Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissekanded teemal cruises

Reis paradiisisaarele

overcast 34 °C

Oleme vaikselt siin nokitsenud oma uue projekti kallal, milleks on erinevaid seiklusretki pakkuv üritus Andaman Games. Kuna Christianil on parasjagu ka koolivaheaeg, siis mõtlesime, et miks mitte ka ise see mõnus tripp läbi teha Phi Phi saartele.

Reis algas varahommikul ning transfeer korjas meid maja juurest peale ning sõidutas Rassada sadamasse Phuket Townis. Sealt edasi kulges reis suure laevaga, kus pakuti saiakesi, kohvi ja muid snäkse. Ilm oli suht pilves ning isegi vihma tibas veidi. Tänu sellele oli ka meri mõnevõrra rahutu, mis mõnelgi Jaapani turistil südame pahaks ajas :)

Saabudes Phi Phile oli ilm juba paremaks keeranud ning isegi pilve tagant hakkas sinist taevast paistma. Sadamas oli meil kohe vastas Viking Village pikasabaline paat, mis meid mööda rannikut edasi viis, kuni randus meie majutusasutuse privaatranda. Viking Village näol on tegemist väga erilise majutusasutusega, kus iga detail on hoolikalt läbi mõeldud, igal detailil on oma lugu jutustada ning kogu atmosfäär, majakeste ja bungalote paigutus jättis sellise mõnusa hipiliku mulje, rääkimata ilusatest merevaadetest ning valge liivaga privaatrannast.

3.jpg4.jpg7.jpg

Kuna saabusime sinna veidi liiga vara ning eelnevad külastajad polnud tubadest veel välja tsekkinud, siis otsustasime veidi keha kinnitada ning tutvuda hotelli menüüga, mis igatahes oli võrratu. Meie poolt pakutavatele tripil osalejatele on kõik toidukorrad hinna sees, niiet keegi ei pea liigselt pead vaevama ega muretsema, et mida küll tellida ja valida.

Majakesed olid superlahedad. Arhitekt oli suutnud majad justkui loodusega kokku sulatada ning igast majast avanes ilus merevaade, toad olid avarad baldahiinvooditega ning kõikide muude mugavustega. Ainus asi mis puudus oli konditsioneer ning telekas, kuid see ongi selle koha võlu. Phi Phile ei tulda hotellis vedelema, vaid kogema midagi teistsugust ning seikluslikku. Konditsioneeri asendavad mõnusad ventilaatorid. Olles asjad tubadesse ära pannud ning veidike ennast värskendatud, algas meie esimene tripp Phi Phi Don-il ehk ringreis saarestiku suurimal saarel.

8.jpg10.jpg11.jpg

Matkasime läbi dzungli edasi Long Beachile, mis oli ilusa valge liivaga pikk rand, olles eemal tavalisest turistikärast. Matkates üle väikeste küngaste jõudsime lõpuks välja saare teisele küljele, kus kookospalmisalu taga paistis vastaskallas. Seal ei suutnud keegi kiusatusele vastu panna ning riided seljast visates tormasime vette. Peale kiiret värskendamist ootas meid rannas juba järgmine pikasabaline paat, mis viis meid järgmisesse lahte. Seal ootas meid ees ronimine mäetippu, et nautida suurepäraseid vaateid. Mäetippu ronimiseks on kaks võimalust, raskem ja lühem, ning kergem ja pikem. Kuna meie seltskonnal ei tekkinud küsimustki, et kumba teed kasutada, siis otsustati loomulikult raskema kuid huvitavama kasuks. Teekond oli raske, kuid isegi meie pisike Liisu ja vapper Christian said suurepäraselt ise hakkama, kordagi sülle küsimata :)

IMG_6343.jpgIMG_6318.jpgIMG_6308.jpg

Vaade, mis sealt mäetipust avaneb, on ehtne postkaardi vaade, kus avanevad Phi Phi Doni kaks randa, koos elu-meluga ning kaugemal külgnevad saared. Kahjuks ei olnud sel hetkel päikest kusagilt võtta, mistõttu väga super pildid jäid tegemata, kuid kindlasti ei ole see viimane kord kui me seda kohta külastame :)

Allaminek oli juba suht lihtne, sest liikusime edasi küla poole mööda tavalist betoneeritud turistirada ning treppe. Alla jõudes tegime kohalikus pannkoogiputkas väikese tankimispeatuse ning pugisime mõnuga kõhud täis.

Matkasime siis mööda mereranda tagasi oma hotelli juurde ning enamus meist tormas toast läbi, võtsime kaasa snorgeldamisvarustuse, istusime kanuudesse ning läksime Long Beachi rannast 100m kaugusel asuvasse Shark Pointi haikalu taga ajama :) Sidusime kanuud ühe poi külge ning hüppasime vette. Kuna parasjagu hakkas päike just loojuma, siis ümberringi muutus ilm järjest pimedamast. Renel snorgates ja Christianil ning Jensil õnnestus paadist ka väikeseid haisid silmata, kuid nii mina kui ka mõned teised pidid kahjuks piirduma igasuguste teiste värviliste kalade ja korallidega :)

Tagasi jõudes tegime kiire dushi ning siirdusime hotelli ette tai toidu degusteerimisele. See kujutab endast valikut tai toitu, mida siis kõigil on võimalus degusteerida. Uskumatu, kuid sellest degusteerimisest said kõik kõhu täiesti punni ning maitseelamusega jäime väga rahule. Kuna kell hakkas 8 õhtul saama, siis jätkus meie päev ööelu tutvumisega. Matkasime külla ning võtsime mõned kokteiliämbrid ning snäkid ning siirdusime rannabaaridesse tuleshowd ootama. Aeg lendas kiirelt, kuna seltskond oli mega ning ka lapsed keerasid ennast rannaliivale tehtud asemele tuttu. Kella 22 paiku algas siis tuleshow, mis on vaatamist väärt, kuid loomulikult tuleb teada, kus vaadata, kuna osad kohad on väga lahjad. Kella 23 paiku siis hakkasime kõik tagasi liikuma, Liisu süles magades. Tegelikult kui me järgmine kord läheme, siis on meil võetud pikasabaline paat, mis kell 23.30 kõik soovijad tagasi hotelli viib, kuna läbi metsa ja rannaäärt minnes öösel pimedas, ei ole kõige targem mõte ning mõnigi võib teepeal ära eksida.

IMG_1642.jpgIMG_1631.jpg

Järgimine hommik algas juba kell 7 ning pärast rikkalikku hommikusööki ootas meid rannas pikasabaline paat, mis edasi Phi Phi Leh poole viis. Teadupärast sai see saar tuntuks filmiga "The Beach", kui Leonardo Di Caprio leidis oma sõpradega maapealse paradiisiranna. Täpselt seepärast pidime ka meie nii vara sinnapoole sõitma, et jõuda ette kõikidest turistitulvadest, kes selle ranna kiiresti vallutavad. Jõudes kohale ei lähenenud me saarele mitte sealt, kust kõik teised seda teevad, vaid hoopis teisest küljest, kus paat randuda ei saanud. Hüppasime siis kõik vette ning ujusime kalda poole, kuhu oli pandud kaljude külge köied, mida mööda tõmmates ja kinni hoides me saime ennast kividest üles sikutada ning saarele minna. Matkasime läbi saare ning jõudsime lõpuks välja Maya Bayle, mis kõikidel suu lahti võttis. Me ei olnud eksinud ajavalikuga ning rannas ei olnud mitte ühtegi inimest. Tegemist oli tõesti ühe ilusama kohaga terves maailmas ning mida sõnadesse on suht keeruline panna. Loomulikult lendasime kohe vette ning lihtsalt nautisime kõike seda. Kuid ega see üksindus kaua ei kestnud. Umbes 15-20 jooksul täitus kogu laht kiirkaatritega. Jaapani turistid ning kõik teisted muutisid selle ranna tavaliseks turistirannaks, võttes selle maagia, mida me just olime kogenud. Seetõttu ongi meie reisi eesmärk jõuda sinna varem.

IMG_1677.jpgIMG_1695.jpgIMG_1726.jpg

Matkasime siis läbi dzungli ja läbi vee tagasi oma paadi juurde ning sõitsime pikasabalisega Pileh Lagooni, mis oli imeilus laguun kaljude vahel. Sealne vesi oli väga sügav, mistõttu kõik kohe ära kasutasid võimalust paadist vette hüppeid teha. Liisu ja Christian said ka maigu suhu ning tegid selliseid hüppeid, et endalgi jäi suu lahti :)

Järgmiseks peatusime veidi laguunist väljaspool, kus tegime snorgeldamispeatuse ning uudistasime koos laste ja teistega veealust maailma. Tagasisõit kulges mööda ka Viking Cavest, kuhu küll sisse ei lasta, kuid kus elavad kohalikud, kes korjavad kaljude pealt linnupesi, et neid siis rikastele aasialastele müüa, kes nendest omakorda kallist suppi valmistavad.

Enne sadamasse jõudmist tegime veel peatuse ühe kaljunuki juures, kus siis Jana, Jens, Rene ja Daw oma julguse proovile panid ning 7-8m kõrgusest kaljuservast alla vette hüppasid. Uskumatu adrenaliinisööst pidi see olemas, niiet edaspidi otsustasime selle peatuse oma reisi kavasse planeerida ning kõik adrenaliininarkarid saavad oma isu seal rahuldatud :)

IMG_6452.jpg

Phi Phi Donile tagasi saabudes läksime sööma ühte spetsiaalsesse kohta, mille omanikul on rääkida lugusid tsunaami eest pääsemisest. Seal saab vaadata erinevaid fotoalbumeid tsunami aegsest Phi Phist ning lugeda seintelt külastajate jäetud mõtteteri. Söök on muide ka võrratu :)

Eks meie reis hakkaski nüüd lõpule jõudma ning tagasisõit kulges taas laevaga ning enamasti kõik tukastasid. Kaks päeva oli möödunud väga kiirest, kuid see-eest väga tegusalt. Kogu reis oli jätnud kõikidele unustamatu mulje ning olime veendunud, et hakkame pakkuma turistidele ja kõikidele Phuketi külastajatele õiget asja ning suurepärast meelelahutust. Eelkõige oli ja on see seiklus, mida ei paku mitte ükski teine turismibüroo. Kui kedagi see reis peaks huvitama, siis andke sellest kindlasti ette teada, kuna siis saab reisiseltskonna kokku planeerida ning teile sobiva aja ära broneerida.

Järgmiste trippideni.

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:06 Sildid Thailand Tagged beaches people boats cruises phi boating tourist_sites family_travel Kommentaarid (4)

Similani saared

sunny 35 °C

Täna täitsime oma ammuse unistuse külastada ühte maapealset paradiisi, Similani saari. Similani saared asuvad Phuketilt põhja poole minnes Khao Laki suunas pea 70km läänerannikult eemal. Tegemist on ühe maailma top10 hulka kuuluvate sukeldumiskohtadega, kus ujuvad ringi merikilpkonnad ning vee nähtavus on kuni 40m. Pidime ju selle oma silmaga järgi kaema ning veenduma ise selle headuses.

Hommikul kell 5.45 olime nagu naksti Chalongis Home Pro ees, kus meid korjas peale päevinäinud väikebuss. Tavaliselt on sellised tuuribussid uhked tuunitud luksuslikud masinad, kuid seekordne eksemplar paistis silma oma vanaduse ning ebamugavusega. Õnneks ei lasknud me ennast sellest häirida ning kella 8 paiku jõudsime Thaplamu Pieri, kus meid pidi ootama tasuta kohvi ning tee. Seal ootasid juba ees terve trobikond erinevaid inimesi, kes nähtavasti sama firma kaudu olid sinna veetud. Tasuta kohvi ja teed seal tõesti sai, kuid eriti ei kutsunud katsetama.

Koht nägi ise välja selline väga pisike ja räpane ning ei jätnud mittemingisugust muljet eesootavast paradiisisaarest. Kuna oleme ka enne tuuridel päris palju käinud, siis seekordne korraldus seal sadamas jättis küll väga kaootilise mulje, kus üks naine hakkas läbisegi hõikama erinevate inimeste ja gruppide nimesid ning mingeid erivärvilisi kleepekaid jagama. Tema inglise keel ja hääldus ei kannatanud mingisugust kriitikat, mistõttu paljud inimesed kas ei kuulnud või ei saanud aru, kui neid kutsuti. Ühesõnaga segadust ja mõtetut ajakulu oli seal palju. Seejärel pidid kõik soovijad omale võtma snorgeldamisvarustuse ning selle kohta ka allkirja andma. Siis hakkas grupijuht seletama päeva kava ning võttis kiirelt läbi reeglid kiirkaatris käitumise osas ning sõit võis alata.

Kaatriks oli meil 3x200 hobujõuliste mootoritega suur kiirkaater, mis mahutas peale umbes 45 inimest. Tundus küll, et kaater on ülemüüdud, kuna lapsed pidid süles istuma ning osad isegi põrandal. Sõit oli nagu ikka kaatriga selline hüplev ning tekkis selline kilukarbis loksumise tunne. Asja hea külg oli see, et kohale saime siiski väga kiirelt niiet juba 1 tunni ja 10 minuti pärast saabusime oma esimesse sihtkohta saarele number 9, milleks oli Koh Ba-Ngu.

1IMG_0174.jpg1IMG_0177.jpg3IMG_0200.jpg

Seal saime kogeda oma esimesi emotsioone Similani headusest, kui meid tervitas sõna otseses mõttes kristallselge vesi, kaugemal terendav lubivalge liivaga rand ning kõrguvad kivimoodustised. Seekordse tripi alguses pidime lihtsalt paadi pealt vette snorgeldama minema, kuna seal laius ilus korallriff. Liisule oli see esmakordne snorgeldamiskogemus, kuid ta sai sellega vahvasti hakkama. Kahjuks ei ole me leidnud tema näole sobivat snorgeldamismaski ja toru ning ta kasutas Christiani oma, mis aga kahjuks oli veidi liiga suur talle. Veealune maailm oli seal väga värvikirev ning vesi ääretult selge. Ei mingit soga, vaid kirgas ja liigirohke. Meil kõigil oli seal eesmärk näha merekilpkonni, kuid meie seltskonnal õnnestus neid näha vaid Christianil ning veel mõnel. Christianil isegi kahel korral, mis meid kõiki eriti kadedusest siniseks ajas.

Järgmise peatuse tegime saarel number 8, milleks oli Koh Similan, saarestiku suurim saar. Seal saime pista oma jalad esmakordselt lubivalgesse liiva ning nautida imeilusat päikesepaistelist ilma. Ilma pikema jututa juhatati meid rannal asuvasse vabaõhurestorani, kus meile serveeriti lõuna. Selleks oli riis, klaasnuudlid mereandidega, kollane curry, paneeritud kala ning vürtsine mereannisupp. Kõik oli imemaitsev ning kõige krooniks kostitati meid veel värskete puuviljadega. Peale sööki otsustasime ronida ranna kõrval asuva kivimoodustise otsa, milleni saamiseks pidime ronima läbi pisikese metsatuka otse suurte ümarate kivide peale, kus ainsaks kinnihoidmise kohaks oli mööda kive kulgev köis. Peale päris katsumusterohket ukerdamist jõudsime tippu, kus avanes silmipimestav vaade alla rannale ning ümbrisevale loodusele. Ütleme nii, et karp jäi lahti küll :) Alla tuleks osutus veelgi keerulisemaks, eriti Liisule, kuid kes kõik takistused vapralt siiski ise ületas. Peale seda väike suplus rannal ning juba poole tunni pärast kimasime edasi saare number 4 juurde, milleks oli Koh Miang. Seal oli küll veidike suurem laine, kuid see ei seganud meid kõiki laevalt snorgeldama hüppamast. Liis Marii oli jälle väga vapper ning käisime koos erinevaid kalakesi uuristamas. Ka Christian oli julge poiss, kuigi ta nägi suht lähedalt mööda ujumas päris suurt meduusi, mis kõikidele veidike hirmu naha vahele ajas.

6IMG_0215.jpg72IMG_0254.jpg2IMG_0280.jpg

Peale snorgelamistrippi suundusime saare ranna suunas, kus tunnikese vältel saime päevitada, meres hullata ning kõiki paradiisi hüvesid nautida. Seal saarel oleks isegi võimalus ööbida olnud, kus majutuseks pakuti nii korralike telke (580 bahti öö) kui ka fan-iga (1000 bahti öö) ning konditsioneeritud (2000 bahti öö) bungaloid. Tagasitee kulges suht kiiresti, kuna kogu paadiseltskond üritas peaaegu püstijalu tukastada.

Kogu päev oli olnud imeilus ilm, kuid kui me olime Thaplamu sadamas bussi istunud, siis just sel hetkel hakkas vihma tibama ning mis muutus Phuketile tagasi sõites järjest hullemaks. Kogu tee peal lugesime kokku 7 värsket avariid, mis lisaks vihmale olid liiklust ummistanud. Vihamasadu oli läinud niivõrd tugevaks, et tagasi rollerite juurde jõudes saime hetkega läbimärjaks. Kuid eks meid on madalhooaeg oma vihmasadudega piisavalt juba karastanud ning koju jõudes ootas meid juba imesoe basseinivesi.

Ühesõnaga Similane külastades kahvatusid kõik seni nähtud saared. Ainus asi mis meid vaevama jäi oli see, et aeg oli liiga lühike täieliku pildi saamiseks. Samuti ei jõudnud me katsetada seal sukeldumist, mis tegelikult ongi Similani külastuse üks peamisi pointe. Kuid nüüd oleme rõõmsad selle üle, et meil on need nähtud ning me teame, et me tahame sinna tagasi minna ning siis juba omal käel ja pikemalt. Paradiis kuubis :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:10 Sildid Thailand Tagged cruises Kommentaarid (2)

Lahedad merereisid

sunny 36 °C

Kuna Tai kuulub mereriikide hulka, siis ka Phuketil on kohustuslikud merereisid saanud pea iganädalasteks ajaviite viisideks. Kuna Christianil oli esmaspäev koolist vaba seoses kuninga sünnipäevaga, siis otsustasime koos rootslastest sõpradega minna kusagile merele, kas siis kala püüdma või niisama ilusat ilma nautima. Kaalusime erinevaid võimalusi ning maksumusi ning lõpuks otsustasime hoopis jetiga kimada Coral Islandile või mõnele muule lähisaarele. Hommikul päike lõõmas ning esimesena viis Hakan ära oma naise ja lapse. Tagasi tulles ootas meid üllatus, kuna tuli välja, et see päev polnud võimalik suurte lainete tõttu ei Coralile ega ka Bon Islandile pääseda, mistõttu olid nad suuna võtnud Cape Panwa poolsaarel asuvale rannale.

Rand ise ei olnud ei tea mis ilus, kuid selle korvas võimas jet, millega siis kordamööda sõitmas käisime. Ka Christian istus mul kaksiratsi süles ja nautis igat kiirendust ja kurvi, mis me seal tegime :)

Kusjuures sealsamas oli ka üks mõnus tai söögikoht otse rannal, mis madalhooajal oli täiesti mahajäetud. Nüüd aga kees seal elu täies hoos ning seal sain ka üle pika aja süüa head Fried Rice with Chicken, kuhu oli sisse susatud kõiksuguseid huvitavaid ja uudseid komponente.

Jetisõidu vahepeal sai ka õnged vette visatud ning enamasti lapsed kerisid kordamööda spinninguid ning üritasid kala kätte saada. Kahjuks või õnneks lõppes see seekord taas saagi puudumisega, kuid ega see ei olnudki peamine.

Tagasiteel õnnestus meil jeti pealt üks pagas vette kukutada ning ümber keerates ning järgi minnes sai ka 2 korda järjest vette sulpsatud. Kolmekesi jetil ning lainetega, oli see kurvis kerge tulema. Õnneks olid loomulikult meil kõikidel päästevestid seljas ning sellel kuumal päeval oli see pigem lõbus vahejuhtum kui ebameeldiv kogemus.

Järgmise päeva hommikuks oli meil Hakaniga plaanis minna ühte laeva üle vaatama, mida võiks ka tulevikus erinevate ürituste tarbeks kasutada. Laev aga pidid see päev tegema lõbusõidu Racha Islandile ning otsustasime päeva kaasa teha. Laev ise oli suht suur (23 meetrine ning 3 teki ning 4 konditsioneeritud kajutiga). Sadamast väljudes visati sisse traalimiseks õnged ning serveeriti ka hommikusöök, milleks oli salaami baquette koos kohvi ja karastusjookidega. Sõit kulges rahulikult, päike paistis, muusika tiksus ning kõik tundsid ennast väga mõnusalt. Peale 2 tunnist tiksumist jõudsime Racha Yai saarele, kus laev korraks ankrusse jäi, et kõik soovijad saaksid snorgeldama minna. Seal küll eriti midagi põnevat vaadata ei olnud ning kõikide tungival soovil hakati edasi liikuma Racha Noi poole, mis asus 45 minutilise sõidu kaugusel. Racha Yai sobib eelkõige sukeldumise õppijatele, kus on ilus läbipaistev vesi ning kivide ääres suht korralik korallriff. Samuti on seal olemas ka ilus liivarand ning ka majutusvõimalus 5 tärni hotelli kui ka askeetlike bungalote näol.

Racha Noile jõudes jäime ankrusse ühte looduskaunisse kohta ning serveeriti lõunasöök, milleks seekord oli hiiglaslik viini snitsel koos euroopaliku kartulisalati ning tomatisalatiga. Eks see kõik oli sellepärast nii, et enamus pardalviibijaid olid sakslased, kellele selline toit on eriliselt mokkamööda.

Peale lõunasööki liikusime hetkeks edasi järgmise saarenuki taha, kus sai tehtud järjekordne sukeldumine. Seekord olid sel kohal väga suured lained, mis tegi snorgeldamise eriti põnevaks. Veealune maailm oli juba hulka põnevam ning näha sai kõikvõimalikke vee-elukaid.

Hakkasime vaikselt tagasi pöörduma ning viimane peatus tehti siis uuesti Racha Yai saare teisel küljel, kus saime taas snorgeldama mindud. Sealne veealune pilt võtaks igaühe hingetuks, kuna seal avanes justkui teislaadi maailm. Oleks justkui läbi suurendusklaasi vaadanud mereakvaariumisse kus kõik Nemost tuttavad värvilised sõbrad su silmade eest läbi ujuvad, põhjas askeldavad moreenid ning suured kalaparved liiguvad mööda veealuseid maastikke. Võimas!

Kuna vahepeal oli õnge otsa hakanud ka tuunikala, siis see tehti fileeks ning wasabi ning sojakastmega sai see toorelt sushi pähe kinni pistetud. Kusjuures super maitse, mida edaspidi peaks kindlasti veel proovima. Laevas serveeriti veel puuvilju ning jooke ning vaikselt tiksusime päikeseloojangu saatel tagasi kodusadamasse Chalongi. Tagasi olime kell 19 paiku õhtul ning kogu paadirahvas oli väga rahul kogu päeva, korralduse ning üleüldise tripiga.

Päikest!

Kirjutas phuketis 07:43 Sildid Thailand Tagged cruises Kommentaarid (0)

Phi Phi saared

semi-overcast 31 °C

Olime juba ammu mõelnud, et kõrghooajal tuleks ära käia Phi Phi saartel, mis küll meil nähtud Janaga, kuid laste jaoks oleks see midagi uut ja põnevat. Kuna seni ajani olid lained päris suured olnud, siis lükkasime seda pidevalt edasi.

Kuna hetkel oli veel Phuketil puhkamas ka teisi eestlasi, siis tekkis mõte, et miks mitte rentida koos mõni privaatlaev ning teha selline eestlaste ühine reis paradiisisaartele. Mõttekaaslasi tekkis järjest juurde ning ühel hetkel oli soovi avaldanud juba pea 30 eestlast. Loomulikult on sellise rahvahulga kokkuajamine suht keeruline ülesanne, leida kõigile sobiv aeg ning meelepärane maksumus. Lõpuks leidsime ühe mõnusa laeva, millel pikkust 25m ning 3 tekki. Tegemist oli sukeldujate laevaga, mille saime välja sebida ühe me tuttava kaudu. Laeval olid sees nahkdiivanid, vaipkattega põrandad, 2 tualetti, söögiala ning laeva vööris võis lihtsalt päikest nautida.

Hommikul kell 8 kogunesime Chalongi sadamas ning sõit võis alata. Hommikusöögiks pakuti kõikidele pardalolijatele tuunikala võileibu ning teed ja kohvi. Siiski oli ilm selline kahtlane, päike küll piilus pilve tagant, kuid kõikjal valitses selline sudu, mis ühest küljest oli tore, kuid samas oleks eelistanud päikesepaistelist ilma. Sõit ise kestis pea 3 tundi ning lained olid päris võimsad. Meie grupijuht Danny andis kõikidele soovijatele sisse merehaiguse vastu tabletid, kuid siiski paljudel lastel ning ka osadel täiskasvanutel tuli kallale merehaigus, mis nende jaoks oli suht ebameeldiv.

Kolme tunni pärast jõudsime Maya Bayle, mis asub Phi Phi saarte väiksema saare Phi Phi Lay küljel, mis on tuntuks saanud filmi The Beach võttepaigana. Kuna juba eelmisest aastast mäletasime, et kuna tegemist on ühe populaarsema turismikohaga antud regioonis, siis rahvast oli seal palju ning paat oli paadis kinni. Otsustasime mitte hakata seal maale minema ning tegime seal vaid mõned pildiklõpsud. Edasi sõitsime suurema saare juurde Phi Phi Donile, kus randusime rannikust 100m kaugusel ning meid korjas peale pikasabaline paat. Nii meie Christianiga kui ka teised julgemad hüppasid kohe suurelt paadilt vette ning snorgeldasime ise kalda poole. Kuigi rannaäärne ala ei pakkunud eriti snorgeldamismõnu, siis veidi eemal laius päris kena korallidest palistatud järsak, kus võis näha väga eriskummalisi vee elukaid ning koralle.

Dannyl oli plaanis teha ka paar sukeldumist ning tal oli vaja korraldada üks eksam vee all ühele kohalikult sukeldujale. Nemad siis kadusid tunniks vee alla.

Tegemist oli Monkey Beachiga, kus rannas jooksid ringi vabalt suured ja väiksemad ahvipärdikud. Üks meie grupist poiss läks ühele ahvile veidi liiga lähedale ning üritas käe pealt ahvile süüa anda, kuid nagu metsaelanikud on, oli ka see paraku ettearvamatu ning ründas poissi. Õnneks piirdus asi vaid väikse kriimustusega, kuid siiski olid nad sunnitud minema ennast vatsineerima marutaudi vastu, kuna nagu vanasõnagi ütleb: parem karta, kui kahetseda.

Edasi viis pikasabaline paat meid laeva tagasi, kus meid juba ootas imemaitsev lõunasöök. Kõhud täis, kulges sõit saare sadamasse, kus siis anti meile tunnike ringivaatamiseks. Saare see osa oli isegi eelmise aastaga võrreldes tundmatuseni muutunud ning juurde oli tekkinud hulgaliselt erinevaid poekesi, müügikohti ning teisi kaubapakkujaid. Kõik see virr varr võttis saarelt selle oodatud võlu ning tegelikult pole seal saarel väga palju midagi peale hakata. Kuna saar ise on keskosast vaid 100m lai, siis ühest kaldast teise jalutamine võttis aega vaid hetke.

Kell oli märkamatult juba pool viis õhtul saanud ning pidime pöörduma tagasi laeva, mis meid kodu poole loksutama hakkas. Lained olid vaibunud ning kellelgi väga paha ka enam ei hakanud. Jõudsime tagasi poole üheksa paiku õhtul ning igal pool valitses suur pimedus.

Tegelikult päev oli tore ning lisaks Phi Phi saartele oli see lihtsalt üks vahva päev merel. Edaspidi peavad lihtsalt kõik inimesed, kel väiksemadki merehaiguse ilmingud kunagi olnud on, selle vajaliku tableti juba kasvõi profülaktika mõttes enne sisse võtma. Järgmine kord peaks me sõitma juba mõnele teisele saarele, kuid siis juba kusagile lähemale, kuna avastamist erinevatel paradiisisaartel jagub siin küllaga.

Päikest!

Kirjutas phuketis 19:54 Sildid Thailand Tagged cruises Kommentaarid (2)

Coral Island

sunny 34 °C

Laupäeva hommikul otsustasime kõik koos ette võtta meie siinviibitud aja esimese saaretripi. Tahtsime välja kaubelda kõige soodsama lahenduse ning peale 7/11-st jookide ostmist suundusime Chalongi sadamasse. Seal ootasid meid trobikond paadimehi, kes kõik oma teenuseid meile pakkuma hakkasid. Peale pikka vaidlemist saime nõusse ühe pikasabalise paadijuhi, kes nõustus meid viima Coral Islandile ning seal kõrval asuvalt ühele väiksemale saarele 2000 bahti eest. See tundus täitsa mõistlik, kuna meid oli 7 täiskasvanut ja 2 last.

Sõit saarele kujunes närvekõditavaks elamuseks, eriti laste jaoks, kuna suure laine tõttu olime juba esimestel meetritel läbimärjad :) Laine oli tõesti suht tugev, kuid paadijuhti see eriti ei kõigutanud. Välja arvatud üks hetk kui kapten oma tooli pealt maha pudenes ning mõne hetke paat omapead lainetes triivis. Peale pooletunnist sõitu jõudsime lõpuks oma sihtkohta Coral Islandil.

IMG_7148.jpgIMG_7153.jpgIMG_7165.jpg

Saarel oli ilus kauni lumivalge liivaga rannariba ning vesi oli kristallselge. Rannal asus üks restoran ning rida päevitustoole. Parkisime ennast ära ning otsustasime kohe ka snorgeldama minna. Christianil oli see esmakordne snorgeldamiskogemus ning peale 2 minutit maski ja toruga möllamist sai ta nipi kätte ning hakkasime koos avastama veealust maailma. Kalu oli seal erinevaid kuid mitte siiski nii palju kui seda on kõrghooajal rahulikus merevees. Enne olime kaasa ostnud mitmeid röstsaiapakke, mille siis näpuotsast ning ise vees hulpides kaladele ära söötsime. Jube kift on ikka, kui kalakesed su näppude küljest saia närivad ja samas ümber sinu ringi ujudes sind kõditavad.

Mõned kalad pidasid siiski ka meid oma toiduks ning peaaegu kõik me saime kalade käest hammustada. Ja kusjuures see ei olnud mitte nii valus kui just ehmatav. Osadel jäi isegi käe külge hammustusjälg näha.

Peale poolepäevast päikese käes praadimist otsustasime selle teise saare teiseks korraks jätta ning taas tagasi paati kobida. Tagasiteel sõitis paadimees siiski ka teistest saartest määda ja näitas seal asuvaid randasid. Tundusid päris mõnusad, kuid pigem sellised asustamata kohad, kus puudusid restoranid ning igasugune kaubandus. Tagasitee kestis ca 45 minutit ning seekord juba veidi väiksema lainega.

Kui küsida, et kas läheks uuesti, siis võibolla jah siis, kui eesmärgiks on rannas vedelemine ning kalade sees snorgeldamine. See saar on siiski kõige lähem võimalus Phuketis nautida veelaust maailma ning ka kõige soodsam koht kuhu paadiga saab.

Järgmiseks korraks pakuti meile juba Racha Islandit, kuhu saab minna kas kiirkaatri või siis suurema kalalaevaga. Seal lubati, et saaksime püüda ise kala, mille siis laeva enda kokad ära valmistavad. Kuid see on juba järgmine reis.

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:20 Sildid Thailand Tagged cruises Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 5. Kokku 5) Lehekülg [1]