Reisiblogid Travellerspoint-is

Vend ja sõbrad külas

semi-overcast 37 °C

Viimane nädal aega on möödunud meeletul kiirusel, kuna eelmisel pühapäeval saabusid saarele meile külla mu vend oma naise ning sõber oma naisega. Nad olid just saabunud imeliselt puhkuselt Bali saarelt ning teinud mõned linnatuurid Singapuris. Phuketil plaanisid nad veeta aega täpselt nädal aega ning me omaltpoolt plaanisime ka ise oma toimetamistes väikse pausi teha ning nendega puhkuseveetmisega ühineda.

Kohe esimesel õhtul rentisime kastiga auto, kuna otsustasime kõik koos liigelda. Rollerimõte käis ka peast läbi, kuid kuna Meelisel jäid juhiload koju ning ega ka sõidukogemus oli vähene (eriti sellises liikluses), siis tundus automõte kõikidele hea ja vastuvõetav. Autoks oli meil 2 uksega Mitsubishi Triton, kus ka sees taga sai 3 inimest ilusasti istuda. Enamuses kujunes see siiski nii, et kastikoht oli rohkem hinnas, kui autos sees.

Esimesel õhtul tutvustasime neile oma lemmiksöögikohta Anchor Inni, kus nad said oma esimese toiduelamuse. Nädala vältel käisime seal korduvalt söömas ning pettuda ei tulnud kellelgi.

Esmaspäeva hommikust otsustasime teha väikese saaretuuri ning läbi käia mõned vaatamisväärsused. Alustasime Phuketi Townis olevast ahvimäest, kus me söötsime sadadele looduses elavatele ahvipärdikutele pähkleid. Edasi liikusime Sirey Islandile, kus käisime mäe otsas asuvas Buddha templis vaadet ja kuldset lamavat Buddha kuju vaatamas, kui ka rannaäärses meremustlaste külas. Sealt osteti ka mõned meened kodustele. Tagasiteel sai tehtud ka väike peatus Phuketi kalasadamas ning edasi sõitsime juba Chalongis asuvasse Big Buddha templisse. Seal tehti läbi "lucky" käepaela rituaal ning üritati kätega suurt kongi helisema panna. Peale seda sõitsime edasi Prompthep Cape ehk saare lõunatippu järgmisi lummavaid vaateid nautima ning edasi juba Nai Harni randa ujuma. Sealne ujumine jäi küll üürikeseks, kuna kohe ranna ääres ujusid ringi mõned Jelly Fischid ehk meduusid, mis kõikidel ujumise isu ära võtsid :)

Teisipäeva hommikul käisime meestega Kathu Cable Skis wakeboardiga sõitu proovimas. Nii Alari (mu venna) kui ka Meelise ees võtan mütsi maha, kuna juba pärast mõningast proovimist õnnestus neil mitu ringi järjest kukkumata läbida. Peale seda olid nad muidugi füüsiliselt niivõrd kurnatud, nagu oleks maraton läbi jooksnud. Seejärel võtsime tüdrukud peale ning sõitsime väikesele shopingule Premium Outleti. Hiljem käisime veel suures Tescos shoppamas, söömas jnejnejne...ühesõnaga oli see selline teguderohke päev, kus põhirõhk oli poodlemisel :)

Kolmapäeva hommikul oli meie naaber Jens organiseerinud meile väljasõidu Coral Islandile. Pidime proovima esmakordselt harpuunidega kalastamist. Läksime oma vana tuttava pikasabalise paadiga Bon Islandi külje peale kui Jens äkki teatas, et tal on varuks meile ka mõningased mängud. Nimelt nüüd mehed panevad omale maskid pähe ning hüppavad vette. Nemad sõitsid paadiga veidike eemale ning märguande peale pidime neile järgi ujuma. Ülesanne oli, et naised paadist peavad meile ilma sõnadeta seletama, mida me otsima peame ning kust. Ühesõnaga kogu sisu oli selles, et pidime vee alt üles leidma korallide külge seotud pudelid, mille sisse oli peidetud mängu järgmine vihje. Pudelid leitud, sõitsime edasi Coral Islandile. Seal peatusime Banana Beachil, mis on veidike vaiksem ning eraldatum kui suurem Long Beach. Seal sai veidi supeldud, päevitatud ning alustatud järgmise mänguga. Nimelt nüüd oli naiste kord üles leida rannaliivale peidetud asi. Pärast pikka otsimist ning mõtlemist, leidis igaüks liiva alla maetud võtme, mis pidi omakorda tähendama mängu järgmises etapis midagi erilist.

Nüüd oli aeg meestel kalale minna. Sõitsime pikasabalisega saare teisele poole ning jäime keset vett ankrusse. Jens tegi väikese ülevaate, kuidas harpuuniga käituda, kuidas vinnastada ning mida peab teadma ja jälgima vee all. Koolitus saadud, oli aeg jahile minna. Alguses tundus see väga lihtne....lähed snorgeldama ning otsid suuri kalasid ning aina põmmutad. Tegelikkuses on vee all kõik suurem ja ilusam kui tegelikkuses. Kui vee all paistab kala pool meetrit pikk, siis tegelikkuses võib ta olla vaid 20cm pikk. Niisiis sai tulistatud ja vinnastatud niiet higimull oli otsa ees, kuid mida ei saanud, see oli kala :) Ühele sain pihta, kuid kahjuks pääses see kala minema.

Paadimees ja tema poeg, samuti ka Jens olid saanud kätte mõned kalad ning see andis lootust, et kogu see asi päris võimatu ka ei ole. Otsustasime sõita veidi edasi, et leida paremat kohta. Nüüd oli juba mul eesmärk omaette, saada kätte maksku mis maksab vähemalt üks kala. Ja ennäe imet, pärast pooletunnist luuramist ja pärast viiekümnendat lasku õnnetus mul kätte saada üks papagoikala, mis loomulikult vee all tundus suur, kuid väljavõttes vaid 20cm pikkune. Kuid asi seegi, vähemalt nüüd oli käsi valge. Edasi sõitsime tagasi tüdrukute juurde ning tegime mõnusa pikniku :)

Edasi sõitsime pikasabalise paadiga Bon Islandile, kus Jens korraldas meile viimase mängu. Pidime lahe peal olevad korallide külge kinnitatud õhupallid ära tooma. Õhupallid olid aga kinnitatud korallide külge nööriga, mis oli lukus tabalukuga. Kuna aga Alar oli enne ära kaotanud oma leitud võtme, siis nüüd ma mõtlesin, et ju siis seda lukumängu enam ei rakendata ning kiskusin raksti kogu pulli koralli küljest lahti. Pärast tuli siiski välja, et oleks pidanud kaldale tagasi ujuma võtme järgi :) Järgmine kord lubas ta õhupallid kinnitada jämeda köiega, mida niisama lahti ei saa :)

Väsinuna kuid õnnelikult tagasi jõudes käisime läbi poest ning ostsime kõik vajaliku oma kalasaagi grillimiseks. Õhtul valmistasid tüdrukud kala kõrvale igast salateid ja kastmeid ning nauding oma püütud saagist oli võrratu.

Järgmise päeva varahommikul kella 5 paiku oli äratus ning kõik peale meie läksid Similani saartele. Meie omakorda kasutasime päeva ära kolimiseks, kuna juba mõned ajad tagasi leidsime omale unistuste villa ning lõpuks saime oma kolimised teoks teha. Meie majast annan ülevaate juba mõnes järgmises postituses, kui oleme ennast sinna sisse seadnud.

Reedel oli meil kavas saare lääneranniku tuur, kus sai külastatud nii Kata Noi, Kata, Karoni, Patongi, Kamala, Surini ning Bang Tao randu. Rahvale möödus teine pool päevast Kata Noi rannas ujumise ning mõnusa ühise õhtusöögiga kaljuserval asuvas miljonivaatega resoranis. Õhtuks rentisime bussi ning läksime kõik koos Patongi ööelu nautima, kust ei puudunud nii ping-pong showd kui ka gay-baarid :)

Laupäeval otsustasime veidi veel oma viimased jäägid majast ära kolida ning päeva teises pooles läksime Nai Harnis asuvasse kohalikku sauna, nii aurusauna aure kui ka mõnusat massaazi nautima. Päeva lõpetas päikeseloojangu vaatamine ja pildistamine Promthep Cape juures asuval mäeküljel.

Varsti hakkame siin oma samme lennujaama poole seadma ning tuleb vend ja sõbrad ära saata. Nuuks. Meil oli väga lõbus, kuid kindlasti kohtume juba varsti ning selle ootuses....

...päikest :)

Kirjutas phuketis 20:15 Sildid Thailand Tagged family_travel Kommentaarid (0)

Vahvad politseionud

sunny 35 °C

Olen juba pikka aega mõelnud, et peaks mõne sõnaga kirjutama kohalikest mundrikandjatest ehk vahvatest politseionudest. Politsei Phuketil on nagu politsei ikka, peab korda, kirjutab korrarikkujatele trahve ning teeb kõike mida politseinikud tegema peavad....kuid teistmoodi :)

Politseinikud näevad siin kusjuures väga vinged välja, neil on peaaegu liibuv kostüüm seljas ning loomulikult täielik politseivarustus. Lisan siin ka ühe pildi kohalikult politseinikust, kust on hästi näha, kuidas nad välja näevad.

DSCN1162.jpg

Politsei toimetab siin aga kummalise graafiku alusel. Nad teevad teatud ajahetkedel kõik ühte ja sama tegevust, kusjuures kõik on enamvähem ettearvatav. Hommikuse ning õhtuse tipptunni ajal nad reguleerivad liiklust ning siis juhilube ega muid asju ei kontrollita. Lõuna paiku on teatud kohtades reidid (reeglina on kõik kohad teada ning ega nad eriti oma asukohta muuta ei viitsi) ning siis kontrollitakse eelkõige rollerijuhtide kiivrikandmist (juhil peab alati kiiver peas olema) kui ka juhiluba. See pole oluline siis, et kas ületad kiirust või sõidad täis peaga. Juhul kui pole juhiluba kaasas või pole kiivrit peas, tuleb tasuda trahv 300 bahti, mida tuleb siis jala lähimasse politseijaoskonda maksma kõmpida. Mõnikord on sealsamas kohal ka kohe mototaksod, kes sind siis 3 korda kallima hinna eest varmalt politseijaoskonda on nõus toimetama. Maksad trahvi ära ning saad päevase immuunsuse ning sama asja eest sel päeval enam trahvi teha ei tohi.

Reeglina toimuvad sellised reidid tihedamalt just kuu lõpus, kui on vaja nähtavasti mingeid kvoote täita või palgafondi raha saada. Kuu alguses reeglina selliseid reide ei näe.

Vahetevahel teevad politseinikud aga igasugu kummalisi asju...näiteks ühte mu tuttavat peeti autoga kinni ning küsiti ainult kahte asja...kust ta tuleb ja kuhu läheb. Seejärel sooviti head teed. Kui mu tuttav siis küsis, et mis värk on, vastati ainult, et neil on sellist infot vaja statistika jaoks :)

Ükskord kui Jana sõitis Liisuga Chalingi ringile, siis politseinik viipas neile, või neile vähemalt tundus nii. Kui nad peaaegu seisma jäid, siis politseinik võttis lihtsalt Liisu põsest kinni ja tegi tutipluti :) :) :) ja soovis head teed. Uskumatu.

Mõned kuud tagasi sai siin autoga Bangkoki sõidetud ning juba sinna minnes peeti meid kiirteel kinni. Politsei vaatas dokumente ning ütles, et me sõitsime valel pool teed. Me siis, et mismõttes valelpool, kuid tema ei jätnud jonni ja raius oma. Me olime kuulnud varem, et selliseid asju juhtub ning otsustasime kiiruse huvides asja bahtides lahendada. Peale 500 bahti ulatamist läks politseiniku nägu naerule ning ta soovis meile mitu korda Good Luck for You, my friends. Hiljem kuulsime oma Bangkoki tuttava käest, et max summa mida politseinikule anda tuleb on 100 bahti, mistõttu ta ütles jah et see oli üks väga "lucky policeman" :) Tagasiteel peeti meid jälle kinni, seekord siis ettekäändega, et me ületasime kiirust. Kui küsisime, et kui palju ja tegelt me ju ei ületanud, siis tema ütles, et talle tundus nii ja kõik :) Seekord siis tegi 100 bahti jälle oma töö ning sõit võis jätkuda. Kui keegi nüüd mõtleb, et me maksime nagu altkäemaksu politseile, siis siin seda nii võtta ei saa. Tuli välja, et see ongi nö kiirteemaks, mida politseinikud koguvad, mõeldes välja kõikvõimalikke ettekäändeid. Vastu pole mõtet vaielda ning mingeid ametlikke pabereid nõudma hakata, kuna see võib võtta mitmeid päevi aega ning lisaks keelebarjäärile võib asi kordades kallimaks minna.

Tegelikult on politseinikud siin toredad ning kõik neid aktsepteerivad. Kui politsei sind peatab, siis ei teki sellist hirmunud olekut nagu seda tekkis Eestis. Siin politsei on sõbralik, viskab nalja ning reeglina palju haiget ei tee :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:19 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Viisad pikendatud...peaaegu :)

sunny 36 °C

Ühesõnaga meie siinviibimse esimene aastakene hakkab vaikselt lähemale jõudma ning juba varakult pidime mõtlema hakkama, kuidas siin ametlikult ka pikemalt saaks viibida. Kuna olime saanud eelmise aasta mai kuus aastase Non-O mitme sisenemisega viisa, siis tuli mõelda edaspidiste viisavariantide peale.

Kaalutud sai nii uuesti Hulli saatkonnast taotlemist kui ka äriviisa tegemist. Hulli puhul mängiks rolli jälle ajafaktor (kuni 3 nädalat ootamist ja närveerimist) ning äriviisa puhul kaasneksid sellega liiga suured kulud nii soetusele kui ka igakuised väljaminekud. Hakkasin uurima siis Non-O viisa pikendamist Tai riigis sees olles ning pika otsingu tulemusena, leidsime vajalikud ning sobivad lahendused.

Viisa pikendamiseks on vaja uskumatul määral paberit määrida ning kogu protsessiga kaasnev dokumentatsioon oli muljetäratav. Non-O viisa pikendamiseks siseriigiliselt oli meil vaja alljägnevaid dokumente:

- passikoopiad (igat 2 eksemplari)
- sünnitunnistuste koopiad (2 eksemplari)
- abielutunnituse koopia (2 eksemplari)
- 2 fotot igast viisataotlejast
- tööluba
- firma dokumendid
- Tai staffi sotsiaalmakse kviitungid
- minu kui taotleja ja tööloaomaniku sotsiaalmakse kviitungid
- minu kui töötaja maksukviitungid
- pildid ettevõtte hoonest nii seest kui ka väljast
- ettevõtte direktori isikutunnistuse koopia (tailasest direktor)
- avaldus viisade pikendamiseks (iga taotleja kohta üks eksemplar)
- ettevõtte kinnitus minu töökoha säilimise üle

jne.

Kindlasti jäi midagi kahe silma vahele siin loetelus, kuid põhipunktid said kirja. Lisaks sellele oli loomulikult vaja üsna korralik kogus sularaha, kuid kokkuvõttes tuli selline asjaajamine soodsam, kui uue viisa taotlemine neljale inimesele Hulli saatkonnast.

Kuna 11. märts pidi olema meie järjekordse visa-runi tähtpäev, siis närveerides ja küüsi närides sai oma passe tagasi oodatud, et kas saab uue viisa või mitte. Lõpuks siiski 12. kuupäeva õhtuks saime oma passid kätte, kus oli sisse löödud tempel, et dokumendid on võetud menetlusse ning aastase viisatempli saamiseks paluti tagasi Immigratsiooniametisse pöörduda 10. aprillil. Ühesõnaga üle kassi oleme saanud, kuid jäänud on ületada veel vaid kassi saba.

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:58 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Sünnipäev

sunny 37 °C

Vahepeal tuli tõdeda fakti, et olen jälle aasta vanemaks saamas. Seekordselt oli tiksumas ette 32. eluaasta. Kuna eelmine aasta sai enam vähem sünnipäev ära unustatud, siis see aasta siin paradiisis olles pidin seda veidikene tähistama.

Hommikul otsustasime Christiani ja Maidoga, et peaks hommikut sportlikult alustama ning sõitsime Kathul asuvasse Cable Ski parki, kus mõned tunnid wakeboardiga sõitsime. Christian oli ka nii julge, et proovis esimest korda põlvelauda ning sellega ringi kaarutas.

Kuna meie maja kõrval asub mõnus bassein, siis otsustasime korraldada ühe Pool Party ehk basseinipeo, kus külalistel ei tuleks muretseda, mida selga panna :) Nagu iga sünnipäeva lahutamatuks osaks on söök ja jook ning 99% juhtudest ka kartulisalat, siis ei saanud me ka sellest siin soojas kliimas olles loobuda. Jana vaaritas koos Liisiga (meil olid nimelt Eestist vanad naabrid külas just) hunniku salatit, keerutas kokku suure hulga lihapalle, küpsetasid erinevaid suupisteid ning tegid igasugu muid ettevalmistusi. Tänud nendele selle eest :)

Sai juureldud meie aia kaunistuste üle ning pärast mõningast mõtlemist, otsustasin investeerida laseritesse, mis siis kõikidele palmidele ilusa valgusmängu tekitasid.

Pidu iseenesest oli mõnus, vesi oli soe ning vihma ei sadanud :) Vahepeal saabusid uued külalised ning olid kingituseks kaasa võtnud Ekke, kes siis rahvast oma eestimaiste kitarrilugude ja lauludega lõbustas.

Viimased vaprad sõdurid pidasid vastu kuni poole ööni, käisime veel mõnede poistega Katal ringi tuuseldamas ning peale seda vaatasime koos Kristiina suusasõitu.

Igatahes tänud kõikidele, kes kohal olid, kes meeles pidasid, kes kaasa aitasid :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:51 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (3)

Vahepealsed tegemised :)

semi-overcast 31 °C

Isegi imestan kui laistaks ma olen muutunud seda blogi kirjutades. Kuidagi ei leia enam neid mõndakümmend minutit, millal arvuti ette istud, et veidikeseks oma mõtteid koondada. Asjad ja tegemised kusjuures kipuvad nii isegi ununema kui siin kirjutistega pikem vahe sisse tuleb.

Vahepeal siin nentisime fakti, et me pole randa jõudnud juba üle kuu aja ning nahk hakkas kahtlaselt heledaks muutuma. Võtsime siis ennast kätte ning lohustasime eelmine neljapäev ennast randa ning alustasime praadimist. Sel päeval oli päike eriti intentsiivne, et hoolimata kõikidest päiksekreemides ning pidevast vees jahutamisest, suutsim pooleteise tunnise rannasvedelemisega ennast korralikult ära kõrvetada. Nüüd nädal hiljem oleme kõik nagu kirjud lehmad ning igalt poolt pudeneb nahka nii mis kole :)

Kusjuures mingi päev just mõtlesim, et huvitav kas keegi meis mäletab, millal viimati siin vihma sadas. Sellest vist oli samuti juba pea 2 kuud möödas. Täna siis oli see esimene päev, kui hommikul jooksma minnes sain üle pika aja looduslikku jahutust. Enne jooksma minekut just kirusin ennast, et miks ma küll nokamütsi maha unustasin, kuid lõppude lõpuks ei läinudki seda vaja.

Viimase nädala jooksul oleme siin tuttavaks saanud ja kohtunud väga paljude toredate eestlastega, kellega üheskoos on palju aega veedetud. Ühte perekonda kohtasimegi sel samal päeval rannas olles, kuid kahjuks lendavad nad juba homme tagasi lumisesse Eestisse.

Eelmine nädal sai taasavastatud rannavolle, mida polnud juba mitmeid kuid keegi mänginud. Nüüd sel nädalal sai isegi poistega kaks korda mängimas käidud ning edaspidi tegimegi traditsiooniks, et vähemalt korra nädalas teisipäeviti viiest seitsmeni on mäng. Samas kompleksis käisime ka Christianiga esimest korda tennist mängimas, kuna ta juba ammu sellest räägib ning tahtis ära proovida. Eks alguses oli ikka raske tal, kui mida aeg edasi, seda paremini tal juba löögid välja tulid ning mingi hetk sai kohe mitmeid kordi üle võrgu pikalt palli toksitud. Lapsed õpivad ikka kadestamisväärse kiirusega.

Eile neljapäeval tähistasime siis tiba ka Eesti Vabariigi aastapäeva. Selleks tegi iga maja meie kommuunist midagi maitsvat ning üheskoos ning mujalt kutsutud Eesti sõpradega koos sai hiliste tundideni salatit süüa ja juttu rääkida. Osad vapramad jätkasid oma pidu veel Patongi ööklubides, osad basseinis :)

Täna saabuvad meile külla kauaoodatud naabrid kaugelt Eestist, niiet nädalavahetus tuleb tihe ja põnev. Tuleb ju maha pidada ka oma pisike vananemispidu, kuid sellest mis seal toimus, juba järgnevas postitustes.

Päikest!

Kirjutas phuketis 19:43 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Head uut 4707 aastat!

sunny 35 °C

Meil siin Taimaal on ikka vedanud. Me saame tähistada uue aasta saabumist mitmetel erinevatel kordadel aasta jooksul. Seekord siis on põhjust soovida head uut aastat Hiina kalendri järgi, mis teadaolevalt saabus Tiigri aasta ning numbriks sellel 4707.

Phuketil hakkasid pidustused juba nädala alguses, kui igale poole ilmusid lipukesed ning templite juurde hakati püsti panema müügilette ning ehitama lavasid ja atraktsioone. Meie ligidal asuvas Chalongi templis hakkas möll pihta juba kolmapäevast, kui templi territooriumile vurasid sajad autod, kust laaditi maha tivoli atraktsioone ning kõiksugu müügimaterjali.

Meie otsustasime külastada neid pidustusi hoopis päev varem ehk siis 13. veebruaril. Juba kaugelt oli tunda, et mingi suur üritus on toimumas, kuna suur tee oli kõik umbes autodest ning parkimiskoha leidmisega oli veidike raskusi. Esmapilgul meenutas kogu see üritus Phuket Townis toimuvat ööturgu, kus olid kohal kõikvõimalikud kaubitsejad, alates lihavardamüüjast kuni elusloomade kaubitsejateni välja. Lastel oli muidugi mõnus näha kõiki neid pisikesi kutsikaid, oravaid, sadade viisi hunnikutes hüplevaid jäneseid, papagoisid ning iguaane. Kõik oli kaubaks. Näiteks jänese sai soetada omale kõigest 150 bahtiga ning akvaariumikalasid 5 bahtiga.

Lastel oli loomulikult primaarne jõuda sellest segasummasuvilast välja tivoli atraktsioonideni, kuhu me siis ka sammud seadsime. Edasine õhtu mööduski enamasti erinevate karusellide ja tivolimängude putkade vahel tiirutamise tähe all. Eemal oli suur lava püsti pandud, kuid kuna kell oli alles poisike, siis keegi seal veel ei esinenud. Turvalisusest rääkides oli hea kontrast see, et kõrvuti olid püsti pandud kaks väga erinevat atraktsiooni. Nimelt laste suur täispuhutav batuut ning mõne meetri kaugusel sai sõdurpoiste juures päris relvadest märki lasta :)

Käisime ära ka mingisugusel vaaterattal, mis kolises ja logises küll nii, et seal üleval pisikeses raudpuuris kõikudes eriti turvalist tunnet ei tekkinud. Christianile pakkus palju nalja see, kui sai pallidega märklaua pihta visata ning veetünnide kohal istuvaid tüdrukuid vette plartsatada.

Kuna Liisu hakkas meil 8 paiku ära väsima, siis otsustasime seekordse õhtu lõpetada ning samme kodu poole seadma hakata. Kuna meie maja asub sealt templist oma 3km kaugusel, oli siiski hiliste öötundideni veel hästi kosta kogu möll ning kontsert.

14. veebruar möödus meil alguses Valentinipäeva hõnguselt ning õhtul Miku 1. sünnipäeva tähistades Nai Harni rannas pikniku stiilis. Sai söödud kiluleiba ning kõike muud paremat. Pimeduse saabudes lasti õhku veel ka love-balloon ning edasi kobisime juba koju oma ülisooja basseini :) Isegi Franky käis meil ujumas.

Räägitakse, et Tiigri aasta tuleb väga seiklusterohke. Eks siis näis, algus on igaljuhul tehtud.

Ilusat sõbrapäeva kõikidele ning head uut Tiigri aastat :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:33 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (0)

Kaasmaalased

sunny 34 °C

Käesolev kõrghooaeg on Phuketil toonud ning toob ka edaspidi sadu või isegi tuhandeid eestlasi, kes siin lühemat või pikemat aega oma puhkust veedavad. Nii mina kui ka Tarmo oleme siin üritanud läbi Phukest.com kui ka oma blogide kaudu veidike kaasmaallastele siinset eluolu valgustada, nõu anda, juhendada, vajadusel leida soovijatele majutust, transpordivahendid kui ka organiseerida ning sebida erinevaid tuure ja tegemisi. Ühesõnaga nagu väike turismiagentuur, mis senini on toiminud vaid entusiasmist ning liigsest pealehakkamisest. Kahjuks on seda viimasel ajal hakanud paljud ära kasutama meie teadmisi, tegemisi ning see on omakorda tõmmanud meie indu ning tarmukust veidike tagasi.

Nagu ennist mainisin, on kõik senini toiminud suht mittetulundusühingu põhimõttel ning erilisi kasumeid ega kullamägesid pole me siin kokku ajanud nagu paljud seda kindlasti mõtlevad. Siinkohal tulebki meelde ühes perefoorumist läbikõlanud lause, kus on mustvalgelt kirjas soovitus tulla Phuketile ning meid üles otsida, kuna me organiseerime, teeme ja sebime kõik tasuta :) Eksole onju...kuid kahjuks peame tõdema ka meie, et tasuta asju ei ole olemas ega tule ka. Nimelt kõikidel sebimistel, majutuste otsimistel ning muudel abistamiste meetoditel on ka omad kulud, mida reeglina "abivajaja" ei näe ega tea. Senini oleme paljuski silma kinni pigistanud ning mitmeid kordi mõru pilli alla neelanud, kui peale mõnenädalast sebimist, nõuandmist ja asjatamist kuuled tagaselja räägitavat kuidas ikka eestlased teisi eestlasi nöörivad ning tehes seda kõike basseiniäärel jalga kõigutades ning õlut rüübates. Ega nemad ei arvesta ju asjaolu, et nende heaolu nimel on päris paljud inimesed ringi sõitnud, helistanud mitmetesse kohtadesse ning pahatihti ka perekonna arvelt oma aega kulutanud. Siis minnakse tagasi Eestisse ning jahvatatakse tuttavatele, et mingi asi oli 100 bahti kallim, kui tema oleks seda ise sebides kusagilt turismiputkast saanud, et vat kus nöörivad. Aga palun...oleks siis õllejoomise asemel käinud ja sebinud ja ise vaadanud kuidas hakkama saada. Hea näide on see, et oleme käinud suht öösel hädas inimesega mööda hotelle ja majutusasutusi ning püüdnud talle sobivat elukohta leida, kuna ta pidi hommikul kohe välja tsekkima vanast hotellist. Pidime hommikul kohe kontakteeruma, kuid arvake ära...ei mingisugust kontakti enam, kuigi sobilik variant oli leitud ja kokkulepitudki juba :)

Ma mingi hetk veidike juurdlesin selle üle, et kas need negatiivsed ilmingud võivad olla omased ainult meile. Kuid siis sai räägitud veel mõnede pikaajaliste eestlastega, kelledel olid samad emotsioonid juba ammu enne meid. Mõned jutud, mida osade turistide kohta räägiti, mida nad korda saatsid ja kuidas oma võõrustajaga käitusid, ajasid lihtsalt alguses naerma, kuid hiljem analüüsides said aru, et midagi on siin ikka väga valesti. Inimesed peaksid aru saama, et Phuket ei ole mingi maailma odavaim koht kuhu reisida ning pahatihti tuleb siin elamise ning reisimise eest tasuda suuremaid summasid kui on ette kujutatud. Paljudel ongi ettekujutus Taimaast kui vaesest odavast kohast, kus 1000 krooni eest võib ilma teha :)

See nagu teebki paljuski kurvaks, et mõned inimesed on väga kitsarinnalised ning näevad ainult endi ninaette. Nad ei suuda haarata suuremat pilti ning näha oma ümber toimuvat. Ma tean, et see ei ole ainult eestlastele omane, kuid kahjuks teiste rahvuste eest ei oska nii vahetult praegu kaasa rääkida.

Ma olen üdini õnnelik, et siiski kitsarinnaliste inimeste osakaal on senini olnud suht väike ning enamus oskavad hinnata meie püüdlusi teha teie puhkus Phuketil võimalikult meeldivaks. Paljud on öelnud, et selge see, et te teete seda oma vabast ajast ja paljuski entusiasmist, kuid teenus on teenus. Igal asjal on oma hind ning igal tegevusel omad kulud. Ma ei räägi loomulikult lähedastest sõpradest :) Me oleme Tarmoga mõelnud mingisuguse hinnakirja juurutamist ning võibolla mingi hetk ka selle teeme, kuid siiani ei ole me veendunud olnud selle vajalikkuses. Kuid nüüd, kui mõningaid negatiivseid kogemusi arvesse võttes, siis tuleb uuesti selles valguses mõtlema hakata. Eks see rahateema on alati olnud väga ebameeldiv kõikide jaoks. Paljud ongi küsinud, et kuidas me teie sebimiste eest tasuda saaksime ning me ei oska kunagi midagi vastata, kuna oma aega siin hinnata on keeruline. Eks see ole pigem iga inimese enda südametunnistuse asi, kuidas ta meie pakutuga rahule jäi, kuidas ta hindas meie panust tema heaolusse.

Me oleme alati väga õnnelikud, kui keegi meiega kontakteerub kas siis interneti vahendusel enne reisi, et infot ammutada või saada majutusvõimalusi teatud perioodiks või siis lihtsalt niisama paar julgustavat sõna öelda. Osad inimesed on tulnud siia, meile helistanud ning näiteks niisama juttu puhuma kutsunud. See kõik on väga tervitatav ning me alati hea meelega tuleme ning aitame või anname nõu ükskõik millises Phuketit puudutavas teemas. Lihtsalt kahju on sellest, kui mõned seda ei hinda, siinkohal nimesid nimetamata jättes. Eks igaüks vaadaku pärast ise oma südametunnistuse sisse ning mõelgu, mida oleks võinud teha teisiti või mida tegemata jätta.

Ma loodan, et selle kirjutisega ei pahandanud ma kedagi ega tõrjunud kedagi eemale. Me oleme alati valmis nõu ja jõuga teid abistama, kuid eks vahetevahel oleks peale kõiki jõupingutusi ka ühest rõõmsast ja SIIRAST tänusõnast palju abi. Mage on see, kui teed midagi ning sellele lihtsalt vilistatakse või sind heidetakse nurka pärast kasutamist kui määrdunud põrandalappi. Samas teiste inimestega on lausa lust siin koos aega veeta ning ka näiteks eestimaist kiluleiba süüa või siis kaasatoodud A Le Coq-i õlut taasavastada.

Taimaa on "Land of Smiles", niiet rohkem sallivust ning päikest teie kõikide südametesse :)

Kirjutas phuketis 07:23 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (5)

Christiani eksamitulemused

sunny 36 °C

Võiks ju arvata, et 7-8 aastastel lastel ei tule veel tegemist teha eksamite ning sellega kaasneva pingega, kuid võta näpust. Christiani koolis on kohustuslikus korras ette nähtud nii poolaastaeksamid, kui ka järgmisesse klassi üleminekueksamid, sõltumata millisesse klassi laps kuulub.

Juba varakult anti meile teada, et lapsi tuleb hakata ettevalmistama saabuvateks eksamiteks. Lasime Christianil siis meile ette korrata suvalisi asju kooliõpikutest ning ta vastas need meile peaaegu sajaprotsendiliselt. Muretsemiseks polnud mingit põhjust, kuna teadsime, et ta saab kindla peale hakkama.

13-15 jaanuaril toimusid siis eksamid, mis oli ainete kaupa päevade peale ära jagatud. Lausa hirmutav on mõelda täiskasvanulgi selle peale, et kolmel järjestikusel päeval tuleb anda endast maksimum ning sooritada rida erinevaid eksameid.

Nüüd 1. veebruaril avalikustati lõpuks kauaoodatud tulemused ning need on siis järgmised (vahemärkusena mainin, et maksimum puktid, mida eksami sooritamise eest võis saada oli 45):

Thai Language - 44
Math in Thai - 45
Science in Thai - 43
Social Studie, Religion & Culture - 44
Career - 43
Computer - 45
Health & Physical Education - 42
Mathematics - 45
Science - 44
English - 44

Ühesõnaga meil Janaga jäi mõlemal suu lahti kui seda tunnistust vaatasime. Arvasime, et tulemus tuleb hea, kuid nii maksimumi lähedast tulemust küll oodata ei osanud. Igatahes väga tubli poiss meil :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 23:31 Sildid Thailand Tagged educational Kommentaarid (4)

Sound show

sunny 34 °C

Kuulsime ükspäev ühelt kohalikult, et laupäeviti toimub Phuket Townis Sapah Hini linnaosas üks huvitav sündmus. Nimelt autode helituuningu show. Loomulikult ei suutnud me sellele kiusatusele vastu seista ning koos poja ning mõnede sõpradega sõitsime õhtupimedas Phuket Towni poole.

Jõudsime Sapah Hini peale poolt kümmet õhtul ning nägime juba kaugel kogunenud rahvahulka. Kohale jõudes selgus, et see polnudki mingi show, vaid seal toimus üks teine põnev üritus. Nimelt oli seal raadioteel juhitavate mudelautode ringraja võistlus. Jube lahe oli poistel vaadata, kuidas 30cm pikkused pisikesed autod mööda keerulist rada ringi kihutavad, avariisid põhjustavad ning kuidas kogu see virr-varr kulges. Eriti meeldis poistele üks roosa auto, mis kõik kurvid sirgeks võttis ning sõna otses mõttes kõikide teiste võistlejatega tüli noris, avariisid põhjustas ning pidevalt kummuli oli :)

Mingi hetk sai võistlus läbi ning liikusime edasi. Juba kaugelt oli kosta tüpsu ning teadsime, et oleme suundumas õigesse kohta. Kohale jõudes avanes vaatepilt, mida võis kõrvutada filmist Fast and the Furious nähtuga. Kokku oli tulnud mitusada erinevas mõõdus ja konditsioonis autot, mis kõik olid tuunitud andma välja kõige kõvemat ning kvaliteetsemat muusikat. Kõvemad vennad olid kõik helisüsteemid ühendanud oma läptopiga ning nad juhtisid kogu autodes toimuvat tulede ja muusikamängu veidi eemalt oma monitorilt.

Heli on nii tugev ja sügav, et ega eriti rääkida seal polnud võimalik. Käisime siis ühest autost teise ja tunnustasime ning laitsime nii nagu jaksasime. Osad olid tõesti endast kõik andnud, kuna valmis oli ehitatud ikka tõelisi meistriteoseid. Kogu aeg vooris aga autosid juurde ning mingi hetk oli terve suur parkimisala täitunud autodega. Kuna kellaaeg oli juba suht hiline ning hommikul Christianil jalkatrenn ootamas, siis mõtlesime tagasi sõita kodu poole, kuid enne seda tegime veel kiire piljardipeatuse Chalongi ühes kohalikus baaris. Poistel selles vanuses on juba vaja veidi õhtuseid meelelahutusi, kuna nad sellest võidu kõik kogu aeg räägivad :) Hullumaja eksole...kui mõelda oma nooruse peale. Siis ei kujutanud küll ette, et selles vanuses viibiks Taimaal õhtul hilja baaris piljardit mängides ;) Siin paistab ka päike öösiti.

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:31 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (0)

Tai keel

sunny 35 °C

Olles siin Taimaal aega veetnud juba üle 7 kuu, hakkas meid häirima tõsiasi, et me ei saa ega oska aru saada ja suhelda tai keeles. Imelik eksole, kuid tuleb välja, et kui tahta odavalt ja hästi hakkama saada ning asjaajamistes kiiret reageeringut saada, tuleb osata suhelda kohalikega. Kohalikel on aga inglise keelega suht halvasti ning vaid vähene osa suudab sinust aru saada ning ka vastu rääkida.

Niisiis hakkasime uurima erinevaid võimalusi Tai keele õppimiseks. Osad eestlased on siin juba ise õppides üritanud interneti allalaaditud materjalide põhjal midagi õppida, kuid ma teadsin, et mul ei ole selleks püsivust ning kohe kindlasti ei suuda ma haarata keelt õigesti.

Leidsime ühe netisaidi Learn Thai Phuket ning otsustasime tädiga kokku saada ning lähemalt võimalusi arutada. Klassiruum asus Chalong Circle läheduses ühe büroomaja teisel korrusel ning mille suurus ei olnud üle 5m2 :) Alguses oli see veica ehmatav, kuid hiljem osutus see siiski ideaalseks lahenduseks. Õpetaja oli väga meeldiv naisterahvas ning kelle inglise keelgi oli sujuv ja arusaadav. Saime kokkuleppele, et ta hakkab õpetama mind, Janat ning meie sõpra Tarmot ja kõike seda personaalselt. Keelt ongi mõtekas õppida väga väikese inimeste arvuga, kuna siis jõuab õpetaja suhelda kõikidega ning tund on efektiivsem.

Esimene tund leidis aset meil eelmisel nädalal ning algas häälduse õppimisega. Nimelt on tai keeles väga tähtis roll hääldusel, kuna häält erinevalt kergitades ja langetades on samadel sõnadel erinev tähendus. Näiteks sõna "ma" tähendab nii koera, hobust kui ka tegusõna tulema :)

15 tunnine kursus maksab 3000 bahti inimene ning lisaks tuli osta 250 bahti eest õpik.

Peale tunni lõppu oli juba mingisugune pilt ees ning oskasime juba suhelda mõnede lausetega. A la minu nimi on ja kus sa elad ja mis sulle meeldib ja siis vastata neile jne. Ühesõnaga jäime väga rahule ning ootame juba huviga järgmisi tunde, et lõpuks aru saada, mida kohalikud meile ning meie selja taga räägivad :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 19:14 Sildid Thailand Tagged educational Kommentaarid (0)

Uue aasta toimetamised

sunny 35 °C

Pole nii ammu ühtegi blogi sissekannet teinud, et lausa piinlik on juba. Päevad on lennanud üksteise järel nii kiiresti, et varsti hakkab kuu läbi saama, kuid on olnud vähe neid hetki, kus lihtsalt rahulikult maha istuda ning näiteks raamatutki lugeda.

Aasta on alanud siin Phuketil kõrghooaja meeleolus, kus kõik rannad, tänavad, kauplused jne. asutused on täidetud tuhandete turistidega. Autoga liiklejate jaoks on liiklus muutunud väljakannatamatuks ning ka lihtsalt rannas vedelemine on muutunud keeruliseks inimeste rohkuse tõttu. Kõik see on muidugi seletatav ilusate ilmadega. Hommikuti üles ärgates ei mäletagi seda korda, kui ei paistnuks päikest. Ei pea mõtlema enam selle peale, et milliseks kujuneb homne ilm, kuna see on niikuinii ilus ja päikesepaisteline.

Ka Eestist on Phuketile tulnud sadu kui mitte juba tuhandeid külastajaid, kuna niisama turistipiirkonnas kõndides kuuled igal pole eesti keelt kõnelevaid inimesi. Iga päev tulevate mailide näol võib aka järeldada, et Eestist Phuketile on tulemas veel meeletul hulgal eestlasi, mis näitab järjest kasvavat huvi Phuketi vastu.

Christianil jõusid kätte semestri poolaeg, mil tal tuli kolme päeva vältel sooritada vaheeksamid. Kolmele päevale oli ära jaotatud erinevad õppeained, nagu matemaatika, sotsiaalained, loodus, tai keel ning erinevad inglise keele testid. Kahel esimesel päeval tuli ta koju nägu naerul ning enda vältel oli ta õigesti pannud peaaegu kõik vastused. Kolmandal päeval olid aga talle ette antud mingid taikeelsed väljendid ja sõnad, millest ta polnud kunagi kuulnud midagi ning see oli veid halvasti läinud...vist...kuna tulemused saab teada alles 1. veebruaril. Christian on isegi teinud märkimisväärseid edusamme. Tal on peas näiteks kogu tai tähestik ning ta teab neid tai tähti ning nende tähendust. Kohalikud valged nimetavad seda spagetitähestikuks :) Samuti ei valmista talle probleeme numbrid ning inglise keelest rääkimata. See tuleb varsti juba vääägagi soravalt välja. Märtsist hakkab Christianil kahe kuu pikkune suvevaheaeg ning uus kooliaasta juba 10. maist.

Liisul vahetus aasta lõpus õpetaja ning sellise vanema austraallasest pedagoogi asemele võeti noorem inglasest naisterahvas, kes peab küll veel palju pingutama, et saavutada õpetamises sama taset, mis eelmine õpetaja. Vähemalt nüüdseks on Liisu ta ilusasti omaks võtnud.

Eelmine pühapäev käisime terve perega Phuket Townis vesijalgratastega sõitmas. Leidsime sellise armsa tiigikese keset suurt linnakära, kus saime mõnuga nahavahe märjaks vändatud. Eile käisime Christianiga kinos paljukiidetud Avatari vaatamas ning see jättis küll mõlemale võimsa mulje.

Ega siin midagi väga erilist vahepeal nagu toimunud ei olegi. Elame sellist argist elu, kus nädala sees on esikohal töö ning nädalavahetusteti perekondlikud lõbusamad tegemised ja toimetamised. Eks vahepeal saab ennast nii massaazide kui ka rannaskäimistega poputatud, kuid ega siis puhtast lebotamisest ära ei ela :)

Riburada hakkavad nüüd meile ka Eesti sõbrad külla tulema, mis toob kindlasti meie argiellu tiba vaheldust ning põnevaid seiklusi juurde :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 19:00 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Similani saared

sunny 35 °C

Täna täitsime oma ammuse unistuse külastada ühte maapealset paradiisi, Similani saari. Similani saared asuvad Phuketilt põhja poole minnes Khao Laki suunas pea 70km läänerannikult eemal. Tegemist on ühe maailma top10 hulka kuuluvate sukeldumiskohtadega, kus ujuvad ringi merikilpkonnad ning vee nähtavus on kuni 40m. Pidime ju selle oma silmaga järgi kaema ning veenduma ise selle headuses.

Hommikul kell 5.45 olime nagu naksti Chalongis Home Pro ees, kus meid korjas peale päevinäinud väikebuss. Tavaliselt on sellised tuuribussid uhked tuunitud luksuslikud masinad, kuid seekordne eksemplar paistis silma oma vanaduse ning ebamugavusega. Õnneks ei lasknud me ennast sellest häirida ning kella 8 paiku jõudsime Thaplamu Pieri, kus meid pidi ootama tasuta kohvi ning tee. Seal ootasid juba ees terve trobikond erinevaid inimesi, kes nähtavasti sama firma kaudu olid sinna veetud. Tasuta kohvi ja teed seal tõesti sai, kuid eriti ei kutsunud katsetama.

Koht nägi ise välja selline väga pisike ja räpane ning ei jätnud mittemingisugust muljet eesootavast paradiisisaarest. Kuna oleme ka enne tuuridel päris palju käinud, siis seekordne korraldus seal sadamas jättis küll väga kaootilise mulje, kus üks naine hakkas läbisegi hõikama erinevate inimeste ja gruppide nimesid ning mingeid erivärvilisi kleepekaid jagama. Tema inglise keel ja hääldus ei kannatanud mingisugust kriitikat, mistõttu paljud inimesed kas ei kuulnud või ei saanud aru, kui neid kutsuti. Ühesõnaga segadust ja mõtetut ajakulu oli seal palju. Seejärel pidid kõik soovijad omale võtma snorgeldamisvarustuse ning selle kohta ka allkirja andma. Siis hakkas grupijuht seletama päeva kava ning võttis kiirelt läbi reeglid kiirkaatris käitumise osas ning sõit võis alata.

Kaatriks oli meil 3x200 hobujõuliste mootoritega suur kiirkaater, mis mahutas peale umbes 45 inimest. Tundus küll, et kaater on ülemüüdud, kuna lapsed pidid süles istuma ning osad isegi põrandal. Sõit oli nagu ikka kaatriga selline hüplev ning tekkis selline kilukarbis loksumise tunne. Asja hea külg oli see, et kohale saime siiski väga kiirelt niiet juba 1 tunni ja 10 minuti pärast saabusime oma esimesse sihtkohta saarele number 9, milleks oli Koh Ba-Ngu.

1IMG_0174.jpg1IMG_0177.jpg3IMG_0200.jpg

Seal saime kogeda oma esimesi emotsioone Similani headusest, kui meid tervitas sõna otseses mõttes kristallselge vesi, kaugemal terendav lubivalge liivaga rand ning kõrguvad kivimoodustised. Seekordse tripi alguses pidime lihtsalt paadi pealt vette snorgeldama minema, kuna seal laius ilus korallriff. Liisule oli see esmakordne snorgeldamiskogemus, kuid ta sai sellega vahvasti hakkama. Kahjuks ei ole me leidnud tema näole sobivat snorgeldamismaski ja toru ning ta kasutas Christiani oma, mis aga kahjuks oli veidi liiga suur talle. Veealune maailm oli seal väga värvikirev ning vesi ääretult selge. Ei mingit soga, vaid kirgas ja liigirohke. Meil kõigil oli seal eesmärk näha merekilpkonni, kuid meie seltskonnal õnnestus neid näha vaid Christianil ning veel mõnel. Christianil isegi kahel korral, mis meid kõiki eriti kadedusest siniseks ajas.

Järgmise peatuse tegime saarel number 8, milleks oli Koh Similan, saarestiku suurim saar. Seal saime pista oma jalad esmakordselt lubivalgesse liiva ning nautida imeilusat päikesepaistelist ilma. Ilma pikema jututa juhatati meid rannal asuvasse vabaõhurestorani, kus meile serveeriti lõuna. Selleks oli riis, klaasnuudlid mereandidega, kollane curry, paneeritud kala ning vürtsine mereannisupp. Kõik oli imemaitsev ning kõige krooniks kostitati meid veel värskete puuviljadega. Peale sööki otsustasime ronida ranna kõrval asuva kivimoodustise otsa, milleni saamiseks pidime ronima läbi pisikese metsatuka otse suurte ümarate kivide peale, kus ainsaks kinnihoidmise kohaks oli mööda kive kulgev köis. Peale päris katsumusterohket ukerdamist jõudsime tippu, kus avanes silmipimestav vaade alla rannale ning ümbrisevale loodusele. Ütleme nii, et karp jäi lahti küll :) Alla tuleks osutus veelgi keerulisemaks, eriti Liisule, kuid kes kõik takistused vapralt siiski ise ületas. Peale seda väike suplus rannal ning juba poole tunni pärast kimasime edasi saare number 4 juurde, milleks oli Koh Miang. Seal oli küll veidike suurem laine, kuid see ei seganud meid kõiki laevalt snorgeldama hüppamast. Liis Marii oli jälle väga vapper ning käisime koos erinevaid kalakesi uuristamas. Ka Christian oli julge poiss, kuigi ta nägi suht lähedalt mööda ujumas päris suurt meduusi, mis kõikidele veidike hirmu naha vahele ajas.

6IMG_0215.jpg72IMG_0254.jpg2IMG_0280.jpg

Peale snorgelamistrippi suundusime saare ranna suunas, kus tunnikese vältel saime päevitada, meres hullata ning kõiki paradiisi hüvesid nautida. Seal saarel oleks isegi võimalus ööbida olnud, kus majutuseks pakuti nii korralike telke (580 bahti öö) kui ka fan-iga (1000 bahti öö) ning konditsioneeritud (2000 bahti öö) bungaloid. Tagasitee kulges suht kiiresti, kuna kogu paadiseltskond üritas peaaegu püstijalu tukastada.

Kogu päev oli olnud imeilus ilm, kuid kui me olime Thaplamu sadamas bussi istunud, siis just sel hetkel hakkas vihma tibama ning mis muutus Phuketile tagasi sõites järjest hullemaks. Kogu tee peal lugesime kokku 7 värsket avariid, mis lisaks vihmale olid liiklust ummistanud. Vihamasadu oli läinud niivõrd tugevaks, et tagasi rollerite juurde jõudes saime hetkega läbimärjaks. Kuid eks meid on madalhooaeg oma vihmasadudega piisavalt juba karastanud ning koju jõudes ootas meid juba imesoe basseinivesi.

Ühesõnaga Similane külastades kahvatusid kõik seni nähtud saared. Ainus asi mis meid vaevama jäi oli see, et aeg oli liiga lühike täieliku pildi saamiseks. Samuti ei jõudnud me katsetada seal sukeldumist, mis tegelikult ongi Similani külastuse üks peamisi pointe. Kuid nüüd oleme rõõmsad selle üle, et meil on need nähtud ning me teame, et me tahame sinna tagasi minna ning siis juba omal käel ja pikemalt. Paradiis kuubis :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:10 Sildid Thailand Tagged cruises Kommentaarid (2)

Sawasdee Bi Mai ehk Head Uut Aastat

sunny 33 °C

Nüüd siis oleme nii kaugele taas jõudnud, et järjekordne aasta on selja taha saadetud. Kuidas see siis meil siin Phuketil tuli ning milliseid emotsioone ja tundeid see meis tekitas. Läinud aasta üllatas ennast nii positiivselt kui negatiivselt, kuid kuna juba oleme sellised inimesed, et ei jää olnud asju heietama ja taga nutma, siis kokkuvõttes oli see väga positiivne ning muutusterohke aasta.

Vana aasta õhtu algus oli siin suht töine ning peale mõningate asjatoimetuste lõpetamist oli aeg hakata ka ilutulestikku otsima. Sai Christianiga mindud Supercheapi "ostukeskusesse", kus valitses tõeline kaos. See keskus on juba vaatamisväärsus omaette, kus meeletu suurel maa-alal müüakse kõike võimalikku ning soodsate hindadega. Seal sai küsitud ja uuritud, et kust ilutulestikku leida võib ning peale käte ja jalgadega selgitustööd leidsimegi mõned riiulid, mis olid täidetud erinevate "pommidega". Ilutulestiku hinnad on siin tunduvalt soodsamad kui me Eestis harjunud olime ning kaenlasse sai haaratud nii palju kui vähegi ära kanda suutsime. Me pole vist kunagi nii suure koormaga rolleriga sõitnud :)

Kodus pakkisime asjad ning suundusime Nai Harni meie rootsi sõprade majja, kus siis pidime uut aastat vastu võtma hakkama. Kuna kell oli alles päeva jõudnud, siis otsustasime kõigepealt väikese soojenduseine teha rannas asuvas restoranis. Peale seda sõitsime majja tagasi, kus kõik kohe basseini hüppasid. Kui juba pimedamaks minema hakkas, sai ette valmistatud meie ostetud suured kalad white snapperid, mis grillile küpsema panime. Kahjuks pidime kalades küll hiljem pettuma, kuna mingil arusaamatul põhjusel kerkis mingi eriline mudamaitse kalades esile, mis täis naudingu poolikuks jättis. Õnneks ei lasknud me ennast sellest häirida ning ilus õhtu jätkus.

Kesköö saabudes võtsime shampusepudelid näppu ning igaüks sai omale kätte meie suurepärased raketipadrunid ning suundusime välja uut aastat vastu võtma. Pauku ja tulevärki saime ikka täie raha eest ning uus aasta tuli vägevalt. Lapsed pidasid ilusti vastu ning ka koerad (nimelt oli meil ka Franky kaasas) ei teinud teist nägugi pauku kuuldes. Liisu küll väsis mińgi kella 1 paiku ära ning läks tuttu, kuid Christian möllas meiega veel varaste hommikutundideni kaasa. Imelik oli see, et tegemist oli ühe vähese aastavahetusega, kus televiisorit lahtigi ei tehtud :)

Kokkuvõttes oli see aastavahetus nagu iga teinegi, välja arvatud see, et öösel välja minnes ei pidanud endale pakse riideid selga toppima. Nüüd uue aasta alguses nagu erilist tunnet ei olegi, välja arvatud ehk see, et kalendrisse vaadates on uus number ees.

Soovime siit omaltpoolt kõikidele head uut aastat ning veelgi positiivsemat ja rõõmsamat alanud 2010 aastat.

Päikest!

Kirjutas phuketis 02:26 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (0)

Jõulud Phuketil

sunny 36 °C

Kuidas siis meie peres jõulusid see aasta peeti. Nüüd võib juba tagantjärgi meenutada, et need olid küll ühed omapärasemad jõulud, mis meil kunagi olnud on.

Otsustasime koos oma kommuuniga siin, et võiks teha sellise ühise mõnusa eestlaste söömaaja, kus peaks olema esindatud kõik traditsioonilised eestipärased jõulutoidud. Mõeldud tehtud ning ühel õhtul veiniklaasi taga jagasime üksteisele ülesanded, kes mida ja kui palju vaaritama hakkab. Järgmisel päeval käisime kõik koos rõõmsalt hulgikaubas vajalikke toiduaineid ostmas ning ettevalmistused said alata. Meie pere ülesandeks jäi hapukurkide tegemine, verivorstide küpsetamine ning kogu seltskonnale kartulite koorimine/keetmine. Hapukurke oleme ennegi teinud. Meil nimelt kasvab potis Eestist toodud mädarõikajuur, kust iga kord siis jälle tükikese napsame. Mustsõstralehti olime ka kuivatatud kujul Eestist saanud ning kõik muud saime kohapealt. Samuti ei õnnestu Phuketilt leida verivorsti, mistõttu olid tuttavad meile need Eestist kaasa toonud.

Õhtu saabudes hakkasime palmide alla laudu kokku sättima ning katsime need kõik ilusa punase kangaga. Katsime lauad ning pimeduse saabudes süütasime igal pool küünlad. Arvutist mängis mahe jõulumuusika, muideks Eesti keelne, ning õhkkond oli väga intiimne ning jõulupärane. Niisiis mida me siis sinna lauale kokku saime. Lisaks meie toodud verivorstidele oli meil keedetud sinna hapukapsas, ei puudunud meil korralik ahjuliha, ühed olid valmistanud suure laari pasteeti, keedetud oli kilode viisi täiesti ehedat sülti, laua alt tuli ühel välja purgike pohlamoosi ning kogu asja tipuks oli meil esindatud ka suur toorjuustu mustikakook :) Juba seda kirjutades hakkavad jälle süljenäärmed tööle.

Korra isegi tuli mõni piisk vihma ja kõik mõtlesidki, et oh tore küll, nüüd siis kõrghooajal, kui muidu pole tilkagi vihma tulnud, siis nüüd rikub sellega jõuluõhtu ära, kuid õnneks oli see vaid 2 minutit ning edasine õhtu kulges ilusa tähistaeva all.

Toitu oli niivõrd palju varutud, et keegi enne jonni ei jätnud, kui oli oma kõhu kõike head ja paremat nii palju täis tuupinud, et laua äärest enam liikudagi ei jõudnud. Siiski hakkasime kaugelt kuulma päkapikkude samme ning lapsed ja emmed saatsime kiiresti majade ette parkimisplatsile hanede-luikede mängu mängima. Samal ajal toimetasid päkapikud kõik kingid ilusasti kuuskede alla ning õige varsti oli kilkamist ja avastamisrõõmu oi kui palju. Kingid kätte saadud ja uued mänguasjad järgi proovitud, hakkasime kõik koos mängima igast vahvaid seltskonnamänge, et vähegi täissöödud kõhule leevendust pakkuda. Osad vaprad pidasid vastu mängides varaste hommikutundideni ning siis saabus ka meie külakesse öörahu.

Hommik algas mõnusa päikesepaistega ning puudus igasugune arusaam, et eile oli olnud mingi jõulupidu. Väljas oli taas 35 kraadi sooja ning seadsime sammud ranna poole. Täna teisel jõulupühal olime taas rannas ning lasime päikesel ennast mõnusalt praadida. Millal siis veel saad nautida sedavõrd kuuma ilma jõulude ajal. Alati on ju olnud külm ja kõle.

Päikest ja rahulikku jõuluaega ning peatset saabuvat teguderohket uut ja veelgi positiivsemat uut aastat.

Kirjutas phuketis 01:57 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (3)

Jõuluettevalmistused

sunny 34 °C

Kuigi võiks ju arvata, et elades pidevalt lagipähe paistva päikese all ning nautides 35 kraadiseid temperatuuripügalaid, on jõuluaeg siin kuidagi kauge ning põhjamaine. Tegelikult on ju kõik siin samamoodi kui talvises Euroopas, võibolla vaid väikeste teistsuguste aspektidega.

Kui Eestis läheb tavaliselt jõulumöll kaubanduskeskustes lahti juba novembrikuus, siis siin ilmusid esimesed dekoreeritud jõulukuused poodidesse detsembri alguses ning kogu jõulunänni osakaal kaubanduskeskustes on enamasti vaid marginaalne. Kui poodi sisenedes korraks silmad kinni pigistad, siis jääbki teadmata, et kusagil üldse midagi jõuludega seonduvat olla võiks. Siiski suuremates ja rohkem turiste ootavates kaubanduskeskustes nagu Central Festival ning Jungceilon Patongis mängib veel kõlaritest jõulumuusikat, igal pool töötavad usinad kingipakkijad ning poed on dekoreeritud jõuluteemaliselt.

Kingipakkimistega on siin humoorikas seik, kus A3-st suuremast kinkepaberit annab ikka tikutulega taga otsida. Ja ka kõik ametlikud pakkimisletid pakivad su kingi mitmest väikesest paberist kokku, lõikavad, kleebivad, rebivad :) Ainult Centrali tasuta pakkimislett oli suutnud omale kusagilt sebida suured paberirullid, niiet lõpuks kingid ka ilusad välja nägid.

Oleme siin mõtteid mõlgutanud, et mida jõuluõhtul teha. Vahepeal on jutud käinud ühise pika laua ümber, vahel aga, et võiks kõik koos kusagile jõuluõhtusööki sööma minna. Nüüdseks vist oleme taas oma pika laua juurde pidama jäänud ning menüüsse hakkavad vist kuuluma nii sült, verivorstid, ahjuliha kui ka hapukapsad. Vahva eksole :)

Lastele korraldatakse ikka jõulepeod nii lasteaias kui ka koolis. Christianil hakkab traali-vaali koolis pihtja uba varastel hommikutundidel ning koolipäev saab läbi kella 12 ajal ning Liisul seevastu algavad pidustused 13.30 ning kulmineeruvad näkside söömise ning jõuluvanaga.

Esimest aastat me Janaga tunneme, et jõulud ei söö meie närve. Kui iga aasta on detsember olnud väga närviline aeg koos oma kingiotsimiste ning muude muredega, siis siin on kõik easy-going, kus keegi ei rabele, tõmble ega mõtle ennast hulluks erinevate kinkidega. Ka kohalikud on ülimalt rahulikud veel 2 päeva enne jõululaupäeva, kus vaid mõni üksik laseb oma kinke pakkida või mõni rahulikult mänguasjaletis põnnidele tooteid valib. Ülimõnus, kuna jõulud ju peaks olema selline rahulik ning hingeline aeg.

Lume ja külmatunde puudumise vastu aitab kui pista pea korraks sügavkülmikusse või siis tuleb läbi astuda Patongil asuvast Ice Barist :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 00:18 Sildid Thailand Tagged events Kommentaarid (2)

(Sissekanded 31 - 45. Kokku 107) « Lehekülg 1 2 [3] 4 5 6 7 8 »