Reisiblogid Travellerspoint-is

Kuidas koeraga arstil käime

semi-overcast 34 °C

Märkamatult on ka meie kutsa Franky suht suureks kasvanud ning rutiinsed arstil käimised muutuvad üha tülikamateks. Kuna liikleme siin enamasti vaid rolleritega, siis peame ka Frankyga rollerisõitu harrastama. Kuna ta aga on juba nii suur, siis peab ta seisma mu jalge vahel püsti, käpad mulle sülle toetudes. Sõidu ajal on ta ühteaegu nii uudishimulik kui ka hirmunud, mis teeb tast väga naljaka olevuse :)

Kui Franky kutsikas alles oli, siis oli tal üks suht paha kutsikahaigus, mida me siis järjepanu ravisime ning pidime arste külastama väga tihti. Ei tea kas sellest või millestki muust, on tal arstikabineti vastu lausa allergia tekkinud. Seekord siis oma rutiinset marutaudivastast ja usside vastast vaktsiine saades suutis ta arsti ooteruumis kõik kohad täis sirtsutada ning kui aeg oli kabinetti sisse astuda, siis pole ma enne näinud kuidas koer suudab oma kepsud nii suure hooga värisema panna, et lausa laud hakkas vibreerima. Jana pidi teda ikka kõvasti kinni hoidma ja kallistama, et vähegi seda värinat taltsutada. Kuid eks hirmul on suured silmad nagu öeldakse, kuna protseduuride ajal ei teinud ta mitte piuksugi ning ka värin oli hetkega kadunud.

Vot selline väike vahepala :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 20:23 Sildid Thailand Kommentaarid (0)

Poja sünnipäev

semi-overcast 34 °C

Meie elus oli kätte jõudnud järjekordne suveaeg, kus sünnipäevade tähistamine peale hakkas. Esimeseks sünnipäevalapseks oli meie poja Hans Christian. Seekord juba üheksas sünnipäev. Mingi päev just mõtlesin, et appike, kas mul on tõesti juba 9 aastane laps? Nagu vana inimene heietan juba, et küll see aeg lendab kiiresti :)

Igatahes pidasime pidu meie majas ning Christian kutsus külla nii oma koolikaaslasi, kui teisi sõpru. Esmaseks ülesandeks meil jäi mõtlemine, et mida küll süüa pakkuda, kuna arvasime, et ega need Tai lapsed eriti kartulisalatist vist lugu ei pea :) Lõpuks otsustasime siiski jääda vana hea grillimise juurde ning tuttava mereannirestoranist sai tellitud ka Tai lastele väga maitsvat juurviljade ja kanaga riisi. Tundus, et kokkuvõttes panime toiduga täkkesse, kuna kõik lapsed sõid isuga ning käisid kogu aeg juurdegi võtmas. Pidu ise oli suht vesine, kuna kõikidel oli luba basseinis möllata ning võite ise ette kujutada, kuidas kogu hoov ning maja lainetas kui kogu see lastearmaada oli üle käinud. Õnneks siin kliimas kuivab kõik suht kiiresti ning keegi ei lasknud ennast sellest häirida.

Kuna pidasime pidu esmaspäevasel päeval ehk 31. mail, siis lõppes laste jaoks pidu kella 21 ajal, kuna hommikul vara pidid kõik jälle ju kooli sammud seadma. Christian jäi oma sünnipäevaga väga rahule ning ka kõik teised lapsed said mõnusa positiivse laengu ning lubasid tihedalt külas käima hakata. Huvitav oli kokkuvõttes vaadata, et kuidas taide lapsed käituvad sünnipäeva raames, mis kombed neil on ning mida on erinevat. Kusjuures ega väga palju ei olegi. Võib olla ehk see, et neil puudub komme lilli kinkida, nad on pererahvaga hästi viisakad ning ei hakka jonnima ja jalgu trampima, kui emme või issi neile järele tuleb.

Hommikuks oli meil ka veel koristus tellitud, kuid loomulikult ajasid koristajad päeva sassi ning saabusid alles ülejärgmisel päeval :) Thai Time nagu kõik tavatsevad öelda.

Järgmiseks on meil siis ees 10. juunil Jana sünnipäev ning 17. juunil Liisu sünnipäev. Igatahes igav siin ei hakka ning iga nädal saame ühe korraliku peo maha pidada :)

Palju õnne teile kallikesed!

Päikest!

Kirjutas phuketis 20:23 Sildid Thailand Kommentaarid (0)

Järjekordne päev vee all

overcast 30 °C

Nagu pealkirjast juba lugeda võib, siis jah ega ilma enam ei saa. Tegelikult läbin ma oma valitud spetsialiteedikursuseid lihtsalt mitme nädala vältel, kuna iga spetsialiteet nõuab teatud arvu sukeldumisi ning tuleb ära teha teatud ülesanded.

Seekord siis jälle sõltuvalt laevade graafikust ning sobilikest kohtades osutus valituks ikka vana hea tuttav marsruut: Koh Doc Mai, KingCruiser ja Shark Point. Ega vist väga millegagi enam need ei üllata mõtlevad paljud, kuid valesti mõtlevad :) Ühesõnaga pärast Koh Doc Mail tehtud kohustuslikke ülesanded 35m sügavusel oli meie eesmärgiks leida üles paljuräägitud merihobud, kes ühes seinapraos elama pidid. Mu instruktor polnud ka neid seal oma silmaga näinud, kuigi ta on seal samas kohas sukeldunud juba üle saja korra. Igatahes algaja õnn ning me leidsime üles isegi kaks merihobust. See oli Tigertail Seahorse, mis oli umbes 12cm pikkune ning ilusat kollast värvi. Igatahes tundus sellel merihobu perel mingi tüli olevat, kuna ühe neist leidsime veica eemal ühest teisest praost välja piilumas. Ilusad olid nad küll.

KingCruiseril oli mu ülesandeks reeli kinnitamine ja sellega edasi liikumine (see on märkenöör, mida vrakisukeldujad ja koopasukeldujad kasutavad oma teekonna märgistamiseks, et pärast tagasi oskaks tulla. Igatahes oli mässamist palju, kuid midagi väga keerulist ka ei olnud. Lihtsalt on vaja kogemusi. Sain näiteks selle kogemuse osaliseks, kuidas vee all kogu asjandus sõlme läks. Õnneks sain lahti ning tagasitee oli hõlpsam :)

Shark Pointis oli mu eesmärk üles leida Moreeni Linnaks kutsutav kivilahmakas, kus väikesed baby moreenid elutsevad. Kohe kui sügavale laskusime, komistasime ühe ilusa kilpkonna otsa. See vaatepilt oli väga lahe, kuna see oli mu elu esimene vabas looduses nähtud kilpkonn. Tegemist oli küll pojaga, kelle läbimõõt oli umbes pool meetrit, kuid vahva oli ikka.

Kokkuvõttes selle päevaga lõppes mul navigatsiooni spetsiaalkursus ning sertifikaat käes :) Eks näis, mida toovad järgenevad põnevad seiklused vee all. Kes veel ei ole sukeldumist proovinud ja kellel kusagil mõni võimalus on avanemas, proovige! Või siis ärge proovige ning lugege siit blogist kui mõnus see kõik on :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:04 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Kuidas meie pesamunadel läheb?

sunny 35 °C

large_lapsed_mv.jpg

Varsti saab juba pea aasta täis siin Phuketil ning mida aeg edasi, seda suuremaks kasvavad ka meie lapsed. Samuti õpivad nad iga päev ning omandavad järjest uusi teadmisi, mida nad ka siis õhinaga meiega jagavad. Hakkasin täiesti juhuslikult Liisuga mingi päev tai keeles rääkima ning minu üllatuseks teadis ta sellisid sõnu ja sõnaühendeid, mida ma ei oleks ealeski osanud arvata. Näiteks küsisin ta käest erinevate värvide nimetusi, loomade ja lindude nimetus, kehaosasid jne. Tegelikult on neil lasteaias ju ikkagi ingliskeelne õpe, kuid siiski paljud taidest abikasvatajad räägivad nenega mitmes keeles.....et kui on juttu banaanist, siis öeldakse, et see on Banana (inglise keeles) ning Gluay (tai keeles). Ehk siis nad üritavad õpetada lapsi ka kohalikust keelest aru saama, mis on igati positiivne. Täna näiteks nad pidid lasteaeda kaasa võtma igaüks mingeid puuvilju, et siis õppida puuvilja salati valmistamist :)

Christianist on saanud ja kasvanud üks väga arukas ja tubli poiss ning mitte ainult meie Janaga ei jaga seda arvamust, vaid ka tema õpetajad. Näiteks avastasin ma ükspäev Christiani tunnistust sirvides õpetaja iseloomustuse, mis eelnevalt oli kahe silma vahele jäänud. Nimelt selline oli siis Christiani klassijuhataja kokkuvõte eelnevast õppeaastast:

"Christian is an extremely bright student. He consistently participates in class with interesting and novel ideas, setting a good example for the other students. In addition to this positive attribute, he finishes all of his work in class diligently and usually with great care and pride. It has been a great pleasure for me to know Christian, and if he manages to maintain his discipline and attitude, I have confidence that he will continue to excel individually and educationally."

Ühesõnaga mul tuli küll uhkus rindu, et Christian väljaspool kodu sellise hea mulje teistele jätab :) Super! Nüüdsest hakkas Christian käima ka veel peale tunde lisa inglise keele tundides. Kusjuures täiesti omal soovil ning meiepoolset sundi osutamata. Rääkisin ka klassijuhatajaga läbi, kuidas ja mida ma tahaksin, et talle juurde õpetataks ning millele rohkem rõhku pöörata. Igaljuhul oli klassijuhataja väga tänulik sellise tagasiside eest ning juba kuulsin Christiani käest, et selles suunas, mida sai räägitud, nad ka juba liiguvad. Samuti saavad nad selle tunni jooksul lahendada ära oma kodused tööd, et siis koju tulles ei peaks enam energiat õppimise peale raiskama. Päev venib seetõttu muidugi väga pikaks, kuna järgi ma lähen talle alles 16.50 ning koju jõuame umbes poole kuue paiku. Täistööpäev, peaks mainima :) Lisaks on Christianil tekkinud meeletu huvi igasuguste kalade vastu, eriti haikalade vastu ning kõik vabad hetked mööduvad internetis informatsiooni hankides või siis minegid raamatuid/ajakirju sirvides. Ju ma pean ta ikka mingi hetk veealla ka kaasa võtma, kuid kahjuks peab ta veidi ootama oma vanuse tõttu.

Jutu kokkvõtteks võib öelda, et lapsed tunnevad ennast suurepäraselt ning naudivad igat päeva. Võiks ju arvata, et siinne keskkond on kuidagi halvasti neile mõjunud, kuna oleme pärit siiski külmast ja euroopalikust keskkonnast, kuid lausa vastupidi. Neil on seda energiat nüüd topelt rohkem ning nad arenevad palju kiiremini. Samuti on see kogemuste pagas, mida nad saavad, hindamatu väärtusega ning mis annab neile tuntava eelise edaspidises elus.

Varsti hakkab meil pihta üks suuremat sorti sünnipäevatrall, kui Christian 31. mail 9 aastaseks saab ja Liisu 17. juunil 5 aastaseks saab. Sinna vahele mahub veel ka Jana sünnipäev, niiet läheb sünnipäevatamiseks :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 23:30 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (2)

Hai? Hai :)

semi-overcast 32 °C

Ma usun, et ma olen kõik oma sukeldumisjuttudega ära tüütanud, kuid ma ei saa kohe muidu. Ma pean ikka oma kogemusi jagama nende vähestega, kes siiski sukeldumise maagiat minuga jagavad. Kuid milleks minna niisama sukelduma? Seda ma ei suutnud ning järgides rahvusvahelist PADI süsteemi, ootas mind ees karjääriredelil uue taseme püüdlemine. Nüüdseks pean ära tegema viis spetsialiteeti, mis seisnevad teatud sukeldumisviiside oskuste lihvimises.

Oma spetsialiteetideks valisin ma seekord siis: 1. Süvasukeldumine, 2. Navigatsioon, 3. Fotograafia, 4. Nitroxi kasutamine ning 5. Vrakisukeldumine. Saladuskatte all olin ma juba varem 2 nädala jooksul läbi lugenud ning selgeks teinud 7 erineva spetsialiteedi õpperaamatud ning ära sooritanud teooriatestid. Nitroxi kasutamisele pidi veel eelnema 25 küsimusest koosnev eksam, mille siin ka ühel õhtul ära sooritasin...ja edukalt nagu ikka :)

Esimene sukeldumine leidis aset 15. mail Kata Beachil, kus küll nähtavus oli vaid hägused 5m, kuid see ei olnudki tähtis, kuna meie eesmärk oli sooritada navigeerimisülesandeid ning sogane vesi tundus selleks veel eriti ideaalne olevat. Oled vaid sina ja kompass ning peas olevad teadmised. Kõik sujus suurepäraselt ning linnuke läks kirja :). Samas sooritasin sukeldumise Nitroxiballooniga, mistõttu klassifitseerus see ka Nitroxi spetsialiteedi eest. Mõnele siinkohal seletuseks, et Nitrox on lihtsalt õhusegu, kus on hapniku % lihtsalt suurem, kui tavaõhus. See annab lihtsalt võimaluse viibida sügavamas osas kauem.

Täna, 16. mail oli kavas põhisukeldumine, sihtkohaks Koh Doc Mai, Kingcruiser ning Shark Point. Nendest kohtadest olen ma juba eelnevalt kirjutanud, kuid nüüd tundusid need ideaalsed kohad, et sooritada seal oma oskusülesanded. Esimene sukeldumine viis meid Koh Doc Mai seina juurde, kus siis laskusime 31m peale põhja. Seal pidin sooritama navigeerimise sügavas olekus ning selle raames püstitasin oma sügavusrekordi 35,3m. Edasi liikusime mööda seina nagu ikka ja näitasime meiega kaasas olevatele ameeriklastele seina võlusid. Kohe oli näha, et veetemperatuur on väga kuum, kuna väga suur hulk koralle oli ära pleekinud ning läbi selle valgeks muutunud.

Teiseks sukeldumiseks oli Kingcruiseri vrakk, kus minu ülesandeks oli pliiatsi ja valge tabloo abil kogu vraki kaardistamine. Pikkus, laius, sügavus, põnevad kohad, sissepääsud, kompassi järgi kraadid jne :) Ühesõnaga päris toredad pildid tulid kokkuvõttes ning instruktor jäi väga rahule.

Kolmas sukeldumine leidis aset Shark Pointis, kust eelmine kord lahkusime Leopardhaid nägemata. Kuid seekord läks meil õnneks. Olime umbes pool aega ringi seigelnud seal, kui seal ta oli. Üks kahemeetrine isend, kes koos veidi jahedama hoovusega kaasa ujus. See oli võimas vaatepilt, kuidas ilus suur kala majesteetlikult hoovusele vastu üritab ujuda. Veetsime seal aega umbes 10 minutit, kuna hai vaid keerutas ümber meie ning lasi ennast kõikvõimalikest kohtadest pildistada. Uhh... selle kohta võib öelda...tehtud :) Ahjaa, ka sel sukeldumisel oli mul ülesanne, nimelt fotografeerimine. Ning eks neid pilte sai omajagu tehtud, white balancit reguleeritud vee all ning proovitud erinevaid pildistamisvõtteid. Päris keeruline tegelikult, kui üritad säilitada oma neutraalset ujuvust, olla hoovuses stabiilne ning saada head nurka kaladest, kes sugugi paigas ei taha püsida. Kuid eks kogemus on see, mis meistriks teeb.

Kuna osad spetsialiteedi osad sai sooritatud juba mu AOWD litsentsi tegemise ajal, siis peale tänast on mul nüüd taskus Fotograafia Litsents kui ka Nitroxi kasutamise litsents. Järgmine kord on järg nii vraki, süva kui ka navigeerimise järgnevate osade käes. Kuid sellest juba järgmine nädal, kuna siis saab jälle pea vee alla pista...jeee :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:46 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

semi-overcast 36 °C

Nii kummaline kui see ka ei ole, siis meie peres on mai alguses käes need toredad momendid, kui poja Christian jälle kooliteed alustab. Kaks kuud "suvepuhkust" on läbi ning taas tuleb oma haridusteed jätkata. Tais on erinevatel koolidel erinevad koolitsüklid, kuna mõned siin järgivad Tai koolide õppetava kui ka on rahvusvahelisi koole, kes järgivad nii Ameerika, kui Lääne-Euroopa õppetavasid. Nimelt on Tai koolidel kokku kaks poolaastakut, mis kestavad 10. maist kuni 27. septembrini ning 27. oktoobrist kuni 10. märtsini. Mõni nädal tagasi, kui käisin koolis taaskordset õppemaksu tasumas, siis saime teada ka Christiani eksamitulemused. Loomulikult olid need tal suurepärased ning kui välja jätta kunstieksami tulemus (86% 100st), siis kõik teised ained, kaasa arvatud Tai keel ja kultuur, olid kas maksimum või maksimumilähedased tulemused. Super! See aga tähenda, et ta on rõõmsalt siis järgmisesse klassi üle viidud ning nüüdseks ilutseb tema klassi ees silt P2.

10. mai varahommikul oli loomulikult palju tegemist, et kell 6.45 üles saada, kuid peale pikka nügimist, sai ta ka maast lahti kangutatud. Kui eelmine õppeaasta käis ta P1 Red-is (ehk igal paralleelklassil on oma värv), siis seekord saime hommikul teada, et nüüdseks on ta P2 Green-is. Mõtlesime, et mis seal siis ikka kummalist on, ju siis klass vahetas värvi lihtsalt :) Kui tegelikult oli olukord hoopis selline, et Christian oli ainukesena oma klassist üle viidud paralleelklassi. Ma juba mõtlesin protesteerima minna, et kuidas laps nagu oma klassikaaslaste juurest ära võeti ja ilma ütlemata teise klassi pandi, kuid peale Christianiga konsulteerimist loobusin sellest plaanist. Tuli välja, et oma vanas klassis ta ei suhelnud eriti kellegagi, kuna tema arvates olid seal väga "tited" koos, siis uus klass rõõmustas teda väga. Et nüüd on seal tore klassijuhataja, vanad tuttavad sõbrad, toredad tüdrukud ;) ja kõik on palju mõnusam. Rääkisin ka õpetajaga pikalt juttu ning tundus täitsa tore olevat. Nimeks Amber.

Peale teist koolipäeva tuli esimene väike tagasilöök, kui Christian tahtis, et ma tema taist klassijuhatajaga räägiksin. Teadupärast on igal klassil lisaks tavapärasele klassijuhatajale veel ka taist õpetaja, kes paralleelselt õpetab Tai tunde ning assisteerib igas asjas. Ühesõnaga probleemiks oli see, et kooli poolt jagati kõikidele lastele mingit piimatoodet ja siis kõik lapsed pidid selle tai õpetaja silme all ära jooma. Christian teadupärast piimatooteid ei tarbi ning lisaks need Tai piimatooted pole ka suuremad asjad, siis tuli sellest tüli. Õpetaja olla nii vihaseks läinud, et mismõttes sa ei joo seda ja pla pla. Läksin siis hommikul asja klaarima ning loodetavasti sai see Tai õpetaja nüüd aru, et sunniviisiliselt meie lapsele mingit asja sisse ei käsi võtta. Kuulsin, et mingi aeg oli neid sunnitud sööma mingit musta värvi ollust, millest Christian aru ei saanud, mis see on, kuid ei tundunud suurem asi olevat. Need Tai õpetajad järgivad nähtavasti tai koolide standardit ning seetõttu on nad paljude meile imelikena tunduvate asjade pärast karmid. Näiteks on pidevalt ühel tai õpetajal teemaks laste juuste pikkus. Ükskord, kui Christian oli just eelmine päev juuksurist tulnud, siis päeval oli ta riielda saanud, et homme sa kooli ei tule, kui juuksed lõigatud. Eeeee...et siis misasja :) Kuulsin, et sama manitsust on tunda saanud ka teised poisid ning rääkisin sellest oma tuttava õpetajaga, kes seal samas koolis töötas. Tema käis koos Christianiga rääkimas selle Tai õpetajaga ning oi ega temal mingit probleemi ei olnudki...see nähtavasti oli üks teine poiss kellele ta seda öelnud oli...Yeah :) Ühesõnaga nüüdseks on sellega vaikus. Tai koolides on nimelt nõue, et poisid peavad olema praktiliselt kiilakad ning tüdrukud lõikama kõik oma juuksed kuklani. Kuid vabandage väga, meie poiss käib siiski erakoolis, kus on suht kõrge õppemaks, niiet siin selliseid ekstreemseid võtteid rakendama ei peaks. Kuid eks mõned siiski üritavad :)

Nüüd on esimene nädal peaaegu mööda saanud ning kõik on kulgenud ootuspäraselt. Christian on oma uue klassiga väga hästi kohanenud ning õpetajapoolne tagasiside on ka suurepärane. Igatahes head uue kooliaasta algust meile :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 06:59 Sildid Thailand Tagged educational Kommentaarid (1)

Meie ja ussid

sunny 33 °C

See on kõikidele teada, et troopilises kliimas on meie igapäevasteks kaaslasteks erineva suuruse ning iseloomuga ussikesed, kes siis meid kas ehmatavad, erutavad või lihtsalt silmailu pakuvad. Kuid ausalt öeldes ei kujutanud me ette, et me usse ikka nii palju näha saame ning nõnda erinevaid.

Alles see oli, kui meie eelmises elukohas Chalongis ühe maja elanikud päise päeva ajal mööda muru vonklemas nägid ühte punakaskollase kaelaga ussivolaskit. Nüüdseks on see uss tänu Jensi osavusele oma lõpu leidnud ning elanikke enam ei tülita. Järgmine kokkupuude ussiga oli samuti meie eelmise elukoha trepi juures, kui Jana nägi trepi all ühte pirakat kobra konna alla kugistamas. See võttis küll kõhedaks ning tegi meid veelgi ettevaatlikumaks, kuna nagu kõikidele teada, ei ole kobra mürk teps mitte tervislik inimesele. Peale seda käisime ostmas ühte spetsiaalset pulbrit, mida tuleb siis igale poole ussi võimalikele teekondadele maha puistata. Selle eesmärk on see, et kui uss pulbrist üle libiseb, siis tal pidi hakkama nahk nii kõvasti sügelema, et ta pidi igatpidi hakkama väljapääsu otsima sellest piirkonnast ning ära minema. Samuti andsime kohalikule remondimehele ülesande ehitada ussilõks, mille ta ka valmis tegi. Omaette me küll kihistasime naeru selle lõksu peale, kuid parem ikka kui mitte midagi. Nimelt klopsis ta kokku selle igasugustest aias leiduvatest vahenditest ning pani elusa konna siis sinna sisse ussi ootama. Lõksuks soetasin ma ise võimsa täiesti tavalise rotilõksu ning jäime lootma parimat. Kahjuks me kolisime enne ära, kui lõksu toimivust oleks tunnistanud.

Nüüd siis meie uues kodus viibides oli meie esimene ussikogemus kohe esimesel päeval, kui ma nägin aias muru peal vonklemas ühte rohelist tegelast, kes siis kibekiiresti kusagile palmi sisse ära peitis. Mõned nädalad hiljem nägime ühte ussi naabri hoovist välja vonklemas. Ükspäev, kui ma siis kusagilt asjatoimetuselt koju jõudsin ja hakkasin oma maja trepist üles astuma, siis pidin küll kreepsu saama. Täpselt minu kõrval trepi peal oli suunaga välisukse poole (mis muideks oli lahti) üks halli värvi madu. Ma muidugi kohe reaktsioonist hüppasin trepist alla ning hakkasin karjuma nii Tarmot kui Janat, et pangu koer kinni, kuna kartsin pigem seda, et Franky lollike saab hammustada. Suutsime seda ussi siis kuidagi lokaliseerida maja ees ning samal ajal leiutades, kuidas ja millega teda maha lüüa. Tõime siis ühe mopialuse, mille Tarmo talle trepi käsipuu peal seistes peale surus. Sel hetkel me saime teada, mis ussiga tegu oli. See ei olnud mitte niisama vihmauss, vaid King Cobra. Ta ajas vihast ennast üles ja virutas hambad mopivarde kinni. Tarmo üleval tudises ning vaid sai öelda, et on ikka kurimuse tugev see uss. Ma siis ise haarasin mingi teise mopi (küll meil on palju moppe eksole :) ) ning hakkasin teda uimaseks materdama. Pihtas põhjas nagu öeldaks, uss uimane ja mopivars sajaks killuks. Seejärel meie vapper Jana tõi köögist ühe suure kokanoa ja virutas nii kuidas jaksas. Lõpuks hingasime kergendunult, kuna olime ussist jagu saanud. Üritasime seda veel kohalikele pakkuda, kuid polnud õigeid inimesi kellele pakkuda. Kohalikult teadupärast pistavad värske kobra omale viski sisse ning see pidi õite magusalt mekkima :)

Viimane ussikogemus oli Janal just täna, kui ta nägi meie aia ääres taas ühte rohelist tegelast rõõmsalt ringi vonklemas. Seekord õnneks oli tegemist kuldse puu-ussiga (Golden Tree Snake), kelle mürk inimesele ohtu ei pidanud valmistama.

Ühesõnaga Tais on usse :) Nagu ma kusagilt lugesin, et Tais püütud kõige suurem püüton oli 12,5m pikk ning kaalus 220kg. Sellise vennaga küll džunglis kokku ei tahaks põrgata. Tegelikult kardavad ussid meid palju rohkem, kui meie neid. Lihtsalt me võime neile kogemata otsa astuda või nende rahu kusagil häirida, mistõttu pole neil muud väljapääsu, kui lihtsalt kasutada oma ainsat kaitserefleksi - hammustamist. Õnneks statistika ussihammustuste kohta Tais näitab, et need ei ole üldsegi sagedased ning hammustada saavad eelkõige need, kes töötavad džunglites ning kohtades, kus ussidel pesitseda ja elutseda meeldib.

Päikest!

Kirjutas phuketis 06:33 Sildid Thailand Tagged animal Kommentaarid (1)

Sukeldumislitsents AOWD - tehtud!

sunny 32 °C

Täna siis koitis see päev, mil sai tasku pistetud oma teine sukeldumislitsents AOWD ehk siis Advanced Open Water Diver. Põhimõtteliselt on see esmase litsentsi OWD edasiarendus ning oskuste lihvimine seikluse võtmes. Mul tuli sooritada kaks kohustulikku oskust, milleks üks oli süvasukeldumine, üks veealune navigeerimine ning kolm vabalt valitud oskust, millest valisin eelnevates postitustes juba mainitud allvee fotograafia, vrakisukeldus ning fish ID.

Tänaseks oli jäänud kaks kohustulikku sukeldust, milleks olid süvasukeldus ning alvee navigatsioon. Hommikul kell 8 paiku sõitsime koos Dive Asia laevaga Phi Phi poole. Esimeseks sukelduskohaks oli tee peale jääv juba tuttav Koh Dork Mai. Kohe kui vette sai hüpatud, siis hoiatati, et targem on kohe alla minna, kuna kõikjal kubises meduusidest. Laskusime siis kohe põhja ning võtsime suuna saarest veidi kaugemale ning jäime pidama 32,5m peal. Seal vaatlesime, kuidas sügavas vees on värvid muutunud (värvikaardi pealt) ning mis on juhtunud rõhu mõjul kaasavõetud õhku täis plastpudeliga. No oli nagu tühjaks pigistatud hambapastatuub küll :) Seejärel hakkasime jälle mööda saare seina ringi tegema. Seekord kujunes see meil küll metsikuks slaalomiks, kuna meduuse oli tõeliselt palju. Võib isegi öelda, et tihedus oli üks meduus iga 2 meetri kohta igas võimalikus suunas. Eks see kõrvetadasaamine oli vaid aja küsimus ning mingi hetk tundsingi põlveõndlas, kuidas laksakas ära käis :) 5m peal oma "safety stopi" tehes olime ümbritsetud igast kaarest tulevatest meduusides, üks suurem kui teine. Õnneks rohkem pihta ei saanud ning sukeldumine oli õnnelikult tehtud. Hetkel on jah meduusihooaeg, kuna veetemperatuur on väga kõrge, siis neile meeldib teatud hoovustega liikuda ning lihtsalt tuleb olukorraga leppida.

Järgmine sukeldumine leidis aset 1,5 tunni pärast juba Phi Phi saarestikus asuva "kaksikõe" Koh Bida Nai (sisemise õla saar) ja Noh Bida Nok juures (välimise õla saar). Tegemist on kahe merest välja kõrguva kivimoodustisega, mille ümber on siis ilusad korallrifid. Esimene peatus oli Koh Bida Nok juures, kus tegin ära kohustuslikud navigeerimisoskused. Pidin ujuma mööda põhja kompassi ning veealuseid looduslikke märke jälgides 25m ühes suunas ning siis tulema sama rada tagasi. Seejärel pidin ujuma nelikurka 4x25m ning jõudma tagasi samasse punkti kust alustasin. Piece of cake. Seejärel oli järgnev lihtsalt fundive ning see oli tõeliselt fun, kuna seal avanev vaatepilt oli tõeliselt lummav. Meeletult ilus veealune maailm, värvilised korallid, suurel hulgal erinevaid mereelukaid ning tunne oli samalaadne kui Shark Pointi eedeniaias viibides.

Kolmas ning viimane sukeldumine leidis siis aset kõrval asuva Koh Bida Nai juures. Hüppasime Dannyga kohe esimestena sisse, kuna tahtsime kiiresti enne teisi jõuda ühte kohta, kus pidi merihobuseid näha olema. Peale 2 minutilist sukeldumist keerasime otsa ringi ning loobusime plaanist, kuna vastuhoovus oli liiga tugev. Tulime tagasi saare teisele poole ning hoovus oli sealgi päris tugev. Pidime ikka väga tugevalt võitlema, et soovitud kursil püsida. Alguses polnud nagu midagi erilist näha, kuid siis, kui ujusime läbi kahe kivikamaka, mis moodustasid justkui suure värava Eedeni aeda, oli hoovuski veidi vaiksemaks jäänud ning saime rahulikult haisid otsida. Kahjuks pidime lõpuks tõdema, et kuna sel aastaajal on vesi arvatavalt liiga kuum, siis kõik haid on kuskile sügavamale peitu pugenud ning pettunutena pidime teistele veeelukatele keskenduma :) Tegelikult oli vahva ikka ning veelgi vahvam oli see, et olime saarele peaaegu ringi peale teinud ning kuna õhku jätkus, siis otsustasime siiski selle merihobuse koha üles leida. Ühesõnaga see oli ikka tõeline pingutamine, et võidelda tugeva hoovusega ning põletasime õhku ja energiat ikka mehiselt. Midagi sellist polnud ma varem kogenud. Igatahes jõudsime siis selle väidetava kohani välja, üliväsinud, kuid see polnudki tähtis :) Merihobust me kahjuks küll seekord ei näinud, kuid olin õnnelik selle kogemuse üle, kuidas veidi ekstreemsemates oludes sukeldumine välja näeb. Basseini ja rahulikus vees saavad kõik hakkama, kuid sukeldumisel tuleb arvestada muutuvate oludega nii nähtavuse kui ka hoovuste osas. Samuti võib veetemperatuur äkki muutuda 10 kraadi külmemaks, mis tekitab jälle omamoodi elamuse. Igatahes olen järjekordse sertifikaadi omanik ning minu elamustepagas täienes järjekordsete superportsude võrra :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 07:20 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Mängu nimi on jalgpall, mitte tai poks

overcast 32 °C

Täna käisime oma siinviibitud aja jooksul esimest korda jalgpalli vaatamas. Oleme seda ennegi teha tahtnud, kuid keegi ei oska meile öelda, millal matśid toimuvad, kus need toimuvad ning kas üldse toimuvad. Ühesõnaga nüüd lugesin kohalikust ingliskeelsest ajalehest välja, et seoses Bangkoki rahutustega on üks AFC (Asian Football Cup) mäng toodud üle Phuketile Surakuli staadionile. Vastamisi pidid minema üks Tai meeskond Thai Port FC ja Hong Kongi meeskond Tai Po FC.

Mäng algas kell pool seitse õhtul ning rahvast dribüünidel võiks võrrelda Eesti liigamängude publikuarvuga, ühesõnaga väga hõre. Mäng algas ja kulges nagu mäng ikka, kuid kuidagi ei saa märkimata jätta, et tegelikult ei jooksnud platsil kõige rohkem mitte mängijad ega ka kohtunikud, vaid kanderaamimehed ja teised meditsiinitöötajad. See oli kohati lausa halenaljakas, kui platsi ääres käis tohterdamine igas nurgas ning kui mängija sisse tagasi ennast küsis, siis juba järgmine vend oli muru peal pikale ja kanderaamimehed jälle jooksid.

Kusjuures kollaseid kaarte jagati vaid kaks tükki ning sedagi sellepärast, et kaks venda omavahel karvupidi veica kokku läksid. Pärast mängu olid just kanderaamimehed need, kes käisid publiku eest läbi ja kõik aplodeerisid :) Kui rääkida tasemest, siis Tai meeskond oli Hond Kongi omast kõvasti üle, kuid neil puudusid asjalikud ründajad. Kui keskväljamehed olid oma töö ilusasti ära teinud, siis üks ründaja suutis kolmel rünnakul järjest trahvikastis pallist lihtsalt mööda lüüa :) Muidu tase oli suht tugev ning mäng oli Tai meeste poolt suheliselt lahtine. Pall käis, passimist ei olnud ning kogu aeg otsiti ründajaid...kes jah siis ei suutnud selle pallida midagi peale hakata. Sellest hoolimata võttis kokkuvõttes Tai meeskond oma ning Hong Kongi poisse võideti 2:0.

Ahjaa, sisse minnes ostsime veidi kallima pileti (100 bahti ja laps tasuta), et saada 1. klassi toolidele, kuid mis tegelikult kujutas endast Kadrioru staadioni taolist varikatusega asja, kus põlesid laes võimsad prozektorid. Miks ma seda kõike mainin? Aga just selle pärast, et teadupärast tõmbab valgus pimedal ajal meeletult ligi kõikvõimalikke putukaid ja lendavaid satikaid, kes siis järjekindlalt meile pähe ja kraevahele kukkusid. Poolajal siis kobisimegi tribüüni teisele küljele, kus need prozektorid puudusid ning saime rahulikult matśi lõpuni vaadata.

Veel oli lahe see, et kohe kui me staadionile saabusime, siis kohalikud filmimehed võtsid kogu mängu linti, kuid kui meid nähti, siis keerati kaamerad kohe meie suunas ning asuti agaralt filmima. Tuleb tõele näkku vaadata, et ega jah ühtegi teist valgenahalist me seal ei kohanud :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 08:06 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Lillesaar, Kuningkruiser ja Hai Punkt

semi-overcast 32 °C

Kui juba on oma väikes sõrm sukeldumisele antud, siis läheb ka kogu ülejäänu. Nimelt pärast esimesi kogemusi sukeldumismaailmas enam muule ei mõtlegi. Eelmine nädal sai ära tehtud sukeldumise esmane kursus ehk OWD (Open Water Diver) ning nüüd mõtlesin ennast selles vallas edasi harida. Järgmiseks etapiks on AOWD (Advanced Open Water Diver). Selleks tuleb ära teha kohustuslikud süvaveesukeldumine ning allvee navigeerimine ning siis veel kolm erinevat seiklussukeldumist vabal valikul. Minu valikuteks osutusid seekord allvee fotograafia, kalade välimääramine ning vrakisukeldumine.

Hommikul vara sai mindud koos South Siam Diversite laevaga merele ning juba pooleteist tunni pärast, olime oma esimeses sukeldumiskohas. Selleks oli Koh Dork Mai ehk siis otsetõlkes "lillesaar". Tegemist on merest välja kõrguva "suure kiviga", mis suht sirgjooneliselt kuni põhjani (25m) välja läheb. Laskusime siis alla ning nähtavus oli suht kesine. Peale nurga tagant väljumist nähtavus paranes ning oli isegi kuni 15m. Terve veealune kaljusein oli elu täis, mis ongi selle koha omapära. Seal nägime kõiksugu kirevat mere floorat ja faunat ning peale mõnda aega jõudsime oma esimese sihtpunktini, milleks oli 5m sügav koobas. See oli mu esimene koopakogemus, mis tegelikult polnudki nii hull kui alguses endale ette kujutasin. Kuigi ega tegelikult ma väga ei fänna neid kohti, kus puudub valgus ning ruumiga pole kiita. Lisaks on koopasuu alati ümbrisetud Lionfishidest ning Scorpionfishidest, mis pole eriti meeldivad, kui nende vastu lähed :) Kuid siiski...koobas...tehtud! Kuna tegemist oli ka ühtlasi mu fotograafiasukeldumisega, siis jätkuvalt sai üritatud kadreerida ja fokusseerida kõikvõimalikke detaile, kalu, koralle jne. Mõtled küll, et mis see siis on, et teed klõpsu jne. Ok, kui isegi saaksid fotokal kõikvõimalikd settingud vee all ilusti paika, siis pead lisaks veel arvestama küllaltki tugeva hoovusega, mis sind edasi kannab, sellega, et ega kalad ei oota, kui sa ükskord oma pildi tehtud saad. Lisaks pead sa oma ujuvusega pidevalt kontrollima, et jääda neutraalseks vajumata allapoole põhja näiteks või siis üles tõusta. Seda ma sain aru, et eks kõik on õppimise tulemus ning ka vee all pead arvestama kõikide samade aspektidega, millega ka kuival maal pildistades, kuid lisaks tulevad mängu veel sukeldumise eripärad. Kift :) Kogu see saareke nõuaks veel mitmeid sukeldumisi, et saada täpsemalt aimu, kust midagi leida on võimalik, kus elutsevad ühed ning teised elukad. Samuti pidid seal elutsema merihobud, kuid kahjuks seekord jäi nägemata.

Järgnevalt sõitsime edasi umbes tunnikese, kuni jõudsime oma järgmisesse sihtpunkti - laevavrakini. Tegemist oli 1997 aastal uppunud reisipraamiga, mis vedas inimesi Phuketi ja Phi Phi vahel. Saatuslikul kombel või siis väga rumala inimliku eksimuse tulemusena õnnestus neil laev tüürida ainukese madaliku kohale terves avameres (Anemone Reef) ning sealt alates uppus laev järk järgult, kuni siis 800m eemal põhja kinni jäi. Õnneks keegi selles õnnetuses elu ei kaotanud ning lisaks sukeldujate rõõmuks, jäi laev ilusti püstisesse asendisse. Aja jooksul on nüüd muidugi osa vahelagesid sisse kukkunud, mistõttu laeva sisseminekut eriti enam ei soovitata. Ühesõnaga sukeldumine seal oli tõeliselt võimas ning ma võin seda vabalt lahterdada mu elu lahendamate sündmuste hulka. Laeva tekk oli umbes 18m peal ning põhi 32m peal, niiet avastamisrõõmu oli seal palju. Lisaks oli seal kirjeldamatul hulgal kalaparvesid, mis andis kogu sellele vrakile veel omamoodi võlu juurde. Seal õnnestus mul näha lähedalt päris suurt barrakuudade parve, mis kõikidel väiksematel kalakestel hirmu nahavahele ajas. Vrakk ise oli kaetud kõikvõimaliku mereeluga ning mida kõike seal ei näinud :) Kohati õnnetus ka meil vrakki siseneda ning suurematest kohadest läbi ujuda. See oli hea koolitus ning kogemus. Võimas, võluv, ekstreemne, uudne...huhh omadussõnad lõppesid otsa :)

Järgmiseks sukeldumiskohaks oli mõnisada meetrit eemal asuv Shark Point ehk maakeeli Hai Punkt. Tegemist on kolmest veealusest tipust koosneva sukeldumiskohaga, millest vaid üks ulatub veest välja. Meie ülesanne Hai Punktis oli loomulikult leida haikala üles :) Reeglina kösutavad seal all leopardhaid, kuid kahjuks ei meil ega ka kellelgi teisel meie paadi seltskonnast ei õnnestunud neid seekord näha. Siiski olin mina ja mu instruktor Danny ainukesed, kes leidsid ühe hai. Tegemist oli Nurse Sharkiga, kes parajast põõnas ühes kivipraos. See oli suht väike isend, veidi üle meetri pikk ning üritasime teda küll oma august välja meelitada, kuid vana magas rahulikult edasi. Danny näitas mulle ka ühte kivi riffi ääres, kus peal olid avaused, mis kubisesid baby moreenidest. See oli küll megalahe, kui 20-30 moreenipoega aukudest sisse ja välja lupsasid ning toitu jahtisid. Kogu Shark Pointi sukeldumisala on kui veealune Eedeni aeg. Nii palju värve, erinevaid kalaliike, meeletult suured korallid jnejnejne. Ühesõnaga olime all peaaegu oma õhu lõpuni ning lõpetasime oma päeva laevas logiraamatut täites ning teistega muljeid jagades.

Nüüd siis peaks olema mul tehtud Adventure Diver paberid, kuid jätan need välja võtmata, kuna järgmine nädal ootab mind ees veel süvasukeldumine ning navigeerimine, mille järel peaks saama Advanced Open Water Diveri sertifikaadi kätte. Lihtne eksole, ja kusjuures tegelikult see ongi. Tuleb ainult teada sukeldumise reegleid, osata enda eest vee all hoolitseda ning mis põhiline, igas situatsioonis jääda rahulikuks. Mingi päev mõtlesin, et mis see küll on, mis mind sukeldumise juures võlub...ning leidsin kaks põhilist asja: esiteks vee all on kõik võrdsed ning aupaklikud veealuse maailma ees, seal valitseb vaikus ning saad olla suht omaette oma mõtetega; teiseks meenutab veealusesse maailma põgenemine veidike Avatari filmi (kes on näinud muidugi), kus põgenetakse fantaasiamaailma, kus kõik on ilusam, rahulikum, mõistetavam ning ausam. Kes on proovinud, see teab millest ma räägin, kes ei ole, tehku ära :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:55 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Kuidas saada Tai juhiluba?

semi-overcast 33 °C

Juba mõni kuu tagasi soovitas üks mu prantslasest tuttav ära teha kohalikud Tai juhiload. Ta põhjendas seda eelkõige sellega, et siis sind aktsepteeritakse märksa rohkem igal pool, kuna see näitab, et sa oled justkui kohalik elanik. Kohalikud kasutavad seda ka nagu isikuttõendavaks dokumendiks ning ka mul ei tuleks enam oma passi kaasas kanda.

Hakkasin siis vaikselt dokumente komplekteerima ning uurima, mida kõike selleks vaja võiks minna. Siin siis alljärgnevalt nimekiri dokumentidest, mida minu käest nõuti autojuhiloa taotlemisel:

- pass ja passikoopia, näopildiga lehest, kehtivast viisalehest ning departure card lehest
- Eestis väljastatud juhiluba ning selle koopia
- rahvusvaheline juhiluba ning selle koopia kõikidest lehtedest
- tööluba ning koopia kõikidest lehtedest
- tõend Immigratsiooniametist, et sa elad püsivalt Taimaal
- meditsiinitõend kohalikust arstikabinetist, et oled terve

Nüüd siis lähemalt dokumentidest. Käisin näiteks arsti juures, kohaliku Dr. Thiti juures tõendit saamas. Seal pidin lihtsalt mõne meetri kauguselt ära arvama ette näidatud värve ning nende sees teise värviga olevaid numbreid. Kusjuures naljakas oli see, et ma käisin seal kaks korda (kuna tahtsin ka mootorattalube saada ning selle jaoks pidi eraldi originaaltõend olema) ning esimene kord ütlesin ühe värvi kohta "dark green" ja siis tema ütles et nonono...wrong...ma siis et onju dark green, kuid tema väitel pidi see hall olema. No ok, 100 bahti ja tõend käes. Järgmine kord juba teadsin ning nimetasin kohe, et tegemist on halli värviga ning üllatuseks hakkas ta jälle pead raputama...nonono :) Ma siis mõtlesin et siis misasja :) Tundub, et nad ise ka päris hästi aru ei saanud, mis värviga seal tegu oli, sinakas, rohekas, hallikas segu :)

Immigratsiooniametist tõendi saamiseks peab esitama oma elukoha rendilepingu ning omaniku poolt allkirjastatud maja "blue booki" (ehk siis maja passi) ning omaniku isikutunnistuse koopia allkirjastatuna. Samuti on vaja passi ning loomulikult esitada kõikidest dokumentidest koopiad. Lühiajalise dokumendi puhul piisab tavaliselt 100 bahtist, kuid kuna mulle väljastatud dokument kehtib 1 aasta, siis küsiti 300 bahti.

Nüüd siis olid dokumendid koos ning oli aeg rääkida oma naabrinaisega, kes tuleks mulle appi kohalikust umbkeelsest bürokraatiast läbi närima. Teisipäeval seadsimegi siis sammud hommikul kell 8.30ks Transpordiametisse ning oh üllatust. Seal vonkles saba uksest välja nagu vanal heal veneajal. Tuli välja, et kuna Sonkrani nädalal oli amet kinni olnud, siis nüüd kõik tahtsid korraga omale seal midagi teha. Otsustasime, et tuleme tagasi neljapäeval ning juba varem.

Neljapäeval olin ma punkt kell 7 hommikul Phuket Townis Transpordiameti ukse taga ning juba oli seal enne mind 4 inimest. Ok kannatasin kuni 8.30ni kui uksed avati ning selleks hetkeks oli sinna minu selja taha kogunenud sada inimest. Kohe kui uksed avati, sai siseneda inimtühja saali, kus loomulikult polnud ühtegi inglisekeelset silti. Ma olin nagu peata kana, kuna naabrinaine polnud veel jõudnud ning pidin ise midagi ära otsustama. Tundus, et ega keegi täpselt ei teadnud, millise leti taha järjekorda tekitama hakata, kuid mõne minuti jooksul oli moodustunud hoopis ühe suvalise laua taha pikk saba. Eino tore, mõtlesin kohe, et ole kui vara tahes kohal, jääd ikka viimaseks. Suutsin ennast siiski laua juurde vahele trügida ning mõne seletusega lubati mul sinna jääda.

Ok kui siis minu kord laua juures seista oli, siis tädi andis mulle mõista, et minu tehtud koopia rahvusvahelisest juhiloast pole päris see, et iga leht peab olema eraldi lehel ja saatis mind väljas asuvasse koopiapunkti. Ok, läksin siis sinna, kuid arvake ära, kas seal koopiamasin töötas :) Loomulikult mitte. Pidin siis sõitma suht ligidal asuvasse Immigratsiooniameti koopiapunkti ning vajalikud koopiad ära tegema. Tõin siis dokumendid tagasi ning selleks hetkeks oli ka juba naabrinaine mul saabunud. Meile anti mingid taikeelsed vormid allkirjastamiseks ning suunati edasi juba teisele korrusele. Seal toimus siis väike testimine, mis seisnes selles, et ette anti mingi vihik, kus olid erinevate värvide taustal numbrid ning sa pidid ühe värvi seest eraldama teist värvi numbri ning talle ette ütlema. Enne mind oli just üks farang, kes ei saanud ühestki värvist aru ning tal paluti kõrvale istuda. Muidugi hiljem nägin teda juba rõõmsalt järgmistes sabades seismas, mis tähendas, et ka värvipime sai testi läbitud :)

Edasi läksime tagasi alla ning pidime jälle veica aega selle pisikese laua ääres järjekorras seisma, et saada järgmine number. Nüüd tuli välja ka veel, et tööloa ühest lehest oli koopia tegemat jäänud ning kimasin jällegi Immigratsiooniametisse koopiat tegema. Kui siis järjekord lõpuks meieni jõudis, siis veidike paberimäärimist ning maksin 105 bahti (autojuhiloa teenustasu) ning anti järjekordne järjekorranumber. Nüüd siis läksin juba ei tea mitmesse kabinetti, kus siis mingi tädi tegi must pildi, pidin tasuma 120 bahti ning juba 5 minuti pärast ilutses mul näpu vahel tuttuus Tai autojuhiluba.

Tegelikult tahtsin teha ära ka mootorattaload, kuid siiski ilma eksamita A kategooriat teha ei saa. Vähemalt on nüüd mul kõik dokumendid selleks ette valmistatud, et kui ma mõni päev aega leian, siis peaksin ka need ära tegema. Kell 10.30 pidi kirjalik eksam olema (kusjuures farangidele inglise keeles) ning kell 13.00 sõidueksam, mille võid sooritada oma enda motikaga. Eks siis paistab, kas mul on viitsimist veel kord sinna sahmima minna :)

Esialgne juhiluba kehtib 1 aasta ning peale seda on võimalik ilma eksamiteta Transpordiametis see ringi vahetada 5 aastase loa vastu. Loomulikult tuleb siis taas hunnik pabereid määrida ning esitada, minu teada 500 bahti maksta ning ongi kõik. Lihtne eksole :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 21:44 Sildid Thailand Tagged automotive Kommentaarid (0)

Sukeldumislitsents OWD - tehtud

semi-overcast 31 °C

Kaua tehtud kaunikene nagu tavatseb seda vanasõna öelda. Juba ammuilma Phuketile saabudes keerles mul peas mõte teha ära sukeldumislitsents, kuna Phuket ja ümbruskaudne regioon on ideaalne veealuse maailma avastamiseks. Kuna Liisu lasteaia juhataja Danny on kõrgelt kvalifitseerunud ning kogemustega instruktor, siis sai juba sügisel teema üles tõstatatud, et kursustega algust teha. Saime enda valdusesse kõik vajalikud video ja raamatumaterjalid ning kõik oli justkui stardiks valmis. Kuid siis aeg läks ja läks ja läks...ühtäkki olime juba oma jorutamistega jõudnud aprilli algusesse käesoleval aastal :) Ühel koosviibimisel sai siis lõpuks Dannyle veksel välja käidud, et nii, nüüd on asjalood sellised, et teeme ära.

Sai siis läbi töötatud kogu teooriamaterjal, vaadatud hulganiselt õppevideosid ning püütud aru saada, kuidas sukeldumine käib. Ühel õhtupoolikul, kell oli minu teada 17 läbi, kui me oma teooritundidega algust tegime. Kogu teooria sai läbi võetud ning iga peatüki lõpus (kokku 5 peatükki) oli 15 küsimusest koosnev küsimustik, millele pidime vastused leidma. Juhul, kui mingit vastust ei teadnud või tekkis kahtlus, siis arutasime Dannyga selle punkti uuesti läbi, et me täpselt ikka asjadest aru saaksime. Peale teooria läbimist ootas meid ees 50 küsimusest koosnev eksam, mille me lõpetasime kell pool üks öösel, tulemusega 47/50. Need kolm küsimust mis nihu läksid, olid tegelikult osaliselt õiged, kuid antud eksamis pidid panema 100% täpse vastuse, mille oli ette andnud PADI. Ühesõnaga, miks ma räägin kogu aeg meie ja meie, nimelt tegime seda litsentsi koos Tarmoga :)

Järgmisel päeval ootas meid ees basseinitund, kus me saime esimest korda tunda sukeldumisvarustust, kuidas seda monteerida, demonteerida, puhastada, seljast ära võtta jne jne. Basseinis tegime kümneid ja kümneid erinevaid ülesandeid ja harjutusi, mis olid nõutud instruktori poolt. Mäletamistmööda lõpetasime oma basseinitunni kella 21 paiku õhtul pilkases pimedeses ning naersime omaette veel, et nüüd on siis ka öösukeldumine tehtud.

Andsime omale mõned päevad ooteaega ning seejärel ootas meid ees 2 rannasukeldumist. Miks just rannasukeldumine hea on? Seda eelkõige sellpärast, et väga paljud ülesanded on seotud veepinnal tegutsemisega, mille sa saad ära teha sukeldumiskohta ujudes. Lisaks ei tahtnud me raisata oma paadisukeldumise aega igast ülesannetega mässamiseks ning tahtsime siis vaid fun-divingut teha. Rannasukeldumine leidis aset Kata rannas, kus ujusime ca 300m kaugusele rannaribast ning läksime põhja. Nähtavus oli kohutav, nagu piimasupis oleks, Danny pakkus nähtavuseks 1-3m. Igatahes saime nende 2 sukeldumise jooksul ära teha kõik vajalikud õppetunnid - häda ülestulekud, sõbra õhu kasutamise, navigeerimise kui ka lihtlabased maskivahetused ja ujuvuse testimised. Eks näha saime ka üht koma teist seal all olles. Terve pesakonna astelraisid, moreene, nemo taoliseid kalasid, kõikvõimalikke väiksemaid riffikalakesi pluss ühte uudishimulikku Puffer kala, kes tavaliselt oma territooriumi kaitsmiseks sukeldujaid ninaga eemale nügima hakkab. Nagu väike koerake, iseenesest nunnu :) Igatahes sel korral jõudsime minna 10m sügavusele ning esimesteks sukeldumiskogemuseks oli seda küll ning nüüd ootas meid ees veel 2 meresukeldumist laevalt.

Selleks sõitsime paar päeva hiljem Phuket Pro Scuba sukeldumislaevaga Racha Yai saare juurde, kus ida kaldal sukeldumine aset leidis. Olime teadlikud, et mõlemal sukeldumisel on meil vaja teha vaid kaks kohustuslikku harjutust vee all ning kui need tehtud sai, siis algas lõbusukeldumine Danny eestvedamisel. Esimene sukeldumine leidis aset Bay nr. 2 juures, kus driftisime koos veealuse hoovusega edasi, ajasime käed laiali ning lasime ennast nagu rongil edasi kanda. Sel sukeldumisel käisime ära juba 20m sügavusel ning nägime juba päris värvikirevat elu ja loodust. Kuigi Racha Yai kohta öeldakse, et tegemist on suht algajatele mõeldud sukeldamiskohaga, kus on hea õppida, kuid pikapeale hakkab igav, siis esimeseks meresukeldumiseks oli see küll vahva. Nähtavus oli kuni 30m, mis muutis kogu veealuse üheks suureks mereakvaariumiks. Nägime ka siinset kõige ohtlikumat kala (Titan Triggerfish), kes pidi Tai vetes ainuke olema, kes võib rünnata sukeldujat oma pesa kaitstes. Rahulikult ringi ujudes, ei teinud need loomulikult meile midagi. Peale esimest sukeldumist, mis kestis 48 minutit oli aeg keha kinnitada ning lasta organismil taastuda järgmiseks sukeldumiseks.

Järgmine sukeldumine leidis aset Bay nr. 1 juures, kus kogu laeva seltskond otsustas üheskoos riffi vaatamise asemel hoopis ühte uut laevavrakki vaatama minna. Vat see oli alles minu, kui algaja jaoks põnev kogemus. Laev lebas 22m sügavusel ning sinna sai ka sisse ujuda. Õnneks olid kõik uksed ja lahtised asjad eemaldatud, mis tegi üldse võimalikuks sinna sisenemise. Seal oli jällegi hoopis teistsugune tunne, kui seda oli niisama koralle ja kalasid vaadates. Võimas! Seejärel läksime edasi mööda riffi ja vaatasime värvikirevat veealust maailma. Nägime erinevaid moreene, samuti Titan Trigerfishe, erinevaid krevette jne jne. Ühesõnaga kogu see maailm vee all on sedavõrd lummav, et kui õhk otsa ei saaks, siis jääks sinna tundideks :) Aga vat siis juhtus see, mida iga sukelduja kõige rohkem kardab: õhk sai otsa. Kuigi olime juba tõusukursil ja mõõdik näitas et 10-20 bar-i õhku on veel järgi, siis ühtäkki lõppes õhk tegelikkuses otsa. Kuid selleks puhuks olin ma ennast hästi ettevalmistanud treeningul ning teadsin hästi mida teha. Andsin oma instruktorile märku ning kasutasin üles tõustes ning ka 5m sügavusel ohutuspeatust tehes tema varuregulaatorit ning pinnale tõustes sai vest suuga puhudes täita. Kas ma sattusin paanikasse? Üldsegi mitte, vaid kogu see asi andis mulle julgust juurde ning sain piisavalt hea kogemuse, et mis tunne on tegelikkuses sügavas vees õhust tühjaks joosta ning kuidas reaalses ohusituatsioonis käituda. Tegelikkuses on veel mitmeid variante, mida teha õhu lõppemisel, kuid eks tuli kasutada kõige lihtsamat ning loogilisemat varianti.

Kogu päev jättis meile unustamatu mulje ning nüüd juba koduteel hakkasime järgmist sukeldumistrippi planeerima. Siin Phuketi ümbruses on ju veel nii palju avastada ning kõik sukeldumiskohad lähevad järjest paremaks. Eks ennast tuleb järjest rohkem ja rohkem treenida, saada kogemusi ning õppida. Veealune maailm lummas mind oma puhtuse, oma teistsuguse olekuga, mida me oleme harjunud nägema maapealses maailmas ning see päevane reis vee alla tekitas tunde nagu oleks ära olnud nädalasel reisil. Vot see oli alles puhkus ja elamus, mida meenutades planeerime juba järgmisi elamusi.

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:44 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Sõda

sunny 37 °C

Me oleme siin Taimaal olnud tunnistajaks juba mitmetele uue aasta saabumistele ning nüüd oli siis järg Tai uusaasta pidustuste käes. See ei olnud isegi pidustus, see oli sõda...veesõda.

Kujutate ette, kuidas kõik kohalikud ning turistid muutuvad ühtäkki väikesteks lasteks, kes kilgates veepüssid käes mööda teid ringi jooksevad ning üksteist pritsivad. Nii vanad kui noored, naised, mehed ning lapsed pidasid maha hommikust õhtuni vältava üleriigilise veesõja, et tähistada sellega madalhooaja saabumist. Songkran on levinud üle Taimaa alates põhja-Taist, kuhu see arvatavalt on tulnud Birmast. Senini pidid kõige vägevamad pidustusedki aset leidma põhja-Tai linnas Chiang Mais, kus neen vältavad kuni 6 päeva.

Vee viskamine teiste inimeste pihta oli algselt seotud religioossete tagamaadega, kuid nüüdseks on sellest kujunenud lihtsalt fun ajaviide. Phuketil kestavad Songkrani pidustused 13.-15. aprillini, kuid reaalne veesõda käis siiski vaid ainult esimesel päeval.

Ühesõnaga otsustasime koos kõikide kohalike eestlastega ka sellest möllust osa saada ning juba varakult olid kõik ennast vajalike relvadega varustanud. Algselt oli plaan kastiauto rentida ning sellega mööda saart ringi sõita ja möödujaid pritsida, kuid olude kokkulangemise tõttu olime sunnitud oma rollerite selga istuma ning nendega ringi sõitma. Me olime 15-kesi ja me alustasime oma saaretuuri Rawailt Patongi suunas. Ühesõnaga see, mis tänavatel toimus oli lihtsalt kirjeldamatu ning sõnades seda edasi anda on suht keeruline.

0P4130092.jpg6P4130089.jpg0P4130088.jpg

Iga 100m tagant oli üles seatud staabid, kus siis suurtest veetünnidest võeti ämbritega vett ning visati möödujate pihta. Rollerid peatati enamasti kinni, sõitjad valati veega üle ning näod määriti puudriga kokku ning sooviti head uut aastat. Lahe eksole...kuni selle hetkeni, kui said omale krae vahele jääkülma vett. Nimelt iga teine oli oma veetünni pannud suured jääkamakad, et kiljumise ja ehmatuse efekt suurem oleks. Niisiis kulges meie sõit Katale, kus tegime ka väikese võitluspeatuse. Parkisime rollerid ära ning asusime möödujaid ning teisi tänaval seisvaid inimesi armutult tulistama :) Jube lahe oli lasta möödujaid külma veega, kuna sellele järgnes ka mingisugune emotsioon. Sooja veega ei tehtud teist nägugi.

IMG_2684.jpgIMG_2659.jpgIMG_2635.jpg

Edasi sõitsime läbi Karoni Patongi, kus alles läks õigeks mölluks. Meie sihtkohaks oli Soi Bangla, kus käis meeletu andmine. Seal oli vist koos tuhandeid inimesi, külg külje kõrval ning kõik möllasid veega. Meeleolu oli kõikjal ülev, muusika mängis, temperatuur oli 37 kraadi, kõik olid lõbusad, keegi ei saanud vihaseks, kui talle jääkülm ämbritäis vett pähe visati jne. Veetsime Patongis omajagu aega ning lõpuks otsustasime tagasi kodu poole liikuma hakata.

Ostsime veel poest hulganiselt grillimaterjali ning tegime meie juures mõnusa grillipeo veel otsa.

Kõik said kindlasti sellest päevast võimsa emotsiooni ning nüüd on mida meenutada. Meile Janaga oli see juba teine Songkran, kuid võimsam kui esimene. Tegemist on siiski maailmas ühe unikaalse üritusega, mida soovitan kõikidel kunagi järgi proovida. Emotsioon on võimas.

Päikest!

Kirjutas phuketis 20:29 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (0)

Meie uus kodu

sunny 37 °C

Eelis pangalaenu ja kinnisvara mitteomamisel on see, et on vabadus iga kell oma elukohta muuta ilma suuremate probleemideta. Meie eelmisel elukohal ei olnud tegelikult mitte midagi viga ning meil oli väga kahju sealt lahkuda, kuid kuna olime seal ühes kohas peaaegu aastake juba olnud, siis oli tekkinud isu millegi uue järele, et saada veidike vaheldust.

Olime juba mõnda aega vaadanud erinevaid kinnisvarakuulutusi, käinud paljudes majades juba vaatamas, kuid midagi meie hinnaklassile ning tingimustele vastavat nagu ei leidunud. Ühel päeval käisime Liisu lasteaia juhataja Danny õe (sai muide 5 aastaseks) sünnipäeval ühes villas Kata mäe jalamil. Meile väga see villa meeldis ning väikese kadeduseussiga hinges tunnustasime Danny valikut (ta ise oli nimelt kolinud sinna sisse mõned kuud tagasi). Samas nägime, et seal on ka samasugune naabermaja ning sai küsitud, et ega see rendis pole. Danny sõnul elas seal aga üks austerlane ning maja on hõivatud. Ok, see selleks.

Läks siis nädalakene vist mööda, kui Danny mulle helistas ning ütles, et ta on kuulnud, et naaber otsustas tagasi Austriasse kolida ning maja hakkab vabanema. Juba mõne päeva pärast käisime seda maja siis ka oma silmaga vaatamas ning läbi mõningaste arutelude otsustasime selle lõpuks võtta. Kuna tegemist on siiski peaaegu 400m2 suuruse majaga ning mille hinnatase oli kõrgem meie praegusest elukohast, siis otsustasime sõber Tarmoga lõppkokkuvõttes leivad ühte kappi panna, et kulusid jagada ning üleüldse efektiivsemalt siin eksisteerida :) Nimelt ju me teeme niivõi teisiti kõike koos, mis andis ka meile suurepärase logistilise eelise.

28. märtsil hakkasime kolima. Uskumatu kui palju selle siin viibitud aja jooksul on kogunenud igast träni. Oleme küll oma ostmisi väga kriitiliselt piiranud, kuid siiski õnnetus meil ühest majast teise kolida 5 autokastitäit kraami. Esimene öö uues majas oli harjumatu, kuid kõik järgnevad ööd on olnud suurepärased. Nüüdseks oleme juba täiesti ära harjunud ning kõik tundub niivõrd loomulik.

Eks meile tuli nüüd organiseerida majja internet, tegeleda ise basseinipuhastusega, tegeleda veidi aednikutöödega, teha majas täiskoristus jnejnejne. Ühesõnaga tegeleda tuli paljude selliste asjadega, millega vanas majas tegelesid erinevad teenusepakkujad. Eks aeg näitab kui kaua me viitsime ja tahame ise näiteks basseini puhastada, kuid alguses on see põnev ja loomupärane.

IMG_1023.jpgIMG_1027.jpgIMG_1021.jpgIMG_1020.jpgIMG_1019.jpgIMG_1028.jpg

Ok nüüd siis veidike majast. Maja asub meil mäe jalamil ning tupiktee lõpus. Maja tagahoovist paistab otse kätte mäekülg, ühel pool on üks teine hetkel veel inimtühi uus villa ning teisel pool üks tühi krunt. Tänaval kasvavad suured palmid ning elu siin on üldse väga loodusekeskne. Siit muidugi igasugused looma ja linnuprobleemid :) Oleme juba aias rohelist ussi näinud, Tarmot hammustas tuppa sisse roomanud punane sajajalgne, aia kivimüüril elab meil 30cm pikkune jäme geko, aiapeal käib vahetevahel uudistamas mingisugune ahv (kahjuks ise pole veel näinud), kassid, koerad ja igasugused putukad :) Esimestel päevadel tellisime ka kohe kahjuritõrje, kes siis terve aia ja maja ära tossutas ning peale seda on putukapopulatsioon tasakaalustunud normi piiridesse :)
Tagasi maja juurede nüüd. Majas on 3 magamistuba, 2 ühes tiivas ja 1 teises tiivas, mis pakub siis kahele perele piisava privaatsuse. Allkorrusel on suur elutuba, söögituba koos euroopaliku köögiga, pesumasinaruum ning sansõlm. Samuti on olemas siin väike panipaik asjade hoiustamiseks. Elutoast pääseb otse suurele rõdule ning samuti avaneb üks elutoa sein välja aeda, kus on 9m pikkune sügav bassein ning õueala grillimiseks ning niisama lebotamiseks. Ülevalt meie magamistoast avaneb suurepärane vaada Big Buddhale ning sealt rõdult oleme nii mõnelgi õhtul näiteks äikesetorme ja välgunooli pildistamas käinud.

Eks paistab, kuidas meil siin majas minema hakkab, kuid senini on kõik rahul ning enamgi veel. Esimese kuu lõpus saame hinnata oma elektritarbimise ning muud kommunaalid kokku ning saame teada ka maja lõpliku rahalise maksumuse.

Kes külla tahab tulla, see on igati oodatud. Soolaleivapidu siinsetele kohalikele elanikele on juba seljataga ning uued soolaleivalised on meile alati teretulnud.

Päikest!

Kirjutas phuketis 21:20 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Viisad käes

sunny 36 °C

Kuu aega on läinud väga kiiresti ning endalegi märkamatult oli kätte jõudnud aeg seada sammud Phuketi Immigration Office poole, et saada või siis mitte saada kätte viisapikendused.

Peale pooletunnist ootamist ja närveldamist sain kätte meie passid, kus ilutses sees aastane viisapikendus kuni 11. märtsini 2011. Sellega rõõm veel ei piirdunud. Lisaks aastasele õnnestunud pikendamisele on meil nüüd võimalus viibida Taimaal kuni viisa kehtivuse lõpuni ning me ei pea käima enam tüütutel visa-runidel. See oli mulle eneselegi üllatus, kuid sellekohane info on nüüd isegi passis kirjas.

Siiski tuleb iga 90 päeva möödudes korra külastada immigratsiooniametit ning saada passi uus tempel, kuid seda juba ilma rahata.

Lisaks kui soovime riigist lahkuda, tuleb meil taodelda re-entry permit, mis tähendab luba riiki taas sisenemiseks. Selle eest nad muidugi küsivad raha, ühekordse sisenemise eest 1000 bahti ning aastase multiple re-entry eest 3800 bahti per pass. See pole siiski midagi ning on tunduvalt soodsam ja mugavam, kui käia kohustuslikel visa-runidel.

Niiet kokkuvõttes saime oma viisasid Taimaa siseselt pikendades odavamalt kui seda uuesti Inglismaalt taodeldes oleks saanud. Selleks tuli vaid leida väga hea raamatupidaja, kes enamus asju meie eest korda ajas. Kindlasti soovitan, kui kellelgi peaks kunagi abi vaja minema.

Päikest!

Kirjutas phuketis 01:32 Sildid Thailand Tagged tips_and_tricks Kommentaarid (0)

(Sissekanded 16 - 30. Kokku 107) « Lehekülg 1 [2] 3 4 5 6 7 8 »