Reisiblogid Travellerspoint-is

Sissekanded teemal living abroad

Augustikuu tegemised

sunny 35 °C

Endalegi märkamatult olen siia kirjutamise juba täiesti ära unustanud, kuna päevad lihtsalt lendavad ning ei saa arugi, et pea kuu aega on juba möödas viimasest sissekandest. Kindlasti paljusid huvitab, kuidas meil siin eluke veereb ning millega me vahepeal tegelenud oleme. Eks ma siis veidike valgusta :)

Augusti algusest liitusime me Janaga Phuket Townis asuva fitnesskeskusega Club Asia Fitness ning nüüd oleme 6 päeva nädalas igal hommikul trenni vihtunud teha ning sellest on saanud justkui päeva lahutamatu osa. Royal Phuket City hotellis asuv fitnesskeskus on igas mõttes samal tasemel kui Tallinnas Arigato või Arctic Sport ning ka treeningprogrammid on maailmatasemel LesMillsi programme järgivad.

Ühel päeval teatas meile Liisu, et nüüd on aeg abirattad alt võtta ning 10 minutit harjutamist viis ta nii kaugele, et ta ühe käega lehvitades meile adjöö ütles ning mööda tänavat ilma abikateta ringi kimas. Lähemalt sellest koos videoga kirjutas Jana ka Liisu blogis. Kui väga tahta, siis saab kõigega hakkama, mille ehedaks näiteks me pisitütar on.

Me mõlemad Liisuga oleme terve augustikuu tublisti hambaarste külastanud ning saanud nii esteetilist kui ka hädavajalikke ravisid. Hambaravi tase Phuketil on ääretult kõrge ning eriti laste hambaravi on supermugavaks tehtud. Kõik lastestiilis dkoreeritud, täis mänguasju, lastepäraseid detaile ning laps saab toolis istudes lcd telekast multikaid vaadata. Liisu on olnud eriti tubli, sai peale ühe krooni, tehti juureravi ning üks hammas on välja tõmmatud. Üke tõmbamine ootab veel ees ning parandatud on pisemaid augukesi. Uskumatu, kuidas väikesel lapsel nii palju kannatada tuleb, kuid eks kommid on teinud oma töö :)

Augustis olid ja siiani ka on külas üks vahva Eesti perekond, kellega on saadud ka veidike saarel ringi sõidetud ning käisime ära Sirey saarel templis, mustlaskülas ning ahvimäel. Ilmad on kahjuks olnud augustis päris õnnetud, kuna pea iga päev on ikka aeg ajalt sadu alla visanund ning täielikke rannapäevi on suht vähe olnud. Võrreldes aastataguse olukorraga, kui vihm oli haruldane nähtus, on hetkel juba ausalt öeldes vihmast villand :) Seevastu nii eile kui ka täna on täielik rannailm niiet äkki läheb paremuse poole.

Ükspäev käis meie kutsa Franky operatsioonil ning tublid arstitädid eemaldasid talt sigimisorganid ning nüüd ta on siis nii õnnetult torbik peas ning toibub vaikselt operatsioonist. Eks selle lõikuse kohta oleme kuulnud igasuguseid ning ka vastakaid arvamusi, kes pooldab, kes laidab, kuid igatahes oli see meie otsus ning tulemus pidi tavaliselt olema enamus juhtudel positiivne ning suudame oma koera veidi paremini kontrollida ja ohjes hoida. Samuti lasime talle ära panna mikrokiibi, mis aitab teda vajadusel paremini identifitseerida.

Iga pühapäevaseks traditsiooniks on meil saanud saunas käimine koos Ardi, Birgiti ning Britteliga, mis on meeletult mõnus lõõgastus auru- ja soomesauna ning mõnusa mullivanni ning basseiniga.

Mul endal on hetkel käsil taas ühed sukeldumiskursused, nimelt esmaabi kursus ning päästesukelduja kursus. Teooria on õnnelikult läbi ning ka eksamid sooritatud. See nädalalõpp on siis ees ootamas esmaabi praktika ning järgmine nädal 4 laevasukeldumist ning erinevate päästesituatsioonide läbimängimist. Tõotab tulla päris põnev õppus ning kindlasti omandan meeletult väärtuslikku informatsiooni, kuidas hädaolukordades teisi aidata.

Nagu varasemalt olen kirjutanud, käin ma kaks korda nädalas Tai keele kursustel, mis nüüdseks hakkab vaikselt lõpusirgele jõudma ning käsil on juba kirjutamine ning lugemine (hieroglüüfides :)). Eks edasi on vaja ainult praktikat, praktikat ning praktikat. Eks seda ole muidugi nüüdki päris palju, kuna nii naabrid, meie landlord kui ka mõned teised tai tuttavad ei räägi sõnagi inglise keelt, siis olude sunnil tuleb tai keeles hakkama saada. Täitsa põnev on juba, kui saad aru mida nad räägivad. Ükskord 7/11 olles oli kassatüdrukutel väga piinlik kui nad lõpuks aru said, et ma mõistan mida nad omavahel sädistades minust rääkisid :)

Kahjuks on hetkel meie mõlemad tibud haiged ning palavikus. Ei tea kust nad selle paha pisiku omale külge said. Mõlemal on siin palavik ning köha ja nohu. Eks see on see vihmane ilm ning rollerisõidud, kuid tegelikult peame olema õnnelikud, et sellised haigused tabavad meid siin võibolla vaid korra aasta jooksul.

Hetkel nagu midagi muud tarka pähe ei tule. Päevad on täis trenni, tööd ning asjaajamisi, kuid see kõik on väga lahe ning edasiviiv, kuna niisama passimist meie ei tunne.

Päikest.

Kirjutas phuketis 22:47 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (1)

Me koduke on tilluke, kuid ta on armas....:)))

semi-overcast 36 °C

Niisiis oleme nüüd ennast enam vähem sisse seadnud oma uude pessa Villa Suan Luangis. Võttis aega mis ta võttis, kuid pärast kuuajast mõtlemist ning kõige ümbritseva organiseerimist, oleme siis jälle uues kohas, õnnelikematena kui eales varem :)

Milline siis meie uus koduke on? Võrreldes eelmise villaga võiks nagu mainida, et läksime lihtsalt elutuppa elama. Ei tegelikult pole see ka nii pisike. Kuid kas teate...me naudime seda väiksust täiega, kuna kõik on käe jala juures ning kui tekib tahtmine minna wc-sse, kööki, lastetuppa või näiteks õue, siis piisab ainult mõnes sammust, mitte sadade meetrite läbimisest. Eelmises majas pidi iga operatsiooni tarbeks minema kas teisele korrusele, teise villa otsa, välja kaugele värava juurde jne, mis iseenesest pole ju paha ning liikumine teeb ainult head, kuid milleks :)

Meil on siis tegelikult 3 toaga paarismajaboks, kus on 2 magamistuba, 1 elutuba, eraldi köögiosa ning 2 wc-d. Lisaks on see maja ehitatud kahele krundile, et kui naabritel on ümber maja käimiseks meetrine murulapp, siis meil on justkui üks maja vahelt puudu ning selle asemel suur murulapp.

IMG_5522.jpgIMG_5498.jpgIMG_5521.jpg

Kuidas siis me leidsime selle koha? Tegelt nagu kõik siin elus, on tegu juhustega. Christiani klassivend kutsus ta oma juurde mängima mingi õhtu ning me hakkasime tema isaga lihtsalt rääkima elust ja olust ning jutu käigus selgus, et ta elab suht kooli ligiduses ühes villade kompleksis, mis ka meile korra tuttav tundus, kuna sai sealt läbi sõidetud ning ühte mitte nii atraktiivset maja ka vaatamas käidud. Ühesõnaga ta lubas oma naisega rääkida, kes pidi siis omakorda oma tuttavatega rääkima. Tailased teevad justkui telefoni mängu, et kui keegi mingi kõlaka kusagilt lahti laseb, siis teavad sellest kõik ning olukord lahendatakse suht kiiresti. Niisiis juba järgmine päev läksime seda maja vaatama ning tuli välja, et see kuulub tema naise heale sõbrannale. Ta suutis isegi meile hinna oma 20% odavamaks kaubelda ning pärast mõningast mõtlemist oligi kaup koos. Omanik ise on selline hästi mõnus ja tore naisterahvas, kes on ühe suure mööbliketi omanik, resortipidaja ning ta muretses meile majja kõik vajaliku mööbli, ostis uue LCD teleka, köögitehnika, istutas aeda 6 suurt 5m kõrgust puud ning lubas kogu muruplatsi uuesti üle teha ning meile korraliku muru istutada. Ühesõnaga selle pisikese raha eest, mida me rendiks tegelikult maksame, teeb ja tegi ta juba üüratult palju.

IMG_5512.jpgIMG_5513.jpgIMG_5515.jpg

Eelnevalt sai käidud vaatamas ikka väga palju sama hinnaklassi maju, kuid nende põhiviga oli see, et kas puudus mööbel või siis puudus aed või siis nägi välja niivõrd jube, et mingit kodutunnet küll ei tekkinud.

IMG_5517.jpgIMG_5520.jpg

Nüüd on meil kõik ümbritsev ka käe jala juures. Kool asub 2 minuti sõidu kaugusel, samuti on Phuket Towni ja suurematesse kaubanduskeskustesse vaid kiviga visata. Patongi on vaid 15 minutit, kuid paremad rannad jäävad veidike kaugemale. Kuid samas elukohta valides mõtlesime, et tegelikult külastame me randa niivõrd harva, et see ei ole määrav asukoha osas. Samuti ei pidanud me enam oluliseks basseini, kuna esiteks see lisas hinnale väga olulise osa ning samuti kasutasime seda tegelikult suht harva. Nüüd on meil siin territooriumil olemas nii suur kommunaalbassein, aeroobika- ja joogasaal, kossuplats, mitmeid kauplusi jne. Lisaks lubasime lastele nüüd rattad osta, kuna siin on meeletult mõnus ala, kus ratastega ringi sõita :) Liisu juba praegu iga õhtu teeb oma tõukerattaga pikemaid tiire :)

Üleeile käisime me Frankyga esmakordselt jalutamas. Miks just esmakordselt, kuna mujal on lihtsalt neid hulkuvaid koeri nii palju, et need lihtsalt oleks Franky nahka pistnud ning ka meie ei tundnud ennast hästi, kui kümme hulkuvat koera su ümber lõrisevad. Franky oli väga õnnelik ning ei suutnud neid kõiki puid ja põõsaid ära märgistada. Eks veidike läks tal teiste koertega ütlemiseks ka, kuid eks see ole ju koerte puhul täitsa normaalne :) Nüüd saabki traditsiooniks, et peale igapäevast õhtusööki, lähme kõik koos jalutama :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 21:36 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Juulikuu tegemised

semi-overcast 34 °C

Juulikuu on meie jaoks jälle väike muutuste aeg, kuna hakkame järjekordselt oma elukohta vahetama. Võite ju küsida, et miks siis jälle, kuid eks siin võib välja tuua mitmeid ja mitmeid põhjuseid, kuid jah, nüüd on meil ees taas kolimine. Üheks peamiseks põhjuseks kolimiseks on kindlasti asjaolu, et praegune villa on meie pere jaoks ikka megasuur ning mingi hetk avastasime, et kuigi majas on umbes 350m2, oleme reeglilna kõik koos ainult elutoa ühes nurgas ning kogu ülejäänud maja eriti ei kasuta :) Kui siis ainult magamiseks või söögitegemiseks jne.

Kuigi alguses, kui maja sai võetud, siis nähtavasti lasime ennast pimestada selle suurusest, avarusest ning privaatsustundest mida see pakkus, kuid pole ju mõtet maksta suure villa eest, kui tegelikult enamust pinda ei kasuta. Lisaks on ju suurem villa seotud ka suuremate kulutustega. Näiteks ainuüksi basseini pump võtab elektrit 1500 bahti kuus, sõltumata kas basseini kasutad või mitte. Ja nii edasi. Eks iga väike asi mõjutab kuu hinda.

Nüüd siis leidsime omale pisikese paarismaja boksi Christiani kooli ligidal, peaaegu Phuket Townis. Tegemist on suure kinnise territooriumiga villade alaga, kus on enamus maju ühesugused, asfalteeritud teed, omad poed ning suur basseini-joogakeskus. Samuti on seal olemas park ning laste mänguplats. Kui algselt tunduse Phuket Town selline segane kant, siis nüüdseks oleme aru saanud, et see on just mõnus ja huvitav, täielik vastand Kata, Karoni ja Patongi turistimelule. Samas on meil nüüd kõrval olemas nii kool, kaubanduskeskused ning Patongigi on läbi Kathu sõites palju lühem maa. Eks rannad jäävad nüüd tiba kaugemaks, kuid reaalsus on see, et rannas käime heal juhul praegu korra kuus, mistõttu ei ole see vahemaa mingiks probleemiks. Igatahes enamus asju on juba kolitud ning järgmise nädala jooksul seame ennast täielikult sisse. Eks siis juba räägin täpsemalt :)

Sel nädalal oli Christianil vaheeksamid, kus kahe päeva vältel hommikust õhtuni kestsid testid, kus siis esimesel päeval toimus testimine Inglise keelsetes ainetes ning teisel päeval Tai keelsetes ainetes. Küsisin veel pärast tai keelsete eksamite lõppu, et kas oli midagi millest sa aru ei saanud, siis ta vastas, et sai küll kõigest aru, isegi tai keelest. Super :) Eks siis tulemused näitavad, kuidas tal läks, kuid nagu eelnevad eksamid on näidanud, on tal kuldne pea ning tulemused eeskujulikud :)

Laupäeval tegime siin Ardile, Birgitile ning nende pesamuna Brittelile sushi õhtu, kus 3 tundi keerutasime nii makisid, nigirisid kui sashimisid kokku. Kokku tegime vist 120 sushit ning kõik pugisid ennast ikka mõnuga täis ning umbes kolmandik jäi veel üle järgmiseks päevaks. Kusjuures sushi on siin suht soodne. Kui ostad poest, siis peab ühe sushitüki eest välja käima 10 bahti, kuid ise tehes on omahind umbes 5 bahti, mis on ju päris soodne :)

Pühapäeval avanes mul taas võimalus sukelduma minna. Seekord ei olnud eesmärgiks mingisuguste kursuste läbimine, vaid puhas fun. Läksime naabrimehega koos ning külastasime Anemone Reefi, Shark Pointi ja Koh Doc Maid. Kuigi ilm oli haruldaselt ilus, meri madalhooaja kohta väga rahulik, kuid vee all oli väga vilets nähtavus ning väga suured hoovused. Eriti just Anemone Reefil, kus hoovused tulid korraga mitmest suunast ning viskasid ja lennutasid meid ikka korralikult. Katsetasime just mu uut välklampi, kuid suht keeruline oli saada häid fotosid, kui sa ei suuda korralikult oma ujuvust tagada ning rahulikult kalakesi fookusesse saada. Nägin ära Shark Pointis oma esimesed Cuttle Fishid ja veel 3tk korraga :) Väga lahe.

Laupäeva hommikul juhtus Liisul väike õnnetus, et lõhkus elutoas mingi vee pudeli ära ja saatsin siis Christiani harja ja kühvli järele, kui ta järsku hüüdis, et ma ruttu tuleks. Nimelt oli kühvli sisse ennast mõnusalt kerra tõmmanud üks väike madu. See ussipoiss oli alles pisike pojake, võibolla oma 30cm pikk, kuid täiesti ussi moodi uss :) Ei suutnud eriti ära tuvastada, mis ussiga tegemist oli, kuid lihtsalt hirmutav oli fakt, et neid vendasid ka toas kohata võib. Eks ta oli sisse pugenud ukse alt, kus on oma sentimeetri kõrgune pragu. Kuna ta oli suht tilluke, siis järelikult läks see tal siis õnneks. Päev otsa hoidsime teda kupli all, kuid õhtul otsustasime ta siiski vabadusse lasta, kuna kellelgi ei tekkinud tahtmist teda maha lööma hakata. Päris ussipesa meil siin :) Loodetavasti ei tule ussi ema teda otsima.

Järgmine nädal kulgeb meil kolimise tähe all ning üritame ennast korralikult uude kohta sisse seada. Eks ma üritan siis uues kohas ennast korralikumalt kätte võtta ning ka siia blogisse veidi tihedamalt kandeid teha. Hetkel on kogu aeg mingi tegevus käsil, mis lihtsalt mind ajahätta jätab. Loodetavasti andestate :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:49 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Aasta täis

rain 29 °C

Niih nagu pealkiri juba ütleb, siis aeg on lennanud lausa märkamatult mööda ning seoses sellega on täis saanud meie esimene aasta siin Phuketi paradiisis. Mäletan veel, et Eestis tundus aasta meeletu pika ajana ning aeg justkui seisis. Eks vist reeglina oli see tingitud ühtlasestest ja stabiilsetest mõnusatest läbi aasta vältavatest sügisilmadest :) Igatahes on siin see aasta möödunud nagu sipsti ning tundub lausa uskumatuna, et nii kaua on aega möödas meie siiatulekust.

Möödunud aasta on pakkunud meie perele meeletul hulgal erinevaid emotsioone, palju positiivseid ning ka mõned negatiivsed. Kuid eks selline see elu juba on, et ükskõik kus kohas sa ka ei ela, eks ikka tuleb ette ka negatiivsemaid aspekte, kuid sellega tuleb lihtsalt harjuda.

Mida me siis teinud oleme sel aastal? Eks algus läks kindlasti sisseelamise peale, elukoha leidmise peale ning kohanemiseks uue ning teistsuguse eluga. Harjuma pidime kindlasti ka kuumusega, kuid kuna saabusime siia madalhooajal, siis läks integreerumine väga ladusalt. Üheks peamiseks teemaks aasta vältel oli kindlasti lastele kooli/lasteaia leidmine, mis läks lasteaia puhul suhteliselt ladusalt, kuid kooliga teadupärast pidime rohkem vaeva nägema. Kes veel ei tea, siis Liisu käib meil Inglise lasteaias Cravens International Preschool & Nursery ja Christian Inglisekeele kallakuga Tai koolis Kajonkietsuksa School. Ingliskeelne keskkond igapäevaselt on aidanud lapsi juba nii palju, et mõlemad suhtlevad suht vabalt juba inglise keeles ning ka tai keeles teavad paljusid väljendeid ning tunnevad tähestikku. Läbi kooli ja lasteaia oleme saanud endale ka palju tuttavaid ja sõpru üle maailma, mis kindlasti nii meile kui ka lastele tulevikus igati kasulik on.

Igapäevaselt elame siin suht traditsioonilist pereelu, kus hommikul peale laste lasteaeda ja kooli viimist käime trennis, teeme tööd, käime rannas või avastame uusi paiku. Nädalavahetused kuluvad reeglina pere keskis aja veetmisele, Christiani trennidele ning vahest ka minu sukeldumistele :) Oleme ennast siin juba piisavalt sisse seadnud, et enam ei tunne ennast kui turist, mitte ka kui kohalik, kuid pigem midagi vahepealset. Olen siin juba pea 4 kuud tai keelt õppinud, mis on loonud ka mulle põhja alla, et mitte hätta jääda paljudes kohtades, kus inglise keelt ei osata.

Aprilli alguses leidsime omale ilusa uue elukoha ning nüüd oleme ennast ka siia mõnusalt sisse seadnud. Kes oleks osanud arvata, et igahommikused basseinisuplused lausa hädavajalikuks osutuvad ning ei suuda ette kujutadagi elu ilma selle privileegita. Eks paljud asjad ja tegevused, mis siin tunduvad iseenesest mõistetavad on meid piisavalt ära hellitanud, et ei teagi kas suudaks ilma nendeta mujal enam hakkamagi saada :)

Aasta jooksul on meil palju külalisi käinud Eestist, mille üle meil on ääretult hea meel. Samuti meie ema ja isa käisid siin meid vaatamas. Enne meie siiatulekut lubasid enamus, et tulevad külla, kuid eks paha majanduskriis on kõigil eluolu veidike raskemaks teinud ning ka seetõttu ei saa ka meie sel suvel Eestit külastada. Igati arusaadav ning ärge arvake, et me sellepärast pahased teie peale oleme :) Lennupileti hindadele lisas kindlasti veel ka vürtsi Islandi tuhapilveke, mis ei anna hetkel lootustki, et kusagilt mõni hea ja soodne pakkumine tulla võiks.

Nüüd on siis käes jälle madalhooaeg ning enamus eestlasi on kõik, kas kusagile edasi liikunud või tagasi Eestisse pöördunud. Eks uus laine tuleb varsti peale, kuid eks arvatavasti kuni novembrini on siin suht rahulik.

Möödunud aasta oli teguderohke, emotsionaalne ning põnev. Huvitav, mis küll järgnev aasta tuua võib, kuid seda ma ütlen, et teades meid tuleb järgnev aasta kindlasti veelgi põnevam :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 20:11 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Kuidas meie pesamunadel läheb?

sunny 35 °C

large_lapsed_mv.jpg

Varsti saab juba pea aasta täis siin Phuketil ning mida aeg edasi, seda suuremaks kasvavad ka meie lapsed. Samuti õpivad nad iga päev ning omandavad järjest uusi teadmisi, mida nad ka siis õhinaga meiega jagavad. Hakkasin täiesti juhuslikult Liisuga mingi päev tai keeles rääkima ning minu üllatuseks teadis ta sellisid sõnu ja sõnaühendeid, mida ma ei oleks ealeski osanud arvata. Näiteks küsisin ta käest erinevate värvide nimetusi, loomade ja lindude nimetus, kehaosasid jne. Tegelikult on neil lasteaias ju ikkagi ingliskeelne õpe, kuid siiski paljud taidest abikasvatajad räägivad nenega mitmes keeles.....et kui on juttu banaanist, siis öeldakse, et see on Banana (inglise keeles) ning Gluay (tai keeles). Ehk siis nad üritavad õpetada lapsi ka kohalikust keelest aru saama, mis on igati positiivne. Täna näiteks nad pidid lasteaeda kaasa võtma igaüks mingeid puuvilju, et siis õppida puuvilja salati valmistamist :)

Christianist on saanud ja kasvanud üks väga arukas ja tubli poiss ning mitte ainult meie Janaga ei jaga seda arvamust, vaid ka tema õpetajad. Näiteks avastasin ma ükspäev Christiani tunnistust sirvides õpetaja iseloomustuse, mis eelnevalt oli kahe silma vahele jäänud. Nimelt selline oli siis Christiani klassijuhataja kokkuvõte eelnevast õppeaastast:

"Christian is an extremely bright student. He consistently participates in class with interesting and novel ideas, setting a good example for the other students. In addition to this positive attribute, he finishes all of his work in class diligently and usually with great care and pride. It has been a great pleasure for me to know Christian, and if he manages to maintain his discipline and attitude, I have confidence that he will continue to excel individually and educationally."

Ühesõnaga mul tuli küll uhkus rindu, et Christian väljaspool kodu sellise hea mulje teistele jätab :) Super! Nüüdsest hakkas Christian käima ka veel peale tunde lisa inglise keele tundides. Kusjuures täiesti omal soovil ning meiepoolset sundi osutamata. Rääkisin ka klassijuhatajaga läbi, kuidas ja mida ma tahaksin, et talle juurde õpetataks ning millele rohkem rõhku pöörata. Igaljuhul oli klassijuhataja väga tänulik sellise tagasiside eest ning juba kuulsin Christiani käest, et selles suunas, mida sai räägitud, nad ka juba liiguvad. Samuti saavad nad selle tunni jooksul lahendada ära oma kodused tööd, et siis koju tulles ei peaks enam energiat õppimise peale raiskama. Päev venib seetõttu muidugi väga pikaks, kuna järgi ma lähen talle alles 16.50 ning koju jõuame umbes poole kuue paiku. Täistööpäev, peaks mainima :) Lisaks on Christianil tekkinud meeletu huvi igasuguste kalade vastu, eriti haikalade vastu ning kõik vabad hetked mööduvad internetis informatsiooni hankides või siis minegid raamatuid/ajakirju sirvides. Ju ma pean ta ikka mingi hetk veealla ka kaasa võtma, kuid kahjuks peab ta veidi ootama oma vanuse tõttu.

Jutu kokkvõtteks võib öelda, et lapsed tunnevad ennast suurepäraselt ning naudivad igat päeva. Võiks ju arvata, et siinne keskkond on kuidagi halvasti neile mõjunud, kuna oleme pärit siiski külmast ja euroopalikust keskkonnast, kuid lausa vastupidi. Neil on seda energiat nüüd topelt rohkem ning nad arenevad palju kiiremini. Samuti on see kogemuste pagas, mida nad saavad, hindamatu väärtusega ning mis annab neile tuntava eelise edaspidises elus.

Varsti hakkab meil pihta üks suuremat sorti sünnipäevatrall, kui Christian 31. mail 9 aastaseks saab ja Liisu 17. juunil 5 aastaseks saab. Sinna vahele mahub veel ka Jana sünnipäev, niiet läheb sünnipäevatamiseks :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 23:30 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (2)

Mängu nimi on jalgpall, mitte tai poks

overcast 32 °C

Täna käisime oma siinviibitud aja jooksul esimest korda jalgpalli vaatamas. Oleme seda ennegi teha tahtnud, kuid keegi ei oska meile öelda, millal matśid toimuvad, kus need toimuvad ning kas üldse toimuvad. Ühesõnaga nüüd lugesin kohalikust ingliskeelsest ajalehest välja, et seoses Bangkoki rahutustega on üks AFC (Asian Football Cup) mäng toodud üle Phuketile Surakuli staadionile. Vastamisi pidid minema üks Tai meeskond Thai Port FC ja Hong Kongi meeskond Tai Po FC.

Mäng algas kell pool seitse õhtul ning rahvast dribüünidel võiks võrrelda Eesti liigamängude publikuarvuga, ühesõnaga väga hõre. Mäng algas ja kulges nagu mäng ikka, kuid kuidagi ei saa märkimata jätta, et tegelikult ei jooksnud platsil kõige rohkem mitte mängijad ega ka kohtunikud, vaid kanderaamimehed ja teised meditsiinitöötajad. See oli kohati lausa halenaljakas, kui platsi ääres käis tohterdamine igas nurgas ning kui mängija sisse tagasi ennast küsis, siis juba järgmine vend oli muru peal pikale ja kanderaamimehed jälle jooksid.

Kusjuures kollaseid kaarte jagati vaid kaks tükki ning sedagi sellepärast, et kaks venda omavahel karvupidi veica kokku läksid. Pärast mängu olid just kanderaamimehed need, kes käisid publiku eest läbi ja kõik aplodeerisid :) Kui rääkida tasemest, siis Tai meeskond oli Hond Kongi omast kõvasti üle, kuid neil puudusid asjalikud ründajad. Kui keskväljamehed olid oma töö ilusasti ära teinud, siis üks ründaja suutis kolmel rünnakul järjest trahvikastis pallist lihtsalt mööda lüüa :) Muidu tase oli suht tugev ning mäng oli Tai meeste poolt suheliselt lahtine. Pall käis, passimist ei olnud ning kogu aeg otsiti ründajaid...kes jah siis ei suutnud selle pallida midagi peale hakata. Sellest hoolimata võttis kokkuvõttes Tai meeskond oma ning Hong Kongi poisse võideti 2:0.

Ahjaa, sisse minnes ostsime veidi kallima pileti (100 bahti ja laps tasuta), et saada 1. klassi toolidele, kuid mis tegelikult kujutas endast Kadrioru staadioni taolist varikatusega asja, kus põlesid laes võimsad prozektorid. Miks ma seda kõike mainin? Aga just selle pärast, et teadupärast tõmbab valgus pimedal ajal meeletult ligi kõikvõimalikke putukaid ja lendavaid satikaid, kes siis järjekindlalt meile pähe ja kraevahele kukkusid. Poolajal siis kobisimegi tribüüni teisele küljele, kus need prozektorid puudusid ning saime rahulikult matśi lõpuni vaadata.

Veel oli lahe see, et kohe kui me staadionile saabusime, siis kohalikud filmimehed võtsid kogu mängu linti, kuid kui meid nähti, siis keerati kaamerad kohe meie suunas ning asuti agaralt filmima. Tuleb tõele näkku vaadata, et ega jah ühtegi teist valgenahalist me seal ei kohanud :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 08:06 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Sukeldumislitsents OWD - tehtud

semi-overcast 31 °C

Kaua tehtud kaunikene nagu tavatseb seda vanasõna öelda. Juba ammuilma Phuketile saabudes keerles mul peas mõte teha ära sukeldumislitsents, kuna Phuket ja ümbruskaudne regioon on ideaalne veealuse maailma avastamiseks. Kuna Liisu lasteaia juhataja Danny on kõrgelt kvalifitseerunud ning kogemustega instruktor, siis sai juba sügisel teema üles tõstatatud, et kursustega algust teha. Saime enda valdusesse kõik vajalikud video ja raamatumaterjalid ning kõik oli justkui stardiks valmis. Kuid siis aeg läks ja läks ja läks...ühtäkki olime juba oma jorutamistega jõudnud aprilli algusesse käesoleval aastal :) Ühel koosviibimisel sai siis lõpuks Dannyle veksel välja käidud, et nii, nüüd on asjalood sellised, et teeme ära.

Sai siis läbi töötatud kogu teooriamaterjal, vaadatud hulganiselt õppevideosid ning püütud aru saada, kuidas sukeldumine käib. Ühel õhtupoolikul, kell oli minu teada 17 läbi, kui me oma teooritundidega algust tegime. Kogu teooria sai läbi võetud ning iga peatüki lõpus (kokku 5 peatükki) oli 15 küsimusest koosnev küsimustik, millele pidime vastused leidma. Juhul, kui mingit vastust ei teadnud või tekkis kahtlus, siis arutasime Dannyga selle punkti uuesti läbi, et me täpselt ikka asjadest aru saaksime. Peale teooria läbimist ootas meid ees 50 küsimusest koosnev eksam, mille me lõpetasime kell pool üks öösel, tulemusega 47/50. Need kolm küsimust mis nihu läksid, olid tegelikult osaliselt õiged, kuid antud eksamis pidid panema 100% täpse vastuse, mille oli ette andnud PADI. Ühesõnaga, miks ma räägin kogu aeg meie ja meie, nimelt tegime seda litsentsi koos Tarmoga :)

Järgmisel päeval ootas meid ees basseinitund, kus me saime esimest korda tunda sukeldumisvarustust, kuidas seda monteerida, demonteerida, puhastada, seljast ära võtta jne jne. Basseinis tegime kümneid ja kümneid erinevaid ülesandeid ja harjutusi, mis olid nõutud instruktori poolt. Mäletamistmööda lõpetasime oma basseinitunni kella 21 paiku õhtul pilkases pimedeses ning naersime omaette veel, et nüüd on siis ka öösukeldumine tehtud.

Andsime omale mõned päevad ooteaega ning seejärel ootas meid ees 2 rannasukeldumist. Miks just rannasukeldumine hea on? Seda eelkõige sellpärast, et väga paljud ülesanded on seotud veepinnal tegutsemisega, mille sa saad ära teha sukeldumiskohta ujudes. Lisaks ei tahtnud me raisata oma paadisukeldumise aega igast ülesannetega mässamiseks ning tahtsime siis vaid fun-divingut teha. Rannasukeldumine leidis aset Kata rannas, kus ujusime ca 300m kaugusele rannaribast ning läksime põhja. Nähtavus oli kohutav, nagu piimasupis oleks, Danny pakkus nähtavuseks 1-3m. Igatahes saime nende 2 sukeldumise jooksul ära teha kõik vajalikud õppetunnid - häda ülestulekud, sõbra õhu kasutamise, navigeerimise kui ka lihtlabased maskivahetused ja ujuvuse testimised. Eks näha saime ka üht koma teist seal all olles. Terve pesakonna astelraisid, moreene, nemo taoliseid kalasid, kõikvõimalikke väiksemaid riffikalakesi pluss ühte uudishimulikku Puffer kala, kes tavaliselt oma territooriumi kaitsmiseks sukeldujaid ninaga eemale nügima hakkab. Nagu väike koerake, iseenesest nunnu :) Igatahes sel korral jõudsime minna 10m sügavusele ning esimesteks sukeldumiskogemuseks oli seda küll ning nüüd ootas meid ees veel 2 meresukeldumist laevalt.

Selleks sõitsime paar päeva hiljem Phuket Pro Scuba sukeldumislaevaga Racha Yai saare juurde, kus ida kaldal sukeldumine aset leidis. Olime teadlikud, et mõlemal sukeldumisel on meil vaja teha vaid kaks kohustuslikku harjutust vee all ning kui need tehtud sai, siis algas lõbusukeldumine Danny eestvedamisel. Esimene sukeldumine leidis aset Bay nr. 2 juures, kus driftisime koos veealuse hoovusega edasi, ajasime käed laiali ning lasime ennast nagu rongil edasi kanda. Sel sukeldumisel käisime ära juba 20m sügavusel ning nägime juba päris värvikirevat elu ja loodust. Kuigi Racha Yai kohta öeldakse, et tegemist on suht algajatele mõeldud sukeldamiskohaga, kus on hea õppida, kuid pikapeale hakkab igav, siis esimeseks meresukeldumiseks oli see küll vahva. Nähtavus oli kuni 30m, mis muutis kogu veealuse üheks suureks mereakvaariumiks. Nägime ka siinset kõige ohtlikumat kala (Titan Triggerfish), kes pidi Tai vetes ainuke olema, kes võib rünnata sukeldujat oma pesa kaitstes. Rahulikult ringi ujudes, ei teinud need loomulikult meile midagi. Peale esimest sukeldumist, mis kestis 48 minutit oli aeg keha kinnitada ning lasta organismil taastuda järgmiseks sukeldumiseks.

Järgmine sukeldumine leidis aset Bay nr. 1 juures, kus kogu laeva seltskond otsustas üheskoos riffi vaatamise asemel hoopis ühte uut laevavrakki vaatama minna. Vat see oli alles minu, kui algaja jaoks põnev kogemus. Laev lebas 22m sügavusel ning sinna sai ka sisse ujuda. Õnneks olid kõik uksed ja lahtised asjad eemaldatud, mis tegi üldse võimalikuks sinna sisenemise. Seal oli jällegi hoopis teistsugune tunne, kui seda oli niisama koralle ja kalasid vaadates. Võimas! Seejärel läksime edasi mööda riffi ja vaatasime värvikirevat veealust maailma. Nägime erinevaid moreene, samuti Titan Trigerfishe, erinevaid krevette jne jne. Ühesõnaga kogu see maailm vee all on sedavõrd lummav, et kui õhk otsa ei saaks, siis jääks sinna tundideks :) Aga vat siis juhtus see, mida iga sukelduja kõige rohkem kardab: õhk sai otsa. Kuigi olime juba tõusukursil ja mõõdik näitas et 10-20 bar-i õhku on veel järgi, siis ühtäkki lõppes õhk tegelikkuses otsa. Kuid selleks puhuks olin ma ennast hästi ettevalmistanud treeningul ning teadsin hästi mida teha. Andsin oma instruktorile märku ning kasutasin üles tõustes ning ka 5m sügavusel ohutuspeatust tehes tema varuregulaatorit ning pinnale tõustes sai vest suuga puhudes täita. Kas ma sattusin paanikasse? Üldsegi mitte, vaid kogu see asi andis mulle julgust juurde ning sain piisavalt hea kogemuse, et mis tunne on tegelikkuses sügavas vees õhust tühjaks joosta ning kuidas reaalses ohusituatsioonis käituda. Tegelikkuses on veel mitmeid variante, mida teha õhu lõppemisel, kuid eks tuli kasutada kõige lihtsamat ning loogilisemat varianti.

Kogu päev jättis meile unustamatu mulje ning nüüd juba koduteel hakkasime järgmist sukeldumistrippi planeerima. Siin Phuketi ümbruses on ju veel nii palju avastada ning kõik sukeldumiskohad lähevad järjest paremaks. Eks ennast tuleb järjest rohkem ja rohkem treenida, saada kogemusi ning õppida. Veealune maailm lummas mind oma puhtuse, oma teistsuguse olekuga, mida me oleme harjunud nägema maapealses maailmas ning see päevane reis vee alla tekitas tunde nagu oleks ära olnud nädalasel reisil. Vot see oli alles puhkus ja elamus, mida meenutades planeerime juba järgmisi elamusi.

Päikest!

Kirjutas phuketis 03:44 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Meie uus kodu

sunny 37 °C

Eelis pangalaenu ja kinnisvara mitteomamisel on see, et on vabadus iga kell oma elukohta muuta ilma suuremate probleemideta. Meie eelmisel elukohal ei olnud tegelikult mitte midagi viga ning meil oli väga kahju sealt lahkuda, kuid kuna olime seal ühes kohas peaaegu aastake juba olnud, siis oli tekkinud isu millegi uue järele, et saada veidike vaheldust.

Olime juba mõnda aega vaadanud erinevaid kinnisvarakuulutusi, käinud paljudes majades juba vaatamas, kuid midagi meie hinnaklassile ning tingimustele vastavat nagu ei leidunud. Ühel päeval käisime Liisu lasteaia juhataja Danny õe (sai muide 5 aastaseks) sünnipäeval ühes villas Kata mäe jalamil. Meile väga see villa meeldis ning väikese kadeduseussiga hinges tunnustasime Danny valikut (ta ise oli nimelt kolinud sinna sisse mõned kuud tagasi). Samas nägime, et seal on ka samasugune naabermaja ning sai küsitud, et ega see rendis pole. Danny sõnul elas seal aga üks austerlane ning maja on hõivatud. Ok, see selleks.

Läks siis nädalakene vist mööda, kui Danny mulle helistas ning ütles, et ta on kuulnud, et naaber otsustas tagasi Austriasse kolida ning maja hakkab vabanema. Juba mõne päeva pärast käisime seda maja siis ka oma silmaga vaatamas ning läbi mõningaste arutelude otsustasime selle lõpuks võtta. Kuna tegemist on siiski peaaegu 400m2 suuruse majaga ning mille hinnatase oli kõrgem meie praegusest elukohast, siis otsustasime sõber Tarmoga lõppkokkuvõttes leivad ühte kappi panna, et kulusid jagada ning üleüldse efektiivsemalt siin eksisteerida :) Nimelt ju me teeme niivõi teisiti kõike koos, mis andis ka meile suurepärase logistilise eelise.

28. märtsil hakkasime kolima. Uskumatu kui palju selle siin viibitud aja jooksul on kogunenud igast träni. Oleme küll oma ostmisi väga kriitiliselt piiranud, kuid siiski õnnetus meil ühest majast teise kolida 5 autokastitäit kraami. Esimene öö uues majas oli harjumatu, kuid kõik järgnevad ööd on olnud suurepärased. Nüüdseks oleme juba täiesti ära harjunud ning kõik tundub niivõrd loomulik.

Eks meile tuli nüüd organiseerida majja internet, tegeleda ise basseinipuhastusega, tegeleda veidi aednikutöödega, teha majas täiskoristus jnejnejne. Ühesõnaga tegeleda tuli paljude selliste asjadega, millega vanas majas tegelesid erinevad teenusepakkujad. Eks aeg näitab kui kaua me viitsime ja tahame ise näiteks basseini puhastada, kuid alguses on see põnev ja loomupärane.

IMG_1023.jpgIMG_1027.jpgIMG_1021.jpgIMG_1020.jpgIMG_1019.jpgIMG_1028.jpg

Ok nüüd siis veidike majast. Maja asub meil mäe jalamil ning tupiktee lõpus. Maja tagahoovist paistab otse kätte mäekülg, ühel pool on üks teine hetkel veel inimtühi uus villa ning teisel pool üks tühi krunt. Tänaval kasvavad suured palmid ning elu siin on üldse väga loodusekeskne. Siit muidugi igasugused looma ja linnuprobleemid :) Oleme juba aias rohelist ussi näinud, Tarmot hammustas tuppa sisse roomanud punane sajajalgne, aia kivimüüril elab meil 30cm pikkune jäme geko, aiapeal käib vahetevahel uudistamas mingisugune ahv (kahjuks ise pole veel näinud), kassid, koerad ja igasugused putukad :) Esimestel päevadel tellisime ka kohe kahjuritõrje, kes siis terve aia ja maja ära tossutas ning peale seda on putukapopulatsioon tasakaalustunud normi piiridesse :)
Tagasi maja juurede nüüd. Majas on 3 magamistuba, 2 ühes tiivas ja 1 teises tiivas, mis pakub siis kahele perele piisava privaatsuse. Allkorrusel on suur elutuba, söögituba koos euroopaliku köögiga, pesumasinaruum ning sansõlm. Samuti on olemas siin väike panipaik asjade hoiustamiseks. Elutoast pääseb otse suurele rõdule ning samuti avaneb üks elutoa sein välja aeda, kus on 9m pikkune sügav bassein ning õueala grillimiseks ning niisama lebotamiseks. Ülevalt meie magamistoast avaneb suurepärane vaada Big Buddhale ning sealt rõdult oleme nii mõnelgi õhtul näiteks äikesetorme ja välgunooli pildistamas käinud.

Eks paistab, kuidas meil siin majas minema hakkab, kuid senini on kõik rahul ning enamgi veel. Esimese kuu lõpus saame hinnata oma elektritarbimise ning muud kommunaalid kokku ning saame teada ka maja lõpliku rahalise maksumuse.

Kes külla tahab tulla, see on igati oodatud. Soolaleivapidu siinsetele kohalikele elanikele on juba seljataga ning uued soolaleivalised on meile alati teretulnud.

Päikest!

Kirjutas phuketis 21:20 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Vahvad politseionud

sunny 35 °C

Olen juba pikka aega mõelnud, et peaks mõne sõnaga kirjutama kohalikest mundrikandjatest ehk vahvatest politseionudest. Politsei Phuketil on nagu politsei ikka, peab korda, kirjutab korrarikkujatele trahve ning teeb kõike mida politseinikud tegema peavad....kuid teistmoodi :)

Politseinikud näevad siin kusjuures väga vinged välja, neil on peaaegu liibuv kostüüm seljas ning loomulikult täielik politseivarustus. Lisan siin ka ühe pildi kohalikult politseinikust, kust on hästi näha, kuidas nad välja näevad.

DSCN1162.jpg

Politsei toimetab siin aga kummalise graafiku alusel. Nad teevad teatud ajahetkedel kõik ühte ja sama tegevust, kusjuures kõik on enamvähem ettearvatav. Hommikuse ning õhtuse tipptunni ajal nad reguleerivad liiklust ning siis juhilube ega muid asju ei kontrollita. Lõuna paiku on teatud kohtades reidid (reeglina on kõik kohad teada ning ega nad eriti oma asukohta muuta ei viitsi) ning siis kontrollitakse eelkõige rollerijuhtide kiivrikandmist (juhil peab alati kiiver peas olema) kui ka juhiluba. See pole oluline siis, et kas ületad kiirust või sõidad täis peaga. Juhul kui pole juhiluba kaasas või pole kiivrit peas, tuleb tasuda trahv 300 bahti, mida tuleb siis jala lähimasse politseijaoskonda maksma kõmpida. Mõnikord on sealsamas kohal ka kohe mototaksod, kes sind siis 3 korda kallima hinna eest varmalt politseijaoskonda on nõus toimetama. Maksad trahvi ära ning saad päevase immuunsuse ning sama asja eest sel päeval enam trahvi teha ei tohi.

Reeglina toimuvad sellised reidid tihedamalt just kuu lõpus, kui on vaja nähtavasti mingeid kvoote täita või palgafondi raha saada. Kuu alguses reeglina selliseid reide ei näe.

Vahetevahel teevad politseinikud aga igasugu kummalisi asju...näiteks ühte mu tuttavat peeti autoga kinni ning küsiti ainult kahte asja...kust ta tuleb ja kuhu läheb. Seejärel sooviti head teed. Kui mu tuttav siis küsis, et mis värk on, vastati ainult, et neil on sellist infot vaja statistika jaoks :)

Ükskord kui Jana sõitis Liisuga Chalingi ringile, siis politseinik viipas neile, või neile vähemalt tundus nii. Kui nad peaaegu seisma jäid, siis politseinik võttis lihtsalt Liisu põsest kinni ja tegi tutipluti :) :) :) ja soovis head teed. Uskumatu.

Mõned kuud tagasi sai siin autoga Bangkoki sõidetud ning juba sinna minnes peeti meid kiirteel kinni. Politsei vaatas dokumente ning ütles, et me sõitsime valel pool teed. Me siis, et mismõttes valelpool, kuid tema ei jätnud jonni ja raius oma. Me olime kuulnud varem, et selliseid asju juhtub ning otsustasime kiiruse huvides asja bahtides lahendada. Peale 500 bahti ulatamist läks politseiniku nägu naerule ning ta soovis meile mitu korda Good Luck for You, my friends. Hiljem kuulsime oma Bangkoki tuttava käest, et max summa mida politseinikule anda tuleb on 100 bahti, mistõttu ta ütles jah et see oli üks väga "lucky policeman" :) Tagasiteel peeti meid jälle kinni, seekord siis ettekäändega, et me ületasime kiirust. Kui küsisime, et kui palju ja tegelt me ju ei ületanud, siis tema ütles, et talle tundus nii ja kõik :) Seekord siis tegi 100 bahti jälle oma töö ning sõit võis jätkuda. Kui keegi nüüd mõtleb, et me maksime nagu altkäemaksu politseile, siis siin seda nii võtta ei saa. Tuli välja, et see ongi nö kiirteemaks, mida politseinikud koguvad, mõeldes välja kõikvõimalikke ettekäändeid. Vastu pole mõtet vaielda ning mingeid ametlikke pabereid nõudma hakata, kuna see võib võtta mitmeid päevi aega ning lisaks keelebarjäärile võib asi kordades kallimaks minna.

Tegelikult on politseinikud siin toredad ning kõik neid aktsepteerivad. Kui politsei sind peatab, siis ei teki sellist hirmunud olekut nagu seda tekkis Eestis. Siin politsei on sõbralik, viskab nalja ning reeglina palju haiget ei tee :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:19 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Viisad pikendatud...peaaegu :)

sunny 36 °C

Ühesõnaga meie siinviibimse esimene aastakene hakkab vaikselt lähemale jõudma ning juba varakult pidime mõtlema hakkama, kuidas siin ametlikult ka pikemalt saaks viibida. Kuna olime saanud eelmise aasta mai kuus aastase Non-O mitme sisenemisega viisa, siis tuli mõelda edaspidiste viisavariantide peale.

Kaalutud sai nii uuesti Hulli saatkonnast taotlemist kui ka äriviisa tegemist. Hulli puhul mängiks rolli jälle ajafaktor (kuni 3 nädalat ootamist ja närveerimist) ning äriviisa puhul kaasneksid sellega liiga suured kulud nii soetusele kui ka igakuised väljaminekud. Hakkasin uurima siis Non-O viisa pikendamist Tai riigis sees olles ning pika otsingu tulemusena, leidsime vajalikud ning sobivad lahendused.

Viisa pikendamiseks on vaja uskumatul määral paberit määrida ning kogu protsessiga kaasnev dokumentatsioon oli muljetäratav. Non-O viisa pikendamiseks siseriigiliselt oli meil vaja alljägnevaid dokumente:

- passikoopiad (igat 2 eksemplari)
- sünnitunnistuste koopiad (2 eksemplari)
- abielutunnituse koopia (2 eksemplari)
- 2 fotot igast viisataotlejast
- tööluba
- firma dokumendid
- Tai staffi sotsiaalmakse kviitungid
- minu kui taotleja ja tööloaomaniku sotsiaalmakse kviitungid
- minu kui töötaja maksukviitungid
- pildid ettevõtte hoonest nii seest kui ka väljast
- ettevõtte direktori isikutunnistuse koopia (tailasest direktor)
- avaldus viisade pikendamiseks (iga taotleja kohta üks eksemplar)
- ettevõtte kinnitus minu töökoha säilimise üle

jne.

Kindlasti jäi midagi kahe silma vahele siin loetelus, kuid põhipunktid said kirja. Lisaks sellele oli loomulikult vaja üsna korralik kogus sularaha, kuid kokkuvõttes tuli selline asjaajamine soodsam, kui uue viisa taotlemine neljale inimesele Hulli saatkonnast.

Kuna 11. märts pidi olema meie järjekordse visa-runi tähtpäev, siis närveerides ja küüsi närides sai oma passe tagasi oodatud, et kas saab uue viisa või mitte. Lõpuks siiski 12. kuupäeva õhtuks saime oma passid kätte, kus oli sisse löödud tempel, et dokumendid on võetud menetlusse ning aastase viisatempli saamiseks paluti tagasi Immigratsiooniametisse pöörduda 10. aprillil. Ühesõnaga üle kassi oleme saanud, kuid jäänud on ületada veel vaid kassi saba.

Päikest!

Kirjutas phuketis 05:58 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Vahepealsed tegemised :)

semi-overcast 31 °C

Isegi imestan kui laistaks ma olen muutunud seda blogi kirjutades. Kuidagi ei leia enam neid mõndakümmend minutit, millal arvuti ette istud, et veidikeseks oma mõtteid koondada. Asjad ja tegemised kusjuures kipuvad nii isegi ununema kui siin kirjutistega pikem vahe sisse tuleb.

Vahepeal siin nentisime fakti, et me pole randa jõudnud juba üle kuu aja ning nahk hakkas kahtlaselt heledaks muutuma. Võtsime siis ennast kätte ning lohustasime eelmine neljapäev ennast randa ning alustasime praadimist. Sel päeval oli päike eriti intentsiivne, et hoolimata kõikidest päiksekreemides ning pidevast vees jahutamisest, suutsim pooleteise tunnise rannasvedelemisega ennast korralikult ära kõrvetada. Nüüd nädal hiljem oleme kõik nagu kirjud lehmad ning igalt poolt pudeneb nahka nii mis kole :)

Kusjuures mingi päev just mõtlesim, et huvitav kas keegi meis mäletab, millal viimati siin vihma sadas. Sellest vist oli samuti juba pea 2 kuud möödas. Täna siis oli see esimene päev, kui hommikul jooksma minnes sain üle pika aja looduslikku jahutust. Enne jooksma minekut just kirusin ennast, et miks ma küll nokamütsi maha unustasin, kuid lõppude lõpuks ei läinudki seda vaja.

Viimase nädala jooksul oleme siin tuttavaks saanud ja kohtunud väga paljude toredate eestlastega, kellega üheskoos on palju aega veedetud. Ühte perekonda kohtasimegi sel samal päeval rannas olles, kuid kahjuks lendavad nad juba homme tagasi lumisesse Eestisse.

Eelmine nädal sai taasavastatud rannavolle, mida polnud juba mitmeid kuid keegi mänginud. Nüüd sel nädalal sai isegi poistega kaks korda mängimas käidud ning edaspidi tegimegi traditsiooniks, et vähemalt korra nädalas teisipäeviti viiest seitsmeni on mäng. Samas kompleksis käisime ka Christianiga esimest korda tennist mängimas, kuna ta juba ammu sellest räägib ning tahtis ära proovida. Eks alguses oli ikka raske tal, kui mida aeg edasi, seda paremini tal juba löögid välja tulid ning mingi hetk sai kohe mitmeid kordi üle võrgu pikalt palli toksitud. Lapsed õpivad ikka kadestamisväärse kiirusega.

Eile neljapäeval tähistasime siis tiba ka Eesti Vabariigi aastapäeva. Selleks tegi iga maja meie kommuunist midagi maitsvat ning üheskoos ning mujalt kutsutud Eesti sõpradega koos sai hiliste tundideni salatit süüa ja juttu rääkida. Osad vapramad jätkasid oma pidu veel Patongi ööklubides, osad basseinis :)

Täna saabuvad meile külla kauaoodatud naabrid kaugelt Eestist, niiet nädalavahetus tuleb tihe ja põnev. Tuleb ju maha pidada ka oma pisike vananemispidu, kuid sellest mis seal toimus, juba järgnevas postitustes.

Päikest!

Kirjutas phuketis 19:43 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Kaasmaalased

sunny 34 °C

Käesolev kõrghooaeg on Phuketil toonud ning toob ka edaspidi sadu või isegi tuhandeid eestlasi, kes siin lühemat või pikemat aega oma puhkust veedavad. Nii mina kui ka Tarmo oleme siin üritanud läbi Phukest.com kui ka oma blogide kaudu veidike kaasmaallastele siinset eluolu valgustada, nõu anda, juhendada, vajadusel leida soovijatele majutust, transpordivahendid kui ka organiseerida ning sebida erinevaid tuure ja tegemisi. Ühesõnaga nagu väike turismiagentuur, mis senini on toiminud vaid entusiasmist ning liigsest pealehakkamisest. Kahjuks on seda viimasel ajal hakanud paljud ära kasutama meie teadmisi, tegemisi ning see on omakorda tõmmanud meie indu ning tarmukust veidike tagasi.

Nagu ennist mainisin, on kõik senini toiminud suht mittetulundusühingu põhimõttel ning erilisi kasumeid ega kullamägesid pole me siin kokku ajanud nagu paljud seda kindlasti mõtlevad. Siinkohal tulebki meelde ühes perefoorumist läbikõlanud lause, kus on mustvalgelt kirjas soovitus tulla Phuketile ning meid üles otsida, kuna me organiseerime, teeme ja sebime kõik tasuta :) Eksole onju...kuid kahjuks peame tõdema ka meie, et tasuta asju ei ole olemas ega tule ka. Nimelt kõikidel sebimistel, majutuste otsimistel ning muudel abistamiste meetoditel on ka omad kulud, mida reeglina "abivajaja" ei näe ega tea. Senini oleme paljuski silma kinni pigistanud ning mitmeid kordi mõru pilli alla neelanud, kui peale mõnenädalast sebimist, nõuandmist ja asjatamist kuuled tagaselja räägitavat kuidas ikka eestlased teisi eestlasi nöörivad ning tehes seda kõike basseiniäärel jalga kõigutades ning õlut rüübates. Ega nemad ei arvesta ju asjaolu, et nende heaolu nimel on päris paljud inimesed ringi sõitnud, helistanud mitmetesse kohtadesse ning pahatihti ka perekonna arvelt oma aega kulutanud. Siis minnakse tagasi Eestisse ning jahvatatakse tuttavatele, et mingi asi oli 100 bahti kallim, kui tema oleks seda ise sebides kusagilt turismiputkast saanud, et vat kus nöörivad. Aga palun...oleks siis õllejoomise asemel käinud ja sebinud ja ise vaadanud kuidas hakkama saada. Hea näide on see, et oleme käinud suht öösel hädas inimesega mööda hotelle ja majutusasutusi ning püüdnud talle sobivat elukohta leida, kuna ta pidi hommikul kohe välja tsekkima vanast hotellist. Pidime hommikul kohe kontakteeruma, kuid arvake ära...ei mingisugust kontakti enam, kuigi sobilik variant oli leitud ja kokkulepitudki juba :)

Ma mingi hetk veidike juurdlesin selle üle, et kas need negatiivsed ilmingud võivad olla omased ainult meile. Kuid siis sai räägitud veel mõnede pikaajaliste eestlastega, kelledel olid samad emotsioonid juba ammu enne meid. Mõned jutud, mida osade turistide kohta räägiti, mida nad korda saatsid ja kuidas oma võõrustajaga käitusid, ajasid lihtsalt alguses naerma, kuid hiljem analüüsides said aru, et midagi on siin ikka väga valesti. Inimesed peaksid aru saama, et Phuket ei ole mingi maailma odavaim koht kuhu reisida ning pahatihti tuleb siin elamise ning reisimise eest tasuda suuremaid summasid kui on ette kujutatud. Paljudel ongi ettekujutus Taimaast kui vaesest odavast kohast, kus 1000 krooni eest võib ilma teha :)

See nagu teebki paljuski kurvaks, et mõned inimesed on väga kitsarinnalised ning näevad ainult endi ninaette. Nad ei suuda haarata suuremat pilti ning näha oma ümber toimuvat. Ma tean, et see ei ole ainult eestlastele omane, kuid kahjuks teiste rahvuste eest ei oska nii vahetult praegu kaasa rääkida.

Ma olen üdini õnnelik, et siiski kitsarinnaliste inimeste osakaal on senini olnud suht väike ning enamus oskavad hinnata meie püüdlusi teha teie puhkus Phuketil võimalikult meeldivaks. Paljud on öelnud, et selge see, et te teete seda oma vabast ajast ja paljuski entusiasmist, kuid teenus on teenus. Igal asjal on oma hind ning igal tegevusel omad kulud. Ma ei räägi loomulikult lähedastest sõpradest :) Me oleme Tarmoga mõelnud mingisuguse hinnakirja juurutamist ning võibolla mingi hetk ka selle teeme, kuid siiani ei ole me veendunud olnud selle vajalikkuses. Kuid nüüd, kui mõningaid negatiivseid kogemusi arvesse võttes, siis tuleb uuesti selles valguses mõtlema hakata. Eks see rahateema on alati olnud väga ebameeldiv kõikide jaoks. Paljud ongi küsinud, et kuidas me teie sebimiste eest tasuda saaksime ning me ei oska kunagi midagi vastata, kuna oma aega siin hinnata on keeruline. Eks see ole pigem iga inimese enda südametunnistuse asi, kuidas ta meie pakutuga rahule jäi, kuidas ta hindas meie panust tema heaolusse.

Me oleme alati väga õnnelikud, kui keegi meiega kontakteerub kas siis interneti vahendusel enne reisi, et infot ammutada või saada majutusvõimalusi teatud perioodiks või siis lihtsalt niisama paar julgustavat sõna öelda. Osad inimesed on tulnud siia, meile helistanud ning näiteks niisama juttu puhuma kutsunud. See kõik on väga tervitatav ning me alati hea meelega tuleme ning aitame või anname nõu ükskõik millises Phuketit puudutavas teemas. Lihtsalt kahju on sellest, kui mõned seda ei hinda, siinkohal nimesid nimetamata jättes. Eks igaüks vaadaku pärast ise oma südametunnistuse sisse ning mõelgu, mida oleks võinud teha teisiti või mida tegemata jätta.

Ma loodan, et selle kirjutisega ei pahandanud ma kedagi ega tõrjunud kedagi eemale. Me oleme alati valmis nõu ja jõuga teid abistama, kuid eks vahetevahel oleks peale kõiki jõupingutusi ka ühest rõõmsast ja SIIRAST tänusõnast palju abi. Mage on see, kui teed midagi ning sellele lihtsalt vilistatakse või sind heidetakse nurka pärast kasutamist kui määrdunud põrandalappi. Samas teiste inimestega on lausa lust siin koos aega veeta ning ka näiteks eestimaist kiluleiba süüa või siis kaasatoodud A Le Coq-i õlut taasavastada.

Taimaa on "Land of Smiles", niiet rohkem sallivust ning päikest teie kõikide südametesse :)

Kirjutas phuketis 07:23 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (5)

Uue aasta toimetamised

sunny 35 °C

Pole nii ammu ühtegi blogi sissekannet teinud, et lausa piinlik on juba. Päevad on lennanud üksteise järel nii kiiresti, et varsti hakkab kuu läbi saama, kuid on olnud vähe neid hetki, kus lihtsalt rahulikult maha istuda ning näiteks raamatutki lugeda.

Aasta on alanud siin Phuketil kõrghooaja meeleolus, kus kõik rannad, tänavad, kauplused jne. asutused on täidetud tuhandete turistidega. Autoga liiklejate jaoks on liiklus muutunud väljakannatamatuks ning ka lihtsalt rannas vedelemine on muutunud keeruliseks inimeste rohkuse tõttu. Kõik see on muidugi seletatav ilusate ilmadega. Hommikuti üles ärgates ei mäletagi seda korda, kui ei paistnuks päikest. Ei pea mõtlema enam selle peale, et milliseks kujuneb homne ilm, kuna see on niikuinii ilus ja päikesepaisteline.

Ka Eestist on Phuketile tulnud sadu kui mitte juba tuhandeid külastajaid, kuna niisama turistipiirkonnas kõndides kuuled igal pole eesti keelt kõnelevaid inimesi. Iga päev tulevate mailide näol võib aka järeldada, et Eestist Phuketile on tulemas veel meeletul hulgal eestlasi, mis näitab järjest kasvavat huvi Phuketi vastu.

Christianil jõusid kätte semestri poolaeg, mil tal tuli kolme päeva vältel sooritada vaheeksamid. Kolmele päevale oli ära jaotatud erinevad õppeained, nagu matemaatika, sotsiaalained, loodus, tai keel ning erinevad inglise keele testid. Kahel esimesel päeval tuli ta koju nägu naerul ning enda vältel oli ta õigesti pannud peaaegu kõik vastused. Kolmandal päeval olid aga talle ette antud mingid taikeelsed väljendid ja sõnad, millest ta polnud kunagi kuulnud midagi ning see oli veid halvasti läinud...vist...kuna tulemused saab teada alles 1. veebruaril. Christian on isegi teinud märkimisväärseid edusamme. Tal on peas näiteks kogu tai tähestik ning ta teab neid tai tähti ning nende tähendust. Kohalikud valged nimetavad seda spagetitähestikuks :) Samuti ei valmista talle probleeme numbrid ning inglise keelest rääkimata. See tuleb varsti juba vääägagi soravalt välja. Märtsist hakkab Christianil kahe kuu pikkune suvevaheaeg ning uus kooliaasta juba 10. maist.

Liisul vahetus aasta lõpus õpetaja ning sellise vanema austraallasest pedagoogi asemele võeti noorem inglasest naisterahvas, kes peab küll veel palju pingutama, et saavutada õpetamises sama taset, mis eelmine õpetaja. Vähemalt nüüdseks on Liisu ta ilusasti omaks võtnud.

Eelmine pühapäev käisime terve perega Phuket Townis vesijalgratastega sõitmas. Leidsime sellise armsa tiigikese keset suurt linnakära, kus saime mõnuga nahavahe märjaks vändatud. Eile käisime Christianiga kinos paljukiidetud Avatari vaatamas ning see jättis küll mõlemale võimsa mulje.

Ega siin midagi väga erilist vahepeal nagu toimunud ei olegi. Elame sellist argist elu, kus nädala sees on esikohal töö ning nädalavahetusteti perekondlikud lõbusamad tegemised ja toimetamised. Eks vahepeal saab ennast nii massaazide kui ka rannaskäimistega poputatud, kuid ega siis puhtast lebotamisest ära ei ela :)

Riburada hakkavad nüüd meile ka Eesti sõbrad külla tulema, mis toob kindlasti meie argiellu tiba vaheldust ning põnevaid seiklusi juurde :)

Päikest!

Kirjutas phuketis 19:00 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

Jõulud Phuketil

sunny 36 °C

Kuidas siis meie peres jõulusid see aasta peeti. Nüüd võib juba tagantjärgi meenutada, et need olid küll ühed omapärasemad jõulud, mis meil kunagi olnud on.

Otsustasime koos oma kommuuniga siin, et võiks teha sellise ühise mõnusa eestlaste söömaaja, kus peaks olema esindatud kõik traditsioonilised eestipärased jõulutoidud. Mõeldud tehtud ning ühel õhtul veiniklaasi taga jagasime üksteisele ülesanded, kes mida ja kui palju vaaritama hakkab. Järgmisel päeval käisime kõik koos rõõmsalt hulgikaubas vajalikke toiduaineid ostmas ning ettevalmistused said alata. Meie pere ülesandeks jäi hapukurkide tegemine, verivorstide küpsetamine ning kogu seltskonnale kartulite koorimine/keetmine. Hapukurke oleme ennegi teinud. Meil nimelt kasvab potis Eestist toodud mädarõikajuur, kust iga kord siis jälle tükikese napsame. Mustsõstralehti olime ka kuivatatud kujul Eestist saanud ning kõik muud saime kohapealt. Samuti ei õnnestu Phuketilt leida verivorsti, mistõttu olid tuttavad meile need Eestist kaasa toonud.

Õhtu saabudes hakkasime palmide alla laudu kokku sättima ning katsime need kõik ilusa punase kangaga. Katsime lauad ning pimeduse saabudes süütasime igal pool küünlad. Arvutist mängis mahe jõulumuusika, muideks Eesti keelne, ning õhkkond oli väga intiimne ning jõulupärane. Niisiis mida me siis sinna lauale kokku saime. Lisaks meie toodud verivorstidele oli meil keedetud sinna hapukapsas, ei puudunud meil korralik ahjuliha, ühed olid valmistanud suure laari pasteeti, keedetud oli kilode viisi täiesti ehedat sülti, laua alt tuli ühel välja purgike pohlamoosi ning kogu asja tipuks oli meil esindatud ka suur toorjuustu mustikakook :) Juba seda kirjutades hakkavad jälle süljenäärmed tööle.

Korra isegi tuli mõni piisk vihma ja kõik mõtlesidki, et oh tore küll, nüüd siis kõrghooajal, kui muidu pole tilkagi vihma tulnud, siis nüüd rikub sellega jõuluõhtu ära, kuid õnneks oli see vaid 2 minutit ning edasine õhtu kulges ilusa tähistaeva all.

Toitu oli niivõrd palju varutud, et keegi enne jonni ei jätnud, kui oli oma kõhu kõike head ja paremat nii palju täis tuupinud, et laua äärest enam liikudagi ei jõudnud. Siiski hakkasime kaugelt kuulma päkapikkude samme ning lapsed ja emmed saatsime kiiresti majade ette parkimisplatsile hanede-luikede mängu mängima. Samal ajal toimetasid päkapikud kõik kingid ilusasti kuuskede alla ning õige varsti oli kilkamist ja avastamisrõõmu oi kui palju. Kingid kätte saadud ja uued mänguasjad järgi proovitud, hakkasime kõik koos mängima igast vahvaid seltskonnamänge, et vähegi täissöödud kõhule leevendust pakkuda. Osad vaprad pidasid vastu mängides varaste hommikutundideni ning siis saabus ka meie külakesse öörahu.

Hommik algas mõnusa päikesepaistega ning puudus igasugune arusaam, et eile oli olnud mingi jõulupidu. Väljas oli taas 35 kraadi sooja ning seadsime sammud ranna poole. Täna teisel jõulupühal olime taas rannas ning lasime päikesel ennast mõnusalt praadida. Millal siis veel saad nautida sedavõrd kuuma ilma jõulude ajal. Alati on ju olnud külm ja kõle.

Päikest ja rahulikku jõuluaega ning peatset saabuvat teguderohket uut ja veelgi positiivsemat uut aastat.

Kirjutas phuketis 01:57 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (3)

Visa Run Myanmari

sunny 35 °C

Lausa märkamatult on meil Phuketil järjekordsed kolm kuud täis saanud ning tuli otsustada, millisesse riiki siis seekord põikama peaks. Kuna käes on jõulukuu, siis ka kõik lennufirmad on oma hinnad üles kergitanud ning ühtegi soodsat võimalust lennukiga lähiriiki minemiseks ei olnud.

Olles lugenud ja uurinud erinevaid võimalusi, otsustasime seekord kõige lihtlabasema ning odavama visa runi kasuks Myanmari ehk endise nimega Birmasse. Alguses tekitas see mõte küll külmajudinaid, kuid nähes kuidas kõik tuttavad riburada sama teed läbinud on, otsustasime ka meie sama tee jalge alla võtta.

Selleks tuli paar nädalat varem broneerida koht mikrobussis, mis väljub peaaegu igal päeval (tuli välja, et mitte pühapäeval). Eelmise päeva õhtul helistati sealt büroost ning kinnitati hommikune minek. Läksime siis õhtul ilusti kenasti kõik varakult magama ning juba kell 5 helises äratuskell. Pidime sõitma Chalong Police Stationi juurde ning juba ootaski buss meid seal ees. Tuli välja, et peale meie nelja pidi sel päeval reisi kaasa tegema veel 3 tegelast ning riburada korjasime ka nemad peale. Buss ise oli väga mugav ning meie nelja käsutuses oli kaks tagumist istmerida. Keskelt laest jooksis alla LCD ekraan, kus pandi peale film, et sõit libedamalt kulgeks. Kogu 5 ja poole tunnise sõidu jooksul tehti 2 „pissipeatust“ ning anti hommikusöögiks ka veel üks saiake ning pudel vett.

Märkamatult olime jõudnud juba Ranongi, mis on lähim punkt Tai idaküljel pääsemaks Myanmari. Ranong iseenesest jättis sellise väga räpaka mulje, kuid eks seda saab seletada ka Myanmari piirilinna staatusega. Esmalt juhatati meid Tai Immigratsiooni, kus saime passidesse riigist väljumise templid. Seejärel pidime tegema passidest koopiad (5 bahti tükk), pidime loovutama passid mingile tüübile ning edasi juhatati meid juba paadi peale. Paat ise oli selline suuremat sorti pikasabalise tüüpi paat, kus siiski oli juht koos ilmatusuure bussirooli taolise juhtrauaga. Sõit ise kestis 30 minutit ning peale laevast väljumist pidime minema 100m kaugusel asuvasse Myanmari piiripunkti. Ümberringi keerlesid ringi kõikvõimalikud kaupmehed, kes kõikidele saabujatele aktiivselt kõikvõimalikku odavat nänni pakkusid (Myanmaris on eriti odavad alkohol, tubakas ning viagra taolised tabletid, kuid nende Tai riiki toomine lubatust suuremast kogusest on kuritegu). Myanamari Immigratsioon oli räämas pisike hoone, kus siis see inimene kelle kätte passid läksid need ükshaaval ametnikele ette söötis. Põmm põmm virutati sinna templid sisse ning juba 30 minutit hiljem istusime taas vana tuttava paadi peale, mis meid tagasi Tai poole sõidutas. Enne randumist pidime tegema pisikese peatuse, kus laeva hüppas mundris tollitöötaja, kes kõik kotid läbi otsis, et avastada ebaseaduslikult Myanmarist ostetud kaupa. Kuna meist keegi seal „shoppamas“ ei käinud, siis lasti meid rõõmsalt minna.

Edasine protseduur nägi ette uuesti Tai Immigratsiooni külastamist, kus saime passidesse oma järjekordsed templid, mis lubavad meil riigis viibida järgnevad kolm kuud. Järjekorras seistes andis meie bussijuht meile võimaluse valida lõunasöögi menüü vahel, mis siis koosned Euroopa, Hiina, Jaapani, Tai ning veel mingisuguse riigi toitudest. Meie Christianiga jäime truuks seekord Euroopa juurde, kuid Liisu ning Jana otsustasid võtta vastavalt Jaapani ja Tai menüü. Söögikohaks oli mõni kilomeeter sadamast eemal asuv suht suur hotell, kus me küll ühtegi külastajat ei näinud, kuid toit oli laual ning meie oma Euroopa menüüga väga rahul (klubivõileivad, tomatisupp, puuviljasalat ning kohvi). Liisu sai hunniku sushit, mingi jaapanipärase kala ning veel üht koma teist, mis talle loomulikult ei maitsenud. Ka Jana saadud Tai toit oli maitsestatud meie vihavaenlase koriandriga ning ka sealt eriti palju peale puuviljade nokkida polnud.

Järgnevad 5 ja pool tundi kulgesid rahulikult bussis loksudes, mis oli kaunikestki tüütu. Kuna teeolud ei ole sealkandis kõige paremad, siis loksutab see päris kõvasti. Liisul läks sinna minnes ka veid süda pahaks, kuid üldjoontes pidasid lapsed reisi väga hästi vastu.

Kui nüüd küsida, et kas järgmine kord kordaks sama tripp, siis jah. Tegemist on siiski kõige lihtsama ja odavama viisiga visa runi tegemiseks, kus sa küll loksud enamus päeva bussis, kuid ise eriti mõtlema ja tõmblema ei pea.

Järgmiste visa runideni

Päikest!

Kirjutas phuketis 04:26 Sildid Thailand Tagged living_abroad Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 15. Kokku 37) Lehekülg [1] 2 3 » Järgmine