerite sadamas, kus seisid reas ilusad ja värvilised kalalaevad. Korraks külastasime ka Phuket Towni vanalinna, mis oli justkui väike meetükike tõrvapotis ning andis Phuket Townile hoopis teistsuguse ilme.

Ühesõnaga oli järjekordne tore päev ning nentisime taas fakti, et olgugi Phuket väikesaar pealegi, avastamisrõõmu ja põnevaid kohti kuhu järgmistel päevadel või kuudel minna, on ikka väga palju.

Päikest!

Taimaale sisenemiseks on eestlastel vaja omada viisat. Nagu meie eelnevatest postitustest olete lugenud, siis meie omame mitme sisenemisega aastast Non-Immigrant Type "O" viisat. Sel viisal on aga tingimus, et iga kolme kuu tagant peab korra riigist lahkuma ning uuesti riiki sisenedes saame olla Taimaal järjekordsed kolm kuud. Tegelikult siiski mitte päris kolm kuud, kuna me sisenesime eelmine kord riiki 21. juunil, siis passi löödi tempel, kus oli kirjas, et peame riigist lahkuma enne 17. septembrit. Seega saime loa olla riigis 4 päeva vähem kui kolm kuud.

Olime otsinud pikalt erinevaid pakkumisi kõrvalriikidesse, kuhu just lastega kõige mugavam minna oleks olnud. Lõpuks leidsime AirAsia pakkumise Kuala Lumpurisse Malaysiasse, kus kogu tripp võtaks aega pool päeva. Meile tundus see päris mõnus lahendus. 16. septembri hommikul olime jummala kindlad, et sõidame ise rolleritega lennujaama, mis asub umbes pooleteist tunnise sõidu kaugusel, kuid nagu ikka ja alati töötas Murphy seadus ning vihma kallas Mis siis muud meil üle jäi, kui tellisime TaxiMeter takso ning sõitsime lennujaama. Lend pidi väljuma 13.35, kuid jäi siiski kokkuvõttes mingi 30 minutit hiljaks. Lootsime veel, et meil on kahe lennu vaheline aeg 4,5 tundi, et äkki isegi jõuame linna vaatama. Lend ise oli suht lühike, 1 tund ja 20 minutit ning sai kõvasti kõht täis vitsustatud. Kohati oli ka ikka päris korralikku turbulentsi tunda.

Kuala Lumpurisse jõudes tervitasid meid kohalikud suhteliselt mornide nägudega. Olles ju harjunud Tai naeratuste ning heatahtlikkusega, siis siin riigis enam seda ei tundnud. Ei tea kas selle pärast, et tegemist on islamiusulise kultuuriga, kuid inimesed olid suht mornid, mehed trügisid kõikjal järjekordades ette, lükates naisi ja lapsi kahte lehte laiali jne. Kui Taisse tulles oli tunne, et vot see on koht kus tahaks elada, siis vähemalt Kuala Lumpuris seda tunnet ei tekkinud. Just isegi vastupidi. Nüüd oleks nagu kahevahel, et kas tahakski seda riiki pikemalt avastama hakata Eks kindlasti on olemas ka mõnusaid paiku ning lahkeid inimesi seal riigis ja ega see lennujaama olukord ei peegelda riigi üldist nägu, kuid siiski. Vahetevahel on esmamulje just see kõige õigem.

Niisiis tahtsime minna ka kiiresti linnatuurile, et vähemalt ära näha need kurikuulsad Petronase kaksiktornid. Kuna aga AirAsia ei lenda mitte Kuala Lumpuri põhiterminali, vaid Low Cost Carrier terminali (LCCT), siis otsene kiire ühendus kesklinnaga ka puudus. Seevastu Kuala Lumpuri International Terminalist (KLIA) läheb KL Ekspress rong, mis läbib 75km vahemaa 28 minutiga. Selleks et saada LCCT-st KLIA-sse, tuleb sõita kõigepealt bussiga ca 30 minutit ning alles siis saab rongi peale minna. Kõik, kelle käest infot küsisime, ütlesid, et pole mõtet üritamagi minna. Kui oleks meil aega olnud kuni 8 tundi, siis veel, kuid kolme tunniga pidi linnakülastus lootusetu olema.

Eks me siis tegime oma aega parajaks. Käisime lastega Macis, ostlesime lennujaama mõnusates ostukeskustes ja veetsime niisama aega lugedes ja mängides. Kusjuures aeg läks lennates ning tagasi alustasime lendu juba 20.25. Kuna Malaysia kell on tunnike eest Tai kellast, siis kohale jõudsime tagasi Tai aja järgi 20.35. Peale pooletunnist Phuketi lennujaamas passikontrolli sabas jorutamist aga saime omale passidesse uhiuued templid, kus ilutses järgmine kuupäev: 14. detsember. Seega seekord saime loa Taimaal viibida 2 päeva vähem kui kolm kuud. Juhuu

Varsti peab hakkama planeerima juba järgmist visa runi, kuna võimalus detsembris kusagile hea hinnaga pileteid saada jääb iga päevaga järjest väiksemaks.

Järgmiste run-ideni.

Päikest!

Kohalike surfaritel on mõnus traditsioon koguneda iga pühapäeva Kata randa, et üheskoos nautida surfi ning süüa juua, mängida rannamänge ning peale päikeseloojangut kõik koos kusagile sööma minna. See pühapäev läksime meiegi uuesti nendega randa. Ilm oli selline poolpilves, kuid laine oli üllatavalt väike. Kui olime seal veidike aega tiksunu, siis nägime, et ka kõik naised võtsid oma surfilauad ning vudisid vee poole. Kuna oleme ka ise unistanud surfioskuste omandamisest, siis ületasime oma hirmud ning laenutasime ka omale laua.

Dale näitas rannas kuival maal kätte mõningad võtted, kuidas lauaga käituda ning kuidagi püsti tõusta. Arvasin ise, et õppimine kuival maal ning teooria omandamine on keerukam, kuid Dale ütles, et kõike tuleb ise kogeda ning õpetada on seda suht keeruline. Laud oli meil väga pikk ehk siis longboard, kuid kõik sõnasid kui ühest suust, et kui oled algaja, siis pika lauaga on lihtsam õppima. Lõhemaga pidi aga olema parem keerata ning trikke teha.

Sumasime siis kaugemale, sinna kus hulpisid ka teised kogenumad surfarid. Peale pooletunnist rassimist oli tõesti selline tunne, nagu oleks 15km maha jooksnud. Kõige raskem oligi tasakaalu saavutamine ning õige laine tabamine. Veidi aja pärast üks kohalik surfar soovitas minna punkti, kus laine murdub, et seal pidi algajal lihtsam olema. Ja tõesti, mis seal salata, peale seda hakkas ka välja tulema ning päeva lõpuks võisin uhkeldada 30 meetrise liuglemisega mööda lainet ja seda püsti seistes

Siis ei andnud asi ka Janale rahu ning peale seda kui mul oli toss juba väljas, läks tema lauaga laineid püüdma. Ta oli uskumatult tubli, kuna tegelikult on algajale see tegevus füüsilistelt ikka väga koormav, kuid kõigest hoolimata sai ta ilusti hakkama ning esimesed sõidud sai temagi tehtud.

Peale väsitavat surfipäeva suundusime kõik meile ning grillisime kõike head ja paremat hiliste öötundideni ning muljetasime päevasüdmuste üle.

Järgmisel päeval oli meil tuhin nii sees, et otsustasime uuesti randa suunduda ning nüüd olime pisikuga nakatanud ka teised eestlased. Laenutasime jälle lauad (1 tund lauarent oli 100 bahti, päevaks sai selle 500 bahtiga). Nüüd olid lained tublisti suuremad, kuid kasutades eelmisel päeval õpitut, ei tundunud surf enam nii keerukas kui ennist. Sain kahe suurema lainega kogeda jälle midagi uut, kui sai sõidetud laineharja tipus ning siis liuelda mööda lainet allapoole...see oli võimas tunne, mis andid tohutul hulgal adrenaliini ning õppimistahet juurde.

Negatiivse poole pealt on surf lihtsalt füüsiliselt väga koormav ning meile kuidagi mõjus see põlvedele...ju vist valest püstitõusmisest, kuna absoluutselt kõikidel tegelastel olid põlved sinised.

Ühesõnaga madalhooaeg on ideaalne aeg Phuketil surfimiseks, kuid kahjuks on seda lõbu veel järel kuni novembri alguseni. Siis meri rahuneb ning muutub peegelsiledaks. Kuid pole sellest hullu midagi, kuna siis algab sukeldumishooaeg, mida tahaks ka kindlasti proovida.

Päikest!

Ma isegi ei mäleta enam, kas ma siin blogis olen maininud, et Christian juba pea kuu aega Kajonketsuksa kooli jalgpallitiimis mängib. Ühesõnaga nende treeningud toimuvad kooli territooriumil iga laupäeva ja pühapäeva hommikuti. Nende tiim alustas treeninguid seal alles 4 kuud tagasi, mistõttu Christian oma 3 aastase kogemusega on nii tehniliselt kui ka aktiivsuselt teistest peajagu üle. Treener Domo isegi ütles, et Christian lööb nagu mees, kui teised alles õpivad kuidas mitte varbaga palli toksida.

Nüüd tänaseks oli treener kokku leppinud võistluse British International Schooli vastu. Me ise küll mõtlesime, et huvitav mis sellest küll välja tuleb, kuna meie poisid on harjutanud alles 4 kuud, kuid teised juba palju pikemat aega. Ühesõnaga kell 8.45 saime kooli ees kokku ning sõitsime edasi British kooli, mis asub meie Chalongi majast mingi 15km kaugusel. Meiega ühinesid veel 5 eestlast, kes soovisid eesti poisile väljaku ääres valjult kaasa elada.

Loomulikult oli terve hommiku vihma sadanud, mis oli muutnud muruväljaku ligaseks ning suhteliselt keerukaks. Nüüd siis tahaks veica sellest korralduslikust poolest rääkida, et kuidas Phuketis asjad käivad Nimelt meie poiste tase on väga erinev, mistõttu meie vanusegrupp jagati kaheks. Väiksemad ja vähem kogenud poisid pandi mängima pisikesele muruväljakule, kus nad pidid lööma palli hokivärava suurusesse väravasse. Meie poistele anti siiski suhteliselt suur plats, mille mõõtmetega võiks paralleele tõmmata koduste võistluste omaga. Tegelikult oli kõik suht organiseerimata ja pilla palla, kuna isegi kohtunikul ei olnud vilet suus, vaid niisama vehkis kätega. Keegi eriti täpselt aega ka ei võtnud. Esimesena said platsile 10-12 aatased poisid ning meie tiim tegi englishmannidele 5:0 sauna. Siis oli järg meie poiste käes, kuid äkitsi selgus, et vastasmeeskonnal polegi nooremaid poisse kusagilt võtta No eksole onju Samad suuremad poisid ajasid ennast jälle tagajalgadele ning pidid siis astuma meie poiste vastu, kes neist peajagu lühemad olid. Mängida lasti neil siis 15 minutit, mille järel oli seis 2:1 meie kahjuks. Poolaejal võeti aga vastu mõnusalt imekspandav otsus. Nimelt kuna paljudel British kooli poistel hakkasid vanemad väljakule saabuma ning mingil nende treeneril hakkas äkki kiire, siis käidi välja idee, et teeks väljaku megasuureks ning laseks hoopis kõik poisid mängima. Saate aru, meie poiste mängu ei lastudki lõpetada ning platsile astusid läbisegi suured ja väiksed poisid, mõlemas tiimis 11 mängijat. Ahjaa...kuna British koolil ei olnud nii palju mängijaid, siis võeti osad mängijad meie tiimist ning seetõttu vaatasimegi imestusega, kuidas ka Christian pidi nende kollase särgi selga tõmbama. Uskumatu.

Vastasmeeskonna treener ütles, et temal on 10 minutit aega ning rohkem mängida kahjuks ei saa. Ega seda eriti mänguks nimetada ka ei saanud, kuna enamasti meenutas see loomade jalgpalli, kus suuremad osavamad poisid palli valdasid ning pisemad poisid läbisegi ringi sibasid. Ma isegi ei mäleta, kas seal ka keegi värava lõi, lihtsalt niivõrd uskumatu tundus see.

Peale 10 minutilist palli tagaajamist oligi aeg koju minna. Treener küll vabandas meil ette ja taha, et kahju, et nii läks, kuid vähemalt Christianile jäi suhu küll halb mekk, kuna tegelikult oli asi korralikust jalgpallist küll väga kaugel. Homme lubati treeningul korraldada klubi sisene turniir ning Britishiga järgmine võistlus juba kuu aja pärast. Eks siis ole näha, kas nad on oma vigadest õppinud või ongi selline asjade organiseerimine lihtsalt tai stiil

Järgmiste palliveeretamisteni.

Päikest!

Täna sain ma suure shoki osaliseks, kui kuulsin kui kurjad võivad olla Phuketi koerad. Jah justnimelt koerad, kuna nii palju kui me siin koeri näinud oleme, on nad rahulikud, imearmsad ning suhteliselt ignorantsed.

Liisule lasteaeda järgi minnes arvasin ma alguses, et lasteaia juhataja Danny on läbi elanud mootorattaõnnetuse. Tal olid sidemetes nii mõlemad randmed, külg, jalad ning paljudes kohtades oli väiksemaid marrastusi näha. Tuli välja, et ta oli koos oma isaga pühapäeva õhtupoolikul rolleritega koju sõitnud ning peaaegu maja ees peatunud. Sel samal hetkel hüppasid talle kallale kaks koera, kes kogu jõuga niisama ettehoiatamata purema hakkasid. Võitlus käis tõesti elu ja surma peale ning lõpuks õnnestus ka üks ründajatest maha lüüa ning kuidagi rollerite peale tagasi komberdada ning minema sõita. Tee viis edasi haiglasse, kus ta ära puhastati ning nii teetanuse kui ka marutaudivastaseid süste sai. Kokku pidi marutaudi vastu ta veel lisaks järgnevatel päevadel saama 5 süsti ning viibib pidevate valuvaigistite mõju all.

Tegemist oli tavaliste hulkuvate koertega, keda siiski nende naabrimees igapäevaselt toidab. Need koerad on ennegi rollereid taga ajanud ning teisi koeri hammustanud, kuid seekordne rünnak oli esmakordne. Peale politseisse teatamist sai ta aga aru, et naaber keeldus neid koeri omadeks tunnistamaks ning sinnapaika see asi ka jäi. Umbes 6000 bahtine haiglaarve tuleb endal kõik kinni maksta.

Tegelikult ongi Phuketi koerad sellised uimased, sõbralikud ning rahuarmastajad. Agressiivseteks pidid nad aga siis muutuma, kui nad omavahel gänge moodustavad ning koos ühise kambana tegutsema jooksevad. Ka meie maja ligidal on koerad, kes üksi olles on illikukud, kuid mingi aeg päevast jooksevad nad kuuese kambana ringi ning karjuvad kõikide möödujate peale. Eriti vastik on see siis, kui teeme oma tavapärast hommikujooksu. Pole just meeldiv tunne kui mitu lõrisevat koera su kannul jookseb ja näksata üritab. Ei tea kas edaspidi peaks jooksma minnes gaasi või mõne muu enesekaitsevahendi kaasa võtma.

Päikest!

Viimasel ajal oleme kõik ennast täielikult spordile pühendama hakanud ning ka kõik meie kommuunis elavad eestlased on meile rõõmsalt selles suunas järgnenud. Hetkel siis on meil graafik selline, kus 3 korda nädalas on jõusaalipäevad ning kolm korda nädalas jooksupäevad. Sellise rütmiga oleme juba täitsa ära harjunud, kuid seegi ei ole veel kõik

Eile avastas Elmar ühe mõnusa koha Rawail, kus üks Austraalia onu peab rannavolleväljakut ning ühte korralikku tenniseväljakut. Lisaks on tal seal veel väike restoran, grillimisnurgad ja muud ajaveetmiskohad, nagu noolemäng, sulgpall, pool jne. Nende kodulehe leiate siit, et ammutada veidi lisainfot. Niisiis sai eile kätte võetud ja üks korralik rannavolle match maha peetud. Ütleme nii, et sel päeval paistis päike lagipähe, mis tegi mängu eriti kurnavaks. Õnneks olid väljaku kõrval olemas kohe väliduššid, mis aitasid värskendust pakkuda.

Täna juba olime varakult uuesti seal platsis (peale väsitavat mägisteedel jooksmist) ning alustasime tennismänguga. Kuna meist eelnevalt keegi mingi kõva tennisetaustaga polnud, siis vahekorrad olid suhteliselt võrdsed. Poole mängu pealt tuli üks korralik mussoonvihm, kuid mängu see ei katkestanud. Oligi huvitavam, kuna palli põrketrajektoor oli iga kord erinev.

Peale tunnist tennisemängu siis tahtsime veel kord rannavollet mängida ning nüüd juba tõsisemalt ning võitluslikumalt. Mängida saime 3-3 vastu ning ka nüüdki olid pea kõik mängud punkt punktis.

Kogu see lugu läks 6 inimese peale kokku maksma 900 bahti, mis pea kolmetunnise sportimise peale ei olegi teab mis palju. Kuna seal on kõik väljakud ka valgustatud, siis mõtlesime, et peale järgmist spordiüritust laseks seal kohalikel kokkadel meile grillida midagi õige head

Järgmiste sportimisteni.

Päikest!

Juba ammu oleme tahtnud minna Kathus asuvasse CableSki parki, kus on võimalik sõita nii veesuusaga, wakeboardiga, põlvelaual kui ta suuremate surfilaudadega. Kuna kell oli juba suht palju, otsustasime kiiresti minekut teha ning juba poole tunni pärast jõudsime kohale.

Meie üllatuseks ei olnud seal üldsegi inimesi ning pärast hinnakirjaga tutvumist tegime esimesed sõidud. Pool tundi sõitu ükskõik millise atribuudiga maksis 500 bahti, kuid näiteks päevapileti eest tuleb välja käia vaid 1500 bahti. Minu jaoks oli see alles teiseks kogemuseks wake-ga ning ka esimene kord sai alles esimesi võtteid õpitud Pärnu jõel.

CableSki kujutas endast umbes 400m pikkust staadioni kujulist ringi, kus tiigi keskel üleval käis ringi kaabel ning mis siis sind edasi tõmbas. Kui juhtusid kukkuma, siis pidid ise kalda äärde ujuma ning sulle tuldi külgkorv-rolleriga järele. Kahjuks oli neid kukkumisi palju ning mopovend oli kogu aeg töös Lisaks oli tee peal ees kõikvõimalikke hüpekaid ning rampe, kust siis oskajamad vennad üle sõitsid.

Kuid elamus oli vinge. Kõik kes me seal olime, saime vägeva adrenaliinilaksu ning pärast pooletunnist rassimist olid lihased kõik piimhapet täis ning pulss oli ebatavaliselt kõrge. CableSki eelis on see, et jääb ära mootorpaadi taga vees see püstitõusmise moment ning start on vee ääres pingi pealt. Raskusi valmistas enamusele ning eriti mulle just kurvi läbimine, kuna kui seal õigest kohast ära ei keera või siis õieti kaablit käes ei hoia, siis tõmbab see sind raksuga pikali.

Otsustasime, et järgmine kord läheme sinna juba varahommikul ning veedame seal terve päeva. Seal on olemas ka toitlustuskoht, niiet nälga ega janusse ka ei jää. Ka Hans Christian lubas järgmine kord põlvelaua ära proovida

Elamust sai selle raha eest täie rauaga veemõnusid nautida ning lubame, et varsti oleme tagasi ning kes teab, mõne aja pärast võib isegi mööda rampe sõitma hakata

Päikest!

Pärast üle nädalaajast vihmasadu tundus, et tuleb esimene kuivem päev. Hommikul sai Liis Marii lasteaeda viidud ning peale jõusaalis ja basseinis käimist otsustasime minna avastama Cape Panwa poolsaart. Olime eelnevalt korra seal ka käinud, kui akvaariumis käisime, kuid eriti ringi polnud seal sõitnud ning avastamissoov oli suur.

Sõitsime mööda poolsaare läänekallast mööda alla lõuna poole ning leidsime õige pea mõnusa viewpointi, kust mõned miljonivaatelised pildid klõpsasime. Liikusime mööda rannikut siis edasi, kuni jõudsime ühe hüljatud rannani. Kohe tekkis küsimus, et kuidas nii maalilises kohas saab olla üldse hüljatud randu. Seal olid mõned mahajäetud rendi bungalod, müügiletid ning sadade meetrite ulatuses lumivalge liivaga rannariba.

Huvitav oli see, et selles saareosas oli meri täiesti rahulik ning meenutas pigem kõrghooaega kui madalhooaega. Lõpuks jõudsime siis välja ühele rannaribale, kus mõnned meist kostitasid ennast hea ja paremaga ning osad ujumas ja päikest võtmas käisid.

Kahjuks seepäev meie Jana ja Christianiga edasi seltskonnaga kaasa liikuda ei saanud, kuna Liis Marii oli vaja lasteaiast koju tuua. Peale seda otsustasime minna Katala meie tuttava massaazisalongi, kus siis Hans Christian kohe juuksuritooli istus ning Liis Mariile soengut tegema hakati. Liisu jaoks oli see uudne ning pisut kummastav kogemus, kui neli tädi tema ümbes askeldasid ning oma oskusi näitasid. Nimelt tehti talle megailus pats pähe, maniküür, pediküür ning lisaks masseeriti selga Hans Christianile taheti ka massaazi teha, kuid tema piirdus siiski vaid varbaküünte lõikamise ning juukselõikusega. Hiljem läksime veel väikesele ostureisile Kata turuputkadesse, kus siis peale suuri kauplemisi saime suht odava raha eest kõik midagi mõnusat selga...kes uue jalgpallikostüümi, kes uued kleidi, kes uued särgid jne Ühesõnaga järjekordne tore päev oli.

Päikest!

Eile sai siis esmakordselt leitud ning ka ära proovitud Chalongi ja Phuket Towni vahel asuv soome saun. See on tegelikult Lagoon Spa, kus lisaks tavalisele aurusaunale leiab veel ka Taimaal suhteliselt haruldase kerisega soome saun.

Sisse astudes anti meestele pidzaamapüksid jalga ning naistele sarong ümber ning saunatamine võis alata. Kerisega saun oli üle ootuste mõnus, kui välja arvata, et lava seal puudus. Oli vaid ümber ruumi perimeetri madal pink, kus siis leili sai võtta vaid püsti toolil seistes. Lae all oli leil selline, mida oleme harjunud kogema Eestis saunatades. Kummaline oli see, et kogu kompleksist ei leidunud ühtegi välismaallast peale meie seltskonna ning sellest tulenevalt saime aru, et ka taide endi seas on saunaskäimine päris tavaline tegevus. Keriseks oli kahjuks küll elektrikeris, kuid ega midagi enamat me tegelikult ei osanudki sellelt saunalt oodata.

Peale tugevat leili said ennast visata suhteliselt suurde basseini, kus tänu viimastel päevadel olnud vihmasadudele oli üsna jahe vesi. See oli muidugi meile meele järgi, kuna ega pärast kuuma leili ei tahakski visata ennast vannisooja vette.

Käisime ka aurusaunas, mis oli veidi nõrgem kui Nai Harni saunas, kuid täitis ilusasti oma funktsiooni. Kuna kell oli saamas 20.00 (sulgemisaeg), siis nähtavasti keerati saunakraanid kinni ning leil muutus järgest nõrgemaks. Otsustasime edasi proovida sealset massaazi ning lasime kohale kutsuda massaazitädid. Enamus meist otsustas aroomimassaazi kasuks ning lisaks lasti valida sobivad õlisegud. Massaaz iseenesest ületas kõik meie ootused ning käsi südamele pannes nentisime fakti, et see oli parim, mida me kõik siin Phuketil viibimise aja jooksul olime saanud.

Peale massaazi sai veel pool tunnikest laua ääres juttu räägitud ning siis viisakalt paluti meil lahkuda, kuna kell ületas juba 21.00.

Täna käisime juba uuesti ning veetsime ühe mõnusa päeva saunatades. Isegi Hans Christian istus meestega sama kaua soome saunas ning võttis mehiselt leili. Igatases järgmine kord on juba plaan oma kodu juurest sinna jooksuga minna, sealses jõusaalis tiba rassida ning edasi saunatades ja massaaze võttes päeva nautida.

Saun maksab seal 100 bahti inimene ning kui võtad massaaziteenuse lisaks, siis on sauna kasutamine tasuta. Kaasa võib võtta oma jooke, niiet ka seal saad suhteliselt soodsalt hakkama.

Päikest!

Me oleme juba pikka aega igatsenud sauna järele ning isegi siin kuumas kliimas igatseb keha saunakuumuse järgi. Mõeldud tehtud ning läksime kogu seltskonnaga Nai Harni herbal sauna.

See kujutas endast sellist Tai stiilis mõnusat ja hubast kompleksi, kus siis oli üks aurusauna majake ning kõrval mitmed massaazilauad ja -toolid. Sauna sissepääs maksis 50 bahti, mis tundus naeruväärselt väike olevat. Sisse minnes olid seal kompleksi keskel lauad ja toolid, kus siis ennast lahti tuli koorida. Kõrvalt said laenutada siidise sarongi, mille siis omale ümber keerutasid. Saun ise oli nagu aurusaun ikka ning temperatuur kõikus 50 kraadi ümber. Vaatasime just ka välitemperatuurinäidukit, mis sel hetkel näitas välisõhu soojuseks 34 kraadi.

Peale kosutavat sauna sai seal samas ukse ees pangega suurest tünnist vett võtta ning ennast jaheda veega üle valada. Nii me siis mitmeid kordi sisse välja käisime, vahepeal kosutasime ennast Changidega ning siis otsustasime kogu kambaga massaazi minna. Sel hetkel olid valmis meid teenindama 11 massööri, kes pea kõik ka kohe tööd said. Kes võttis siis õlimassaazi, kes Tai massaazi ning osad piirdusid jalamassaaziga.

Peale tunniajast massaazilaual mõnulemist sai veel sauna nauditud ning oleks isegi pikemaks ajaks sinna jäänud, kui muud kohustused poleks peale pressinud.

Kokkuvõttes oli tegemist ülimõnusa kogemusega, mida isegi tahaks vähemalt ülepäeviti korrata. Oleme möödaminnes täheldanud ka Chalongis ühte soome sauna, kuid sellest juba järgmises postituses kui seal käinud oleme.

Päikest!

Enne kui kunagi Tai ja Phuketi peale sai mõtlema hakatud, siis ega eriti eestlasi siit Phuketilt kerge leida ei olnud. Siin elasid vaid üksikud eestlased ning ka need olid mööda saart laiali ning eriti omavahel ei lävinud.

Nüüdseks on aga eestlaste kogukond märkimisväärselt suurenenud ning hetkel ainuüksi meie majast 2km raadiuses elab koos meiega 11 eestlast. Septembri alguses lisandub veel kaks ning juba oktoobris hulga rohkem. Hetkel kõik eestlased on millegipärast valinud oma elukohaks Chalongi ning ega seal pole midagi imestada ka. Need eestlased, kes on otsustanud Phuketil pikemalt viibida, on samalaadse mõttemaailmaga ning tänu sellele ka hoiavad siin kokku. Seniajani pole me siin kohanud ühtegi pikaajalist eestlast, kellega me poleks klappi leidnud.

Nii tänu Phukest.com lehele, kui ka muudele kanalitele oleme saanud hulganisti maile, kus eestlased tunnevad huvi Phuketile elama asumise kohta. Kui paljud neist reaalselt ka oma plaanid teokse teevad, on raske ennustada, kuid üha enam on neid, kes juba kohvreid pakivad.

Phuketile elama asumises ei ole mingit probleemi, kuid eks kõige aluseks saab raha olemasolu ning idee, kuidas siin elades raha teenida. Töötamine nii Taimaal kui Phuketil on suhteliselt keeruline, mistõttu tuleks leida kas mõni muu rahaallikas väljaspool Taimaad või siis pea tööle panna ning geniaalne idee välja mõelda, kuidas siin raha teenida Seda krõbisevat kulub siin elades märkimisväärselt vähem kui Eestis, kui elada "normaalset" ja mitte priiskavat elu. Samas, mida lugeda priiskavaks...siin on võimalik lubada endale kümneid ja kümneid asju ning tegevusi, mis Eestis nõuavad paksu rahakotti, kuid siin saad seda endale mõningate bahtide eest lubada.

Igaljuhul, kui kellelgi tekib mõte, et koliks Phuketile, siis võite kindlad olla, et teid ootavad siin ees heatahtlikud ja kokkuhoidvad eestlased. Alguses on kõigil raske uut elu alustada kaugel maal, kuid nii meie kui ta siin elavad teised eestlased teevad teie alguse kergeks ning aitavad kuidas jaksavad

Päikest!

Mõnda aega on juba nokitsetud ühe uue kodulehe kallal, mille kaudu peaksid abi saama kõik Phuketile reisivad või elama tulla soovivad kaasmaallased.

Leht ise asub aadressil www.phukest.com.

Palun juba ette vabandust võimalike kirjavigade või väära keelekasutuse pärast. Kuna see on alle Beta versioon asjast, siis kõiki vigu alles järgemööda parandatakse ning samuti lisatakse kogu aeg värsket informatsiooni. Miks ma sellest siis nii varajases staadiumis räägin. Aga just sellepärast, et viimasel ajal on hakanud tulema väga palju küsimusi igasugust Phuketit puudutavate asjade kohta ning võibolla on juba seal leiduvast informatsioonist kellega ka kasu.

Sõber Tarmo on kogunud majutuse alla kokku päris hea hulga erinevaid maju, kortereid, villasid ja bungalosid. Enamus pilte on ise tehtud, majutuskohtades on sees käidud ja need ka reaalselt üle vaadatud. Me loodame, et läbi selle saame pakkuda reaalseid pilte ja hindu kohtadest, mis reeglina muidu netiavarustesse ei jõuagi. Me isegi leidsime majutuse sellises kohas just tänu reaalsele läbisõitmisele ja ülevaatamisele.

Kui kedagi see leht häirib või arvab, et midagi võiks teha teistmoodi, siis palun andke sellest julgelt teada. Igasugune info ja nõuanne on teretulnud, kui see aitab kogu veebilehte paremuse poole muuta. Inglisekeelne osa on alles tegemisel ning ootab rahasüsti, et tekste tõlkima hakata.

Kui kasvõi 10 inimest sellest lehest midagi kasulikku teada saab või selle kaudu omale Phuketile majutuse või midagi enamat leiab, on see ennast kuhjaga ära tasunud. Loodan, et sellest areneb välja keskkond, kuhu kõik Phuketile reisijad esmalt pöörduvad. Oleme ju siin ise kohapeal ja kui ka mingisuguseid küsimusi peaks tekkima, siis saame isiklikult alati aidata ning nõu anda. Olgu see siis majutuse broneerimine, rollerite hankimine, transfeeri osutamine või kasvõi saaretrippide piletite muretsemine.

Kritiseerige, kuid konstruktiivselt, kuna vaid selle läbi saame muuta seda lehte aina paremaks.

Samuti, kui kellelgi on olemas veebisait ning oleks nõus oma lehele meie saidi lingi üles panema, siis me oleksime ääretult tänulikud, kuna kõik see aitaks kaasa meie saidi arengule.

Päikest!

Nädal on läinud märkamatult ning kahjuks pole jõudnud midagi siia vahepeal lisada. Loodetavasti andestate Ühesõnaga sai siin ükspäev arutatud lasteaia juhatajaga Christiani teemal ning ta nentis fakti, et neil ei ole enam eriti midagi õpetada talle...välja arvatud, et ta saab seal inglise keele praktikat. Rühmatundides otsitakse Christianile eraldi õppematerjale internetist ning antakse talle sedasi alati midagi uut ja huvitavat teha. Kahjuks või õnneks pidi tema pea aga nii hästi lõikama, et kasvatajatel on suhteliselt keerukas talle midagi pingetpakkuvat leida. Seda eelkõige selles kontekstis, et samal ajal peavad nad läbi viima ju ka teiste väiksemate laste programmi. Lisaks pidi Christian seal täielik autoriteet olema, et kui tema midagi ütleb, tahab või teeb, siis teised pisemad teevad kõike seda sama ning järgnevad talle riburadamisi

Ühesõnaga tuli jutuks, et äkki on siiski mõtekas Christian kusagile kooli panna. Sai vaagitud erinevaid variante ning eile läksimegi vaatama kooli, mille nimi oli Kajonkietsuksa School. Tegemist on kakskeelse kooliga, kus osa õpetust toimub inglise keeles ning osa tai keeles. Selle kooli kohta olime eelnevalt palju positiivset kuulnud ning lisaks meie naabrimees on selles koolis matemaatikaõpetaja. Samuti käivad meie tuttava Johanni lapsed ka seal koolis ja on väga rahul.

Astusime siis rõõmsa näoga kooli sisse ning meid juhatati nn. kantseleisse, kus me saime kohe jutule kooli mänedzeriga. Ta tutvustas meile kooli ruume ning saime isegi osaleda ühes just alanud matemaatikatunnis. Mis meile seal väga meeldis oli see, et tunni esimestest sekunditest alates toimus õpetaja ja õpilaste vaheline diskussioon, mitte nii, et õpetaja õpetab ja õpilased kuulavad. Kogu aeg käis aktiivne arutelu, kedagi ei kritiseeritud ega halvustatud, kui ta midagi ei osanud.

Kõik õpilased kes vastu tulid panid wai-ks käed tervituseks kokku. Kool iseenesest oli väga suur, kuid õpilaste arv klassis ei tohtinud ületada 25 õpilast, nagu Eesti koolideski. Saime käia veel kunstiklassis kohtumas kunstiõpetajaga, muusikaklassis, kus igal õpilasel oli oma süntesaator jne. Isegi arvutiklass oli varustaud viimasepeal tehnikaga. Kooli juurde kuulus veel ka lasteaia osa, kuhu siis võetakse lapsi alates 2,5 eluaastast. Koolis on kohustuslik koolivorm, kolm korda päevas antakse süüa lastele ning näiteks peale igat sööki on kohustuslik hambapesu. Koolitunnid algavad 8.15 ning lõppevad umbes kella 16 paiku. Peale kooli on veel võimalik osaleda erinevates ringides ning samuti lisaraha eest nädalavahetusteti toimuvates erinevates ringides.

Koolil on veel täismõõtmetes korvpalliplats, jalgpalliväljak, sise kergejõustikuväljak, suur mänguväljak jne. Ühesõnaga on tegemist võimsa kompleksiga, mis kokkuvõttes jättis väga hea mulje.

Nüüd siis õppemaksu juurde. Kuna Tai koolides on 2 semestrit (maist oktoobrini ja oktoobrist märtsini), siis Christiani sisseastumistasu koos esimese semestri õppemaksuga oleks 64400 bahti. Järgmine semester aga juba 54200 bahti. Kui me sooviks panna Liis Marii ka sinna lasteaeda, siis tema eest tahetakse esimesel semestril 54400 bahti ja teisel semestril 44200 bahti. Lisaks peaks Christiani eest maksma veel 5000 bahti semestris, kuna ta pole kunagi tai keelt õppinud ning temaga peab nö rohkem vaeva nägema Koolivorm tuleb ise osta, kuid kõik õppematerjalid sisalduvad seal hinnas.

Ainus murelaps meie jaoks on aga see, et enne kooli sisse pole võimalik asutuda, kui pole läbitud test. See pidi aga olema täiesti inglise keelne, kus sisalduvad matemaatika, loodusteaduse, grammatika ja üldisemad teemad. Laps peab aru saama kõigepealt, mida on küsimuses öeldud ning siis selle ka inglise keeles ära lahendama. Me ei oleks üldsegi mures, kui me saaks talle need küsimused ära tõlkida, kuna tal pea lõikab ning matemaatikas on ta eriti tugev. Eks me siis andsimegi õpetajatele ülesande lasteaias temaga selles suunas 2 kuud tegeleda intensiivselt, et saaks testi edukalt läbitud. Christiani lasteaia uus inglise keele õpetaja, kes on Sydneyst pärit, andis tema inglisekeele oskustele väga kiitva hinnangu. Nüüd on möödas vaid 6 lädalat peaaegu ning ta räägib, kirjutab kui ka loeb inglise keeles. Ta on omandanud 3 korda enam selle mõne nädala jooksul kui ta omandas Eestis kooli kõrvalt kaks korda nädalas toimunud inglise keele kursustel. Eks me jääme siis lootma, et 2 kuuga saab ta keele piisavalt suhu, et ka kooli sisseastumiskatsed läbida.

Päikest!

Siin olles on meil ikka iga päev üllatusi täis. Nii ka eile, kui mõtlesime minna ostlema Villa Marketisse. Midagi nagu konkreetset sealt ei tahtnudki, kuid pätsi musta leiba saime sealt ikka kätte. Kassa juures siis kohtasime äkki ühte Rootsi tuttavat Johanni, kelle kontor asub samas majadekompleksis kus me ise elame. Tal on kaks lase Hanna ja Anita ning tuli välja, et ka nemad otsustasid alles samal päeval oma lapse Hanna sünnipäeva veidi tähistada. Niisiis saime ka meie ekspromptkutse Hanna sünnipäevale. Kell oli muuseas 19.30 õhtul

Loomulikult ei saa ühelegi sünnipäevale minna ilma kingituseta ning veidi ringi sebides, õnnestus meil leida Toys´R´Us poest rääkiv nukk. Tüdruk sai just 3 aastaseks ning see tundus sobilik. Johann elas oma perega (tal on Tai naine) Chalongis Land & House arenduse territooriumil ning peale mõningast ekslemist rolleriga, sai ka nende maja üles leitud.

Me lootsime leida sealt eest ehtsa Tai sünnipäeva, kuid võta näpust, enamus külalisi olid rootslased ning nende Taidest elukaaslased ning mõned naabrilapsed olid isegi Gruusiast. Pakutav toiduvalik võttis ka meie jalad võdisema, kui laualt leidsime kartulipudru, lihapallid, maasikad, spagetid, erinevad euroopalikud salatid jne. Kõikidel kandikutel ilutses veel väike Rootsi lipuke. Samal ajal mängis telekast Pippi Piksuka film, niiet polnud väga palju aru saada, et me parasjagu Phuketis viibiksime

Elutuba oli neil suhteliselt pisike ning lisaks täiskasvanutele ja lastele, sebisid seal läbisegi ringi 3 koera, kes kõik üritasid head ja paremat laua pealt saada ning eeldasid peale trikkide tegemist "autasu" saada.

Ühesõnaga kogu õhtu oli meie jaoks väga ootamatu, kuid samas väga värvikas, kuna õnnestus tuttavaks saada mitmete uute inimestega ning mõnedega lähedasemaks saada. Leppisime kokku Johanniga, et järgmine kord on meie kord neid ja teisigi lähedasi siin Phuketil võõrustada juba meie basseinis väikese tequila ja bikiinipeoga Johann lubas sellepeale Borati trikoo selga ajada. Tahaks näha!

Vot selline õhtu.

Päikest!