Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissekanded teemal boating

Reis paradiisisaarele

overcast 34 °C

Oleme vaikselt siin nokitsenud oma uue projekti kallal, milleks on erinevaid seiklusretki pakkuv üritus Andaman Games. Kuna Christianil on parasjagu ka koolivaheaeg, siis mõtlesime, et miks mitte ka ise see mõnus tripp läbi teha Phi Phi saartele.

Reis algas varahommikul ning transfeer korjas meid maja juurest peale ning sõidutas Rassada sadamasse Phuket Townis. Sealt edasi kulges reis suure laevaga, kus pakuti saiakesi, kohvi ja muid snäkse. Ilm oli suht pilves ning isegi vihma tibas veidi. Tänu sellele oli ka meri mõnevõrra rahutu, mis mõnelgi Jaapani turistil südame pahaks ajas :)

Saabudes Phi Phile oli ilm juba paremaks keeranud ning isegi pilve tagant hakkas sinist taevast paistma. Sadamas oli meil kohe vastas Viking Village pikasabaline paat, mis meid mööda rannikut edasi viis, kuni randus meie majutusasutuse privaatranda. Viking Village näol on tegemist väga erilise majutusasutusega, kus iga detail on hoolikalt läbi mõeldud, igal detailil on oma lugu jutustada ning kogu atmosfäär, majakeste ja bungalote paigutus jättis sellise mõnusa hipiliku mulje, rääkimata ilusatest merevaadetest ning valge liivaga privaatrannast.

3.jpg4.jpg7.jpg

Kuna saabusime sinna veidi liiga vara ning eelnevad külastajad polnud tubadest veel välja tsekkinud, siis otsustasime veidi keha kinnitada ning tutvuda hotelli menüüga, mis igatahes oli võrratu. Meie poolt pakutavatele tripil osalejatele on kõik toidukorrad hinna sees, niiet keegi ei pea liigselt pead vaevama ega muretsema, et mida küll tellida ja valida.

Majakesed olid superlahedad. Arhitekt oli suutnud majad justkui loodusega kokku sulatada ning igast majast avanes ilus merevaade, toad olid avarad baldahiinvooditega ning kõikide muude mugavustega. Ainus asi mis puudus oli konditsioneer ning telekas, kuid see ongi selle koha võlu. Phi Phile ei tulda hotellis vedelema, vaid kogema midagi teistsugust ning seikluslikku. Konditsioneeri asendavad mõnusad ventilaatorid. Olles asjad tubadesse ära pannud ning veidike ennast värskendatud, algas meie esimene tripp Phi Phi Don-il ehk ringreis saarestiku suurimal saarel.

8.jpg10.jpg11.jpg

Matkasime läbi dzungli edasi Long Beachile, mis oli ilusa valge liivaga pikk rand, olles eemal tavalisest turistikärast. Matkates üle väikeste küngaste jõudsime lõpuks välja saare teisele küljele, kus kookospalmisalu taga paistis vastaskallas. Seal ei suutnud keegi kiusatusele vastu panna ning riided seljast visates tormasime vette. Peale kiiret värskendamist ootas meid rannas juba järgmine pikasabaline paat, mis viis meid järgmisesse lahte. Seal ootas meid ees ronimine mäetippu, et nautida suurepäraseid vaateid. Mäetippu ronimiseks on kaks võimalust, raskem ja lühem, ning kergem ja pikem. Kuna meie seltskonnal ei tekkinud küsimustki, et kumba teed kasutada, siis otsustati loomulikult raskema kuid huvitavama kasuks. Teekond oli raske, kuid isegi meie pisike Liisu ja vapper Christian said suurepäraselt ise hakkama, kordagi sülle küsimata :)

IMG_6343.jpgIMG_6318.jpgIMG_6308.jpg

Vaade, mis sealt mäetipust avaneb, on ehtne postkaardi vaade, kus avanevad Phi Phi Doni kaks randa, koos elu-meluga ning kaugemal külgnevad saared. Kahjuks ei olnud sel hetkel päikest kusagilt võtta, mistõttu väga super pildid jäid tegemata, kuid kindlasti ei ole see viimane kord kui me seda kohta külastame :)

Allaminek oli juba suht lihtne, sest liikusime edasi küla poole mööda tavalist betoneeritud turistirada ning treppe. Alla jõudes tegime kohalikus pannkoogiputkas väikese tankimispeatuse ning pugisime mõnuga kõhud täis.

Matkasime siis mööda mereranda tagasi oma hotelli juurde ning enamus meist tormas toast läbi, võtsime kaasa snorgeldamisvarustuse, istusime kanuudesse ning läksime Long Beachi rannast 100m kaugusel asuvasse Shark Pointi haikalu taga ajama :) Sidusime kanuud ühe poi külge ning hüppasime vette. Kuna parasjagu hakkas päike just loojuma, siis ümberringi muutus ilm järjest pimedamast. Renel snorgates ja Christianil ning Jensil õnnestus paadist ka väikeseid haisid silmata, kuid nii mina kui ka mõned teised pidid kahjuks piirduma igasuguste teiste värviliste kalade ja korallidega :)

Tagasi jõudes tegime kiire dushi ning siirdusime hotelli ette tai toidu degusteerimisele. See kujutab endast valikut tai toitu, mida siis kõigil on võimalus degusteerida. Uskumatu, kuid sellest degusteerimisest said kõik kõhu täiesti punni ning maitseelamusega jäime väga rahule. Kuna kell hakkas 8 õhtul saama, siis jätkus meie päev ööelu tutvumisega. Matkasime külla ning võtsime mõned kokteiliämbrid ning snäkid ning siirdusime rannabaaridesse tuleshowd ootama. Aeg lendas kiirelt, kuna seltskond oli mega ning ka lapsed keerasid ennast rannaliivale tehtud asemele tuttu. Kella 22 paiku algas siis tuleshow, mis on vaatamist väärt, kuid loomulikult tuleb teada, kus vaadata, kuna osad kohad on väga lahjad. Kella 23 paiku siis hakkasime kõik tagasi liikuma, Liisu süles magades. Tegelikult kui me järgmine kord läheme, siis on meil võetud pikasabaline paat, mis kell 23.30 kõik soovijad tagasi hotelli viib, kuna läbi metsa ja rannaäärt minnes öösel pimedas, ei ole kõige targem mõte ning mõnigi võib teepeal ära eksida.

IMG_1642.jpgIMG_1631.jpg

Järgimine hommik algas juba kell 7 ning pärast rikkalikku hommikusööki ootas meid rannas pikasabaline paat, mis edasi Phi Phi Leh poole viis. Teadupärast sai see saar tuntuks filmiga "The Beach", kui Leonardo Di Caprio leidis oma sõpradega maapealse paradiisiranna. Täpselt seepärast pidime ka meie nii vara sinnapoole sõitma, et jõuda ette kõikidest turistitulvadest, kes selle ranna kiiresti vallutavad. Jõudes kohale ei lähenenud me saarele mitte sealt, kust kõik teised seda teevad, vaid hoopis teisest küljest, kus paat randuda ei saanud. Hüppasime siis kõik vette ning ujusime kalda poole, kuhu oli pandud kaljude külge köied, mida mööda tõmmates ja kinni hoides me saime ennast kividest üles sikutada ning saarele minna. Matkasime läbi saare ning jõudsime lõpuks välja Maya Bayle, mis kõikidel suu lahti võttis. Me ei olnud eksinud ajavalikuga ning rannas ei olnud mitte ühtegi inimest. Tegemist oli tõesti ühe ilusama kohaga terves maailmas ning mida sõnadesse on suht keeruline panna. Loomulikult lendasime kohe vette ning lihtsalt nautisime kõike seda. Kuid ega see üksindus kaua ei kestnud. Umbes 15-20 jooksul täitus kogu laht kiirkaatritega. Jaapani turistid ning kõik teisted muutisid selle ranna tavaliseks turistirannaks, võttes selle maagia, mida me just olime kogenud. Seetõttu ongi meie reisi eesmärk jõuda sinna varem.

IMG_1677.jpgIMG_1695.jpgIMG_1726.jpg

Matkasime siis läbi dzungli ja läbi vee tagasi oma paadi juurde ning sõitsime pikasabalisega Pileh Lagooni, mis oli imeilus laguun kaljude vahel. Sealne vesi oli väga sügav, mistõttu kõik kohe ära kasutasid võimalust paadist vette hüppeid teha. Liisu ja Christian said ka maigu suhu ning tegid selliseid hüppeid, et endalgi jäi suu lahti :)

Järgmiseks peatusime veidi laguunist väljaspool, kus tegime snorgeldamispeatuse ning uudistasime koos laste ja teistega veealust maailma. Tagasisõit kulges mööda ka Viking Cavest, kuhu küll sisse ei lasta, kuid kus elavad kohalikud, kes korjavad kaljude pealt linnupesi, et neid siis rikastele aasialastele müüa, kes nendest omakorda kallist suppi valmistavad.

Enne sadamasse jõudmist tegime veel peatuse ühe kaljunuki juures, kus siis Jana, Jens, Rene ja Daw oma julguse proovile panid ning 7-8m kõrgusest kaljuservast alla vette hüppasid. Uskumatu adrenaliinisööst pidi see olemas, niiet edaspidi otsustasime selle peatuse oma reisi kavasse planeerida ning kõik adrenaliininarkarid saavad oma isu seal rahuldatud :)

IMG_6452.jpg

Phi Phi Donile tagasi saabudes läksime sööma ühte spetsiaalsesse kohta, mille omanikul on rääkida lugusid tsunaami eest pääsemisest. Seal saab vaadata erinevaid fotoalbumeid tsunami aegsest Phi Phist ning lugeda seintelt külastajate jäetud mõtteteri. Söök on muide ka võrratu :)

Eks meie reis hakkaski nüüd lõpule jõudma ning tagasisõit kulges taas laevaga ning enamasti kõik tukastasid. Kaks päeva oli möödunud väga kiirest, kuid see-eest väga tegusalt. Kogu reis oli jätnud kõikidele unustamatu mulje ning olime veendunud, et hakkame pakkuma turistidele ja kõikidele Phuketi külastajatele õiget asja ning suurepärast meelelahutust. Eelkõige oli ja on see seiklus, mida ei paku mitte ükski teine turismibüroo. Kui kedagi see reis peaks huvitama, siis andke sellest kindlasti ette teada, kuna siis saab reisiseltskonna kokku planeerida ning teile sobiva aja ära broneerida.

Järgmiste trippideni.

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:06 Sildid Thailand Tagged beaches people boats cruises phi boating tourist_sites family_travel Kommentaarid (4)

Järjekordne päev vee all

overcast 30 °C

Nagu pealkirjast juba lugeda võib, siis jah ega ilma enam ei saa. Tegelikult läbin ma oma valitud spetsialiteedikursuseid lihtsalt mitme nädala vältel, kuna iga spetsialiteet nõuab teatud arvu sukeldumisi ning tuleb ära teha teatud ülesanded.

Seekord siis jälle sõltuvalt laevade graafikust ning sobilikest kohtades osutus valituks ikka vana hea tuttav marsruut: Koh Doc Mai, KingCruiser ja Shark Point. Ega vist väga millegagi enam need ei üllata mõtlevad paljud, kuid valesti mõtlevad :) Ühesõnaga pärast Koh Doc Mail tehtud kohustuslikke ülesanded 35m sügavusel oli meie eesmärgiks leida üles paljuräägitud merihobud, kes ühes seinapraos elama pidid. Mu instruktor polnud ka neid seal oma silmaga näinud, kuigi ta on seal samas kohas sukeldunud juba üle saja korra. Igatahes algaja õnn ning me leidsime üles isegi kaks merihobust. See oli Tigertail Seahorse, mis oli umbes 12cm pikkune ning ilusat kollast värvi. Igatahes tundus sellel merihobu perel mingi tüli olevat, kuna ühe neist leidsime veica eemal ühest teisest praost välja piilumas. Ilusad olid nad küll.

KingCruiseril oli mu ülesandeks reeli kinnitamine ja sellega edasi liikumine (see on märkenöör, mida vrakisukeldujad ja koopasukeldujad kasutavad oma teekonna märgistamiseks, et pärast tagasi oskaks tulla. Igatahes oli mässamist palju, kuid midagi väga keerulist ka ei olnud. Lihtsalt on vaja kogemusi. Sain näiteks selle kogemuse osaliseks, kuidas vee all kogu asjandus sõlme läks. Õnneks sain lahti ning tagasitee oli hõlpsam :)

Shark Pointis oli mu eesmärk üles leida Moreeni Linnaks kutsutav kivilahmakas, kus väikesed baby moreenid elutsevad. Kohe kui sügavale laskusime, komistasime ühe ilusa kilpkonna otsa. See vaatepilt oli väga lahe, kuna see oli mu elu esimene vabas looduses nähtud kilpkonn. Tegemist oli küll pojaga, kelle läbimõõt oli umbes pool meetrit, kuid vahva oli ikka.

Kokkuvõttes selle päevaga lõppes mul navigatsiooni spetsiaalkursus ning sertifikaat käes :) Eks näis, mida toovad järgenevad põnevad seiklused vee all. Kes veel ei ole sukeldumist proovinud ja kellel kusagil mõni võimalus on avanemas, proovige! Või siis ärge proovige ning lugege siit blogist kui mõnus see kõik on :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:04 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Hai? Hai :)

semi-overcast 32 °C

Ma usun, et ma olen kõik oma sukeldumisjuttudega ära tüütanud, kuid ma ei saa kohe muidu. Ma pean ikka oma kogemusi jagama nende vähestega, kes siiski sukeldumise maagiat minuga jagavad. Kuid milleks minna niisama sukelduma? Seda ma ei suutnud ning järgides rahvusvahelist PADI süsteemi, ootas mind ees karjääriredelil uue taseme püüdlemine. Nüüdseks pean ära tegema viis spetsialiteeti, mis seisnevad teatud sukeldumisviiside oskuste lihvimises.

Oma spetsialiteetideks valisin ma seekord siis: 1. Süvasukeldumine, 2. Navigatsioon, 3. Fotograafia, 4. Nitroxi kasutamine ning 5. Vrakisukeldumine. Saladuskatte all olin ma juba varem 2 nädala jooksul läbi lugenud ning selgeks teinud 7 erineva spetsialiteedi õpperaamatud ning ära sooritanud teooriatestid. Nitroxi kasutamisele pidi veel eelnema 25 küsimusest koosnev eksam, mille siin ka ühel õhtul ära sooritasin...ja edukalt nagu ikka :)

Esimene sukeldumine leidis aset 15. mail Kata Beachil, kus küll nähtavus oli vaid hägused 5m, kuid see ei olnudki tähtis, kuna meie eesmärk oli sooritada navigeerimisülesandeid ning sogane vesi tundus selleks veel eriti ideaalne olevat. Oled vaid sina ja kompass ning peas olevad teadmised. Kõik sujus suurepäraselt ning linnuke läks kirja :). Samas sooritasin sukeldumise Nitroxiballooniga, mistõttu klassifitseerus see ka Nitroxi spetsialiteedi eest. Mõnele siinkohal seletuseks, et Nitrox on lihtsalt õhusegu, kus on hapniku % lihtsalt suurem, kui tavaõhus. See annab lihtsalt võimaluse viibida sügavamas osas kauem.

Täna, 16. mail oli kavas põhisukeldumine, sihtkohaks Koh Doc Mai, Kingcruiser ning Shark Point. Nendest kohtadest olen ma juba eelnevalt kirjutanud, kuid nüüd tundusid need ideaalsed kohad, et sooritada seal oma oskusülesanded. Esimene sukeldumine viis meid Koh Doc Mai seina juurde, kus siis laskusime 31m peale põhja. Seal pidin sooritama navigeerimise sügavas olekus ning selle raames püstitasin oma sügavusrekordi 35,3m. Edasi liikusime mööda seina nagu ikka ja näitasime meiega kaasas olevatele ameeriklastele seina võlusid. Kohe oli näha, et veetemperatuur on väga kuum, kuna väga suur hulk koralle oli ära pleekinud ning läbi selle valgeks muutunud.

Teiseks sukeldumiseks oli Kingcruiseri vrakk, kus minu ülesandeks oli pliiatsi ja valge tabloo abil kogu vraki kaardistamine. Pikkus, laius, sügavus, põnevad kohad, sissepääsud, kompassi järgi kraadid jne :) Ühesõnaga päris toredad pildid tulid kokkuvõttes ning instruktor jäi väga rahule.

Kolmas sukeldumine leidis aset Shark Pointis, kust eelmine kord lahkusime Leopardhaid nägemata. Kuid seekord läks meil õnneks. Olime umbes pool aega ringi seigelnud seal, kui seal ta oli. Üks kahemeetrine isend, kes koos veidi jahedama hoovusega kaasa ujus. See oli võimas vaatepilt, kuidas ilus suur kala majesteetlikult hoovusele vastu üritab ujuda. Veetsime seal aega umbes 10 minutit, kuna hai vaid keerutas ümber meie ning lasi ennast kõikvõimalikest kohtadest pildistada. Uhh... selle kohta võib öelda...tehtud :) Ahjaa, ka sel sukeldumisel oli mul ülesanne, nimelt fotografeerimine. Ning eks neid pilte sai omajagu tehtud, white balancit reguleeritud vee all ning proovitud erinevaid pildistamisvõtteid. Päris keeruline tegelikult, kui üritad säilitada oma neutraalset ujuvust, olla hoovuses stabiilne ning saada head nurka kaladest, kes sugugi paigas ei taha püsida. Kuid eks kogemus on see, mis meistriks teeb.

Kuna osad spetsialiteedi osad sai sooritatud juba mu AOWD litsentsi tegemise ajal, siis peale tänast on mul nüüd taskus Fotograafia Litsents kui ka Nitroxi kasutamise litsents. Järgmine kord on järg nii vraki, süva kui ka navigeerimise järgnevate osade käes. Kuid sellest juba järgmine nädal, kuna siis saab jälle pea vee alla pista...jeee :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:46 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Sukeldumislitsents AOWD - tehtud!

sunny 32 °C

Täna siis koitis see päev, mil sai tasku pistetud oma teine sukeldumislitsents AOWD ehk siis Advanced Open Water Diver. Põhimõtteliselt on see esmase litsentsi OWD edasiarendus ning oskuste lihvimine seikluse võtmes. Mul tuli sooritada kaks kohustulikku oskust, milleks üks oli süvasukeldumine, üks veealune navigeerimine ning kolm vabalt valitud oskust, millest valisin eelnevates postitustes juba mainitud allvee fotograafia, vrakisukeldus ning fish ID.

Tänaseks oli jäänud kaks kohustulikku sukeldust, milleks olid süvasukeldus ning alvee navigatsioon. Hommikul kell 8 paiku sõitsime koos Dive Asia laevaga Phi Phi poole. Esimeseks sukelduskohaks oli tee peale jääv juba tuttav Koh Dork Mai. Kohe kui vette sai hüpatud, siis hoiatati, et targem on kohe alla minna, kuna kõikjal kubises meduusidest. Laskusime siis kohe põhja ning võtsime suuna saarest veidi kaugemale ning jäime pidama 32,5m peal. Seal vaatlesime, kuidas sügavas vees on värvid muutunud (värvikaardi pealt) ning mis on juhtunud rõhu mõjul kaasavõetud õhku täis plastpudeliga. No oli nagu tühjaks pigistatud hambapastatuub küll :) Seejärel hakkasime jälle mööda saare seina ringi tegema. Seekord kujunes see meil küll metsikuks slaalomiks, kuna meduuse oli tõeliselt palju. Võib isegi öelda, et tihedus oli üks meduus iga 2 meetri kohta igas võimalikus suunas. Eks see kõrvetadasaamine oli vaid aja küsimus ning mingi hetk tundsingi põlveõndlas, kuidas laksakas ära käis :) 5m peal oma "safety stopi" tehes olime ümbritsetud igast kaarest tulevatest meduusides, üks suurem kui teine. Õnneks rohkem pihta ei saanud ning sukeldumine oli õnnelikult tehtud. Hetkel on jah meduusihooaeg, kuna veetemperatuur on väga kõrge, siis neile meeldib teatud hoovustega liikuda ning lihtsalt tuleb olukorraga leppida.

Järgmine sukeldumine leidis aset 1,5 tunni pärast juba Phi Phi saarestikus asuva "kaksikõe" Koh Bida Nai (sisemise õla saar) ja Noh Bida Nok juures (välimise õla saar). Tegemist on kahe merest välja kõrguva kivimoodustisega, mille ümber on siis ilusad korallrifid. Esimene peatus oli Koh Bida Nok juures, kus tegin ära kohustuslikud navigeerimisoskused. Pidin ujuma mööda põhja kompassi ning veealuseid looduslikke märke jälgides 25m ühes suunas ning siis tulema sama rada tagasi. Seejärel pidin ujuma nelikurka 4x25m ning jõudma tagasi samasse punkti kust alustasin. Piece of cake. Seejärel oli järgnev lihtsalt fundive ning see oli tõeliselt fun, kuna seal avanev vaatepilt oli tõeliselt lummav. Meeletult ilus veealune maailm, värvilised korallid, suurel hulgal erinevaid mereelukaid ning tunne oli samalaadne kui Shark Pointi eedeniaias viibides.

Kolmas ning viimane sukeldumine leidis siis aset kõrval asuva Koh Bida Nai juures. Hüppasime Dannyga kohe esimestena sisse, kuna tahtsime kiiresti enne teisi jõuda ühte kohta, kus pidi merihobuseid näha olema. Peale 2 minutilist sukeldumist keerasime otsa ringi ning loobusime plaanist, kuna vastuhoovus oli liiga tugev. Tulime tagasi saare teisele poole ning hoovus oli sealgi päris tugev. Pidime ikka väga tugevalt võitlema, et soovitud kursil püsida. Alguses polnud nagu midagi erilist näha, kuid siis, kui ujusime läbi kahe kivikamaka, mis moodustasid justkui suure värava Eedeni aeda, oli hoovuski veidi vaiksemaks jäänud ning saime rahulikult haisid otsida. Kahjuks pidime lõpuks tõdema, et kuna sel aastaajal on vesi arvatavalt liiga kuum, siis kõik haid on kuskile sügavamale peitu pugenud ning pettunutena pidime teistele veeelukatele keskenduma :) Tegelikult oli vahva ikka ning veelgi vahvam oli see, et olime saarele peaaegu ringi peale teinud ning kuna õhku jätkus, siis otsustasime siiski selle merihobuse koha üles leida. Ühesõnaga see oli ikka tõeline pingutamine, et võidelda tugeva hoovusega ning põletasime õhku ja energiat ikka mehiselt. Midagi sellist polnud ma varem kogenud. Igatahes jõudsime siis selle väidetava kohani välja, üliväsinud, kuid see polnudki tähtis :) Merihobust me kahjuks küll seekord ei näinud, kuid olin õnnelik selle kogemuse üle, kuidas veidi ekstreemsemates oludes sukeldumine välja näeb. Basseini ja rahulikus vees saavad kõik hakkama, kuid sukeldumisel tuleb arvestada muutuvate oludega nii nähtavuse kui ka hoovuste osas. Samuti võib veetemperatuur äkki muutuda 10 kraadi külmemaks, mis tekitab jälle omamoodi elamuse. Igatahes olen järjekordse sertifikaadi omanik ning minu elamustepagas täienes järjekordsete superportsude võrra :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 07:20 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Lillesaar, Kuningkruiser ja Hai Punkt

semi-overcast 32 °C

Kui juba on oma väikes sõrm sukeldumisele antud, siis läheb ka kogu ülejäänu. Nimelt pärast esimesi kogemusi sukeldumismaailmas enam muule ei mõtlegi. Eelmine nädal sai ära tehtud sukeldumise esmane kursus ehk OWD (Open Water Diver) ning nüüd mõtlesin ennast selles vallas edasi harida. Järgmiseks etapiks on AOWD (Advanced Open Water Diver). Selleks tuleb ära teha kohustuslikud süvaveesukeldumine ning allvee navigeerimine ning siis veel kolm erinevat seiklussukeldumist vabal valikul. Minu valikuteks osutusid seekord allvee fotograafia, kalade välimääramine ning vrakisukeldumine.

Hommikul vara sai mindud koos South Siam Diversite laevaga merele ning juba pooleteist tunni pärast, olime oma esimeses sukeldumiskohas. Selleks oli Koh Dork Mai ehk siis otsetõlkes "lillesaar". Tegemist on merest välja kõrguva "suure kiviga", mis suht sirgjooneliselt kuni põhjani (25m) välja läheb. Laskusime siis alla ning nähtavus oli suht kesine. Peale nurga tagant väljumist nähtavus paranes ning oli isegi kuni 15m. Terve veealune kaljusein oli elu täis, mis ongi selle koha omapära. Seal nägime kõiksugu kirevat mere floorat ja faunat ning peale mõnda aega jõudsime oma esimese sihtpunktini, milleks oli 5m sügav koobas. See oli mu esimene koopakogemus, mis tegelikult polnudki nii hull kui alguses endale ette kujutasin. Kuigi ega tegelikult ma väga ei fänna neid kohti, kus puudub valgus ning ruumiga pole kiita. Lisaks on koopasuu alati ümbrisetud Lionfishidest ning Scorpionfishidest, mis pole eriti meeldivad, kui nende vastu lähed :) Kuid siiski...koobas...tehtud! Kuna tegemist oli ka ühtlasi mu fotograafiasukeldumisega, siis jätkuvalt sai üritatud kadreerida ja fokusseerida kõikvõimalikke detaile, kalu, koralle jne. Mõtled küll, et mis see siis on, et teed klõpsu jne. Ok, kui isegi saaksid fotokal kõikvõimalikd settingud vee all ilusti paika, siis pead lisaks veel arvestama küllaltki tugeva hoovusega, mis sind edasi kannab, sellega, et ega kalad ei oota, kui sa ükskord oma pildi tehtud saad. Lisaks pead sa oma ujuvusega pidevalt kontrollima, et jääda neutraalseks vajumata allapoole põhja näiteks või siis üles tõusta. Seda ma sain aru, et eks kõik on õppimise tulemus ning ka vee all pead arvestama kõikide samade aspektidega, millega ka kuival maal pildistades, kuid lisaks tulevad mängu veel sukeldumise eripärad. Kift :) Kogu see saareke nõuaks veel mitmeid sukeldumisi, et saada täpsemalt aimu, kust midagi leida on võimalik, kus elutsevad ühed ning teised elukad. Samuti pidid seal elutsema merihobud, kuid kahjuks seekord jäi nägemata.

Järgnevalt sõitsime edasi umbes tunnikese, kuni jõudsime oma järgmisesse sihtpunkti - laevavrakini. Tegemist oli 1997 aastal uppunud reisipraamiga, mis vedas inimesi Phuketi ja Phi Phi vahel. Saatuslikul kombel või siis väga rumala inimliku eksimuse tulemusena õnnestus neil laev tüürida ainukese madaliku kohale terves avameres (Anemone Reef) ning sealt alates uppus laev järk järgult, kuni siis 800m eemal põhja kinni jäi. Õnneks keegi selles õnnetuses elu ei kaotanud ning lisaks sukeldujate rõõmuks, jäi laev ilusti püstisesse asendisse. Aja jooksul on nüüd muidugi osa vahelagesid sisse kukkunud, mistõttu laeva sisseminekut eriti enam ei soovitata. Ühesõnaga sukeldumine seal oli tõeliselt võimas ning ma võin seda vabalt lahterdada mu elu lahendamate sündmuste hulka. Laeva tekk oli umbes 18m peal ning põhi 32m peal, niiet avastamisrõõmu oli seal palju. Lisaks oli seal kirjeldamatul hulgal kalaparvesid, mis andis kogu sellele vrakile veel omamoodi võlu juurde. Seal õnnestus mul näha lähedalt päris suurt barrakuudade parve, mis kõikidel väiksematel kalakestel hirmu nahavahele ajas. Vrakk ise oli kaetud kõikvõimaliku mereeluga ning mida kõike seal ei näinud :) Kohati õnnetus ka meil vrakki siseneda ning suurematest kohadest läbi ujuda. See oli hea koolitus ning kogemus. Võimas, võluv, ekstreemne, uudne...huhh omadussõnad lõppesid otsa :)

Järgmiseks sukeldumiskohaks oli mõnisada meetrit eemal asuv Shark Point ehk maakeeli Hai Punkt. Tegemist on kolmest veealusest tipust koosneva sukeldumiskohaga, millest vaid üks ulatub veest välja. Meie ülesanne Hai Punktis oli loomulikult leida haikala üles :) Reeglina kösutavad seal all leopardhaid, kuid kahjuks ei meil ega ka kellelgi teisel meie paadi seltskonnast ei õnnestunud neid seekord näha. Siiski olin mina ja mu instruktor Danny ainukesed, kes leidsid ühe hai. Tegemist oli Nurse Sharkiga, kes parajast põõnas ühes kivipraos. See oli suht väike isend, veidi üle meetri pikk ning üritasime teda küll oma august välja meelitada, kuid vana magas rahulikult edasi. Danny näitas mulle ka ühte kivi riffi ääres, kus peal olid avaused, mis kubisesid baby moreenidest. See oli küll megalahe, kui 20-30 moreenipoega aukudest sisse ja välja lupsasid ning toitu jahtisid. Kogu Shark Pointi sukeldumisala on kui veealune Eedeni aeg. Nii palju värve, erinevaid kalaliike, meeletult suured korallid jnejnejne. Ühesõnaga olime all peaaegu oma õhu lõpuni ning lõpetasime oma päeva laevas logiraamatut täites ning teistega muljeid jagades.

Nüüd siis peaks olema mul tehtud Adventure Diver paberid, kuid jätan need välja võtmata, kuna järgmine nädal ootab mind ees veel süvasukeldumine ning navigeerimine, mille järel peaks saama Advanced Open Water Diveri sertifikaadi kätte. Lihtne eksole, ja kusjuures tegelikult see ongi. Tuleb ainult teada sukeldumise reegleid, osata enda eest vee all hoolitseda ning mis põhiline, igas situatsioonis jääda rahulikuks. Mingi päev mõtlesin, et mis see küll on, mis mind sukeldumise juures võlub...ning leidsin kaks põhilist asja: esiteks vee all on kõik võrdsed ning aupaklikud veealuse maailma ees, seal valitseb vaikus ning saad olla suht omaette oma mõtetega; teiseks meenutab veealusesse maailma põgenemine veidike Avatari filmi (kes on näinud muidugi), kus põgenetakse fantaasiamaailma, kus kõik on ilusam, rahulikum, mõistetavam ning ausam. Kes on proovinud, see teab millest ma räägin, kes ei ole, tehku ära :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:55 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (0)

Kalaretk

sunny 35 °C

Juba pikka aega oleme mõlgutanud mõtteid, et kui juba Phuketil elada, siis kuuluks sinna ka loogilise osana kalapüük. Ükspäev me siin käisime Jensi ja Andrega Rawai muuli pealt spinningut loopimas, kuid kahjuks ei näkanud seekord ei meil ega ka kõrval olevatel kohalikel kalameestel.

Hakanil, kes on meie naabrimees Rootsist, tekkis idee, et võiks lastele korralikumat kalapüüki näidata. Hommikul kell 9 ootas meid Rawai sadamas pikasabalise paadiga lõbus mees oma pojaga, kes oli valmis pannud nii suuremad kui ka väiksemad õnged ning külmakastid meie võimaliku saagi jaoks.

Esimsed tund aega möödusid suht lootusetus tundes, kuna sõit õigesse kohta lihtsalt võttis rohkem aega, kui me arvata oskasime. Kogu aeg olid vees 2 suurt spinningut, mis paadi taga vaikselt kaasa lohisesid. Ja siis näkkas meil ka esimest korda. Hakani poeg Niklas hakkas koos isaga seda suhteliselt suurt purikat välja sikutama. Kala osutas võimast vastupanu hüpates veest välja ning tirides õnge eri suundades. Saime ka teada, et kui nendes vetes kala konksu otsas üles-alla vees hüppab, siis on nähtavasti tegemist Dolphin Fishige ehk tõlgituna delfiinkalaga. Ei maksa segamini ajada delfiinidega ning kätt südamele pannes ei olnud meil mingit kavatsust Flippereid püüdma minna :) Ühesõnaga seal oli tõepoolest otsas umbes 6km raskune delfiinkala, kuid peaaegu paati sikutamise hetkel pääses kala konksu otsast põgenema.

9IMG_9062.jpg6IMG_9052.jpg5IMG_9068.jpg

Järgmist kala aga ei pidanus me kaua ootama ning me koos Christianiga sikutasime välja higimull otsa ees ühe võimsa tuunikala. Christian pakatas õnnest kui sai võtta kala kätte ja lasta endast koos kalaga pilti teha. Kõik hirmud nii paadisõidu kui ka võimalike ohtude ees olid kadunud.

Vahemärkusena tahan öelda, et meil õnnetus näha suhteliselt haruldasi vaalhaisid. Neid oli kaks, paadijuhi sõnul isa ja poeg, kes siis majesteetlikult liikudes ennast pinnal näitamas käisid.

Igatahes me sikutasime kordamööda välja 7 suurt tuunikala umbes kahetunnise perioodi vältel. Kuna kell hakkas liginema lõunale, siis otsustasime seekord edasisest püügist loobuda ning suundusime Coral Islandile, kus siis sõime lõunat. Otse restorani kõrval askeldasid mäeveerel ringi kaks umbes kahe meetri pikkust Comodo varaani, kellele restoranitöötajad toorest kana loopisid. Mõned nädalad tagasi sai soetatud ka snorgeldamisvarustused, mida käisime kristallselges vees ka katsetamas.

IMG_9087.jpgIMG_9106.jpg1IMG_9131.jpg

Õhtul tegime kogu eestlaste kommuunile ühe mõnusa grillipeo ning erinevaid meetodeid kasutades sai meie päevasaak ära grillitud.

Otsustasime, et sellisest kalapüügist võiks saada mõnus traditsioon, kuna ei oska ette kujutada mõnusamat ajaveetmisviisi päikeselisel päeval paadis külma õlut juues ja suuri kalapurikaid paati sikutades :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 20:41 Sildid Thailand Tagged boating Kommentaarid (2)

(Sissekanded 1 - 6. Kokku 6) Lehekülg [1]