Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissekanded teemal family travel

Reis paradiisisaarele

overcast 34 °C

Oleme vaikselt siin nokitsenud oma uue projekti kallal, milleks on erinevaid seiklusretki pakkuv üritus Andaman Games. Kuna Christianil on parasjagu ka koolivaheaeg, siis mõtlesime, et miks mitte ka ise see mõnus tripp läbi teha Phi Phi saartele.

Reis algas varahommikul ning transfeer korjas meid maja juurest peale ning sõidutas Rassada sadamasse Phuket Townis. Sealt edasi kulges reis suure laevaga, kus pakuti saiakesi, kohvi ja muid snäkse. Ilm oli suht pilves ning isegi vihma tibas veidi. Tänu sellele oli ka meri mõnevõrra rahutu, mis mõnelgi Jaapani turistil südame pahaks ajas :)

Saabudes Phi Phile oli ilm juba paremaks keeranud ning isegi pilve tagant hakkas sinist taevast paistma. Sadamas oli meil kohe vastas Viking Village pikasabaline paat, mis meid mööda rannikut edasi viis, kuni randus meie majutusasutuse privaatranda. Viking Village näol on tegemist väga erilise majutusasutusega, kus iga detail on hoolikalt läbi mõeldud, igal detailil on oma lugu jutustada ning kogu atmosfäär, majakeste ja bungalote paigutus jättis sellise mõnusa hipiliku mulje, rääkimata ilusatest merevaadetest ning valge liivaga privaatrannast.

3.jpg4.jpg7.jpg

Kuna saabusime sinna veidi liiga vara ning eelnevad külastajad polnud tubadest veel välja tsekkinud, siis otsustasime veidi keha kinnitada ning tutvuda hotelli menüüga, mis igatahes oli võrratu. Meie poolt pakutavatele tripil osalejatele on kõik toidukorrad hinna sees, niiet keegi ei pea liigselt pead vaevama ega muretsema, et mida küll tellida ja valida.

Majakesed olid superlahedad. Arhitekt oli suutnud majad justkui loodusega kokku sulatada ning igast majast avanes ilus merevaade, toad olid avarad baldahiinvooditega ning kõikide muude mugavustega. Ainus asi mis puudus oli konditsioneer ning telekas, kuid see ongi selle koha võlu. Phi Phile ei tulda hotellis vedelema, vaid kogema midagi teistsugust ning seikluslikku. Konditsioneeri asendavad mõnusad ventilaatorid. Olles asjad tubadesse ära pannud ning veidike ennast värskendatud, algas meie esimene tripp Phi Phi Don-il ehk ringreis saarestiku suurimal saarel.

8.jpg10.jpg11.jpg

Matkasime läbi dzungli edasi Long Beachile, mis oli ilusa valge liivaga pikk rand, olles eemal tavalisest turistikärast. Matkates üle väikeste küngaste jõudsime lõpuks välja saare teisele küljele, kus kookospalmisalu taga paistis vastaskallas. Seal ei suutnud keegi kiusatusele vastu panna ning riided seljast visates tormasime vette. Peale kiiret värskendamist ootas meid rannas juba järgmine pikasabaline paat, mis viis meid järgmisesse lahte. Seal ootas meid ees ronimine mäetippu, et nautida suurepäraseid vaateid. Mäetippu ronimiseks on kaks võimalust, raskem ja lühem, ning kergem ja pikem. Kuna meie seltskonnal ei tekkinud küsimustki, et kumba teed kasutada, siis otsustati loomulikult raskema kuid huvitavama kasuks. Teekond oli raske, kuid isegi meie pisike Liisu ja vapper Christian said suurepäraselt ise hakkama, kordagi sülle küsimata :)

IMG_6343.jpgIMG_6318.jpgIMG_6308.jpg

Vaade, mis sealt mäetipust avaneb, on ehtne postkaardi vaade, kus avanevad Phi Phi Doni kaks randa, koos elu-meluga ning kaugemal külgnevad saared. Kahjuks ei olnud sel hetkel päikest kusagilt võtta, mistõttu väga super pildid jäid tegemata, kuid kindlasti ei ole see viimane kord kui me seda kohta külastame :)

Allaminek oli juba suht lihtne, sest liikusime edasi küla poole mööda tavalist betoneeritud turistirada ning treppe. Alla jõudes tegime kohalikus pannkoogiputkas väikese tankimispeatuse ning pugisime mõnuga kõhud täis.

Matkasime siis mööda mereranda tagasi oma hotelli juurde ning enamus meist tormas toast läbi, võtsime kaasa snorgeldamisvarustuse, istusime kanuudesse ning läksime Long Beachi rannast 100m kaugusel asuvasse Shark Pointi haikalu taga ajama :) Sidusime kanuud ühe poi külge ning hüppasime vette. Kuna parasjagu hakkas päike just loojuma, siis ümberringi muutus ilm järjest pimedamast. Renel snorgates ja Christianil ning Jensil õnnestus paadist ka väikeseid haisid silmata, kuid nii mina kui ka mõned teised pidid kahjuks piirduma igasuguste teiste värviliste kalade ja korallidega :)

Tagasi jõudes tegime kiire dushi ning siirdusime hotelli ette tai toidu degusteerimisele. See kujutab endast valikut tai toitu, mida siis kõigil on võimalus degusteerida. Uskumatu, kuid sellest degusteerimisest said kõik kõhu täiesti punni ning maitseelamusega jäime väga rahule. Kuna kell hakkas 8 õhtul saama, siis jätkus meie päev ööelu tutvumisega. Matkasime külla ning võtsime mõned kokteiliämbrid ning snäkid ning siirdusime rannabaaridesse tuleshowd ootama. Aeg lendas kiirelt, kuna seltskond oli mega ning ka lapsed keerasid ennast rannaliivale tehtud asemele tuttu. Kella 22 paiku algas siis tuleshow, mis on vaatamist väärt, kuid loomulikult tuleb teada, kus vaadata, kuna osad kohad on väga lahjad. Kella 23 paiku siis hakkasime kõik tagasi liikuma, Liisu süles magades. Tegelikult kui me järgmine kord läheme, siis on meil võetud pikasabaline paat, mis kell 23.30 kõik soovijad tagasi hotelli viib, kuna läbi metsa ja rannaäärt minnes öösel pimedas, ei ole kõige targem mõte ning mõnigi võib teepeal ära eksida.

IMG_1642.jpgIMG_1631.jpg

Järgimine hommik algas juba kell 7 ning pärast rikkalikku hommikusööki ootas meid rannas pikasabaline paat, mis edasi Phi Phi Leh poole viis. Teadupärast sai see saar tuntuks filmiga "The Beach", kui Leonardo Di Caprio leidis oma sõpradega maapealse paradiisiranna. Täpselt seepärast pidime ka meie nii vara sinnapoole sõitma, et jõuda ette kõikidest turistitulvadest, kes selle ranna kiiresti vallutavad. Jõudes kohale ei lähenenud me saarele mitte sealt, kust kõik teised seda teevad, vaid hoopis teisest küljest, kus paat randuda ei saanud. Hüppasime siis kõik vette ning ujusime kalda poole, kuhu oli pandud kaljude külge köied, mida mööda tõmmates ja kinni hoides me saime ennast kividest üles sikutada ning saarele minna. Matkasime läbi saare ning jõudsime lõpuks välja Maya Bayle, mis kõikidel suu lahti võttis. Me ei olnud eksinud ajavalikuga ning rannas ei olnud mitte ühtegi inimest. Tegemist oli tõesti ühe ilusama kohaga terves maailmas ning mida sõnadesse on suht keeruline panna. Loomulikult lendasime kohe vette ning lihtsalt nautisime kõike seda. Kuid ega see üksindus kaua ei kestnud. Umbes 15-20 jooksul täitus kogu laht kiirkaatritega. Jaapani turistid ning kõik teisted muutisid selle ranna tavaliseks turistirannaks, võttes selle maagia, mida me just olime kogenud. Seetõttu ongi meie reisi eesmärk jõuda sinna varem.

IMG_1677.jpgIMG_1695.jpgIMG_1726.jpg

Matkasime siis läbi dzungli ja läbi vee tagasi oma paadi juurde ning sõitsime pikasabalisega Pileh Lagooni, mis oli imeilus laguun kaljude vahel. Sealne vesi oli väga sügav, mistõttu kõik kohe ära kasutasid võimalust paadist vette hüppeid teha. Liisu ja Christian said ka maigu suhu ning tegid selliseid hüppeid, et endalgi jäi suu lahti :)

Järgmiseks peatusime veidi laguunist väljaspool, kus tegime snorgeldamispeatuse ning uudistasime koos laste ja teistega veealust maailma. Tagasisõit kulges mööda ka Viking Cavest, kuhu küll sisse ei lasta, kuid kus elavad kohalikud, kes korjavad kaljude pealt linnupesi, et neid siis rikastele aasialastele müüa, kes nendest omakorda kallist suppi valmistavad.

Enne sadamasse jõudmist tegime veel peatuse ühe kaljunuki juures, kus siis Jana, Jens, Rene ja Daw oma julguse proovile panid ning 7-8m kõrgusest kaljuservast alla vette hüppasid. Uskumatu adrenaliinisööst pidi see olemas, niiet edaspidi otsustasime selle peatuse oma reisi kavasse planeerida ning kõik adrenaliininarkarid saavad oma isu seal rahuldatud :)

IMG_6452.jpg

Phi Phi Donile tagasi saabudes läksime sööma ühte spetsiaalsesse kohta, mille omanikul on rääkida lugusid tsunaami eest pääsemisest. Seal saab vaadata erinevaid fotoalbumeid tsunami aegsest Phi Phist ning lugeda seintelt külastajate jäetud mõtteteri. Söök on muide ka võrratu :)

Eks meie reis hakkaski nüüd lõpule jõudma ning tagasisõit kulges taas laevaga ning enamasti kõik tukastasid. Kaks päeva oli möödunud väga kiirest, kuid see-eest väga tegusalt. Kogu reis oli jätnud kõikidele unustamatu mulje ning olime veendunud, et hakkame pakkuma turistidele ja kõikidele Phuketi külastajatele õiget asja ning suurepärast meelelahutust. Eelkõige oli ja on see seiklus, mida ei paku mitte ükski teine turismibüroo. Kui kedagi see reis peaks huvitama, siis andke sellest kindlasti ette teada, kuna siis saab reisiseltskonna kokku planeerida ning teile sobiva aja ära broneerida.

Järgmiste trippideni.

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:06 Sildid Thailand Tagged beaches people boats cruises phi boating tourist_sites family_travel Kommentaarid (4)

Vend ja sõbrad külas

semi-overcast 37 °C

Viimane nädal aega on möödunud meeletul kiirusel, kuna eelmisel pühapäeval saabusid saarele meile külla mu vend oma naise ning sõber oma naisega. Nad olid just saabunud imeliselt puhkuselt Bali saarelt ning teinud mõned linnatuurid Singapuris. Phuketil plaanisid nad veeta aega täpselt nädal aega ning me omaltpoolt plaanisime ka ise oma toimetamistes väikse pausi teha ning nendega puhkuseveetmisega ühineda.

Kohe esimesel õhtul rentisime kastiga auto, kuna otsustasime kõik koos liigelda. Rollerimõte käis ka peast läbi, kuid kuna Meelisel jäid juhiload koju ning ega ka sõidukogemus oli vähene (eriti sellises liikluses), siis tundus automõte kõikidele hea ja vastuvõetav. Autoks oli meil 2 uksega Mitsubishi Triton, kus ka sees taga sai 3 inimest ilusasti istuda. Enamuses kujunes see siiski nii, et kastikoht oli rohkem hinnas, kui autos sees.

Esimesel õhtul tutvustasime neile oma lemmiksöögikohta Anchor Inni, kus nad said oma esimese toiduelamuse. Nädala vältel käisime seal korduvalt söömas ning pettuda ei tulnud kellelgi.

Esmaspäeva hommikust otsustasime teha väikese saaretuuri ning läbi käia mõned vaatamisväärsused. Alustasime Phuketi Townis olevast ahvimäest, kus me söötsime sadadele looduses elavatele ahvipärdikutele pähkleid. Edasi liikusime Sirey Islandile, kus käisime mäe otsas asuvas Buddha templis vaadet ja kuldset lamavat Buddha kuju vaatamas, kui ka rannaäärses meremustlaste külas. Sealt osteti ka mõned meened kodustele. Tagasiteel sai tehtud ka väike peatus Phuketi kalasadamas ning edasi sõitsime juba Chalongis asuvasse Big Buddha templisse. Seal tehti läbi "lucky" käepaela rituaal ning üritati kätega suurt kongi helisema panna. Peale seda sõitsime edasi Prompthep Cape ehk saare lõunatippu järgmisi lummavaid vaateid nautima ning edasi juba Nai Harni randa ujuma. Sealne ujumine jäi küll üürikeseks, kuna kohe ranna ääres ujusid ringi mõned Jelly Fischid ehk meduusid, mis kõikidel ujumise isu ära võtsid :)

Teisipäeva hommikul käisime meestega Kathu Cable Skis wakeboardiga sõitu proovimas. Nii Alari (mu venna) kui ka Meelise ees võtan mütsi maha, kuna juba pärast mõningast proovimist õnnestus neil mitu ringi järjest kukkumata läbida. Peale seda olid nad muidugi füüsiliselt niivõrd kurnatud, nagu oleks maraton läbi jooksnud. Seejärel võtsime tüdrukud peale ning sõitsime väikesele shopingule Premium Outleti. Hiljem käisime veel suures Tescos shoppamas, söömas jnejnejne...ühesõnaga oli see selline teguderohke päev, kus põhirõhk oli poodlemisel :)

Kolmapäeva hommikul oli meie naaber Jens organiseerinud meile väljasõidu Coral Islandile. Pidime proovima esmakordselt harpuunidega kalastamist. Läksime oma vana tuttava pikasabalise paadiga Bon Islandi külje peale kui Jens äkki teatas, et tal on varuks meile ka mõningased mängud. Nimelt nüüd mehed panevad omale maskid pähe ning hüppavad vette. Nemad sõitsid paadiga veidike eemale ning märguande peale pidime neile järgi ujuma. Ülesanne oli, et naised paadist peavad meile ilma sõnadeta seletama, mida me otsima peame ning kust. Ühesõnaga kogu sisu oli selles, et pidime vee alt üles leidma korallide külge seotud pudelid, mille sisse oli peidetud mängu järgmine vihje. Pudelid leitud, sõitsime edasi Coral Islandile. Seal peatusime Banana Beachil, mis on veidike vaiksem ning eraldatum kui suurem Long Beach. Seal sai veidi supeldud, päevitatud ning alustatud järgmise mänguga. Nimelt nüüd oli naiste kord üles leida rannaliivale peidetud asi. Pärast pikka otsimist ning mõtlemist, leidis igaüks liiva alla maetud võtme, mis pidi omakorda tähendama mängu järgmises etapis midagi erilist.

Nüüd oli aeg meestel kalale minna. Sõitsime pikasabalisega saare teisele poole ning jäime keset vett ankrusse. Jens tegi väikese ülevaate, kuidas harpuuniga käituda, kuidas vinnastada ning mida peab teadma ja jälgima vee all. Koolitus saadud, oli aeg jahile minna. Alguses tundus see väga lihtne....lähed snorgeldama ning otsid suuri kalasid ning aina põmmutad. Tegelikkuses on vee all kõik suurem ja ilusam kui tegelikkuses. Kui vee all paistab kala pool meetrit pikk, siis tegelikkuses võib ta olla vaid 20cm pikk. Niisiis sai tulistatud ja vinnastatud niiet higimull oli otsa ees, kuid mida ei saanud, see oli kala :) Ühele sain pihta, kuid kahjuks pääses see kala minema.

Paadimees ja tema poeg, samuti ka Jens olid saanud kätte mõned kalad ning see andis lootust, et kogu see asi päris võimatu ka ei ole. Otsustasime sõita veidi edasi, et leida paremat kohta. Nüüd oli juba mul eesmärk omaette, saada kätte maksku mis maksab vähemalt üks kala. Ja ennäe imet, pärast pooletunnist luuramist ja pärast viiekümnendat lasku õnnetus mul kätte saada üks papagoikala, mis loomulikult vee all tundus suur, kuid väljavõttes vaid 20cm pikkune. Kuid asi seegi, vähemalt nüüd oli käsi valge. Edasi sõitsime tagasi tüdrukute juurde ning tegime mõnusa pikniku :)

Edasi sõitsime pikasabalise paadiga Bon Islandile, kus Jens korraldas meile viimase mängu. Pidime lahe peal olevad korallide külge kinnitatud õhupallid ära tooma. Õhupallid olid aga kinnitatud korallide külge nööriga, mis oli lukus tabalukuga. Kuna aga Alar oli enne ära kaotanud oma leitud võtme, siis nüüd ma mõtlesin, et ju siis seda lukumängu enam ei rakendata ning kiskusin raksti kogu pulli koralli küljest lahti. Pärast tuli siiski välja, et oleks pidanud kaldale tagasi ujuma võtme järgi :) Järgmine kord lubas ta õhupallid kinnitada jämeda köiega, mida niisama lahti ei saa :)

Väsinuna kuid õnnelikult tagasi jõudes käisime läbi poest ning ostsime kõik vajaliku oma kalasaagi grillimiseks. Õhtul valmistasid tüdrukud kala kõrvale igast salateid ja kastmeid ning nauding oma püütud saagist oli võrratu.

Järgmise päeva varahommikul kella 5 paiku oli äratus ning kõik peale meie läksid Similani saartele. Meie omakorda kasutasime päeva ära kolimiseks, kuna juba mõned ajad tagasi leidsime omale unistuste villa ning lõpuks saime oma kolimised teoks teha. Meie majast annan ülevaate juba mõnes järgmises postituses, kui oleme ennast sinna sisse seadnud.

Reedel oli meil kavas saare lääneranniku tuur, kus sai külastatud nii Kata Noi, Kata, Karoni, Patongi, Kamala, Surini ning Bang Tao randu. Rahvale möödus teine pool päevast Kata Noi rannas ujumise ning mõnusa ühise õhtusöögiga kaljuserval asuvas miljonivaatega resoranis. Õhtuks rentisime bussi ning läksime kõik koos Patongi ööelu nautima, kust ei puudunud nii ping-pong showd kui ka gay-baarid :)

Laupäeval otsustasime veidi veel oma viimased jäägid majast ära kolida ning päeva teises pooles läksime Nai Harnis asuvasse kohalikku sauna, nii aurusauna aure kui ka mõnusat massaazi nautima. Päeva lõpetas päikeseloojangu vaatamine ja pildistamine Promthep Cape juures asuval mäeküljel.

Varsti hakkame siin oma samme lennujaama poole seadma ning tuleb vend ja sõbrad ära saata. Nuuks. Meil oli väga lõbus, kuid kindlasti kohtume juba varsti ning selle ootuses....

...päikest :)

Kirjutas phuketis 20:15 Sildid Thailand Tagged family_travel Kommentaarid (0)

Emme ja issi Phuketil

sunny 34 °C

Vabandan juba ette ja taha, et ei ole saanud pikka aega ühtegi mõistlikku rida siia sisse toksida, kuid sel kõigel on ka oma põhjus olnud. Nimelt eelmine laupäev saabusid Phuketile minu emme ja issi ning sellest ajast peale oleme koos lõbusalt aega veetnud.

Esimesel päeva peale taasnägemiskallide ja esmamuljete vahetamise oli aeg natuke saarel ringi kolistada ning esmaseks ülesandeks sai rentida auto. Kuna isal oli tegelikult Braun rendifirmaga diil tehtud juba varasemalt, et auto ilusti lennujaamas ootas, siis vat tutkitki. Oli toimunud väikene möödarääkimine ning see tipnes siis sellega, et ka saabumise päevale järgneval päeval ei õnnetunud rendikutti enam kätte saada. Ühesõnaga siis teadsin Nai Harnis ühte rendifirmat, kellel tavaliselt üsna hea valik erinevaid sõidukeid ees. Eks see oli justkui saatuse nöök, et just sel päeval olid kõik suuremad autod välja renditud ning alles vaid sellised Toyota Corolla suurused sõiduautod. Kuna meid oli 4 täiskasvanut ja 2 last, siis otsustasime isaga, et tegelikult mahume ju ikka sinna väiksemasse autosse ka ära ning juba mõne mõttepausi pärast vurasime tuttuue Honda Cityga tagasi kodu poole.

Sel päeval külastasime esmalt Phuket Townis asuvat Butterfly Gardenit, mis osutus välisest räämakusest hoolimata mõnusaks oaasiks. Sissepääsu eest küsitakse seal täiskasvanu eest 300 bahti ja laste eest 150 bahti. Esmalt on seal erinevate kuplite alla topitud lugematul hulgal putukaid, ämblikke, tõuke, vastseid jnejne, seitnel ripuvad kuivatatud liblikad ja muud putukad ning võid lugeda nende kõikide kohta üht koma teist põnevat. Edasi kulgeb rada aga eedeni aeda, kus siis lendavad ringi vabalt tuhanded erivärvilised liblikad. Juba kassade juurest pisteti igaühele pihku väikene topsikene mingi möginaga ning alles siis saime aru et see oli liblikatoit, mis kujutas endast tegelikult purustatud banaane. Seal me siis seisime topsikesed käes ning ootasime millal need tiivulised imeputukad meie käest sööma lendavad. Ega eri pidanudki eriti kaua ootama kui esimesed maiasmokad oma "suu" banaaniseks tegid :) Ma polnud vist kunagi liblikaid nii lähedalt silmitsenud ning oli täitsa põnev vaadata, mismoodi ta pistab justkui mingi londimoodi asjanduse toidu sisse ja kukub lurinaga seda endale sisse imema. Seal oli lisaks liblikatele ka suur kalatiik, kus siis lapsed kalatoitu loopisid. Erinevates saalides sai ka näha mismoodi toimub liblika areng munadest liblikaks ning kuidas näiteks siidiussid toimetades üliõrna siidi toodavad. Ma vist ise alateadlikult olin ühe liblikaproua ära võrgutanud, kuna see istus vahelduva eduga mu õlal mingi poole tunni vältel. Igatahes jättis see mõnusalt positiivse mulje ning kindlasti soovitan kõigil seda külastada, kellele liblikad on vastuvõetavad.

Peale seda sõitsime üles Buddha mäele, kus me kõik taas munkade käest õnnistuse saime ning nii meie kui ka me vanemad said oma käe ümber lucky paela.

Õhtul hakkas aga isa oma autorendipabereid ajaviiteks lugema ning silm jäi pidama peenikesel tekstil, kus oli öeldud, et kui soovid Phuketi saarelt autoga lahkuda, siis on selleks vaja rendileandja kirjalikku luba. Siis aga plahvatas mu peas, et sel meie tuttuuel Hondal on ju alles punased numbrid küles. Nii palju kui ma seda mäletanud olin, siis punase numbriga auto ei tohi üldsegi Phuketilt lahkuda. See number antakse uue auto ostmisel, autode pikemaajalisemal parandamisel või mõnel muul üksikul juhul, kuni siis kas auto või dokumendid korda aetakse. Reeglina läheb selleks aega 3 kuud, enne kui valged numbrid peale saad. Võtsime siis rendifirmasse kõne ning seal lisati fakt, et punase numbriga on seadusega keelatud veel ka pimedal ajal liikumine. No vot siis :) Lendasime kohe rendifirmasse kohale, et mida me siis nüüd teeme, kuna hommikul pidime kohe tulistama saarelt välja Khao Sok rahvuspargi poole. Ega seal kehitati ka õlgu ning nenditi fakti, et selle autoga sõita ei saa sinna ning suured autod on kõik välja renditud. Pidime siis mõru pilli alla neelama ning oma tutika Honda vahetama paariaastavanuse Toyota Viose vastu, mis oli veica väsinud moega ning veidi isegi kabariitidelt kitsam. Aga teha polnud midagi, kuna kell oli juba 20 õhtul.

Hommikul pakkisime kodinad kokku ning alustasime oma sõitu Khao Soki poole, mis on tohutul suurel alal paiknev rahvuspark koos ülespaisutatud järvedega. Seal oli meie eesmärgiks võtta kerge dzunglimatk ning ära näha mõned võimsad kosed. Kokku on sinna Phuketilt 180km, kuid selles liikluses ja tundmatuses võttis see aega 3,5 tundi.

0IMG_8802.jpg6IMG_8813.jpg8IMG_8855.jpg

Enne kui päris sihtpunkti jõudsime, siis peatusime korra ühe tee ääres asuva kose juures, mis oli suht võimas, kuid siiski Jägala mõõtu välja ei andnud. Lõpuks Khao Soki kohale jõudnuna, oli meie esmaseks kohustuseks leida majutus. Sealne õhkkond on täiesti teistlaadne kui seda Phuketil olles olime täheldanud. Enamus rendimaju oli ehitatud jõe kaldale kõrgele puude otsa või siis kanajalgadele. Võtsime meiegi kaks 3 kohalist maja, mis asus kohe suure kärestikulise jõe kohal ja milleni viis ilus õhus rippuv laudistee. Viskasime endale kohe matkariided selga ning peale sissepääsumaksu tasumist (täiskasvanu 100 bahti ja laps 50 bahti) hakkasime kaarti abiks võttes esimese kose poole minema. Tee ja rada oli selline alla meetri lai, mis lookles läbi megapaksu vihmametsa.

Vahepeal olid väga suured tõusud üle mäe, kuhu oli rajatud pikad pikad trepid. Tee lookles nii üle jõe, mille pidime ületama tudisevat rippsilda kasutades. See kõik oli väga mõnus vaatepilt, vihma tibutas, mis lisas vihmametsale selle õige tunde. Lastele oli see matk muidugi kurnav ning eelkõige ka mu isale, kuna tema oli see, kes enamasti ka väsinud Liisut oma süles, seljas või kukil kandis. Kaardi järgi pidi esimene kosk asuma 4km kaugusel, kuid olles umbes selle tee läbi käinud, olime tagasi jõudnud kuidagi ringiga meie reisi algpunkti, kus siis saime teada, et ju siis me olime mingilt rajalt kõrvale kaldunud. Tegelikult olime isegi selle uudise üle väga õnnelikud, kuna me ei kujutanud ette kuidas me oleksime pimenevas õhtus turvaliselt tagasi jõudnud. Lisaks sellele oli läbitud tee lapsed korralikult ära väsitanud ning nentisime fakti, et kuigi me seda soovitud koske seekord ei näinud, olime saanud meeletult mõnusa elamuse läbitud dzunglirajast.

Õhtul käsime kohalikus kohas söömas ning sai võetud mõnus massaaz. Kogu piirkond tegelikult oli meeletult vaikne, ei tea kas see oli tingitud madalhooajast või siis millestki muust, kuid vahepeal tundus, et me oleks justkui Palle üksinda maailmas :)

Järgmise päeva varahommikul pakkisime taas oma kompsud kokku ning suundusime 60km kaugusel asuvatesse paisjärvede juurde. See kujutas tegelikult Lõuna-Tai suurimat tammi ning paisjärve, mille all asus hüdroelektrijaam. Sealsed fjordid ja mäed meenutasid Norras asuvaid fjorde. Olime kuulnud, et kusagil peaksid asuma ka vee peale rajatud majutusasutused, kuid saime ka aru, et nähtavasti on vaja selleks võtta pikasabaline paat ning lasta ennast kaugematesse kohtadesse viia, kus ka mingid koopad pidid asetsema. Kuna lastega seekord ei hakanud seda trippi ette võtma, siis sai otsustatud edasi liikuda Phang Nga Bay poole.

3IMG_8889.jpg7IMG_8936.jpg4IMG_8954.jpg

Phang Nga Bayle jõudes otsustasime käigu pealt, et peaks siiski ära käima James Bond Islandil, kuna see asus sealt väga ligidal. Rentisime pikasabalise paadi, makstes selle eest 1300 bahti. Kuna Phuketilt korraldatakse ka sinna reise, kuid märksa soolasema hinnaga, siis seal ligiduses viibides tundus see lausa "MUST" tegevusena. Paadiretk kulges läbi imeilusate mangroovimetsade. Isa sõnul olid need ilusamad ja "puhtamad" mida ta kunagi eales kusagil mujal näinud on. Terve Phang Nga laht on täis tipitud merest kõrguvatest väikesaartest, millelaadset ei kohta kusagil mujal maailmas. Ega see James Bondi saar on ka ju tegelikult merest kõrguv kivist post, kus on siis roheline metsatutt peal. Peale pooletunnist reisi nägime seda saart ja sisemas hakkasime lihtsalt naerma. Seda saart on kujutatud igal pool piltidel kui suurt ja võimast, siis seal tundus see nii pisikese köksina kõikide teiste saartega võrreldes, et kogu oodatud illussioon purunes kildudeks. Seal kõrval siis asetses selline suurem saar koos väikse rannaga, mis oli täis tipitud erinevaid turustiputkasid, kus siis suveniire osta sai. Mõned pildid tehtud, pöördusime tagasi.

9IMG_8987.jpg4IMG_9026.jpg6IMG_9033.jpg

Tagasiteel sõitsime läbi kogu Phuketi läänepoolse serva ning maandusime Katal After Sun restoranis päikseloojangu saatel õhtust sööma.

Järgnev päev möödus meil enamasti rannas peesitades ning saare lõunatippu avastades. Tegemist oli väga palava päevaga ning meil kõigil õnnestus oma pruunile nahale veel mitu tooni pruunim jume peale saada :)

Emme ja issi siis lendavad nüüd neljapäeva hommikul edasi Singaporesse ning me jääme siin oma igapäevaseid tegevusi edasi tegema. Lubatud sai, et esimesel võimalusel tuleme me ise Eestisse külla, kui vaid vanajumal odavaid lennupileteid meile sokutaks :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 06:04 Sildid Thailand Tagged family_travel Kommentaarid (1)

Visa run

rain 28 °C

Taimaale sisenemiseks on eestlastel vaja omada viisat. Nagu meie eelnevatest postitustest olete lugenud, siis meie omame mitme sisenemisega aastast Non-Immigrant Type "O" viisat. Sel viisal on aga tingimus, et iga kolme kuu tagant peab korra riigist lahkuma ning uuesti riiki sisenedes saame olla Taimaal järjekordsed kolm kuud. Tegelikult siiski mitte päris kolm kuud, kuna me sisenesime eelmine kord riiki 21. juunil, siis passi löödi tempel, kus oli kirjas, et peame riigist lahkuma enne 17. septembrit. Seega saime loa olla riigis 4 päeva vähem kui kolm kuud.

Olime otsinud pikalt erinevaid pakkumisi kõrvalriikidesse, kuhu just lastega kõige mugavam minna oleks olnud. Lõpuks leidsime AirAsia pakkumise Kuala Lumpurisse Malaysiasse, kus kogu tripp võtaks aega pool päeva. Meile tundus see päris mõnus lahendus. 16. septembri hommikul olime jummala kindlad, et sõidame ise rolleritega lennujaama, mis asub umbes pooleteist tunnise sõidu kaugusel, kuid nagu ikka ja alati töötas Murphy seadus ning vihma kallas :) Mis siis muud meil üle jäi, kui tellisime TaxiMeter takso ning sõitsime lennujaama. Lend pidi väljuma 13.35, kuid jäi siiski kokkuvõttes mingi 30 minutit hiljaks. Lootsime veel, et meil on kahe lennu vaheline aeg 4,5 tundi, et äkki isegi jõuame linna vaatama. Lend ise oli suht lühike, 1 tund ja 20 minutit ning sai kõvasti kõht täis vitsustatud. Kohati oli ka ikka päris korralikku turbulentsi tunda.

Kuala Lumpurisse jõudes tervitasid meid kohalikud suhteliselt mornide nägudega. Olles ju harjunud Tai naeratuste ning heatahtlikkusega, siis siin riigis enam seda ei tundnud. Ei tea kas selle pärast, et tegemist on islamiusulise kultuuriga, kuid inimesed olid suht mornid, mehed trügisid kõikjal järjekordades ette, lükates naisi ja lapsi kahte lehte laiali jne. Kui Taisse tulles oli tunne, et vot see on koht kus tahaks elada, siis vähemalt Kuala Lumpuris seda tunnet ei tekkinud. Just isegi vastupidi. Nüüd oleks nagu kahevahel, et kas tahakski seda riiki pikemalt avastama hakata :) Eks kindlasti on olemas ka mõnusaid paiku ning lahkeid inimesi seal riigis ja ega see lennujaama olukord ei peegelda riigi üldist nägu, kuid siiski. Vahetevahel on esmamulje just see kõige õigem.

Niisiis tahtsime minna ka kiiresti linnatuurile, et vähemalt ära näha need kurikuulsad Petronase kaksiktornid. Kuna aga AirAsia ei lenda mitte Kuala Lumpuri põhiterminali, vaid Low Cost Carrier terminali (LCCT), siis otsene kiire ühendus kesklinnaga ka puudus. Seevastu Kuala Lumpuri International Terminalist (KLIA) läheb KL Ekspress rong, mis läbib 75km vahemaa 28 minutiga. Selleks et saada LCCT-st KLIA-sse, tuleb sõita kõigepealt bussiga ca 30 minutit ning alles siis saab rongi peale minna. Kõik, kelle käest infot küsisime, ütlesid, et pole mõtet üritamagi minna. Kui oleks meil aega olnud kuni 8 tundi, siis veel, kuid kolme tunniga pidi linnakülastus lootusetu olema.

Eks me siis tegime oma aega parajaks. Käisime lastega Macis, ostlesime lennujaama mõnusates ostukeskustes :) ja veetsime niisama aega lugedes ja mängides. Kusjuures aeg läks lennates ning tagasi alustasime lendu juba 20.25. Kuna Malaysia kell on tunnike eest Tai kellast, siis kohale jõudsime tagasi Tai aja järgi 20.35. Peale pooletunnist Phuketi lennujaamas passikontrolli sabas jorutamist aga saime omale passidesse uhiuued templid, kus ilutses järgmine kuupäev: 14. detsember. Seega seekord saime loa Taimaal viibida 2 päeva vähem kui kolm kuud. Juhuu :)

Varsti peab hakkama planeerima juba järgmist visa runi, kuna võimalus detsembris kusagile hea hinnaga pileteid saada jääb iga päevaga järjest väiksemaks.

Järgmiste run-ideni.

Päikest!

Kirjutas phuketis 09:13 Sildid Thailand Tagged family_travel Kommentaarid (1)

(Sissekanded 1 - 4. Kokku 4) Lehekülg [1]